Konkurents ja turustruktuur (0)

Konkurents
-  Konkurents  ja koostöö
- Turustruktuur
Konkurents ja koostöö
Spordisõbrad maksavad piletite  eest sageli kõrget hinda ja isegi  reisivad kaugele maale oma
lemmikute võistlusi vaatama. Kel pole  reisimine  võimalik,  võib jätta oma töö või õppimise,  et
elada kaasa tippspordi   tähtsündmustele meediakanali   vahendusel.  Õnnestumise korral on
vaimustus   üleüldine   ja   sellest     saadav   positiivne   emotsioon     aitab   oma   toimetamistega
paremini hakkama saada.
Üks populaarseim spordiala    maailmas on jalgpall ning   selles mängus on lisaks   ägedale
võistlusele oluline  pal urite koordinatsioon ja  koostöö. Meeskonnas sõltub tulemus  kõigi –
mängijate, treenerite,   arstide, massööride jt –   panusest ning  harvad  pole    juhtumid , kus
ametlikus     reitingus   nõrgem   alistab   endast     palju   tugevama.  Võistlus   muudab    sportlaste
pingutused erutavaks  elamuseks ning  innustab   andma endast  parima .
Majanduses toimuv sarnaneb    spordiga, kus   konkurentsivõime sõltub   paljuski koostööst.
Tuleta  meelde  nappuse   definitsiooni: nappus tuleneb  sellest, et iga inimese kõiki  soove pole
võimalik rahuldada.  Sama on firmade puhul. Kuigi ühele ettevõttele  meeldiks olla kogu turu
peremees ,   tegutseb   samal   alal     palju   teisi   firmasid.  Võistlus   pi ratud   ressursside    pärast
iseloomustab ni   inimeste kui ka firmade  igapäeva.
Turumajanduse tingimustes  väljendub majanduslik  “võistlus” turukonkurents , mis  tekitab
tarbijale valiku ja võimaldab pakkuda turule rohkem vajalikke hüviseid.  Kuigi  ettevõtluses  ei
pruugi alati kõik olla n-ö võitja rol is, on mitme  osalise  üheaegne  kasu täiesti võimalik.
Turustruktuur
- Hinnakujundajad ja turu   mõjuvõim
-  Täiskonkurents
- Mittetäielik konkurents
- Monopolistlik konkurents
-  Oligopol
-  Monopol
  Loomulikud   monopolid
  Autoriõigus  ja  kaubamärk   kui monopolid
-  Monopson
Firmad püüavad hoida oma kulud kontrol i all (st piisavalt  madalad), et saavutada võimalikult
suur kasum  kehtivate  turuhindade  tingimustes. Kasum on ettevõtluse peamine eesmärk. Ent
ettevõtted konkureerivad  üksteisega mitte ainult  hinnatasemes, vaid ka näiteks  oma toodete
omadusi  reklaamides. Ühed keskenduvad erilistele  teenusetele, teised rõhutavad  paremaid
materjale ja tootmismeetodeid, mis muudavad just nende toodete kvaliteedi konkurendi omast
paremaks.
Jalgpallitreener näeb tõsist vaeva, et tõsta oma võistkonna võimekust. Samal kombel otsivad
eduka  konkureerimise   võimalusi    ettevõtjad    ja   firmajuhid.  Turu   struktuurist   ehk  konkreetse
majandusharu ülesehitusest sõltub, milline strateegia on ettevõttele optimaalne.  Siinjuures
tähendab  “optimaalne”   firma   kasumi   maksimeerimist,   kasutades   sel eks   mitmesuguseid
võimalusi.
Turustruktuuri  jagavad    majandusteadlased tavaliselt   kahe kategooria vahel:  ühel on tegu
hinnavõtja -  tüüpi ettevõtlusega, mille   ütleme olevat  täieliku konkurentsi  ehk  täiskonkurentsi
turg , teisel juhul hinnakujundaja  (ka hinnamääraja)- tüüpi  ettevõtlusega, mille ütleme  olevat
mittetäieliku   konkurentsi  turg.  Vi mati   nimetatu   jaguneb  omakorda   oligopoli,   duopoli   ja
monopoli turuvormiks.
