Koolieelse pedagoogika ajalugu Eestis (2)

Friedrich Fröbel, kes on tuntud kui lasteaedade asutaja, sündis 21.aprillil 1782 . Aastal Saksamaal. Tema elu ei olnud kerge, kuna tal tuli kaua kannatada võõrasema halva kohtlemise all. Teda ei peetud arukaks , kuid ta jõudis siiski ülikooli, tänu oma tungivale soovile. Ta töötas paar aastat oma erialal ning siis 1805 läks tööle kasvatajana. 1838 a. ilmusid tema väga kuulsad annetused tekstivihikutega: „ Esimene annetus : pall kui lapse esimene mänguasi“ ja „teine and : kera ja kuup kui lapse teine mänguasi“. 1840 asutas ta üldise Saksa lasteaia. Järgneval kümnendil ta tegeles veel lastega, kuni 1851 . Aastal keelati lasteaiad Preisimaal . Fröbel oli seetõttu väga kurb, et suri järgmine aasta 1852 .
Fröbeli pedagoogilisi vaateid
Fröbelit tuntakse igal pool kui lasteaedade asutajat. Lasteaiad on levinud üle ilma. Lasteaedade siht on lapsi eelkoolieas mitte ainult järele vaadata, vaid anda tervele nende olule vastav tegevus, tugevdada nende keha, harjutada nende meeli ja leida tegevust ärkavale vaimule jne.
Mängus peavad nad elama rõõmsasti ja kõikkülgselt, kõiki jõude harjutades ja harides, tõesti ette valmistuma koolile ja tulevastele eluastmetele. Aga lasteaed ei ole kool, teda ei tohi kooliks muuta ja kooliga vahetada – siis kaotab ta oma mõtte. Lasteaias tuleb igaviisi arendada ja äratada lapses peituvaid jõude. Mäng haarab terve lapse elu varasemais aastais. Siin on F. Vaadanud sügavale lapse hinge, mõistnud seda ja saanud aru mängu sügavast ja suurest tähtsusest. Fröbeli pedagoogilised vaated on romantika imbutatud.
Lasteaedade asutus, tarvisus
Mis ajas Fröbelit just lasteaedade asutamisele? F. Vaatas suure tähelepanemisega ja uurija silmaga oma ümbruses oleva elu – olu peale, ikka selle soovi ja püüdmisega: inimese kõigepidist arenemist juba hakatusest saadik õigele teele saata. Ametis olles märkas ta suuri puudusi eelkooli pedagoogikas. See kasvatussaade hakkas juba vara tema sees aset võtma. Ta soovis niisuguseid asutusi elusse kutsuda, kus väikeste laste arenduse ja kasvatuse eest nende sisemise elu nõudmiste, vanaduse ja arenemisastme kohaselt õigel viisil hoolt kantakse.
Lasteaed oli aja tarve ja on seda praegugi veel. Ta on kõigi maailma haritud rahvaste hulgas olemas ja töötab õnnistusrikkalt. Aja jooksul on mõndagi muutust lasteaia tegemistes ette võetud; mõne asja poolest on siin edu, aga ka mõnegi asja poolest tagurpidi minekut olnud. See on tulnud sellest, et juhatajateks on saanud väikese silmaringiga ja vähema haridusega inimesed. Sellepärast peame meie tarviliku haridusega ja õiges kasvatuselises vaimus ettevalmistatud lasteaednikkude eest hoolt kandma. Aga, et töö lastaedades nende vähe ettevalmistatud juhatajate läbi on alamale seisukorrale langenud, sellepärast ei või niisuguseid asutusi halbadeks pidada. Lasteaedu võis jaotada mitmesugustesse liikidesse: 1) perekonna lasteaiad ( üks pere võtab teiste lapsi enda juurde); 2) eralasteaiad 8mida keegi lasteaednik asutab ja omal kulul ülal peab) ; 3) seltside lasteaiad (seltsid peavad üleval ja maksavad lasteaednikkudele palka); 4) vabriku lasteaiad ( vabriku omanik peab oma tööliste lastele neid üleval) ;5) linnade ja kroonu poolt ülevalpeetud lasteaiad, mida üleüldse alles vähemal arvul olemas on.
Hariduse ajalugu Eestis on sajandeid pikk. Kuid ometigi koolieelse kasvatuse ajaloo uurimist on meil seni vähe tähtsustatud. Ei saa öelda, et üldse pole uuritud. Tõepoolest üks mahukamaid uurimusi ajaloo kohta leidub arhiivides palju, kuid lähimineviku materjale ei ole niivõrd palju. Põhjuseks on kindlasti sõja järgsed aastad, mil materjale ei tekkinudki. Tänapäeval üritatakse taas koguda erinevaid ajaloolisi andmeid. See kogumine on sellepärast oluline, et tulevased lasteaiaõpetajad saavad kogemusi eelnevatest materjalidest .
19. sajandi teine pool ja 20. Sajandi algus.
Esimese koolieelse kasvatusasutuse Tallinnas – Väikelaste Hoiuasutuse – avas lesk paruniproua Elisabeth von Uexküll 1. Augustil 1840. Seal said käia 2-7 aastased lapsed, kes olid pärit vaesest perest. 1862 .a avati Eestimaa Abistamisseltsi lasteaed, mis oli esimene lasteaia nime kandev lasteasutus .
19.sajandil avati veel mitmeid kasvatusasutusi, üks näiteks oli Väikelaste Hoolitsusühing, hiljem tuntud Tallinna 10. Lasteaiana.
Esimeste lasteaedade töökorralduses oli esikohal usuline kasvatus ja laste lugema õpetamine. Lasteaedade põhiülesanne oli laste järele vaatamine, tegevustest domineeris käsitöö. Mängu peeti ajaviiteks. Lasteaias käisid põhiliselt eestlaste lapsed, kuid finantseerijateks olid sakslased .
1905. aastal asutati Tartus Tartu Lasteaia Selts. Selts avas oma lasteaia, kus oli oluline anda lastele emakeelset õpetust ning säilitada rahvuslik vaim.
1905. aastal asutati Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts, selle juurde loodi lasteaia osakond .
1907. a. moodustati ERS-i lasteaia osakonna baasil Tallinna Eesti Lastekasvatuse Selts. Üheteistkümne aasta jooksul käis seal 700 last. See lasteaed tegutseb tänu annetustele.
