Suur, väike algustäht · Lausealgused kirjutatakse suure algustähega · Enamik nimesid koosneb nimest ja nimetusest, nimi kirjutatakse suure ja nimetus tavaliselt väikese tähega. · Väikese tähega, kirjutatakse : tähtpäevad (nt. kadripäev, naistepäev); pühad (nt.jõulud, emadepäev); nädalapäevad, kuud (nt.esmaspäev, veebruar); üritused (nt.olümpiamängud, üldlaulupidu); au- ja ametinimed (nt.professor, direktor) · Isikunimi kirjutatakse läbiva suurtähega: Kõik nimes esinevad sõnad kirjutatakse suure tähega Täpsustav täiendosa eraldatakse sidekriipsuga:Kupja-Prits, Kaval-Ants ,Julk-Jüri, Veni-
Suur, väike algustäht · Lausealgused kirjutatakse suure algustähega · Enamik nimesid koosneb nimest ja nimetusest, nimi kirjutatakse suure ja nimetus tavaliselt väikese tähega. · Väikese tähega, kirjutatakse : tähtpäevad (nt. kadripäev, naistepäev); pühad (nt.jõulud, emadepäev); nädalapäevad, kuud (nt.esmaspäev, veebruar); üritused (nt.olümpiamängud, üldlaulupidu); au- ja ametinimed (nt.professor, direktor) · Isikunimi kirjutatakse läbiva suurtähega: Kõik nimes esinevad sõnad kirjutatakse suure tähega Täpsustav täiendosa eraldatakse sidekriipsuga:Kupja-Prits, Kaval-Ants ,Julk-Jüri, Veni-
EESTI KEEL Häälikuõigekiri Häälduse järgi kirjutatakse: HÄÄLIKU PIKKUSE ÕIGEKIRI · Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest: Lühike häälik kirjutatakse ühe (nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid kasse). · Sageli tekib õigekirjaviga valest hääldusest. Tuleb hääldada õigesti (st jälgida hoolega, et hääldatakse ühe tähega kirjutatut lühidalt ja kahetähelist pikalt), jätta meelde kriitiliste sõnade õigekeelsus: samet, amet, komisjon, talitama, kuni, karikatuur; varrukas, kummardama, intelligentne, kolleeg, grammofon, barrikaad, paralleelne, annulleerima, terrass;
ORTOGRAAFIA Ortograafia mõiste Sõnal ortograafia on kolm tähendust: 1. õigekiri kui tavaline, üldkasutatav kirjutusviis (vastandina foneetilisele transkriptsioonile ehk häälduskirjale); 2. õigekiri ehk õigekirjutus kui kirjakeele normile vastav kirjutus (vastandina vigasele, normist hälbivale kirjutusele); 3. õigekirjutus kui õpetus kirjakeele õigeist kirjutusnormidest: kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid. TÄHEORTOGRAAFIA Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reeglid. Need on siin esitatud traditsioonilisel kujul, rääkides häälikutest, mitte foneemidest. b, d, g, p, t, k
Eesti Lennuakadeemia Eesti keele häälikuortograafia probleeme Referaat Juhendaja Karin Kaljumägi Sisukord Referaat.................................................................................................................. 1 Sissejuhatus....................................................................................................................3 Tsitaatsõnad ja võõrsõnad.............................................................................................. 4 Häälikute õigekiri...........................................................................................................4 Lõppsilbi kirjutamine..................................................................................................... 6 Tuletised.........................................................................................................................6
