Kriminaaljutt (0)

Kriminaaljutt
On rahulik 30. oktoobri pärastlõuna. Dr. Vismar saabub haiglasse koosolekult, kus ta äsja sai ametikõrgendust tänu oma heale kirurgioskustele ja heaks perearstiks olemisele - talle anti tänukiri kui linna "PARIMALE ARSTILE ." Doktor on aidanud päästa lugematu arv inimelusid, nii sõdade kui ka meelerahutuste ajal, luumurrust raskete südamehaigusteni välja. Lisaks arsti elukutsele, juhatab ta koos dr. Paega vastavat haiglat . Need kaks doktorit töötavad linna parimas haiglas , kus iga viimse külastaja tausta uuritakse ning külalisi lastakse haiglasse vaid tähtpäevade ajal. Külalisteks ei ole täiskasvanud, mehed ega naised, vaid lapsed, kes kõige vähem kartust ja kahtlustusi äratavad.
Haigla nurgani jõudes hakkab doktori süda järjest kiiremini põksuma - ta kuuleb auto vilkurite kõrvuläbistavat heli. Vismari kõnnak muutub järjest kiiremaks, kuni tema vaateväljale ilmub politseiauto. Ta tardub. Kas tõesti on tema haiglaga midagi juhtunud? Vismar ei suuda seda uskuda . Ta siseneb haiglasse, ise peaaegu värisedes. Praegusel hetkel ei tohi doktor lubada mitte ühtegi kurba juhtumit.. ei tohi! Muidu oli tänane edutamine asjata. Doktor liigub jutusumina suunas. Teda paneb imestama see, et kõik see haiglapere ja politsei on sööklasse kogunenud. "Miks see nii on? Mis siin toimub?" mõtleb Vismar endamisi. Ta sisendab endale, et kõik on kõige paremas korras ja midagi ei saa juhtuda, linna parima haigla ja andekaima doktoriga küll mitte! Musta riietatud mehed kannavad trepist alla suurt musta kotti. "Ega ometi ei ole see nii nagu ma arvan", mõtleb rahutu Vismar. Sööklale lähemale jõudes näeb doktor, et politsei küsitleb sööklatädi Marjut. Marju näib väga mures, peaaegu, et nutmapuhkamise äärel olevat. Doktori süda jätab mõned löögid vahele, ta seisatab ja jääb mõtlema. Politseiinspektor Igor on sööklale lähenevat Vismarit juba märganud. Igor astub ligemale ja küsib kahtlustäratava tooniga: "Kas teie teate tänasest haiglas kordasaadetud sündmusest midagi? Vismar vastas kindlalt ning selge häälega: "Ei tea, härra inspektor , olin terve päeva koosolekul ega ole hommikupoolikul haiglasse veel jõudnud. Mis lahti on?" Politseiinspektor sõnab: "Täna hommikul juhtus siin midagi ebatavalist, midagi sellist, mida teie haigla omale lubada ei saa. Sellepärast ma siin olengi. Nimelt, mul on teile väga kurb uudis. Enne pärastlõunat suri üks patsient . Ükski medõde temani ei jõudnud, keegi patsiendi hüüdeid ei kuulnud. Kohapeal läbiviidud vaatlusel selgus, et patsient suri lämbumise teel. Kuna patsient oli raskete söömishäiretega ning talle võis anda ainult vedelat toitu, siis lämbus ta tänu hommikul tema nina ette pistetud kartulitele ja lihakastmele. Kahtlustame teie haigla sööklatädi Marjut selles raskes õnnetuses, kuna tema valmistas ainukesena hommikueinet. Peakokka majas veel ei olnud. Esialgu võtame Marju vahi alla. Arvan, et asi on juba üsnagi selge. Mõrvas on süüdi Marju. Head õhtut teile doktor Vismar! Astume veel siit läbi." Dr. Vismar ei jõudnud sõnakestki lausuda, ta nägi vaid politseiinspektori musta mantli ääre välgatust. Doktor oli jõuetu, sõnatu, ilmetu. Ta läks oma kabinetti ning mõtles asja üle järele. Vismar arvas , et kõige õigem oleks minna politseijaoskonda ja nõuda sööklatädi vabastamist. Ta oli niivõrd hea doktor, et hoidis haiglatöötajaid nagu oma perekonda. Kõik olid talle väga lähedased. Ta avas oma kirjutuslaua sahtli ja jäi silmitsema läikivasse paberisse pakitud karbikest, mis talle hommikul postimajast toodi ning mille ta hoolimatult sahtlisse oli visanud. Doktor rebis paberi puruks, avas ettevaatlikult karbi ja ta nägu muutus kaameks...
