Konrad Mägi (2)

Konrad Mäe elukäik ja kunstnik inimesena

Konrad Mägi sündis 1878. aastal Hellenurme koolitares, mõisa abivalitseja perekonnas, maadeuurija A. Th. von Middendorffi mõisamaadel. Mäe sünni ajaks oli tema isa Andres loobunud külakooliõpetaja ametist tulusama mõisavalitseja oma kasuks mitmel pool Tartu kandis . Mägi õppis 1888–1889 Uderna ministeeriumikoolis, seejärel Tartus Pelbergi algkoolis ja 1891. aastal linnakoolis. Tema kunstnikutee sai alguse 1899. aastal, mil mööblitööstuses puunikerdust õppiv noormees saadeti Tartusse Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustele, kust ta sai kunstialased algteadmised. Harrastas samal ajal innukalt näitekunsti, viiulimängu ja mitut spordiala. Ta jätkas kunstiõpinguid 1903–1905 vabakuulajana Peterburis parun Alexander Stieglitzi kunsttööstuskoolis, keskendus Amandus Adamsoni õpilasena puunikerdusele ja modelleerimisele. Oma iseseisvat töömeheelu alustas nooruk Tartu mööblitööstustes puunikerdajana (1903. aastani). Mägi sattus sõpruskonda, kellest kasvas välja spordiharrastuslik liikumine (teda mainitakse koguni Eesti raskejõustiku ajaloos).
Olles sunnitud õpilasrahutustest osavõtu pärast koolist lahkuma , täiendas end 1905-1906 Jakob Goldblatti ateljees. Kokkupuude moodsa vene kunstiga süvendas soovi pääseda õppima Pariisi. Mägi siirdus esialgu Soome ja veetis 1906. aasta suve koos Nikolai Triigi ja Aleksander Tassaga, kus huvitus maastikumaalist; sügisest õppis Helsingis arvatavasti Soome Kunstiühingu koolis ja teenis ülalpidamist Soome Kirjanduse Seltsis Jakob Hurda rahvaluulekogude ümberkirjutamisega. Soomes said alguse Mäe sidemed "Noor-Eesti" ringkonnaga.
Läks 1907. aasta varasügisel Pariisi, elas kunstnike ja kirjanike koloonias La Ruche ( Mesipuu ), õppis Filippo Colarossi vabaakadeemias (Académie Colarossi) ja Académie de la Grande Chaumière'is joonistamist ning külastas kunstinäitusi ja muuseume. 1908. aasta suve saabudes rändas K. Mägi koos A. Tassaga Norrasse, kuhu oli raha puuduse tõttu sunnitud jääma kaheks aastaks. Norra periood kujunes esimeseks tõsisemaks tööperioodiks K. Mäe loomingus. Norras elas ta kuni 1910 . aastani. 1911. aasta suve veetis Normandias Dieppe'is. Naasis 1912. aastal Saksamaa kaudu kodumaale , Tartusse. Ta töötas joonistusõpetajana 1913. aasta Tartu linnakoolis, 1914. aasta kutsehariduse Seltsi õhtukoolis, aastast 1914, püsivamalt 1916-1919, pidas ateljeestuudiot. 1918. aastal võttis K. Mägi osa kunstiühingu "Pallas" asutamisest, ning aasta hiljem samanimelise kunstikooli loomisest. Temast sai esimene koolijuht ja hinnatud maaliõpetaja. Tegutses 1919. aastal Eesti Töörahva Kommuuni ja Lõuna-Eesti kunstikaitsetoimkonnas.
Ühteaegu nii rahutu iseloomu kui ka halveneva tervise tõttu sõitis K. Mägi 1921. aastal Saksamaa kaudu Itaaliasse. Sattunud vaimustuse sealse looduse värviilust. Sündisid kaunid Rooma vaated, Capri maastikud , Veneetsia kanalite kujutised. Laiade nurgeliste pintslilöökidega maalitud töödes on K. Mäe uurijad näinud omapärast Cézanne’i laadi tõlgendust. Ekspressionistlikud tendentsid tulid veelkord esile Obersdorfi motiivides, kus kunstnik peatus tagasiteel . Ta kirjutab jõulueelsest Roomast : "On niisugune tundmus nagu oleks üle  hulga aastate koju jõudnud. Kuigi praegu siin väga ebamugav elada on, siiski tundmus suurepäraline ja tahtmine elada ja midagi veel ära teha -- siin tunnen elul mõtet olema." Pärast " Jumaliku saare" Capri õitsvate puude, lillede, kõrgete kaljude, mere ja "jumalikkude kuuvalgete ööde" jäädvustamise  meeletut palangut tabab teda Igaveses Linnas küll halvenev tervis, nii et tekib isegi "idee Roomas ära surra", ometi seisab järgmises kirjas: "Ja siis tuli mul häkitselt niisugune mõte, et "siit maalt ma ära üldse ei lähe!"" Pärast võrratut maaliaega Veneetsias tuleb lõpuks ikkagi oma päriskodust lahkuda. Teel kodumaa poole saab maalimisvajadus küll rahuldatud Oberstdorfis, kuid paraku: "Missugune kontrast Itaalia ja selle maa vahel. Siin mälestan veel viimseid päevi Veneezias nagu mõnda fantastilist unenägu."
