Martin Luthet King (0)

Martin Luther King kes sündis 15. jaanuar 1929. aastal Ameerika Ühendriikides oli USA ühiskonnategelane ja vaimulik ning mustanahaliste õiguste eest võitleva liikumise juht.
King kasvas perekonnas, kus aktiivne võitlus neegrite õiguste eest oli ammune traditsioon. Tema vanaisa oli Georgia osariigis värvilise elanikkonna progressile kaasaaitamise rahvusliku assotsiatsiooni asutajaid. Ta organiseeris Atlantas ajalehe boikoteerimise, mis astus välja neegrite valijate nimekirjadesse võtmise vastu. Martini isa võitles neegerõpetajatele valgetega võrdse palga maksmise eest.
King õppis väga hästi ja astus 15-aastasena kolledžisse. Vanemad tahtsid, et ta omandaks perekonnas juba traditsioonilise pastorikutse. Õppimise lõpetanud, asus King elama Alabama osariigi pealinna Montgomerysse ja temast sai Dexteri avenüü kiriku pastor. Rikas kogudus, andekast lauljatarist võluv naine – mida on heaoluks veel vaja…
Paraku olid King juba lapsepõlvest saati tunnetanud rassilist ebavõrdsust. Sellele poisile, pärastisele filosoofiadoktorile jäid selgesti meelde alandused, mida talle lasksid osaks saada orjapidajate järeltulijad. Ükskord kaupluses andis valge naine talle kõrvakiilu, öeldes: „ Kuule , murjan, sa astusid mulle jala peale!“ Ta oli viiene, kui tema kahe valge eakaaslase vanemad keelasid oma lastel temaga mängimise. Teinekord tuli Martinil ja ta vanematel lõunatada rongi restoranvagunis spetsiaalse eesriide taga, mis eraldas neegreid teistest reisijatest.
„Ma tundsin,“ meenutas King hiljem, „kuidas see eesriie mässis mu endasse kogu eluks. Ma ei unusta seda solvangut iialgi.“
Ja veel üks seik , mis valusasti lõikus noore Martini hinge. Kord, kui ta koos oma õpetajaga sõitis pikamaabussis Atlantasse, nõudis juht neilt , et nad loovutaksid oma koha valgetele reisijatele.
„Me ei liikunud paigast ,“ jutustas King. „Juht hakkas meid jämedate sõnadega sõimama. Ma otsustasin kohalt mitte tõusta, kuid õpetaja soovitas alluda seadusele. Me tõusime ja seisime püsti kõik 140 km Antlantani. See öö ei lähe mul iialgi meelest.
Sääraste psüühikat traumeerivate episooditeta ei möödu ühegi neegripoisi või –tüdruku lapsepõlv. Nende juhtumite jaoks on isegi oma teaduslik termin – „värviline šokk“. Lapsed tunnevad, et nad on teistest halvemad oma nahavärvi tõttu – põhjusel, mis neist ei sõltu ja mis sünnib koos nendega.
Vahepeal aga tungisid revolutsioonilised muudatused sisse harjumuspärase kuulekuse maailma. Uhke mässuvaim, otsustav protest sajandite jooksul kujunenud alatute inimsuhete vastu kandus Ühendriikidesse ookeani tagant, maalt, mis oli võtnud oma lipukirjaks võrdsuse ja muutnud selle reaalsuseks, elulaadiks, tegelikkuseks.
Ja nii kõlasid kauges Ameerika linnas Montgomerys uuesti sõnad: „Inimene, see kõlab uhkelt“, taas tõstis pead eneseuhkus . Neegritar Rosa Parks , sõites pärast rasket päevatööd koju, keeldus täitmast bussijuhi käsku loovutada oma istekoht valgetele noorukitele.
„Ma ei tea mis minuga oli,“ jutustas Rosa hiljem, „kuid ma ei liikunud paigast. Ma olin nii väsinud…“ Politsei arreteeris Rosa Parksi.