Raske südametunnistusega avas ta kirja, ettearvamata, et seal midagi nii tobedat ja nii haavatavat võib olla. Silma jäi kirjutaja punase pliiatsi ja trükitähtedega kirjutatud rääbakas ja määrdunud kiri. "Tere Vismar! Niiöelda parim doktor terves linnas, nagu armastatakse öelda. Ah, ei taha sellise sõnaga nagu 'parim' seda kirja ära rikkuda. See on tülgastav, eemalepeletav. See on kohutav mida sinu haigla ja haiglatöötajad minuga teinud on! Varem olin ma terve, tundsin rõõmu spordist, elust, perekonnast ja kõigest muust . Tänu haiglatöötajate halvale ravile ja varasele kojusaatmisele on minust saanud invaliid ! Ma ei suuda enam kõndida, mu elu on kokkuvarisenud. Ma ei hooli enam kellestki ega millestki . Ma teeks kõike seda sama teiega, et te saaksite tunda seda, mida tunnen mina - kohutavaid piinu." Ähvardava kirja alt nurgast võis lugeda: Ma tean kes sa oled ja ma tean kus sa elad ning ma tean mida sinuga teha, kui see koletismaja ükskord siit ära ei kao, igaveseks !" Doktori peast oleks nagu läbi käinud tornaado - kõik segi paisanud, kõik laastatud. Vismar võttis värisevate kätega lauasahtlist rahustavad tabletid , sõi neid ning kukkus lauale. Sinna ta jäigi.. kuni järgmise päeva pärastlõunani.
Hommikuti , tavaliselt kella kaheksa paiku, jagavad medõed patsientidele hommikusööki. Novembrikuu hommikupoolikul, kui õed jõuavad südameraviosakonda, pillavad nad ehmatusest nõud käest, märgates, et kaks vanakest vahivad silmad suured lakke ega liiguta sõrmegi. Otsemaid tormavad nad dr. Pae juurde, kes käe pulsi mõõtmiseks välja sirutab. „Siin ei anna enam midagi teha – toimetage need Maksimile, küll tema neid juba uurida vastavalt oskab,” lausub Pae ning läheb tagasi oma kabinetti. Ta peas hakkavad mõtted lõnga kujul hargnema. „Kuidas on võimalik, et nii lühikese ajaga meie, minu ja dr. Vismari haiglas, nii palju patsiente sureb ? Kas maamunal on tõesti juba liiga palju inimesi, et neid vägisi kutsutakse sinna üles?” Nende mõtetega istus ta oma töölaua taga veel pool tundi, kui ühtäkki telefonihelin ta reaalsusesse tagasi toob.
„ Hallo , kas dr. Pae?” küsib tuttav hääl teisel pool toru.
Meelis tundis too hääle kohe ära – see oli Maksim , lahkaja, kellega tal nii mõnigi kord tuli põgusalt juttu teha.
Seekord ei ole lahkajal aga pikka juttu, ta teatab vaid, et mõlemal patsiendil oli süda seiskunud ning surm oli silmapilkne.
Dr. Pae läheb nüüd kiire sammuga registratuuri, et uurida kahe surnu hiljutisi külastajaid – selgub , et neil ei olnud terve eelneva päeva jooksul mitte keegi külas käinud. Äkki tärkab naisterahva näos kahtlus , doktorile ei jäänud see märkamata. „Aga eile käisid siin u 5 noort tütarlast Halloweeni puhul. Mina andsin oma nõusoleku neile minna lasteosakonda, võimalik, et nad läksid omapäi südamehaiguste osakonda ja ehmatasid seejuures kogemata vanakesi nii, et ..”
Nüüd võtsid arstid vastu otsuse: lapsed võivad haiglasse tulla vaid vanematega.
Ometi ei aidanud selline uus idee vältida kõiki kahtlaseid olukordi , mis seal valgete seinte vahel vaikselt ja salaja toimuma hakkab.
Dr. Vismaril läheb ühel täiesti tavalisel ennelõunal oma opereeritava patsiendi palatisse, mis on aga täiesti tühi. Arvates, et meesterahvas võib olla ehk tulaettruumi läinud, istub ta voodile ning ootab. Ta kordab oma peas operatsioonikäigu üle nagu õpilased enne kontrolltöid kordavad. Kui patsient ikka veel endast märku ei ole andnud, muutub ta ärevamaks. Liigne ärevus võib aga doktorihärra vahel veidi kehvemasse konditsiooni viia; et enesetunnet parandada, neelab ta paar tabletti. Rohu võetud, läheb dr. Vismar operatsioonisaali, et sealsetelt õdedelt uurida, ega nad patsiendist midagi ei tea. Ta kõnnak ning meel on rahulikud, kuni ühtäkki avaneb kohutav vaatepilt : patsient lebab lõikelaual lahtilõigatuna. Pulss puudub. Vaatepilt oli paraku nii jube, et tal hakkas pilt silme eest häguseks minema. Doktor karjub medõdesid enesele appi. „Õde Nataša, olge nii kena ja tooge mulle nuuskpiiritust palun” Viimane tormab otsemaid saalist välja arsti kohust täitma. Ka dr. Pae on viimaks operatsioonisaali jõudnud – pilt rabab ka teda. „Mida see tähendab siin? Kas see on teie patsient?” ründab dr. Pae Vismari. Viimane oli aga nii halba konditsiooni sattunud, et ei saanud sõnagi suust. Dr. pae laseb laiba otsemaid Maksimile saata. Ta tegi lahkaja ülesandeks uurida, kas patsient oli saanud narkoosisüsti. Kõik olid veelgi enam rabatud, kui selgus, et patsient oli tuimalt lahti lõigatud. „Pühade taevas, kes sellise patuga küll hakkama võib saada – see on ju päris koletis ” iitsatab vanem õde läbi pisarate. Vambolale, siinse haigla koristajale oli viimastest juhtumitest nii mõningadki seosed tekkinud ning ta on üsna kindel lausudes: „Ja mõelda vaid, et selline jõhkrad viibib meie keskel.” Doktorid turgatavad nüüd ühtäkki püsti ning hüüavad ühest suust: „Kus te seda võtate vanamees ?” Vambola aga hoiab suu lukus. Nüüd olid kõik hirmust pimestatud. Mõned inimesed haiglakollektiivist andsid isegi lahkumisavalduse sisse. Kaks doktorit – Pae ja Vismar aga näitasid üha suuremat hoolt oma patsientide vastu ega suutnud oma „pere” keskelt lahkuda.