piiskop, taburet, barakk, pamflett,parkett, kabinet, laatsaret, kalmõkk,šašlõkk, katelok, kompvek, tadžikk, usbekk, piknik, niknäk, liliput, krakovjakk, hopakk, kotlet, pankrot, sigaret, eskalopp, kušett, TÄHEORTOGRAAFIA Häälikuühendid Häälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata. Probleemiks on põhiliselt kaashäälikuühendi õigekiri, kus kirjutatakse tähti sageli kahekordsena: kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, kausjas, monarh, harf, revanš, borš Häälikuühendi reegli ERANDID, (tähed topelt): a) Rõhuliite gi ja ki ees: linngi, tammgi, pallgi, seppki, sokkki, ehkki, tuttki, värsski, krahhki, šeffki, tušški, luukki, saakki; TÄHEORTOGRAAFIA Häälikuühendid
Sõnaliigid Muutuvad pöördsõnad ains. Mitm. 3 pööret Käändsõnad nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad, asesõnad Muutumatud kaassõnad, määrsõnad, sidesõnad, hüüdsõnad Kaassõna esineb ainult käändsõnaga! Määrsõna kuulub tegusõna juurde!, lt lõpuga alati määrsõna! Suur ja väike algustäht, jutumärgid. Läbiva suurtähega ja jutumärkideta kirjutatakse: 1) Isiku- ja olendinimed 2) Koha- ja ehitisenimed 3) Asutuste, ettevõtete, organisatsioonide, ühenduste nimed ja nimetused (ametlikkuse näitamisel) 4) Riigi- ja osariiginimed 5) Perioodikaväljaanded 6) Ajaloosündmuste nimed 7) Autasunimed ( orden, medal, teenetemärk, auhind, preemia, karikas jms.) 8) Üritustenimed 9) Kaubanimed 10) Sõidukinimed jm nimed 11) Taevakehad ja nende süsteemid
Tartu 2009 Sissejuhatus Oma referaadi teemaks olen valinud ,,Eesti keele häälikuortograafia probleeme". Teema valikut kaalusin pikalt, kuid lõpuks otsustasin selle teema kasuks, kuna tundus et mul endal võib häälikuortograafiaga kõige enam probleeme olla. Oma referaadiga soovin ma anda oma kaasõpilastele väikese ülevaate eesti keele õigekirjast ja sellega kaasnevatest reeglitest.Allikatena olen kasutanud erinevaid artikleid internetist. 1 Võõrsõnade õigekiri 1.1 Tsitaatsõnad ja võõrsõnad Keelendid jagunevad kolmeks: tsitaatsõnadeks, võõrsõnadeks ja omasõnadeks. Tsitaatsõnad on võõrkeelsed sõnad eestikeelses tekstis ja neid kirjutatakse selliselt nagu nad on oma algses keeles.Nende sõnade häädlus peaks sarnane nende originaalsele hääldusele.Et võõrkeelseid sõnu eestikeelses tekstis eristada, tuleb nad kirjutada kursiivkirjas.Käänata saab neid ülakoma abil ning ülakomaga eraldatud käändelõppu ei kirjutata kursiivkirjas