Pallase kunstiõpilase Karin Lutsu mälestustes: "Konrad Mägi oli lühikest kasvu, kitsa ovaalse peavormiga. Tal olid hallid, lühikeseks lõigatud juuksed, vähe melanhoolsed altkulmu vaatavad silmad. Kogu tema väike figuur lõppes kiilutaoliselt kergetes elegantsetes kingades."
Nooruse põhisooviks oli saanud Konrad Mäel kuulsuse, isegi maailmakuulsuse taotlemine - eesmärk võis olla ainult täiuslikkus: "Ainult loomises (töös) seisab inimese suurus (väärtus), väärtus, mis seisma jääb ja veel tuleva põlvedele jutustab, mis sel ajal inimese vaim luua võis. Ainult täius on hea, kas olla täiuses: kelmuses, aususes ehk üksta kõik milles, ehk kui midagi teed, katsu seda tingimata hästi teha," kirjutab Mägi 1906ndal Ahvenamaalt.
Konrad Mägi Peterburist 1906: "Kui Parisis paar aastad töötada saaks, muidugi niisugustes tingimustes, et õppimises mitte takistusi ei ole, siis võiks juba minu arvates küll midagi kätte saada." -- "Olen mõne kunstijüngriga tuttavaks saanud, kes Parisis on õpinud ja need seletasid, et ainult Paris on linn, kus kunstis täiusele võib saada." Mõne kuu pärast Ahvenamaalt: "Mis sügisel just ette võtan, s.o. kuida Parisi poole rändan -- ei tea." -- "Mehed lähevad ka enamiste kõik Parisi. Mis parisisi ka pääle hakkata on ka kõigil kirju, aga peab ometi kofd maailma minema, kui see ka elu maksab, sest ükstakõik kuda inimene sureb , ehk kus ta sureb." Päris mõistetav, et sel "esteetilisel mustlasel" (Gustav Suits) kujunes elu lõpuni nö. elusümboliks või -kujundiks mustlaslik, vaba rännurahva eluviis, millele vihjab loominguski mitu mustlaste portreed.
On säilinud katkeid Mäe ilmselt ulatuslikust kirjavahetusest, mis valgustavad pigem inimest ja olusid kui kunstnikku. Küllap ei olnud ta teoretiseerija, ta mõtles värvides, vormides ning püüdis enndast nende kaudu väljendada. Temas kees otse haigluseni küündiv kunstniku- rahutus ja füsioloogiliseks tarviduseks kujunenud loomistahe, on Alfred Vaga iseloomustanud. Nii näemegi teda ennast kõige enam ta piltides (maastikes, portreedes, lillemaalides). Mälestusteski korduv rõhutus, et Mägi oli küll huvitav, kõigis kultuurielu avaldusis avara silmaringiga ja elav vestleja, aga ei armastanud kunsti ja oma tööde üle filosofeerida . Ta oskas ühendada vastandeid - töösid ja huvisid, mõistust ja tundeid, korda ja seiklust. Ta oli nii materialist kui romantiline poeet . Osa temast tahtis kujutada materiaalset maailma, osa selle hinge. "Ta armastas mürgist ning vürtsitud sisu -- ning oli oma loomingus siiski lüüriline." (F. Tuglas). Tema eluaegne lemmikkirjanik oli Edgar Allen Poe, kelle pea oli olnud "kummituste palee , mida valitseb mõte" (D. Hoffman), mis lummas salapärase õhustiku tõepärase esitamislaadiga.
Konrad Mäe viimane loomeperiood on taas seotud kodumaaga. Tormiline elu oli murdnud kunstniku tervise. 1924. aasta sügistalvest alates täidavad Mäe elu haigla - ja sanatooriumipäevad, lõpuks ülikooli närvikliiinikus. Sõbra viimsetest meenutustest: "Eile hässitanud ta oma toa hullud mässule selleks, et vabadusse pääseda ja Eestist lõplikult välja rännata -- Pariisi... " 15. augustil 1925 tuli vaikus .
Konrad Mäe looming
Konrad Mägi oli 20. sajandi alguskümnendite värvitundlikumaid eesti maalijaid, kes kujundas oma käsitluslaadi kaasaja moodsa kunsti mõõdukaid suundi tõlgendades. Tema lemmikvärv oli kaadmiumpunane. Looduse kujutajana oli ta suuresti mõjutatav motiivist, uued loodusmuljed põhjustasid stiili muutumise ja panid aluse uuele loomejärgule. Alati pani Mägi maalidele ka taevast.
Tema Norra-aja maalides võib näha impressionistidelt, neoimpressionistidelt ja foovidelt saadud mõjutusi. Iseloomulikud on täppiva pintslitehnikaga lihtsad intiimsed motiivid, kus võib tabada tema hilisemale loomingule omast kirgast, seni põhjamaa loodusega harva seostatavat värvipaletti. Erilistena tõusevad esile ornamentaalse vormiga "Soomaastik", "Norra maastik männiga", mis oma vormilt paigutuvad juugendstiili parimate näidete hulka eesti kunstis, ning sisult haakuvad ajastu romantilis -sümbolistlike taotlustega. 1910. aastal esines ta ligi kahekümne Norra maastikuga Eestis, pannes nii aluse oma tuntusele kodumaal.