Montgomery neegrid kuulutasid autobussidele boikoti. Peaasjalikult värvilisi teenindavad autobussikompaniid (valged sõidavad enamasti oma autoga ) läksid 382 boikotipäevaga peaaegu pankrotti.
Neegrid saavutasid segregatsiooni keelamise bussides. See oli tagasihoidlik , kuid esimene ja seepärast tähtis võit pikal võitlusteel.
Doktor Martin Luther King oli üks boikoti juhte. Ja see oli noore pastori Rubiconiks, mille taga ootas teda vaid üks tee – võitluse tee.
Rassistid ei andestanud Kingile neegrite võitu. 26. jaanuaril 1956 arreteeriti ta esimest korda. Neli päeva hiljem pandi ta maja alla pomm . Oli vaid juhus, et süütenöör kustus, - tulel oli jäänud dünamiidini viimane toll . Kui Montgomery neegrid said atentaadist teada, sündis linnas see, mida Ühendriikide ajakirjandus nimetas veriseks mässuks.
Dr. Kingi biograafi sõnade järgi tegi võit Montgomerys Kingist ameerika neegrite vastupanuliikumise rahvuskangelase. Peale selle avastati võitluse käigus efektiivne valgete rassistide mõjutamise viis: boikott ning teised majandusliku ja surve vahendid.
King sai tuntuks . Ta kutsuti Aafrikasse. 1959. aastal käis ta Indias. Tema ümber lõid lõkkele poliitilised kired. Kord, kui King kõneles oma esimese raamatu „Samm vabaduse poole“ ilmumise puhul Harlemi raamatuäris, tungiti talle noaga kallale. Saadud haav andis tunda elu lõpuni.
Et pühendada rohkem aega organisatsioonilisele tööle, pöördus King Atlantasse tagasi. Siin aitas teda isa, kes võttis poja vaimulikukohustusi enda peale.
Kuuekümnendate aastate alguses omandas võitluses segregatsiooniseaduste vastu laia leviku otseste mittevägivallaaktsioonide vorm. Dr. Kingi loetakse istumiskampaania initsiaatoriks. Tema üleskutsel istusid neegrid kohvikutes ja sööklates laudade taga , kus teenindati ainult valgeid. Nad läksid „valgetesse“ kauplustesse, raamatukogudesse, taotlesid vastuvõtmist koolidesse, mis rakendasid segregatsiooni.
Ent need seadusega lubatud aktsioonid ei mahtunud rassistide „õigusnormide“ raamidesse. USA Ülemkohus oli juba 1954.aastal kuulutanud segregatsiooni koolides konstitutsioonivastaseks. Selle otsuse elluviimise eest tuleb aga pidada pikka ja rasket võitlust. Osariikide õigustele viidates löövad Lõuna rassistlikud võimud vihaseid „tagalalahinguid“.
Kuid mitte alati ei lõppenud võitlus neegrite võiduga. Kingil ja tema pooldajatel ei läinud korda saavutada segregatsiooni kaotamist Albanys (Georgia) 1961. aasta lõpul. Järgmise aasta veebruaris aga mõisteti tema ja veel 750 neegrit Albanys süüdi võimude loata korraldatud demonstratsioonist osavõtu pärast.
Kui laupäeva, 11. mail Birminghami kohale videvik laskus, valitses neegrikvartaleis lõbus elevus. Väikesed restoranid ja baarid äritsesid vilkalt: inimesed pühitsesid rasketes lahingutes saavutatud võitu. Samal ajal algas Bessemeris, Birminghamist 12 minuti tee kaugusel, kukluksklanlaste sabat , kes oma nägu ei varjanud , kogunesid „impeeriumi maagi“ ja kahe „suure draakoni“ eestvedamisel linna taha. Pimedas Lõuna öös lõid loitma kaks kaheksameetrist risti. Ühel neist rippus topisnukk, mis kujutas Martin Luther Kingi.
