Kõrg- ja hiliskeskaeg. (0)

Kõrg- ja hiliskeskaeg
Ajalised piirid
Kõrgkeskaeg: XI-XIII sajand. Arenes põllumajandus, käsitöö ja kaubandus. Tekkisid linnad. Lääne-Euroopas kujunes lõplikult välja feodaalkord . Poliitiline killustatud asendus mitmel pool tugeva kuningavõimuga. Lääne-Euroopa muutus võimsaks ja agressiivseks. Toimusid ristisõjad. Viikingite retked lakkasid. Tähtsamad riigid: Norra, Rootsi, Taani, Poola, Ungari, Saksa- Rooma riik, Prantsusmaa, Kiievi-Vene, Cordoba kalifaat, Bütsantsi keisririik.
Hiliskeskaeg: XIV-XV sajand. Katkuepideemia tõttu pidurdus mõneks ajaks Euroopa kiire areng, kuid Euroopa toibus ning sellega seoses hakkas keskajale iseloomulik feodaalkord mitmes piirkonnas järk-järgult murenema.
Feodaalkord
Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. See seisnes sõjaväeteenistuses, nõuannetes, lunaraha maksmise toetuses senjööri vangilangemise korral ja kingituste tegemises senjööri vanema tütre abiellumise puhul. Aja jooksul muutus läänisüsteem. Läänidest said perekonna pärusvaldused. Feodaalide seiklus - ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikusele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu. Selline suhete areng nõrgendas kuningavõimu ja suurendas poliitilist ebastabiilsust Lääne-Euroopas.
Rüütliseisus
Keskaegne sõjameheseisus oli mitmepalgeline nii päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Enamik rüütleid olid läänimehed. Rüütliseisust hakati üha enam tähtsustama. Suurnikud püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Kõrgkeskajal kujunes rüütliseisusest pärilik seisus. Rüütliseisuse olemus seisnes kolmes, täiesti ilmalikus põhimõttes. Nendeks olid ustavus, heldekäelisus ja vahvuses.
Aadli elulaad
Väikerüütlid elasid tagasihoidlikes puust või kivist tornlinnustes. Suurnike linnused kujunesid ulatuslikeks kivist kindluskompleksideks. Rüütlid panid end proovile ja näitasid oma oskusi jahiretkedel ja organiseeritud sõjamängudel ehk turniiridel. Aadlike abielu eesmärk oli soetada seaduslikke järglasi ja sõlmida liite perekondade vahel.
Talupojad
Keskajal olid enamik inimesi talupojad, kes tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Enamik talupoegi olid sunnismaised. Talupere koosnes peremehest, perenaisest ja nende lastest. Ühe küla taluperemehed otsustasid tähtsamaid asju ühiselt ja astusid ühiselt välja ka suhetes isandaga. Enamasti kuulus talupoegade maa isandatele ning selle kasutamise eest pidid nad koormisi kandma. Suur osa talupoegi olid kirjaoskamatud. Nende ellusuhtumine oli konservatiivne ning nad olid sügavalt usklikud. Linnaelanikud suhtusid neisse enamasti põlguse ja üleolekuga.
Mõisamajandus
Mõis oli naturaalmajanduslik suurmajand, kus peamise tööjõu moodustasid sunnismaised talupojad. Talupojad olid sunnitud mõisas tegema teotööd, viima mõisasse loomi ja toiduained ning oma vilja mõisa veskis jahvatama.
Linnad kõrgkeskajal
XIII sajandi lõpuks oli suures osas Euroopas linnaelu muutunud enesestmõistetavaks. Linnadest olid saanud piirkondade käsitöö- ja kaubanduskeskused, mis samal ajal moodustasid üleeuroopalise tootmis- ning kaubandusvõrgustiku. Tähtsamateks linnadeks kujunesid Rooma, Marseille , Veneetsia, Toscana , Lombardia ja Flandria . Linna asukoha puhul oli peamine paiknemine soodsas kauplemiskohas. Linnad polnud kuigi rahvarohked. Linnad olid piiratud müüridega. Vaesemad linlased pidid asuma väljapoole müüre jäävatesse eeslinnadesse. Aadlisuguvõsad püstitasid linnadesse oma kindlustatud majad. Linn sõltus maalt tulevaist uusasukaist, kuna abielluti suhteliselt hilja . Linnades oli laialdaselt levinud kirjaoskus , arveldamine rahaga ning prostitutsioon. Sotsiaalsete pingete ja vastuolude tõttu peeti tänavalahinguid. Linnaelu oli kirev pidustuste poolest.