1911.a. oktoobris loodi ERS-i Lasteaia haruselts. Järgmisel aastal alustas tegevust selle haruseltsi lasteaed. Seda peetakse esimeseks eestikeelseks ja meelseks lasteaiaks Tallinnas. Selles lasteaias ei olnud usuline kasvatus esmatähtis.
Tallinna lasteaiad EV ajal (1918-1940)
Tallinna I lasteaia asutamisega 1. Dets 1918 pandi alus lasteaedade võrgu kujunemisele pealinnas.
1927.a nähti muude ülesannete kõrval lasteaedade, laste mängmurude korraldamist ja ülal pidamist. Lasteaedade puhul peeti oluliseks, et lasteaedadest käiksid läbi need eelkooli ealised lapsed, kelle vanemad seda soovivad.
1926/1927 oli linna ülalpidamisel 5 lasteaeda ( 488 last). 10. Juuni 1925.a linnavolikogu otsuse kohaselt olid lasteaiad ühised kasvatusasutused poeg- ja tütarlastele. Vastu võeti 3-7 aastaseid lapsi. Eesõigus oli vaestel lastel ja neil, kelle vanemad töötasid.
Eestikeelsetest lasteaedadest olid tasulised Linda Kiruski ja Kristliku Noorte Naisühingu lasteaed. Töö lasteaedades tugines peamiselt Fröbeli meetodile Tallinna Linnavalitsusele alluvate lasteasutuste arv jäi püsima järgmise kümnendi lõpuni. 1938/ 1939 tegutses 6 lastepäevakodu, kus oli kokku 816 last. Lasteaedades oli suur mure – suur laste arv rühmades, mis mõjus negatiivselt kasvatustööle. Lasteaedadel oli oma kodukord ja tunnikava. Puudus ühtne õppekava. Lasteaedade tegevust ei reguleerinud ükski seadus, mis arenenud Euroopa riikides oli ammu kehtestatud.
1919-1940a. tegutses Tallinnas 33 eralasteaeda. Tuntumaiks kujunes Linda Kiruski lasteaed.
Tallinna vanimad tegutsevad lasteaiad on Tallinna 1. Lasteaed Koplis ning Tallinna 5. Lasteaed Pärna tänaval.
Koolieelne pedagoogika kolhoosis
Lasteasutused ja lastesõimed asutati kolhoosides, sellepärast, et emadel oli vaja tööl käia. Ja lasteasutus oli koht, kuhu jäeti oma laps kindlustundega. Tolle aegsed lasteasutused kasvatasid lapsed tublideks noorteks Nõukogude sotsialistlikule kodumaale.
Lastesõimedes käisid kuni 3 aastased lapsed ja lasteaedades 3-7 aastased lapsed. Lastesõimedes käis 20 last ühes rühmas ja lasteaedades 25 last rühmas.
Lasteasutustel ei olnud kindlat tööpäeva pikkust, see sõltus vanemate tööajast kolhoosis. Suvel, mil vanemate töö oli raske, tuli jätta lapsed ööseks lasteasutustesse. Kuna laste kasvatamine oli suur ja vastutusrikas ülesanne, tuli kolhoosil eraldada tublisid ja lapsi armastavaid ning kasvatustööks eeldusi omavaid naisi. Lasteasutuse juhataja määrati kolhoosi juhatuse poolt, kooskõlastatult maakonna täitevkomitee tervishoiu ja haridusosakonnaga. Kolhoosi esimees pidi iga päev kontrollima, kuidas lasteasutustes lapsi teenindatakse.
Vastutus lasteasutuse organiseerimise eest pandi ühele kolhoosi juhatuse liikmele, temale abiks moodustati nõukogu. Nende ülesandeks oli aidata kaasa lasteasutuste remontimisele, muretseda vajalik sisustus , mänguasjad, jne. Lasteasutuse nõukogu andis oma tööst aru kolhoosi juhatusele.
Tolle aja lasteasutustes oli oluline ka eelarve koostamine. Eelarvesse kuulusid: 1)hoone kohandamise ja remondi kulud, 2) sisustus, 3) majapidamise kulud,4) töötajate töötasu, 5) lastevanemate osamaksud.
Ühiskondlik koolieelne kasvatus ja kasvatusasutused
Ühiskondlik koolieelne kasvatus on lapse kasvatamine lasteasutuses kuni kooliminekuni.
Esimesed koolieelsed lasteasutused loodi 19. Sajandil Inglismaal, Hollandis, Belgias jm. peamiselt vabrikute juurde.
ESIMENE lasteaed Eestis asutati 1905.a. Tartus. Algul loodi lasteasutusi linna- ja maakonnavalitsuste või eraisikute ettevõtmisel ja ülalpidamisel.
1941. a. jaanuaris anti välja määrus lasteaedade ja mängumurude asutamise kohta Eesti NSV-s. Pärast Eesti vabastamist fašistlikust okupatsioonist, hakkas vabariigis tööle 52 lasteaeda. Koolieelsed lasteasutused rajati esialgu eraldi lastesõimede ja lasteaedadena. Lastesõimed olid määratud 2 kuu kuni 3 aasta vanustele, lasteaiad 3-7 aastastele lastele. 1959 . Aastal ühendati lastesõim ja lasteaed ühtseks asutuseks – lastepäevakoduks.
Lastepäevakodud olid 50-280 kohalised. Maal võis erandjuhul avada ka 25-kohalisi lastepäevakodusid. Lapsed jagati rühmadesse vastavalt vanusele : kuni 3 aastased lapsed kuuluvad sõimerühmadesse, üle 3 aasta vanused lapsed lasteaiarühmadesse. Sõimeealiste laste rühmad olid 15-20 kohalised ja lasteaia rühmad 25 kohalised.
Paralleelselt lastepäevakodudega töötas Eesti Nsv-s veel ka omaette lastesõimi ja lasteaedu.
Lasteasutuse sõimerühmas olid lapsed kasvataja ja sanitari hoole all, lasteaiarühmas töötas kasvataja ja koristaja.
Nõukogude Liidus läks lasteasutustest kooli ligikaudu 50 % lastest, linnades 70%, Eesti NSV-s 47%.
Kvalifitseeritud kasvatajate kaadrit valmistasid ette pedagoogilised koolid, mis andsid lõpetajatele keskerihariduse ja pedagoogilised instituudid, mis annavad kõrgema hariduse. Sellised õppeasutused Eesti NSV-s olid Tallinna Pedagoogiline Kool, Rakvere Pedagoogikakool ja Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut.
Kasvataja tõotus
Saades nõukogude kooleelsete lasteasutuste kasvataja kutse, annan oma rahva ees tõotuse