Kukluksklanlaste keeles tähistab põlev rist uut veresauna neegrite kallal. Nii oli ka seekord .
Õhtul kell 7.30 helistas tundmatu motell „Gaston“, kus peatus King ja peeti tema „staabi“ nõupidamisi. Tundmatu ähvardas, et motell lastakse õhku. Otsekohe teatati sellest politseile. Kuid linnaisad ei liigutanud sõrmegi – nii linnapea kui ka neegreid koertega jällitanud avaliku korra komissar, hüüdnimega Pühvel, olid järeleandmiste vihased vastased.
Kell 11.32 heideti möödasõitvast autost Martini noorema venna vaimulik Williams Kingi majja pomm – ka tema kuulus liikumise juhtide hulka.
Plahvatusest kurdistatuna tormas Wiliiams King päästma naist ja viit last. Vaevalt jõudis ta nendega majast välja, kui uus pommiplahvatus selle maatasa tegi. Tunni aja pärast raputas dünamiidilaeng motelli „Gaston“. Haavata sai kolm naist. Naaberhoonetele levinud tulekahju hävitas täielikult kaks maja. Kiirabiautot, mis kannatadasaanuid haiglasse toimetama ruttas, loobiti kividega. Siin-seal süttisid majad ja kauplused.
Rassistide pommiplahvatused mõjusid sütikuna. Nad kutsusid neegrites esile raevu ja vihkamise plahvatuse. Tänavail puhkesid tõelised lahingud. Neegrite vastu paisati soomusautod. Politsei märatses. Kui Williams King püstoliga inimeste kallale tormanud „seadusesilma“ rahustada püüdis, lõi see vaimuliku jalust maha. Mitu inimest peksis oma käega läbi Alabama liikluspolitsei ülem kolonel Lingo, kelle oli Birminghamis saatnud osariigi rassistist kuberner .
Järgmisel päeva teatas „New York Mirror“:
„Neegrilinnaosa kujutab endast põlenud majade rägastikku. Tänavad on üle puistatud kivide ja klaasikildudega. Õitsevate magnooliate lõhn seguneb vänge tulekahjuvinguga.“
Birminghami sündmuste verine kulminatsioon viis Ühendriigid šokiseisundisse.
Birminghami plahvatuse kaja veeres üle maailma.
„Räägitakse, et Ameerika on suur maa. Kuid seni kuni Ühendriigid ei tee lõppu ebainimlikkusele, kuni ta süsteemist ei kao diskrimineerimine ning kõik ta kodanikud – mustad, kollased ja valged – pole saanud võrdseid õigusi, jääb tema vägevus vaid paberile, omamata ei tähendust ega alust,“ kirjutas ajaleht „Ghanian Times “.
Presidendi käsul pealinnast Birminghami tulnud Föderaalse Juurdlusbüroo agendid ei leidnud mingeid kindlaid jälgi kurjadegijatest. „Pikkade nugade öö“ oli rassistidel korda läinud.
Kui kukluksklanlaste bande pommiloopijad jäid vabadusse, siis King arreteeriti. Süüdistus: osavõtt keelatud demonstratsioonist.
Algas klaperjaht. King kuulutati sissesaadetud agitaatoriks, kes olevat üksi süüdi kõigis „segadustes“.
„Mul on unistus . Ma unistan, et ühel ilusal päeval hakkab meie maa elama meie kreedo järgi: „Kõik inimesed on loodud võrdsetena.“
Ma unistan, et ühel ilusal päeval võivad endiste orjade ja endiste orjapidajate pojad istuda vendluselauda kauni Georgia küngastel.
Ma unistan, et ühel ilusal päeval isegi Mississipi osariik , mis praegu lämbub tagakiusamisest, muutub vabaduse ja õigluse kantsiks.
Ma unistan, et ühel ilusal päeval elavad minu neli väikest last riigis, kus nende üle ei otsusta mitte nahavärvuse, vaid nende iseloomu täituse järgi.