Hinnakujundajad ja turu  mõjuvõim
Kui mõnel ettevõttel on oma    tegevusharus piisavalt kaalu, võib ta muutuda hinnataseme
kujundajaks.  Erinevalt   hinnavõtjast   ei   pea  hinnakujundaja   kartma   konkurentsi   pärast   ning
firma loodud hüvise kasutajatel pole võimalust konkurentide kaupa odavamalt ostma hakata.
Seega hinnakujundajast    ettevõte võib hinda tõsta ja isegi vähem müüa, ent ei kaota kõiki
tarbijaid . Samut võib seesugune firma hinda alandada ja ni  läbimüüki  suurendada. Erinevalt
hinnavõtjatest otsivad need ettevõtted oma  toodetele  õiget hinda ja seepärast nimetataksegi
neid  hinnakujundajateks  ehk  hinnamäärajateks.  Mõjuvõimu   korral   on   firmal     kalduvus
konkurentsivastaseks   tegevuseks   ning   seda  võimendab  tõkete   seadmine   teistele   samas
sektoris  konkureerida soovivatele  firmadele.
Täiskonkurents
Turumajanduses leiavad  nõudluse ja pakkumine parima lahenduse ehk taskaalu, kui selle
osalised   toimetavad   täieliku   ehk   täiskonkurentsi     tingimustes  valitsuse  sekkumata.
Täiskonkurentsilaadset turustruktuuri iseloomustavad  järgmised tingimused:
Turul  on  palju  müüjaid  ja ostjaid  -  ettevõtted  toodavad  sarnast  kaupa  ning  pakuvad oma
tooteid  turule, kus kõik firmad on  hõivanud vaid tühise osa. Sellisel turul ei saa ükski isik või
ettevõte   turgu   mõjutada.  Turul   kujuneb   hind,   mis  näitab   kõigile   osalistele   nõudluse   ja
pakkumise  vahekorda.
Samased tooted või teenused - kõik hüvised, mis on toodud konkreetsele turule, on identsed
ehk täpselt samade omadustega. Tarbijad ei tee vahet firmade  toodetel  ning pakutava hüvise
hind on peamine, otsustamaks soovi üle hüvist omandada.
Täielik informatsioon  -  Müüjad ja  ostjad  teavad  kõike vajalikku antud  hüvise  ja selle hinna
kohta. 
Vaba,   pi ranguteta   juurdepääs    turule  -  Ostjad   ja   müüjad   saavad  igal   ajal   ja   vähese   või
olematu kuluga turule tulla või sealt lahkuda. 
Kui need tingimused on    täidetud, ei suuda ükski müüa mõjutada oma toote eest saadavat
hinda.  Iga    pakkuja    nõustub  turuhinnaga   ja   võtab   selle   teadmiseks   oma   tootmise
korraldamisel.  Kui firma  küsib  turuhinnast  kõrgemat hinda, ei  õnestu  tal palju  müüa, sest
tarbijad lähevad üle teiste müüjate juurde, kes pakuvad samasugust kaupa turuhinnaga. Neil
põhjustel ongi  ettevõtted  täieliku konkurentsi  tingimustes  hinnavõtjad, sest nõustuvad  turu
määratud   hinnaga.  Teades   turuhinda,   otsustavad  firmad,   kui   palju   kaupa   sellise   hinnaga
toota.  Konkurentsiturul   on   edukad  ettevõtted,   kes   suudavad   turuhinaga   müües   kasumit
teenida.
Kahjuks vastavad eespool  kirjeldatud tingimustele  vähesed turud.