Häälikuortograafia I Häälikurühmad Täishäälikud e vokaalid, mis on kõik helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü Kaashäälikud e konsonandid: helilised helitud l, m, n, r, v, j g, b, d, k, p, t, s, h, f, s, z, z Sulghäälikud e klusiilid k, p, t, g, b, d II Üksikhäälikute õigekiri 1. g, b, d, k, p, t Sõna keskel on helitu hääliku kõrval k, p, t pühkima, peatselt, nafta Erandid: helitu hääliku kõrvale võib jääda g, b, d 1) liitsõna liitumiskohas: raudtee, umbkaudu, kõrgharidus, rongkäik 2) liidete ees: leibki, jalgsi, tulebki 3) sõna algvormi eeskujul mõnes teises sama sõna muutevormis: andma - andsin, andke; moodne moodsa; õigeaegne õigeaegselt
Sisukord EESTI KEEL 1 HÄÄLIKUÕIGEKIRI 1.1 Üksikhääliku õigekiri 1. Helitud häälikud: g, b, d, k. p, t, s, h,f, s, z, z, helilised: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü, I, m, n, r, v. Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k,p,t: võtsin, heitsin, kaktus. Selle reegli järgi tuleb helitu hääliku järele kirjutada rõhuliide -ki: mütski, karpki, leibki, helilise hääliku järele -gi: laulgi, koergi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades ei muutu üksiksõnade kirjapilt: raudtee, kingsepp, kaudkõne; 2) liite ees säilib sõnatüvi muutumatuna: jalgsi, kodakondsus, õudsed;
pikkussuhteid. Kolmanda vältelisestes kõnetaktides on esimene silp alati pikem kui järgnevad silbid. Teisevältelises on aga kõik silbid ühe pikkused. Sõnavälde sõna viimase kõnetakti välde A-tüvi kelle, mille. Tegusõnade puhul mina vorm(mina õpin) B-tüvi keda, mida. Tegusõnade puhul nud vorm. (Ma olen õppinud) Palatalisatsioon ehk peenendus iseloomulik hääldusnüanss, mis kaasneb l, n, s, d ja t ähede hääldamisega, kui neile häälikuile järgneb häälik i või j. N: Palataliseeritud tulp, mänd, kass (lill, puu, loom) Palataliseerimata tulp, mänd, kas(sammas, vispel, küsisõna) Võõrsõnade õigekiri ja tsitaatõnad. Võõrsõna eesti keele reeglitega muganemata laensõna Laensõna Kui võõrsõna on keeles kaua kasutusel olnud, siis häälikulised võõrjooned ajajooksul kaovad ja ta muutub omasõnadega nii sarnaseks, et tavakõneleja enam ei tajugi, et tegu on võõrsõnaga.
AEIOUÕÄÖÜ 3. Konsonandid ehk kaashäälikud - 18 häälikut. BDFGHJKLMNPRSSZZTV 4. Helilised häälikud - 15 häälikut. 9 vokaali - A E I O U Õ Ä Ö Ü ning 6 konsonanti - J L M N R V 5. Helitud häälikud - 12 häälikut. GBDKPTSHFSZZ 6. Sulghäälikud - 6 häälikut. GBDKPT 7. Võõrtähed - 9 tähte. CFQSZZWXY 8. Võõrhäälikud - 4 häälikut. FSZZ 9. Lihthäälik on üksik vokaal konsonantide vahel või üksik konsonant vokaalide vahel või üksik häälik sõna algul või lõpul. Näide: Sõna kaamel - lihthäälikud on k, aa, m, e, l. Sõna õpetaja - lihthäälikud on õ, p, e, t, a, j, a. 10. Lihthäälikut või kirjas märkida ühe, kahe või kolme tähega. Näide: Sõna kala - lihthäälikud on k, a, l, a. Sõna kallas - lihthäälikud on k, a, ll, a, s. Sõna kullane - lihthäälikud on k, u, ll, a, n, e. 11. Häälikuühendi moodustavad sõnad kõrvuti esinevad kaks või enam vokaali või konsonanti.
eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises
· Võru murre (Lõuna-, Kagu-Eesti, Põlva,Värska) Venemaa mõjutus väike Laen- ja tehissõnad Saab laenata teistest keeltest. Neid saab kohandada oma keele järgi. 1) Slaavi ja vene laenud: aken, kapsas, kopikas jt. 2) Germaani ja saksa laenud: kaup, kamber, lamp jt. 3) Balti laenud: hammas, laud, sein jt. 4) Soome laenud: aare, huvi, levima, matkama jt. Võõrsõnade tunnused: · Võõrtähed sõnas ( f,x,y,q,s,z,z jne) · Nõrk sulghäälik sõnaalgul (g,b,d) · Rõhk sõna lõpus Ühekeelsed sõnaraamatud 1) ÕS : sõnade õigekiri, käänamine, pööramine, tähendused, näitelaused, hääldused, rõhk, kohanimed, keelereeglid 2) Võõrsõnade leksikon : võõrsõnad, tähendused, hääldused, päritolu, tsitaatsõnad, väljendid 3) Sünonüümisõnastik : kirjanikele, sõnade kordumise vältimiseks erinevaid sõnu ehk vasteid ühele sõnale on palju
ÕIGEKIRJA KORDAMINE: 9. KLASSI EESTI KEELE TÖÖ NR 1 (häälikuõigekiri, poolitamine) Õppematerjal: „Eesti keele käsiraamat“ (klõpsa lingil), ÕS (klõpsa lingil), „Eesti ortograafia“ (Tiiu Erelt) Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: kopsik, vispel, peatselt, haistab, aktus, matkama, apteek, kaske, pehkima, nafta, baškiir. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g: 1. liitsõnades: varbsein, umbkaudu, raudtee, kuldsõrmus, kingsepp, algkool; 2. liidete ees: leibkond, valdkond, ringkond, jalgsi, vargsi, üldse (nagu üld-, üldine), kodakondsus, õndsus, õigsus (nagu õige);
(sealpool, kuhupoole) - kaupa, viisi kirj mitmuse omastavast lahku(kuude kaupa), ainsuses kas kokku või lahku (tüki viisi-tükiviisi) - Reegeleid, mille järgi me suulise kõne üles kirjutame, nim õigekirjaks ehk ortograafiaks. Kui me suulise kõne puhul räägime häälikutest, sest need saavad kuuldavaks tänu hääldamisele, siis kirj kasutame tähti. - Kui sõna on esimeses vältes, siis kirj pearõhulise silbi täishäälik ja sellele järgnev kaashäälik ühe tähega või sulghäälik g,b,d: i-lus, to-re, ke-na -Teise või kolmanda välte korralvõib pearõhulises silbis esineda: -kahekordne täishäälik:kuu-leb, suu-red - ühekordse täishääliku järel kahekordne kaashäälik: jon-nis, sas-sis. -Sulghäälikute puhul saab II ja III vältel ka kirjapildi järgi vahet teha: - teise välte korral kirj lühikesele pearõhulisele silbile järgneva silbi alguses ühekordne tugev sulghäälik(k,p,t):ka-pi, so-ki
foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti). Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnused on binaarsed st neil on reeglina kaks väärtust. Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [- helilisus] või [+helilisus]. Olulisemad kõneorganid on kopsud, kõri, pehme suulagi, keel ja huuled. Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame:
Eksamiküsimused 10. klass, eesti keel 1. Keele ülesande! · Teadete edasi andmine või vastuvõtmine · Keele abil mõjutatakse inimesi ( meedia, poliitika, reklaam) · Tunnete väljendamine (kirja kirjutamine) · Ühel sõnal mitu tähendust (hunt- hallivatimees, irvhammas, kriimsilm, metsakutsa) · Kontaktide loomine ja hoidmine ( tere, tsau, tervist, jou) · Mõtlemisvahend · Kuuluvuse väljendaja · Keelega saab mängida ( alias, ristsõnad, sudoku) 2. Keele struktuur! Lausemoodustus Vormimoodustus Sõnavara Häälikusüsteem 3. Keelemärgi mõiste ja olemus! · Keelemärk- sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks · Et keeleärk saaks informatsiooni edasiandjana toimida, peab ta vastama kahele tingimusele: tal peab olema tähendus, tal peab olema häälikuline kuju · Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ja tähist
reegel), bar-rel, port-fell (2. reegel), faa-san (3. reegel), muu-se-um (muuse on tüvi, um tuletusliide 3. reegli erijuhtum), o-aas, mah-hi-nat-si-oon (4. reegel, kuid eri silpi võib kuuluda ka esimene vokaal); 7. liitvõõrsõnu võib silbitada kahte moodi: kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu, nt fo-to- graaf ~ fo-tog-raaf, te-le-skoop ~ te-les-koop, de-pres-si-oon ~ dep-res-si-oon; kui võõrsõna järelosa on eesti keeles iseseisva sõnana tarvitusel, on soovitatav liigendada liitsõnana, nt des-in-fekt-si-oon (mitte de-sin-fekt-si-oon), sub-troo-pi-ka (mitte subt-roo-pi-ka), mo-no- gramm (mitte mo-nog-ramm). Poolitamisel kehtivad silbitamisreeglid, aga ühe kitsendusega: ühte tähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega kanta üle järgmise rea algusse, st lühike vokaalsilp jääb eelmise või järgmise
· Kõnesüntees · Kõneleja automaatne tuvastus · Abivahendid kõnepuuetega inimestele · Abivahendid pimedatele · Tehismuusika 6. Nimeta inimese kõneorganid, kuulmisorganid. Kõneorganid: Kõnetrakt: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, huuled, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, Kõri: kilpkõhr, häälekurrud, sõrmuskõhr, Kopsud: hingetoru, rinnak, söögitoru, diafragma Kuulmisorganid: 7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks?