Minge tagasi Mississipisse, minge tagasi Alabamasse, minge tagasi Louisianasse, minge tagasi Põhja linnase mülgastesse, teades, et praegust olukorda saab ja tuleb muuta!“ Ta kirjutas:
„Kui nii võib öelda, siis on Birmingham kõige rassistlikum linn Ühendriikides. Siinne jälestusväärne politseiterror on tuntud üle maa. Ebaõiglus neegrite suhtes on selle linna kohtutes tavaline. Sagedamini kui üheski teises linnas jäävad Birminghamis avastamata kurjategijad, kes purustavad neegrite maju ja kirikuid. Niisugused on kangekaelsed faktid, ehkki neid on raske uskuda . Kuid see on tõsielu.
Oma kibedate kogemuste najal teame: rõhuja ei anna vabadust iialgi vabatahtlikult; rõhututel tuleb seda nõuda…
Juba palju aastaid kuulen ma: „ Oodake !“ See sõna kumiseb neegrite kõrvus tüütu monotoonsusega. Tegelikult tähendab see: „Mitte kunagi.“
Oma konstitutsioonilisi õigusi oleme oodanud 340 aasta. Aasia ja Aafrika rahvad liiguvad oma eesmärgi poole reaktiivlennuki kiirusega, meie aga venime nagu koormat sikutav setukas . Ja ometi on kõik, mida me tahame, saada kohvikus takistamatult kätte tass kohvi või teed… Nendel, kes oma nahal pole kunagi tunda saanud segregatsiooni alandust, on nähtavasti väga kerge öelda: oodake! Kui oled aga näinud märatsevat jõuku, kes oma lõbuks lintšib su isa ja ema; kui oled näinud, kuidas asja ees teist taga uputatakse su vend või õde; kui oled näinud, kuidas raevunud politseinikud külvavad su vennad ja õed üle sõimuga, peksavad, terroriseerivad, koguni tapavad neid, kandmata selle eest mingit karistust; kui näed, kuidas suurem osa 20 miljonist neegrist hääbub vaesuse ühiskonnas, mis upub oma rasva; kui tunned , kuidas su keel jääb kurku kinni, kui püüad oma kuueaastasele tütrele selgeks teha, miks ta ei tohi minna puhkeparki, mida just televiisoris reklaamiti, ja näed ta silmis pisaraid, kui ta kuuleb , et see park on värvilistele lastele suletud; kui näed tema lapsemeele taevasse kogunemas tusapilvi oma väärtusetuse äratundmisest, mis tahes-tahtmata kutsub välja viha valgete vastu; kui pead välja mõtlema igasuguseid luiskelugusid vastamaks oma viieaastase poja pärimisele: „Iss, aga miks valged värvilisi ei salli?“; kui reisides mööda maad pead magama autos kägaras, sest et sind ühtegi motelli ei lasta; kui päevast päeva saadavad sind alandavad sildid „Ainult valgetele“, „Ainult värvilistele“; kui sind ei kutsuta nime järgi, vaid lihtsalt mustanahaliseks või boy’ks, olgu sa siis nii vana kui tahes; kui suu liignime asendab „John“ ning sinu ema ja naise poole ei pöörduta iialgi viisaka „missiga“; kui sulle päeval ja öösel peetakse jahti lihtsalt sellepärast, et oled neeger ja pead järelikult elama alalises hirmus homse ees, alandava teadmisega oma tühisusest – alles kõike seda teades võib mõista, miks me enam oodata ei suuda. Teid teeb murelikuks meie valmisolek seadusi rikkuda. Õigustatud mure. Ent kas pole see imelik – eks nõuta just meie, et täidetaks Ülemkohtu otsust 1954. aastast, mis kuulutas segregatsiooni koolides ebaseaduslikuks?