Esimesed Eestimaa maastikud sündisid Võrumaal. Eriliselt säravateks kujunevad aga kahel järgneval suvel loodud Saaremaa vaated. Tema põhjamaise saare loodusnägemustes on enneolematut värviilu ja tunnetuslikku sügavust. 1914. ja 1915. aastal oli K. Mägi seotud Viljandiga. Siin tärkas temas huvi portreekunsti vastu. Enamasti maalis ta naisi, andes neile tihtipeale eriskummalise ebamaise ilme. Õige pea pöördus ta oma tõelise kutsumuse maastikumaali juurde tagasi. Aastatel 1915–17 maalis ta Lõuna-Eesti maastikke nende iseloomulike tõusude, languste ning arvukate väikeste järvedega mäeküngaste vahel. Järk-järgult taandus eelmistele perioodidele omane rõõmus värvierksus, andes teed ekspressiivsemale, just sinise väljendusjõule rajatud süngemale koloriidile. Kunstikooli "Pallas" suvebaasis Saadjärvel maalis ta erakordselt helged, peaaegu läbipaistvad maastikuvaated.
Mäe Saaremaa–ainelised teosed on esimesed moodsad eesti loodusmaalid. Ahvenamaal lõi ta hapraid juugendlikke taimevinjette: "Kahekesi" (1908; tušijoonistus). Pariisis puutus ta kokku impressionismi, neoimpressionismi ja fovistide loominguga, mille mõjul tema värvikäsitus muutus: "Lilleline väli majakesega" (1908–1909), "Norra maastik männiga" (1910). Aastast 1918 võib märgata ekspressionismi mõju, mille vastuvõttu soodustas Mäe ülitundlikkus ja emotsionaalne reageering ärevatele aegadele: "Pühajärv" (1918–1920), "Otepää maastik" (1918–1920). Ekspressionismist mõjutatud on ka suured figuurikompositsioonid Pietà (1919), " Kolgata " (1921). Itaalia-reisiga alanud uus loomejärk tõi rahunemise: "Varemed Capril" (1922–1923). Itaalias valmisid Mägi võluvaimad maalid. Kõrvuti looduspiltidega maalis ta lilli ja portreid. Enamasti kauni välimusega naisemodellid kajastavad juugendlikku iluideaali: Holsti (1916). Hilistes portreedes väljendub 1920. aastatel tõsinenud meeleolu: "Madonna" (1923–1924). Esimene teadaolev portree on norra tütarlapsest. Ta jättis norralaste kultuuriteadvusse sellise jälje, et 1988. aastal ilmunud suurim Norra entsüklopeedia vääristab teda ainsa eesti kunstnikuna eraldi artikliga
On üsna võimatu ligilähedaseltki Mäe loodut kokku arvata. Rudolf Paris loetleb oma monograafia (1932) lisas 250 tööd; Tiina Nurga koostatud kataloogis (1969) on 198 ning Mai Levini omas (1978) 189 nimetust . Segadus on suur: praeguseid andmeid Parisega kõrvutada on suuresti lootusetu, sest tollal kasutati enamjaolt üldnimesid "maastik", "portree" jmt, omanikud on ammu kes kus. Kataloogides puudub üle 40 töö, millest osa muuseumidesse sattunud hiljem, ent 28 uusavastatud. Viimaste hulgas 13 Soomes ja Rootsis olevat teost. Kaudseid teateid on aga veel päris paljude piltide olemasolust nii mujal kui siin, aga kahjuks vähemalt veerandsada maali ja joonistust, mille asukohta teati veel  Mäe 100. juubeli aegu, on viimase paarikümne aastaga olnud sedavõrd liikvel, et jäljed kaovad täielikult uttu.
Konrad Mäe medal
Konrad Mäe medal koos preemiarahaga antakse välja igal aastal Konrad Mäe sünnipäeval – 1. novembril – kunstiteose , teoste seeria või näitusekomplekti eest, mis on märgatavalt rikastanud eesti maalikunsti. Auhinda antakse välja aastast 1979 Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Maalikunstnike Liidu ja Eesti Kultuurikapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapital. Konrad Mäe medali on kujundanud Enn Johannes.
Viimasel kümnel aastal on olnud Konrad Mäe medali laureaatideks:

• 1997 – Jüri Arrak
  
• 1998 – Urmo Raus
  
• 1999 – Laurentsius & A.D.
  
• 2000 – Jaan Elken
  
• 2001 – Peeter Allik
  
• 2002 – Erki Kasemets
  
• 2003 – Alice Kask
  
• 2004 – Lembit Saarts
  
• 2005 – Jaan Toomik
  
• 2006 – Mari Roosvalt
  
• 2007 – August Künnapu