allkirjastama e liitverb=kokku 2) alla kirjutama- kirjutan alla ehk ühendverb=lahku KÄÄNDSÕNAD om+nim= lahku (ilus poiss, tubli koer) nim+nim= kokku- liik/missugune? (nt pildiraam) = lahku- kelle/mille oma? (nt ema raamat) -ne/-line lõpulised omadussõnad on ALATI kokku (nt Toomase-pikkune, Koidula-nimeline) VA kui lisandub määrsõna, siis on lahku (nt Lembitu Toomase pikkune, Lydia Koidula nimeline) OMADUSSÕNAD Kokku kirjutatakse tüved eht-, puht-, liht-, ime-, puru-, püsti-, uhi-, võhi-, üli-, eba-, ala-, vaeg-, pool- jts, mis tugevdavad või nõrgendavad omadussõnaga väljendatud omadust, (nt ehtnaiselik, puhtisiklik, lihtlabane, imeilus, puruväsinud, püstihull, uhiuus, võhivõõras, ülivõimas, ebakindel, alaarenenud, vaegsäritatud, poolvillane) MUUTUMATUTD SÕNAD Enamasti kirjutatakse lahku, kuid kokku siis, kui tegib uus mõiste
· Kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel · Logopeedia (kõnepuuete uurimine ja ravi) · Juriidilised alad (hääle tuvastamine) · Muusikaakustikas · Keeletehnoloogia (abivehendid vaegkuuljatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? · Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. · Foneetika põhiüksus on häälik ehk segment. · Häälikud on kõige väiksemad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused, neil ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Liigitatakse: vokaalid ja konsonandid. · Fonoloogia on keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. · Fonoloogia tähtsaim mõiste on foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Minimaalpaarid: · Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi põhiline meetod.
algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele. Seda kirjapildis pole see on ainult häälduses. 2. Kõnetakt Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. Ta algab alati rõhulise silbiga. Kõnetakt saab olla kõige rohkem kolmesilbiline. Nt. Len/da/vad = 1kõnetakt ; Raa/mat= 1kõnetakt; Õ/pi/la/si = 2kõnetakti. Vokaalitrapets skeem mis näitab vokaalide mooustamist keeleasendist lähutdes.
