Onu Vanja (0)

ONU VANJA - STSEENID MAAELUST NELJAS VAATUSES
TEGELASED:
ALEKSANDER VLADIMIROVITŚ SEREBRJAKOV – eruprofessor
JELENA ANDREJEVNA – tema naine, 27 aastane
SOFJA ALEKSANDROVNA ( SONJA ) – Serebrjakovi tütar esimesest abielust
MARIA VASSILJEVNA VOINITSKAJA – salanõuniku lesk, Serebrjakovi esimese naise ema
IVAN PETROVITŚ VOINITSKI – eelmise poeg
MIHHAIL LVOVITŚ ASTROV – arst
ILJA ILJATŚ TELEGIN – vaesunud mõisnik
MARINA – vana lapsehoidja
TÖÖMEES
Tegevuskoht – Serebrjakovi mõis.
Aed. Näha osa majast terrassiga. Alleel vana papli all on teejoomiseks kaetud laud. Ilma on pilves . Marina ja Astrov puhuvad juttu . Astrov saab Marinalt teada kui kaua nad juba tuttavad on olnud ning kui vanaks ta nende 11 aastaga jäänud on. Astrovil on olnud liiga palju tööd ning liiga vähe aega enda jaoks. Räägib, et kõik tema lähedal on veidrikud ning varsti saab ta ise ka samasuguseks. Räägib, et paar päeva tagasi suri tal üks inimene ära ning ta tunneb end seetõttu halvasti. Tuleb Voinitski(47-aastane), kes ennast lõpuks pohmakast välja magas . Professor loeb öösiti ning kirjutab, seetõttu on söögiajad paigast nihkunud. Ilmuvad ka kõik teised teed jooma. Voinitski ehk onu Vanja kobiseb professori kallal, et too palitu seljas, vihmavari käes ringi jalutab. Professoril on ka imekaunis naine, keda Vanja endale tahab. Räägib teda taga, et ta on terve elu midagi kirjutanud, ent tegelikult on kõik juba enne teda välja mõeldud, kuid austatakse teda sellegipoolest. Et ta kõnnib ringi nagu pooljumal, kuigi pole sele üldsegi välja teeninud . Astrov arvab , et ta on lihtsalt kade . Ta räägib, et naine on professorile kahjuks võltsilt truu, et ta peaks mehe maha jätma enne kui see tema tundeid lämmatab, mis oleks ebamoraalne. Sonja saadab Marina külameestega rääkima. Astrov on pahane, et ta ilmaasjata pika tee maha sõitis professorit vaatama, et nüüd tuleb välja, et vanatoiga on kõik korras. Tahab öömajale jääda. Ilja on seal majas inimestele nagu „parem käsi“. Vanja on vihane, et ta on raisanud oma aega nii mõttetult ning enam ta ei saa tegeleda asjadega, millega ta kunagi oleks tahtnud tegeleda. Tal palutakse vait olla. Jelena räägib kui ilus ilms täna on, mille peale väidab onu, et sellise ilmaga on ennast hea üles puua. Astrov tahab pitsi viina . Tal pidavat olema ka terve mõis, mida ta ilisasti hoolitseb ning kuhu ta metsa kasvatab. Räägib, et inimesed ainult häsitavad asju ning, et nad peaksid rohkem hoolt kandma looduse eest kuna neile on antud võime midagi luua. Vanja vihkab professorit ning ta ei karda seda välja näidata. Jelena tahab, et Vanja ta rahule jätaks, ent too räägib vaid seda kuidas ta teda armastab . Sonja armastab ka Astrovi, võibolla.