Võidakse küsida: „Miks te kutsute üles täitma ühiseid seadusi ja rikkuma teisi?“ vastus sellele küsimusele sisaldub faktis, et seadusi on kahesuguseid: õiglasi ja ebaõiglasi.
Seadused, mis kaitsevad inimväärikust, on õiglased. Teised seadused aga muserdavad hinge ja sandistavad inimesi.
Ma kutsun rahvast Ülemkohtu otsust täitma sellepärast, et see otsus on moraalselt õiglane. Ma kutsun rahvast rassistide seadustele mitte alluma , sest need seadused on moraalselt ebaõiglased.
Te kiidate soojalt Birminghami politseid, kes olevat „pidanud korda“ ja hoidnud ära „vägivalla“. Ma ei usu, et te neid kiidaksite kui oleksite ise näinud, kuidas nad kuue relvastamata, rahuliku neegerdemonstrandi kallale näljased, purevad koerad ässitasid. Ma ei usu, et te politsei kohta ühegi hea sõna pillaksite, kui te oleksite ise olnud tunnistajaks sellele, kui ebainimlikult nad vangistatud neegreid kohtlevad; kui te oleksite ise näinud, kuidas nad sõimavad ja vintsutavad elatanud neegrinaisi ja tüdrukuid, peksavad ja taovad jalaga neegriätte ja noorukeid, kuidas nad kord jätsid meid ilma söömata üksnes sellepärast, et tahtsime üheskoos palvet laulda. Vabandage , kuid ühineda teie komplimentidega politseidepartemangu aadressil ma küll ei saa. Selle asemel sooviksin , et suhtuksite poolehoiuga istumisstreikidest ja tänavamarssidest osavõtjatesse, hinnates vääriliselt nende mehisust, valmisolekut eneseohverduseks ja erakordset distsipliini , mis püsis kõige ebainimlikumate provokaatorite kiuste.
Tuleb päev, mil Lõuna tunnistab oma tõelisi kangelasi!“
1962. aasta augustis istus Martin Luther King – kui mitmendat korda juba! – vangikongis, oodates kohut. Tema naine sai külastamisloa. Kui ema end minekule seadis, hakkasid lapsed nutma : „Tulgu isa juba rutem koju tagasi!“
„Ma ütlesin neile,“ jutustab hiljem Coretta King, „et nende isa sattus vangi sellepärast, et ta tahtis inimesi aidata. Neil ei ole korralike elamuid, neil pole küllaldaselt süüa. Isa tahab, et see oleks kõigil inimestel.“ Seitsmeaastane Yolanda hüüatas: „Oh jaa! Ütle isale , et ta jääks sinna seniks , kuni ta selle saavutab.“
Sel kohutaval 4.aprilli õhtul istus Yolanda, kes oli saanud kaheteistkümneaastaseks, tõsisena ja vaikivana kodus Atlantas ega pööranud silmi televiisoriekraanilt.
Yolanda teadis juba, et isa ei olnud enam. Isa oli surnud. Kuid ta oli siiamaani toas, televiisoriekraanil. Kõlas tema ilus tugev bariton. Näidati filmikroonikat isa esinemistest miitingul. Isa sammus protestidemonstratsiooni ees, kõige ees nagu alati. Toimetaja oli saadet kärpinud: film katkes just enne seda, kui demonstrantidele tungisid kallale politseinikud, kes peksid neid näkku raudvitsadena valusate veejugadega tuletõrjevoolikuist.
Näidati dr. Kingi viimast korda rääkimas miitingul Memphises 3. aprillil . oma kõnes andis ta teda surmaga ähvardajatele põlglikuhke vastuse. Ta ütles: „Nagu kõik inimesed, tahan ka mina elada kaua, kuid minu jaoks pole see peamine.“
King tundis hästi ameerika ühiskonda, ühiskonda, milles ta nii mõndagi soovis muuta.
