Kontrolltöö - Ajalugu nr 3. (0)

Kontrolltöö-Ajalugu nr 3.
Küsimused:
1. Feodaalkord ja rüütliseisus 2. Vaimulikud rüütliordud 3. Aadlike elulaad 4. Rüütlikultuur 5.Talupojad ja pärisorjus
Vastused:
1.Terve keskaja ühiskond toimis feodaalühiskonna põhimõtetel. See tähendas seda, et vasall andis end senjööri kaitse alla, kusjuures senjöör oli rikkam ning võimsam isik. Vastutasuks kaitsele pidi vasall olema senjöörile ustav, andma talle vajaduse korral nõu ning aitama teda sõjaväeteenistusega.
Feodaalsuhted kujunesid peamiselt selletõttu :

• tekkisid uut laadi sõjaväeorganisatsioonid. Kuna endine sõjavägi polnud enam piisavalt funktsionaalne , siis loodi uus kalli varustusega ja hea väljaõppega professionaalsetest sõjameestest (rüütlitest) koosnev sõjavägi.
  

• vajadus luua stabiiline võimusüsteem. Kuningas lootis üha rohkem oma seaduste elluviimiseks vasalliteedi abil seotud meestele vastutasuks, aga pakkus ta neile oma kaitset. Kuninga otsesed vasallid oli suurfeodaalid ( hertsogid , parunid jne) , kellele läänistati maad ja kes omakorda läänistasid seda väikevasallidele. Oma läänist kogusid nad talupoegadelt makse ning samuti teenisid nad sõjaväes.
  

Kehtis põhimõte “minu vasalli vasall ei ole minu vasall” ehk kohustusi tuli kanda ainult sellele, kellele oldi truudust vandunud. Tänu sellele oli maa äärmiselt killustunud.
Maatükk, mis oli vasallile kasutamiseks antud koos seal olevate talupoegadega nimetati lääniks. Ajajooksul muutus läänipärimisõigus, kui algul tehti seda ainult isalt pojale, siis hiljem said pärimisõiguse ka tütred. Selle tagajäred olid:

• eelduse vasallidest moodustava aadli tekkeks
  

• kuningate maavalduste (domeenide) järkjärguline kahanemine, see tähendab seda, et mida rohkem nad maad jagasid ,seda vähem neile endile jäi.
  

Vasallsuhete loomine toimud investituuri kaudu. Selle käigus pidid vasall vanduma senjöörile oma ustavust, mille eest vastutasuks andis senjöör talle lääni.
Enamiku rahvast moodustasid talupojad. Nad erinesid oma suhtest isandaga vasallidest sellega ,et talupoja polnud vabad, vaid sõltusid oma isandast. Sellel perioodil muutusid vabad talupojad orjadega ühevääriliseks ning kujunes välja
põhiliselt kaks majandussüsteemi :

• Rendihärrus, mis tähendas ,et kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti.
  

• Mõishärrus ehk , mille korral kasutasid talupojad ainult väikest maalappi ning suurem osa jäi mõisamaaks.
  

Tekkisid sunnimaised talupojad ehk pärisorjad.
2. Vaimulikud rüütliordud kujunesid Pühal Maal 12. saj. I poolel. Väliselt olid ordud samasugused usuühendused nagu munga - ja nunnaordudki, sisuliselt aga oli ordu ka professionaalsete sõjameeste organisatsioon . Nende eesmärgiks oli Issanda Haua kaitsmine ja võitlus muhameedlaste vastu. Kuna ristisõdijad viibisid Pühal Maal ainult ajutiselt , siis olid ordud ainus püsiv ja kindel sõjaline jõud, mistõttu nad omandasid ka suure poliitilise mõjukuse ning tegutsesid sageli iseseisvalt ning sõltumatult ilmalikest valitsejatest. Ordusid nõrgestasid kahjuks siiski omavahelised tülid ja rivaalitsemine. Ordusse astunud rüütlid andsid tavapärase mungatõotuse: olla karsked, kasinad ja kuulukad. Nad tõotasid hoiduda naistest, varast ja alluda distsipliinile. Ordude liikmeskond jagunes kolmeks seisuseks:rüütelvennadpreestervennadteenijavennad (kannupoisid, jalaväelased, käsitöölised)Ordut juhtis tavaliselt suurmeister , kelle võim oli eluaegne. Ordumeistri valis ordukapiitel, kuhu kuulusid ordu kõrgemad ametnikud:suurkomtuur (majandusasjade valitseja)varahoidja (rahaasjade valitseja)ordumarssal (sõjaväe juhataja)hospitalier (juhtis orduhospitali ja heategevusüritusi) prior (kõrgeim vaimulik aukandja, viis läbi pühapäevaseid missasid)lauameister (tegeles toitlustamisprobleemidega)ordukomtuurid (ordu haldusüksuste juhid).Rüütliordude reeglid nägid ette rüütlite ühiselu:ühised söömaajad, kusjuures oli kindlaks määratud, et kaks rüütlit peavad sööma ühest kausistühised magamiskambridühised almustejagamisedsuremine kindlaksmääratud protokollireegleid järgides, kui see ei toimunud muidugi lahinguväljal, kuigi sealgi omandas surm tavaliselt rituaalse ja usulise tähenduse, sest rüütliordude vennad olidki lahingus nagu jumalateenistusel.Otse missalt mindi lahingusse koraale lauldes ja valjuhäälselt Kristusele kiidupalveid lugedes ning loodeti kas Tema juhtimisel võitu Jumala auks või surma läbi osaduse leidmist , mõlemad ühteviisi usuaktid. Lahingus ordurüütlid ei taganenud, vaid eelistasid võidelda viimseni.Teistest erinesid Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu, kuna nad tegutsesid mitte Pühalt Maal vaid Ida-Euroopas, võideldes paganlike liivlaste, lätlaste, leedukate ja eestlastega.
3. Väikerüütlid elasid tagasihoidlikes puust või kivist tornlinnustes. Suurnike linnused kujunesid ulatuslikeks kivist kindluskompleksideks. Rüütlid panid end proovile ja näitasid oma oskusi jahiretkedel ja organiseeritud sõjamängudel ehk turniiridel. Aadlike abielu eesmärk oli soetada seaduslikke järglasi ja sõlmida liite perekondade vahel.
4.Keskaegne sõjameheseisus oli mitmepalgeline nii päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Enamik rüütleid olid läänimehed. Rüütliseisust hakati üha enam tähtsustama. Suurnikud püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Kõrgkeskajal kujunes rüütliseisusest pärilik seisus. Rüütliseisuse olemus seisnes kolmes , täiesti ilmalikus põhimõttes. Nendeks olid ustavus, heldekäelisus ja vahvuses.
5.Keskajal olid enamik inimesi talupojad, kes tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Enamik talupoegi olid sunnismaised. Talupere koosnes peremehest, perenaisest ja nende lastest. Ühe küla taluperemehed otsustasid tähtsamaid asju ühiselt ja astusid ühiselt välja ka suhetes isandaga. Enamasti kuulus talupoegade maa isandatele ning selle kasutamise eest pidid nad koormisi kandma. Suur osa talupoegi olid kirjaoskamatud. Nende ellusuhtumine oli konservatiivne ning nad olid sügavalt usklikud. Linnaelanikud suhtusid neisse enamasti põlguse ja üleolekuga.