Konsonandi hääldamisel võib takistus olla osaline või täielik. Osaline tähendab, et osa õhku pääseb läbi ja täielik tähendab, et õhu vool on täielikult takistatud. Õhuvoolu täieliku sulgemisega häälikuid nimetatakse sulghäälikuteks. Ahtushäälikud on konsonandid, mille hääldamisel tuleb väike kitsendus, näiteks j, l. Häälduskoht Hääldusviis Sulghäälik Ahtushäälik Ninahäälik Huuled p, b m Alahuul- ülahambad v, f Keeletipp- hambasombud t, d s, r, l n Keele esiserv- hambasombud s
Häälikuõigekirja reeglid ja reeglitused I SULGHÄÄLIK 1. Ülipika vokaali või kaksiktäishääliku järel üks sulghäälik kõike, kooke, loike 2. Eestikeelsetes omasõnades on alati tähe s kõrval tugev sulghäälik peatselt, siiski, seiske 3. Eelnev reegel ei kehti nt. liitsõnades, lihtmineviku korral, sõnade algvormi käänamisel/pööramisel, tuletistes, võõrsõnades jne. umbsõlm, leidsin, umbsed, jalgsi, absurdne 4. Mõned erandid: tõrges - tõrksa, ergas- erksa, hõlbus hõlpsa 5. k või kk? vastastikune (omadussõna) vastastikku (määrsõna)
Aglutinatsioon ja tüvevaheldus Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamise viisi mille puhul sõna tüvele liidetakse tunnused ja lõpud. Ema+de-+e Maga+si+n Tüvevahelduseks nimetatakse sõnavormide moodustamise viisi mille puhul muudetakse sõna tüve. Jõgi jõe jõkke Pada paja patta Käändsõnadel võib nimetavas, omastavas, osastavas olla erinev tüvekuju. ' Võõrsõnade õigekiri Aktsepteerima leppima, heaks kiitma, tunnistama Annulleerima - tühistama Millennium aastatuhat Blankett ametliku paberi vorm Dotatsioon toetus Duplikaat teine koopia Efekt mõju Portfoolio loova isiku tööde mapp Koefitsient tegur kordaja Kompetentne asjatundlik Konfidentsiaalne salajane Konstateerima nentima Korrumpeerunud ära ostetud Taotles revansi võitu taotlema
Välde Pikka häälikut saab erinevalt hääldada (klusiilil ka erinev kirjapilt) ostsin sukad, nõelus sukka lill kalla, kalla klaasi. Kolme erinevat häälduspikkust nimetataksegi välteks. Üksikhääliku puhul on võimalik vaadelda kolme pikkust, häälikuühendis mitte laisa laiska ??? NB! Seega on hääliku pikkus kogu sõna iseloomustav prosoodiline nähtus. Välde I välde 1. silp lahtine lühikese vokaaliga, IIIII välte erinevus tuleb kogu sõna hääldusest 1. silp lahtine pika täishäälikuga koo/li, 1. silp kinnine kal/la. Hääldamise kestussuhe Põhitoon = hääle kõrgus II v põhitooni liikumine sama kõrgusega, III v 1. silp järsu tõusuga, lõpp langeb, 2. silp algab sealt madalalt, kuhu 1. silp langes. Võrreldavad: madalaharjalised lained (II v), laulan kõrge + madal laine (III v), laulis Välte määramine
Z esineb s lühikese helitu allofoonina heliliste häälikute naabruses. 5) Palataliseeritud foneemidele puuduvad kirjas neile vastavad tähed. 26. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad. Häälikut moodustades arvestavad kõneelundid asendiga, kuhu nad peavad järgmise hääliku artikuleerimiseks liikuma. 27. Mis on assimilatsioon ja kuidas ta kõnes väljendub? Assimiliatsioon on häälikute sarnastumine häälik muutub laadilt teise lähedaloleva hääliku sarnaseks. Püüdlus on vähesema pingutuse poole. Assimilatsioon on tingitud kõneelundite anatoomiast ning kõneinertsist. Assimilatsioon võib olla sõna sees kui ka sõnapiiril (sa ei ole sai ole). 28. Mille alusel võib assimilatsiooninähtusi rühmitada? Näited. · Suund: progressiivne (onu) ja regressiivne (palju) · Aeg: sünkrooniline ehk mingil teatud ajahetkel, diakrooniline ehk ajalooline häälikumuutus
