Archibald Joseph Cronin "Tsitadell" (0)

Tsitadell
„The Citadel“
Archibald Joseph Cronin
1937
Raamat räägib noorest mehest, Andrew Mansonist, kes sai just kätte oma arstipaberid (St. Andrew ülikool). Kohe peale seda võttis ta Šotimaalt suuna Walesi poole, Blaenellysse, kus teda ootas abiarsti töö doktor Edward Page juures. Kohale jõudes tuli aga ilmsiks, et doktor on ise invaliid . Andrew sai see tõttu kõik käsklused ja palga tema naiselt, kes oli igavene koonerdaja, kuigi raha teenis ta hästi. Suurem osa Andrew palgast läks iga kuu Gleni fondile (20 naela kuus), sest tänu sellele fondile sai ta ülikoolis õppida, nimelt maksis fond kõigile Andrew nimelistele üliõpilastele 5 aasta jooksul 15 naelsterlingit aastas, eeldusel ,et peale õpinguid see summa tagasi makstakse. Dr. Mansonile elu Blaenellys ei meeldinud ning ta kirjutas avalduse kandideerida Aberalaw’ Arstiabi Ühingusse abiarstiks ning 7 kandidaadi seast valitit tema sinna tööle. Selleks, et see koht saada, pidi olema naisemees ja Andrew palus Christine Barlow kätt, algkooli õpetaja Blanenelly koolis, Christine oli nõus ning nad kolisid Aberalawsse.
Aberalawsse jõudes ootas neid üllatus, nad pandi elama Vale Viewsse, mis oli hirmus suur maja kahe inimese jaoks. Selles majas oli kaheksa tuba, millest 5 olid magamistoad. Seal linnas meeldis Andrewle elu palju rohkem, eelkõige juba elamistingimuste tõttu ning ka loodus oli seal ilusam. Tähtsamad asjad olid muidugi tema enda võimalused arstina silmapaista ning üleüldse võimalused paremat arstiabi pakkuda. Talle istus seal esialgu kõik peale ühe asja, nimelt pidid kõik arstid maksma peaarstile doktor Liewellynile iga kuu ühe viiendiku oma sissetulekust .
Aberalaws hakkas Manson uurima kaevurite kopse, nimelt oli ta kindel, et sissehingatav tolm mõjub halvasti kaevurite kopsudele ning sellest on ka tingitud sagedasem kopsuhaigused kaevuritel kui teistel inimestel. Nii tegeles Andrew pidevalt oma uurimustööga, samas õppis ta raskelt , et saada Kuninglike Terapeutide Seltsi liikmeks ning Christine oli vahepeal rasedaks jäänud. Eksam KTS-i liikmeks saamiseks toimus Londonis. Andrewl sujus seal kõik hästi, ta ise poleks eales uskunud, et võib selle tiitli saada, aga ta tuli sellega toime. Ühel töörohkel päeval, kui doktor Manson koju jalutas, sõitis järsku temast mööda doktor Liewellyni auto, kes ütles Andrewle, et ta kiiresti koju läheks. Kodus sai ta aga suure kohkumuse osaliseks , Christine oli läinud jalutama ning üks silla plank ei pidanud tema raskuse all vastu ja ta vajus läbi selle. Naine ise jäi küll terveks, aga laps kahjuks ei pääsenud. Mõnda aega olid nad mõlemad masenduses , aga Andrew mõistis, et peab oma uurimustööd jätkama ning selle valmides saatis ta selle Cardiffi, kust saadeti talle käsikiri ja kiitused. Ta saatis selle edasi ning see trükiti Inglismaa „Tööstustervishoiu Ajakirjas“ ning avaldati ka brošüürina USAs. Ta sai igaltpoolt ainult head vastukaja ning talle pakuti tööd STKs (Söe- ja Metallurgiatööstuse Tervisehoiukomitee) tervisehoiuametnikuna. Mille ta loomulikult vastu võttis.