Teine vaatus . Söögituba Serebjakovi majas. Tema ning ta naine tukuvad. Mees ulub, kui raske tal hingata on ja, et tal kõik kohad valutavad. Neab, et ta on vana ning, et kõik teda seetöttu vihkavad . Naisele käib see jutt pinda ning palub tal vaid jääda. Väljas valmistub ilm tormiks. Mees räägib kuidas ta kunagi teaduse heaks töötas ning, et teda ümbritses koguaeg melu, kuid nüüd on kõik ühtäkki nii igav ning teda ümbritsevad vaid lollid ja tühised inimesed. Peamiselt ta nutab taga oma minevikku . Tuleb Sonja, kes on pahane, et isa arsti tema visiidi ajal ei kasutanud ning, et Astrov üldse ilmaasjata sinna pidi sõitma. Professori arvates ei tea arst suurt mitte midagi inimeste ravimisest. Kell on pool üks öösel. Tuleb Voinitski, kes tahab saata naised magama ning ise professorile seltsiks jääda. Serebrjakov hakkab aga naisi paluma, et need teda Vanjaga üksi ei jätaks, sest teine pidi ta surnuks rääkima. Tuleb Marina, kes pakub professorile oma hoolt ning kaastunnet ning seejärel lahkub koos tema ning Sonjaga. Voinitski ja Jelena jäävad omavahele. Jelena: “Siin majas ei ole asjad korras! Teie ema vihkab kõike peale oma brošüüride ja professori; professor on ärritatud, mind ei usu, teid kardab; Sonja on pahuksis isa ja minuga ega räägi minuga juba teist nädalat; teie vihkate mu meest ja põlgate avalikult oma ema; mina olen ärritatud ja täna juba paarkümmend korda nutnud... Ei, siin majas ei ole asjad korras!“ Ta räägib, et maailmas on liiga palju vihkamist ning inimesed peaksid panema rohkem rõhku ära leppimise peale, sest maailm ei lähe hukka vaid röövlite ning tulekahjude tõttu. Siis ta märkab, et Vanja on joonud. Vanja lööb külge, suudleb kätt jne. Jelena läheb arsti otsima . Vanja kahetseb, et ta kümme aastat tagasi tüdrukusse ära ei armunud siis kui Jelena veel 17 oli. Räägib kui mõttetu professori elu on olnud, et tema elutööd ei jää mitte kui keegi mäletama. Tulevad Astrov, kes on vintis ning Telegin, kitarriga. Arsti tahab lällata, käib Teleginile peale, et too kitarri mängiks isegi siis, kui kõik teised majas juba magavad . Astrov tõdeb, et ta muutub banaalseks kui ta on joonud. Tuleb Sonja, kes on pahane, et Vanja end jälle n.-ö. koos doktoriga on purju joonud, sest tarvis on tegeleda heinatöödega, mitte pettekujutelmades istuda. Sonja palub doktorit, et ta ei joodaks endam Vanjat täis ning peale pikka jutu ajamist lubab, et ta ei joo ise ka enam kunagi. Sonja teeb talle lähenemis katse, küsides, et kui tema noorem õde peaks olema temast sisse võetus siis kuidas arsti selle peale reageeriks. Astrov arvab, et ta ütleks ilusate sõnadega ei. Sonja jääb üksi. Ta räägib kuivõrd inetu ta on, kuid et doktor ei ole ikkagi veel talle tegelikult ei öelnud, et lootust veel on. Tuleb Jelena, kes tahab temaga ära leppida. Tüdrukud lepivadki ära, suudlevad ja kallistavad. Joovad sina terviseks. Sonja uurib, et kas Jelena ikka armastab professorit ning saab vastuseks , et ei armasta, pole enam ammugi õnnelik olnud ning kui tal võimalust oleks siis vahetaks ta professori kellegi noorema vastu välja. Jelena arvates on doktor talent, et ta istutab puid ning näeb selles tulevikku ning, et see joomine on täiesti tühine asi, et seda teevad nkn enamus inimestest. Ta räägib kui õnnetu on ta ning, et ta tahaks kitarri mängida. Sonja räägib jälle vastupidist, et kui õnnelik ta on ning läheb professorilt mängimiseks luba küsima, ent saab vastuseks ei.