Talle oli juba atentaati tehtud – nuga riivas aorti. 1965. aastal, pärast neegriliikumise tegelase Malcolmi tapmist, ütles ta:
„Ma olen õppinud filosoofiliselt suhtuma ähvardustesse mind tappa ja olen valmis kõigeks, mis võib juhtuda.“
Ta astus võitlusse, olles sellega seotud riskidega täpselt teadlik, ega teinud endale illusioone meetodite suhtes, mida rakendavad neegrite võrdõiguslikkuse vastased.
Seda teadis ka Yolanda ema Coretta King. Kui palju piinavaid ootetunde tuli tal läbi elada, ku tema abikaasa marssis koos teistega vastu kumminuiadega turritavatele politseinikele, kui ta arreteeriti kümnendat, kaheteistkümnendat, viieteistkümnendat korda. Nagu Martin, nii oli ka tema kõigeks valmis. Loomulikult ta ei tahtnud et see juhtuks, kuid ta ei kartnud.
Mõni päev enne saatuslikku lasku andis Coretta king televisioonis intervjuu . Küsimustele vastates sõnas ta: „Ma ei karda , see tähendab, ma ei mõtle sellele. See on reaalsus , milles me peame elama. See võib Martiniga juhtuda igapäev…“
Ja see juhtus. Pastori raskelt haavatasaamisest tõi teate Atlanta linnapea. Ta toimetas haavatud mehe juurde ruttava Cortta viivitamatult lennuväljale, kus saadi teade Kingi surmast. Coretta pöördus laset juurde tagasi. Vapustatud ja vaikivad , lugesid need vastuse neid piinanud küsimusele ema silmadest.
King lendas Memphisesse umbes nädal enne saatuslikku päeva. Seal streikis 400 linna prahivedajat. Poolemiljonilises linnas, blues ’ide sünnimaal, moodustasid neegrid elanikkonnast 42 protsenti, prahivedajaist olid aga peaaegu kõik neegrid. Selline suhe oli iseloomulik kogu maale: raske füüsilise ja vähetasuva töö tegijate hulgas on alati ülekaalus neegrid.
Dr. King liitus piketeerijatega. Foto- ja filmimeestest ning ajalehereporteritest ümbritsetuna läksid streikijad kindlalt koos inimestega, kes olid saanud vankumatuse, mehisuse ja vapruse sümboliks.
See viis endast välja Memphise rassistid, nende järeltulijad, kes 100 aastat tagasi lõid kurikuulsa rassistliku pogrommiorganisatsiooni Ku-Klux- Klan . Püüdes piketeerijaid laiali ajada, provotseerisid rassistid kokkupõrke. Nagu alati oli neile seejuures abiks politsei. Piketid aeti laiali, mõned streikijad arreteeriti doktor Kingi puutuda ei juletud.
Memphise kodanikuõiguste eest võitlejad otsustasid rahuliku demonstratsiooni korraldada 3.aprillil. Linna politseiülema nõudel andis kohalik kohtunik määruse demonstratsiooni keelamise kohta. Linnas levisid kuuldused vastuabinõudest, mida plaanitsevat kukluksklanlased.
Ärakeelatud demonstratsiooni päeval pidas doktor King miitingul kõne, mis jäi viimaseks tema elus. Kõne oli täis teravat irooniat Ameerika paljukiidetud vabaduste aasdressil King ütles: „Kuskil lugesin ma koosolekute vabadusest. Kuskil lugesin ma sõnavabadusest. Kuskil lugesin ma trükivabadusest.“
Ta oli lugenud sellest Ühendriikide konstitutsioonist. Ja ta kutsus üles neid konstitutsioonilisi õigusi kaitsma.
„Me ei lase end politseinikel, verekoertel, tuletõrjepritsidel tagasi tõrjuda.“ Resoluutselt kõlasid Kingi sõnad. Võimude keelust hoolimata otsustati esmapäeval, 8.aprillil korraldada solidaarsusdemonstratsioon. See toimus, kuid juba ilma doktor Kingita. Demonstratsioonist sai hiiglaslik leinarongkäik.