) keelkond: ühte keelepuusse kuuluvad keeled moodustavad keelkonna onomatopoeetiline väljend: keelesugulus: rühm keeli on ajaloolise arengu tulemusel kujunenud ühest algkeelest, mida räägiti algkodus lingua franca: keel , mida kasutavad omavahelises suhtluses rahvad, kes ei räägi ühist keelt (inglise,vene keel ) pidzin:keel, mis kujuneb välja suhtlemisvahendina.. võõrsõna: keeles mugavnemata laensõna( võõrad kultuurijooned) f;s, z /alguses b,d,g tsitaatsõna: sõna, mida kirjutatakse või hääldatakse vastavalt keele kombekohaselt, mis erineb eesti omast( nt : happy end ) barbarism: võõrapärane ja mittevajalik häälduskuju, sõna 2. Foneetika kui teadusharu puutepunktid : · füüsika (akustika) · patoloogia ( hääldus- kuuldeorganite vead) · füsialoogid ( häälikute moodustus) · psühholoogia ( häälikute vastuvõtt) · laulmine · retoorika Häälikusüsteemi jagunemine : · Konsonandid : kaashäälikud tagavad sujuvuse ja rütmi
. 7. Tüüpsõna, kuidas seda ÕSis leida?(õp lk 105) Sõnatüüp on selliste sõnade hulk, millel on ühesugused tunnused ja mis käitub keeles ühtmoodi.Vormimoodustuses kuuluvad ühte tüüpi sellised sõnad, mis käänduvad või pöörduvad ühtemoodi. Õigekeelsussõnaraamatus on iga sõna juures number, mis viitab ühele raamatu alguses esitatud tüüpsõnale. Tüüpsõnast on antud kõik olulised vormid. 8. Võõrsõnade õigekiri (õp lk 63+) Võõrsõnad, mille õigekirjas sageli eksitakse: apelsin, mandariin, privilegeeritud, tärpentin, talisman, intervjuu, interjöör, inventuur, mannekeen, margariin, parafiin, rezisöör, tsellofaan, konkreetne, finants, mansett, taburet, traagiline, korrespondent, likvideerima, anneksioon, dirigent, abiturient, entsüklopeedia, materjal, materiaalne materialism,
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki) c) liidete liitumiskohal (nt keskkond, modernne) d) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt valss, marss, pulss, kirss) * veaohtlikud!!
Üksikhäälikute õigekiri bool külm veini või mahlajook, marjade või puuviljaga buur Lõuna-Aafrika rahvus blokk - ühendus tiisel veopuu kramm kriimustus boor keemiline element dokk sadamarajatis laevade remondiks gild keskaegne ametiühendus kaasitama pulmalaule laulma krillima jonni ajama duur heliredeli osa, muusika termin Sõna keskel kirjutatakse helitu hääliku kõrvale K, P, T Tähtsad kapsad uhkelt ohtlik üksnes Erandid on: 1. Liitsõnad - NT: varbsein, kõrgkiht, umbsõlm 2. Liidete liitumiskohad NT: kukkki, jalgsi, argsi 3. Sama sõna muutevormid NT: jõudma, jõudsin, jõudke (nimetav: kärbes kärbse) NB!: hõlbus , hõlpsa 4. Võõrsõnades NT: gangster, röntgen Helitute häälikute kõrvale võivad G, B, D jääda
REEGEL NÄIDE I PÕHIREEGEL : Kaashäälikuühendis kuklid, piklik, kristalne, metalne kirjutatakse harilikult iga täht ühekordselt. I ERAND Liitsõnades Pannkook , rongkäik II ERAND liite -gi või -ki puhul kokkki, kohvgi, l III ERAND kui sõna lõpeb sama modernne laudkond kaashäälikuga, millega algab liide(-kond, -ne) IV ERAND ülipikk s kirjutatakse kahe tähega jõhvikamorssi , varss li, m, n, R järel sõna lõpus või kui s-le järgneb täishäälik II PÕHIREEGEL Sõna sees kirjutatakse Vispel, kokkki helitute häälikute kõrval k, p, t I ERAND liitsõnades presspärm keskkool II ERAND liidete ees laudkond leibki III ERAND sama sõna muutevormides liigne-liigset moodne-moodsa