Kolmas vaatus. Võõraste tuba Serebrjakovi majas. Jelena soiub, kui igav tal on, et mitte midagi tarka ei ole teha. Sonja soovitab tal tööd teha, kuid teine laidab selle idee maha. Vanja laseb kohe oma huuled käiku ning üritab uuesti Jelenale külge lüüa, ent edutult. Vanja lahkub talle roose tooma . Sonja palub Jelenal, et too uuriks doktorihärra käest, et kas ta armastab teda või siis mitte ning vastasel korral lõpetaks neil mõisas külas käimise ära. Jelena juba teab, et doktor Sonjat ei armasta, ent küsib seda doktorilt põhimõtte pärast ikkagi ning vastus oli nagu arvata oligi. Doktor seletab Jelenale oma maalist, ent tool on peas hoopis mingid muud mõtted. Doktori ülekuulamisega ühele poole saadud, taipab Astrov midagi ning hakkab räigelt Jelenale külge lööma ning räägib, et ta käib seal nii tihti tegelikult just nimelt tema tõttu, et ta armastab teda. Võtab tal pihi ümbert kinni ning üritab suudelda. Jelena puikleb vastu ning on räigelt pahane tema peale. Sisse astub Vanja ning doktor põgeneb. Jelena palub teda, et ta korraldaks talle ning professorile kõik ärasõiduks vajalikud korraldused kohe tänase päeva jooksul ära. Professor on kokku kutsunud kõik inimesed, et midagi suurt teatavaks teha. Räägib siis, et tahab mõisa maha müüa ning selle raha eest Soome elama minna. Vanja läheb otsemaid konflikti, sest ta tunneb end sügavalt solvatuna, et ta töötas 25 aastat järjest 500 rubla eest aastas, et ära masta mõisaga koos saadud võla ära tasumise nimel. Serebrjakov juba kahetseb seda, et ta sellest ideest üldse rääkis ning võtab oma sõnad juba tagasi, ent Vanja lükkab hoopis ahju puid juurde. Räägib, et mõis on mõeldud hoopis Sonjale ning, et tema ei ole seal mingi otsustaja . Konflikt hakkab üle pea kasvama. Telegin palub Vanjat, et too maha rahuneks, et ta ei suuda enam blablabla. Jelena nõuab, et ta kohe vait jääks. Voinitski süüdistab professorit, et too on tema elu parimad aastad ära rikkunud.. Jelena karjub, et tahab sealt otsemaid ära sõita. Voinitski halab emale, et elu on läbi ning on täiesti muserdunud. Maria ütleb rangelt, et too professori sõna kuuleks. Sonja nutab Marina põlvede ees. Voinitski lahkub, öeldes, et ta teab mida ta tegema peab. Serebrjakov räägib erutatult , et ta ei suuda Vanjaga enam ühe katuse all elada, et üks neist peab lahkuma . Sonja üritab veel professorit veenda, et Vanja on hea inimene, kes on tema nimel tohutult palju vaeva näinud. Lava taga kostub lask. Jelena ja Voinitski heitlevad. Jelena üritab temalt revolvrit ära võtta, ent lootusetult. Voinitski üritab professorit maha lasta, kuid laseb mööda. Jelena närvivapustuses, „viige mind siit minema! Viige minema, tapke mind või ära, aga... ma ei või siia jääda, ei või!“.
Neljas vaatus. Vanja toas. Telegin ja Marina kerivad lõnga. Jelena ja professor valmistuvad ära sõiduks Harkovisse. Telegin räägib, et peitis Vanja revolvri alla keldrisse. Nad igatsevad vanat eleu ning lubavad teineteisele koheselt peale teiste ära sõitu vana režiimi juurde tagasi naasta. Tuleb Vanja kelle kannul kohe Astrov, kes käsib tal ära varastatud morfiinipudeli koheselt tagastada, ent Vanja puikleb vastu, et tema ei tea midagi. Voinitski räägib kuivõrd häbi tal on ning, et ta ei suuda elada veel 13 aastat. Sonja tuleb sisse ning palub Vanjal pudel tagasi anda. Vanja võtab lauasahtlist pudeli ning tagastab selle Astrovile. Tuleb Jelena teistega hüvasti jätma. Räägivad Astroviga kahekesti. Ta palub tal sinna jääda ning temaga uut elu alustada. Jelena räägib, et tegelikult on ta doktorist koguaeg olnud natukene sissevõetud, kuid jätab temaga sõbralikult hüvasti ning palub tal temast mitte halvasti mõelda. Järgneb väike suudlus põsele, kallistus ning etendus ongi lõppenud. Vanja on vahepeal Serebrjakoviga ära leppinud. Järgnevad südamlikud hüvastijätud. Voinitski jätab Jelenaga ka hüvasti. Nad ei näe teineteist enam mitte kunagi. Järgmisega lahkub Astrov, peale paari pitsi viina, mis ta Marinalt sai. Majas on olukord täiesti maha jahtunud . Vanja asub arveid kirjutama ning Sonja räägib, et peab ikka edasi elama oma elupäevade lõpuni, tööd tegema ning siis saab ka lõpuks puhata . (Öövaht lööb kola . Telegin mängib tasakesi; Maria Vassiljevna kirjutab midagi brošüüri servale; Marina koob sukka.) Me saame puhata!
Eesriie langeb aeglaselt.