Linnaväljakule saabus mitmest tuhandest inimesest koosnev kolonn. Kõigist külgedest piirasid seda täägistatud laskevalmis püssidega sõdurid. Kõige ees astusid sügavas leinas Martin Luther Kingi lesk Coretta ja kolm tema neljast lapsest.
Väljakul toimus miiting , mis õhutas võitlusse astuma uusi vaestehulki, värvilisi ja valgeid.
Aeglaselt sõnu hääldades lausus Coretta King: „…Ma kutsun teid tema elutööd jätkama…See ei tohi surra. Tema andis oma elu selle maailma vaeste eest. Memphise prahivedajate ja Vietnami talupoegade eest. Ta soovis, et kõik oleksid vabad, tunneksid ennast inmestena. Inimestel peab olema õigus tööle, õiglusele, õnnele…“
Coretta King oma murest ei rääkinud. Ta tänas vaid tuhandeid talle kaastunnet avaldanud inimesi. Ainult korraks väljendus tema hääles valu ja lein, kui ta ütles: „Kui palju peab veel hukkuma inimesi, enne kui meie maa saab rahumeelseks, vabaks, õiglaseks ühiskonnaks?“
Mõrvale eelnenud päevadel tegi politsei näo, nagu kaitseks Kingi terroristide eest. Tegelikult pidas ta tähtsamaks kodanikuõiguste eest peetava liikumise juhtide järel nuhkimist. Ei rakendatud isegi elementaarseid julgeolekuabinõusid.
Telekaamerad jälgisid iga dr. Kingi sammu. Kohaliku telestuudio operaatorid näitasid mõrvarile abivalmilt kätte numbritoa motellis „Lorraine“, kus King peatus. Näidati tema toa rõdu teisel korrusel. Mõrvareil jäi vaid muretseda optilise sihikuga püss.
Lask lajatas 4.aprilli õhtul kell 6. doktor King valmistus minema kohtumisele kodanikuõiguste eest peetavast liikumisest osavõtjatega. Tema juures oli üks selle liikumise kohalikke liidreid Deo Jackson . King astus rõdule ja toetus rinnatisele, vesteldes all seisva Jacksoniga. Sel hetkel kõlas lask. Kuul tungis Kingile kaela. Tunni aja pärast suri ta Memphise haiglas.
Politsei oli kuriteo sooritamise juures, et mitte öelda, et see toimus tema „eesistumisel“. Jackson meenutab: „Kui ma pärast lasku kiiresti ümber keerasin, tõttas igast küljest ligi politseinikke. Neid jooksis sealtpoolt, kust oli kostnud lask. Meil ei tulnud politseinikke välja kutsuda, neid sagis juba hulgana ümberringi.“
Kasulikum oleks olnud joosta teisele poole – oli ju lask kostnud Kingi motelli vastas asuvast majast.
Mõrvar jättis kuriteopaigale maha teleskoopsihikuga vintpüssi. Tal läks korda minema kihutada läheduses oodanud valge „Mustangiga“.
Kuulutati välja üleriigiline jälitus Föderaalse Juurdlusbüroo jõududega USA kohtuministri juhtimisel.
Mõrvari jälitamisest võtsid isiklikult osa kohtuminister Ramsay Clark ja Föderaalse Juurdlusbüroo šeff Edgar Hoover , kes lendasid Memphisesse. Kui südamega nad aga asja kallale asusid, võib otsustada arvamuse järgi, mis Hooveril dr. Kingist oli. Talle nii iseloomulikult, tseremoonitsemiseta, väitis ta, et „King on Ühendriikides kõige tuntum luiskaja“. Hooverile ei oleks tulnud usaldada Kingi mõrva asjaolude uurimist, vaid ta oleks tulnud võtta vastutusele väljapaistva ameeriklase laimamise eest, mis võib-olla mängis oma osa koletu mõrva ettevalmistamisel.
Autor: Merit Varul