Oma töös ja igapäevases elus juhinduda kommunismiehitaja moraalikoodeksist.

Kohusetundlikult töötada oma erialal, juhinduda õilsast põhimõttest: kõik kasvava põlvkonna hüvanguks.

Suurendada oma kutsealast meisterlikkust, olla õiglane, hoolitsev ja sõbralik ; kindlustada laste heaolu, tervis ja nende igakülgne areng- kasvatada tublisid kommunismiehitajaid.
KOHUSTUN SEDA TÕOTUST TÄITMA
Eriala kujunemisloost

Septembril 1967 avati Tallinna Pedagoogilises Instituudis koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala, vastuvõtt toimus nii päeva kui ka kaugõppesse. Alates 1969. Aastast kuni 1973. Aastani kuulus eriala algõpetuse pedagoogika ja psühholoogia kateedri juurde.

1. Septembril 1974 alustas tööd koolieelse kasvatuse kateeder kui iseseisev allüksus, selle juhatajaks sai dots Paul Kees .

2002/2003 õppeaastal on aga eelkoolipedagoogika õppetool alushariduse pedagoogide koolitamisel üle läinud uuele, 3 pluss 2 õppekavale. Bakalaureuseõpingutele on lisandunud magistriõpingud ja võimalus on jätkata ka doktoriõppes.
Struktuurimuutustest
1.septembril 1976 moodustati pedagoogika teaduskond.
1992.aastal muutus kõrgkooli nimi – E.Vilde nim. Tallinna Pedagoogilisest Instituudist sai Tallinna Pedagoogikaülikool.
1993. muutus ka pedagoogika teaduskonna nimetus – kasvatusteaduste teaduskond
1.detsembril 1994 loodi eelkoolikasvatuse osakond
1.septembril 1997 kaotati eelkoolikasvatuse osakond ja loodi koolipedagoogika osakond, mille koosseisu liideti ka eelkoolipedagoogika õppetool.
1996.aastal loodi eelkoolipedagoogika juurde lapse uurimise keskus.
2003 aastal muudeti koolipedagoogika osakond õpetajahariduse osakonnaks, mille koosseisu kuulub ka eelkoolipedagoogika õppetool.