Järgnenud nädal on vististi selle haigla ajaloo vaiksemaid. Kõik lukustavad oma kabineti ukse ning näitavad üksteise suhtes umbusaldust, välja arvatud õde Nataša, kes on sügavalt huvitatud dr. Vismarist. Viimased kaks on töötingimuste tõttu kohustatud palju samas ruumis viibima. Mida tund edasi, seda suuremaks paisuvad Nataša tunded. Dr. Vismargi ei ole ükskõikne – teda paelub Nataša tööind ning salakavalus, sest eks seda viimast ole doktor isegi. Lugeja ehk ei tea, kuid dr. Vismar oli selle haigla üks salapärasemaid arste – ta ei näidanud oma tundeid just tihti välja, see aga raskendas Nataša olukorda – tahtis teine kangesti arsti tähelepanuvalda jääda. Tegelikult see tal õnnestubki, paraku aga veidi kaheldavas olukorras. Ühel õhtupoolikul käis doktor Vismar oma intensiivravi osakonna patsiente kontrollimas. Ta avas ukse ning nägi, et Nataša seisis patsiendi voodi kõrval, hingamisvoolik näppus. Vismar tormas õe juurde. „Mida te ometi mõtlete?” päris Vismar. Nataša asetas vooliku rahulikult patsiendi suu juurde tagasi ning teatas uhkusega: „Mina päästsin selle meesterahva elu – keegi oli tal vooliku eest ära tõmmanud.” Kuulnud Nataša lause lõpuni, ei suutnud Vismar enam kuuldus kahelda – võluv venelanna oli ta täielikult oma meelevalda haaranud. Doktori meel muutus taas ärksaks alles siis kui medõde oma huuled temalt vaikselt eemaldas. Paraku segatakse neid otsemaid. Üks haigla töötajaist on ukse taga ning edastab doktorile juba tuttava hõbekarbikese. Seda nähes hakkavad tal käed värisema ning otsmik muutub higiseks. Ta vabandab Nataša ees ning jookseb dr. Pae kabinetti. Ta annab oma heale kolleegile ülevaate nendest ähvarduskirjadest, mis talle viimasel ajal saadetud on. Koos jõutakse kokkuleppele kutsuda politseiinspektor Igor. Sama-aegselt tekivad dr. Pae peas seosed selle ähvardaja ning kõigi haiglas juba aset leidnud sündmuste vahel, millest ta ka inspektorit teavitab. Avaldus vastuvõetud, seab Igor sammud haigla välisukse poole. Koridoris on paraku nii kõva tuuletõmme, et üks keskmise suurusega ümbrik tema teadmata paberite vahelt lendu satub. Selle püüab kinni Vambola. Kiri on Igorilt Vismarile. Uudishimust avab ta koheselt veel Vismarile edastamata tugevalt kinnikleebitud ümbriku ning loeb sealt järgnevat: „Tere Vismar, kallis semu! Kuna telefoni teel me teatud asju arutada ei saa, siis kirjutan sulle kirja. Võiksime kohtuda jälle sealsamas kus alati – kohvikus „Tiina.“ Võta kindlasti kaasa ka järgmised kavandatud mõrvad, teeme väikese eeltöö ning selgitame asju. Ole tubli ja jätka samas vaimus.“ Kirja alla serva oli lohakalt kritseldatud üks rida: „Sinu kunagine ülikoolikaaslane, Igor.“ „Ma teadsin seda, igavesed kavalpead,” lausus Vambola endamisi, „ega hing ei andnud ikka rahu – mõlemal oli vaja minu kulla vennapoeg Meelis Pae juhatusest välja süüa. Ma teadsin juba ülikooli päevilt, et nende kolme sõprusest head nahka ei saa. Küll nad nüüd oma tegude eest maksavad, sest igal oinal oma mihklipäev – ja tänane päev on nende päralt.