Ristiusk ja kirik
Keskaja inimesed olid enamasti sügavalt usklikud. Usutõe peamine allikas oli Piibel , aga ka vanaaja kirikuisade teosed. Usuti paradiisi , põrgusse, viimsesse kohtupäeva ja Jumala riiki. Jumala armust oli võimalik osa saada sakramentide kaudu. Nende hulka kuulusid ristimine , usukinnitus, armulaud , pihtimine, viimane võidmine, kiriklik laulatus ja vaimulike ametisse pühitsemine. 1054. aastal toimunud suur kirikulõhe pani aluse lääne ja ida kirikule. Varakeskajal domineerisid Euroopas benediktiini kloostrid. IX ja X sajandi killustatuse ja sisesegaduste ajal olid kloostrid peaaegu ainsad vaimuelu keskused. Tekkisid uued ordud : Tsisterlaste, Dominiiklaste ja Frantsisklaste ordud. Jumala armu vahendasid ka pühakud, kelle tugev usk oli andnud neile jõudu vagaks eluks, kannatusteks ja märtrisurmaks. Pühakutes nähti surelike kaitsjaid ja eeskostjaid. Pühakute hulka kuulusid varakristlikud märtrid, kiriku juhtkujud, vagad jutlustajad, ilmalikud valitsejad ja vaga eluga silmapaistvad inimesed. Nendega seostati jumalikku väge kandvaid esemeid ehk reliikviad . Pühakute matusepaikadesse ja reliikviate juurde sooritati palverännakuid. Ketserlusega võitlemiseks lõi kirik spetsiaalse kohtu- inkvisitsiooni.
Ülikoolid ja teadus
XI-XIII sajandil arenes mitmest Lääne-Euroopa linnakoolist ülikool. Tuntumad ülikoolid oli Salernos ( arstiteadus ), Bolognas (õigusteadus), Pariisis (teoloogia uurimine ja õpetamine), Inglismaal Oxfordi ( matemaatika ja loodusteadused) ja Cambridge ülikoolid, Hispaanias Salamanca (arstiteadus) ülikool ning Rootsis Uppsala ülikool. Ülikoolid olid oma olemuselt õppejõudude ja üliõpilaste ametiühendused. Õppejõude nimetati magistriteks, professoriteks või doktoriteks. Üliõpilasi nimetati scolariusteks või studiosusteks. Õppejõududel ja üliõpilastel olid vaimulikega võrdsed õigused. Õppetöö toimus ladina keeles. Praktiliste asjade korraldamiseks valis ülikool endale juhi ehk rektori, õppejõud määrasid aga dekaani. Ülikooli stuudium sai alguse seitsme vaba kunsti õppimisest. Grammatika, retoorika ja dialektika moodustasid alamastme. Aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika moodustasid ülemastme. Peamised õppetöö vormid olid loeng ja dispuut. Aja jooksul kujundati vabade kunstide õpetamiseks kunstide teaduskond, mis moodustas eelastme õpingute jätkamiseks kõrgemal tasemel (usuteaduskond, õigusteaduskond, arstiteaduskond ). Ülikoolides viljeldud teadust nimetati skolastikaks. Skolastika tugines muistsetele autoriteetidele, püüdes nende seisukohti loogika abil tõlgendada ning erinevaid vaateid ühitada. Tuntuimad skolastikud olid Aquino Thomas ja Roger Bacon. Arusaam maailmast ja ilmaruumist põhines Ptolemaiose teostel. Paljud skolastikud tunnistasid Ptolemaiose eeskujul Maa kerakujulisust ja uskusid, et Maa asub universumi keskpunktis . Kuigi kirik suhtus astroloogiasse taunivalt, suhtuti ennustamisse väga tõsiselt. Tunti kolme maailmajagu Euroopat, Aasiat ja Aafrikat, mille kokkupuutealal asus maailma keskpunkt Jeruusalemm .