Andrew Mansoni uus töökoht asus Londonis, seega pidid Andrew ja Christine jälle kolima . STKs ei olnud Andrewö esimene kuu mingit tööd vaja teha, sest tema töö määrati alles järgmisel nõukogu koosolekul. Seetõttu oli tal palju vaba aega ning tema ja Christine tutvusid Londoniga lähemalt. Koosolekul ootas Andrewd aga üllatus, ta arvas , et hakkab tegutsema edasi oma uurimustööga, aga selle asemel saadeti ta üle terve riigi kaevandustesse ringi käima, et uurida, kuidas on lood arstiabivahenditega (sidemed jne). Ta pidi kõik üles kirjutama ja pärast koostama ettekande. Tema ettekandega jäädi ülimalt rahule ning temaga soovis kohtuda Kaubandusministeeriumi doktor Bigsby, kellega nad pahuksisse sattusid, kuna Andrew näitas välja, et tegelikult ta ei hooli sellistest asjadest. Pärast seda konflikti soovis Andrew STKst lahkuda ning hakkasid Christinega praksist otsima . Rahanappuse tõttu, ei saanud nad igat ettejuhtuvat praksist vaadatagi ning neil kulus mitu kuud, enne kui nad leidsid sobiva praksise. Praksis asus Chesborough Terrace’il. See kuulus doktor Foy’le, nekroloogile, kes kahjuks hinge heitis. Ta naine soovis selle eest küll 750 naela, aga lõpuks saadi see kätte 600 naelaga. Sealt peale hakkas doktor Manson tõusma. Ta sai ühe rohkem patsiente, uusi tutvuseid, teda hakkasid usaldama rikkad, kes soovisid teda oma arstiks ja maksid suuri honorare. Andrew sai endale uued sõbrad ning ka töö Victoria kliinikus. Andrew ostis uue kabineti Welbeck Streetil ja ka uue auto. Ta hoolis ainult oma rahast, unustas oma põhimõtted ning kasvas lahku oma naisest. Ta tegi kõike vastupidiselt sellele, mida ta varem õigeks pidas. Andrew unustas, mis teda varem õnnelikuks tegi.
Ühel päeval tuli tema juurde proua Vilder, kes rääkis oma abikaasa probleemist. Andrew läks uuris asja ning mehel oli tsüstoom. Põiskasvaja, mis kasvades võib osutuda väga ohtlikuks. Ta helistas oma sõbrale doktor Ivoryle, keda ta usaldas operatsioonidega ning mõni päev hiljem olid need kolm juba operatsioonisaalis. Doktor Manson oli kindel, et operatsioon kulgeb ladusalt, sest ta usaldas Ivoryt väga, aga kui ta seisis seal kõrval ja jälgis doktor Ivory tööd, sai ta aru, et Ivory ei ole mingi kirurg , ta ei oskagi õieti opereerida, sest eelmised lõikused, mida Andrew pealt oli näinud, olid lapsemängud. Nõnda nägi ta pealt, kuidas Ivory mehe tappis ning hiljem rääkis, kuidas ta poleks saanud midagi teha, et härra Vilder oli kindel mineja. Sel hetkel Mansoni pea lõhkes ning ta ütles Ivoryle otse näkku, mida ta asjast arvab ja sealt algas nende vaen. Samast hetkest peale taipas Andrew,mille sisse ta ennast mässinud on ja soovis sellest kõigest välja pääseda. Ta mõistis, kui valesti ta oma naist on kohelnud, kuidas ta tema peale on karjunud, temale tähelepanu mitte pööranud. Koju jõudes vabandas ta Christine ees, rääkis talle kõik ära, nuttis põlvili tema jalge ees, ning sel hetkel sai Christine aru, et vana Andrew on tagasi.
Enne seda saatuslikku operatsiooni käis Andrew juures tema vana sõber Aberalawst, Con Boland. Mehel oli suur mure oma tütre Mary pärast. Härra Boland palus, et Manson ta üle vaataks. Nõnda lasi ta Maryl Londonisse sõita ning tema juurde minna. Kohe kui Mary saabus, vaatas Andrew tüdruku üle, ilma mingisuguse kahtluseta oli Maryl tuberkuloos . Ta otsis kohe tüdrukule koha Victoria kliinikus. Seal aga ei sujunud asjad kahjuks nii, nagu ta lootis ja ta pidi konsulteerima härra Stillmaniga, kes oli just mõnda aega tagasi avanud uue kopsukliiniku „Bellevue“. Andrew lootis, et saab Maryle sinna koha ja nii ka läks. Selleks pidi Mary oma arstile ütlema, et ta soovib koju minna. Kahe nädala pärast viis Andrew ta „Bellevuesse“, kus nad koos Stillmaniga Mary uuesti ülevaatasid ja teadsid, et kops tuleb rõhu alla panna. See oli ka põhjus, miks Manson tüdruku kliinikust ära tõi, sealne peaarst ei lubanud seda teha.
Sel õhtul, kui Andrew „Bellevuest“ tagasi jõudis, hakkas ta tuleviku üle mõtlema. Ta ei soovinud enam Londonis tööd teha, talle ei meeldinud need inimesed kellega ta töötama pidi ega ka terve süsteem. Sellega seoses tekkis tal plaan. Ta tahtis minna kuhugi provintsi ja luua koos oma vana sõbra Denny ja Hopega nende oma haigla . Kuna ta oli nende mõlemaga varem rääkinud, siis ta teadis, et mõlemad on arvatavasti nõus. Ta rääkis sellest Christinele, kes oli tema pärast väga rõõmus ning tegi Andrewle süüa, kuna mees polnud õhtust veel söönud. Söömise käigus avas Manson juustutoosi ning Christine nägi, et toosis ei olnud mehe lemmik liptaueri juust, vaid kuiv cheddari juust. Naine tundis, et ta peab poodi juustu järgi minema, kuigi Andrew sellest väga ei hoolinud. Sellest hoolimata läks naine kähku poe poole. Mõne hetke pärast kuulis Andrew, et keegi vajutab närviliselt ukse kella. Mansoni ukse taga oli politsei ning veel terve hunnik teisi inimesi. Ta sai kõige kurvema uudise osaliseks, Christine oli poest väljudes otse bussi ette jooksnud ning kui ta keha tuppa kanti , oli Christine juba surnud.
Andrew varises koheselt kokku ja oli tükk aega arust ära. Ta süüdistas selles kõiges ennast. Ta pomises enda ette: „Sa lootsid kergelt pääseda. Sa lootsid, et oledki kergelt pääsenud. Aga sa ei pääsenud, Jumala eest! Kuritöö ja karistus , sina oled süüdi selles, mis temaga juhtus. Sa pead kannatama!“ Hiljem sogas ta veel läbi pisarate: „Jumalat ei saa petta , Chris ütles ükskord, et Jumalat ei saa petta.“ Nõnda möödus tükk aega, kui ühel hetkel hakkas ta normaalseks tagasi muutuma . Sel hetkel sai Denny aru, et peab ta kuhugi rahulikku kohta viima, loodusesse. Ta võttis Andrew kaasa, läksid rongi peale ja sõitsid Llantony kloostrisse . Seal viis Denny Mansonit vastu tahtmist jalutama, aga see tegi mehele ainult head ning lõpuks sai ta ennast korda. Nii hakkasid nad uuesti plaani edasi tegema ja valisid välja ka linna – Stanborough.
See ei olnud kahjuks doktor Mansoni murede lõpp. Peale seda kui Andrew jalad alla sai, vaatas ta kõik kirjad üle, mis talle vahepeal saadeti. Üks kiri oli Marylt, kus ta avaldas kaastunnet ja andis teada, et tervis on korras. Üks kiri oli siiski väga imelik, see oli suures piklikus ümbrikus ja selle avades, pidi Andrew jälle kohkuma. Kiri oli saadetud Tervisehoiu Peanõukogust. Asi oli nimelt selles, et peale seda kui härra Vilder Charles Ivory noa all suri, siis doktor Manson ütles välja kõik, mis ta temast arvas ning sellest ajast tundis Ivory ennast ohustatult. Charles oli kuulnud sellest, mida Manson Maryga tegi, kuidas ta viis ta kliinikust Stillmani „Bellevuesse“. Probleem seisnes selles, et Stillmanil puudusid arstipaberid ning Ivory nägi seal võimalust, kuidas heita välja doktor Manson arstideregistrist. Nõnda pöördus härra Charles Ivory doktor Gadsby poole ja selgitas kuidas olukord välja näeb. Gadsby ägestus koheselt, ta ei sallinud Mansonit ja ta vihkas härra Stillmani. Seetõttu jõudis asi Tervisehoiu Peanõukogusse ja Andrew Manson pidi nõukogu ees vastust andma oma tegude eest.
Enne istungit rääkis süüalune oma advokaadi härra Turneriga, kes ütles kohe peale jutuajamist Mansoniga, et too nõukogu ees ei räägiks kõike nii avameeselt, et vastaks lihstalt „Jah“ või „Ei“. Istungi päeval ei jõudnud Andrew ja Turner asju uuesti läbi rääkida, sest Manson jäi hiljaks , kuigi advokaat palus tal nimelt varem kohale tulla. Istungil küsitlesid mõlemad advokaadi kõiki tunnistajaid ning viimasena küsitles süüdistav advokaat Andrewd. Sinnamaani oli Andrew teinud kõike nii, nagu Turner talle öelnud oli. Lõpuks tuli Andrewl peale aga julgusehoog ning ta rääkis südamest kõik ära nagu tema arvas. Ta seletas, kuidas paljudel meestel, kes meditsiinis on imesid teinud, pole arstipabereid olnud. Ta tõi näidetena välja sellised mehed nagu: Koch, Pasteur , Ehrlich, Haffkine ning Metšnikov ja võrdles neid Stillmaniga. Peale tema pikka kõne paluti kõigil peale nõukogu liikmete saalist lahkuda ning tagasi tulles sai doktor Andrew Manson ainukese uudise mida ta ootas, teda ei kustutata arstideregistrist. Nõukogu mõistis, et ta oli tegutsenud heade kavatsustega.