Põllumajandustootmine   on    täieliku   konkurentsi   tunnustega.  Teravili,   liha,    piimatooted    on
kaup, mida leiame poes üsna  suure valiku ja samas sarnase  maitsega. Iga  müüja  on sellisel
puhul  tüüpiline   hinnavõtja   ning   turule   tulev   uus   firma   peab   arvestama   olemasoleva
hinnataseme ja  tingimustega. Samalaadne turustruktuur on  kujunenud mõnes IT valdkonna
segmendis, aga samuti organiseeritud suurematel  börsidel ja väärtpaberiturgudel.
Mittetäielik konkurents
Täiskonkurentsi   turust   erinevad    vormid   kuuluvad   kõik   mittetäieliku   konkurentsi   al a.  Kui
mingis tootegrupis on turul  toodet või teenust pakkumas vaid üks firma (nt Vene  Gazprom
oma gaasi), kutsume  turuolukorda monopoliks. Kui suurem osa  turus  jaotub vaid kahe firma
vahel (nt reisilennukite tootjat Boeing ja Airbus valitsevad oma turgu kahekesi), siis nimetame
seda  duopoliks. Paljudes valdkondades aga  hüviste pakkujaid rohkem ning kui vastava turu
mahust koondub suur osa mitme firma kätte, on tegu oligopoliga.
Monopolistlik konkurents
Mittetäielikku   konkurentsi   võib  esineda   üsna   mitmel   alal:    kindlustus ,   reitinguagentuurid,
naftatootjad,   ravimifirmad   jne.  Kui   ettevõtted   pakuvad   küll  sarnaseid,   ent   mitte   täpselt
ühesuguseid   (ehk   identseid)  tooteid,   nimetatakse   turustruktuuri  monopolistlikuks
konkurentsiks.  Neil    turgudel ,   nagu   ka   täiusliku  puhul,   on   palju   väikeseid   firmasid.  Nende
tooted pole aga täiesti ühesugused ning iga ettevõte võib oma läbimüügi  muutmiseks hindu
tõsta või  alandada.
Monopolistliku konkurentsi  puhul väidavad sarnaseid tootedi pakkuvad ettevõtted, et nende
tooted on “uued ja täiustatud”, neid “kasutavad spetisalistid” või neid ostes saate “ parim toote
madalaima  hinnaga”. Teatud ühelaadsete kaupade ja  teenuste ainulaadsuse rõhutamisel on
tegu toodete eristamisega. Hamburgerid kiirsöögikohtades võivad ol a küll sarnased, kuid  iga
firma kasutab erinevaid kastmeid, valmistavisviise, lisab juustu või peekonit, et oma toodet
teiste seast esile tuua.
Tooted   võivad   eristuda   ka   tänu  garantiidele   ja   abistamisele.  Inimesed,   kes   ostavad
arvutitarkvara , teevad seda sageli firmas, mis pakub  parimat  tehnilist  abi. Tänapäeval on tihti
isegi  hügieenitarvetel  ja   majapidamisristade   markeeringutel   firma   telefoninumber,   et
kasutajad     võiksid   helistada   ja   kerkinud    küsimustele  vastuseid   saada.  Sageli   veenab
konkureetset  kaupa ostma just pakutav  garantii . Autofirma teenindusosakonna  maine võib
inimest mõjutada  ostma teatud tüüpi autot.
Paljud   ettevõtted   kasutavad   oma  toodete   eristamiseks   silmatorkavaid   silte.  Kindlasti   oled
ostnud särg, mütsi teksased või koti, millel on kujutatud eriline embleem või  logo . Ettevõtted
töötavad   selle   nimel,   et  luua   oma   firmale   kvaliteetkaupade   tootja   maine.  Kummaline,   ent
inimesed, kes ostavad kindla kaubamärgi  päikesepril e, on sageli enam huvitatud märgist kui
oma silmade kaitsmisest ereda  päikese eest.
Monopolistliku  konkurentsi  ehedad  näited  on  õmblustööstus  ja   toitlustus .  Neil   turgudel  on
üsna lihtne  tegevust alustada, kuid konkurents on väga tihe ning ettevõtted peavad palju
töötama, et oma tootele turul eriline koht (turunišš) luua.
Oligopol
Majandusharudes,   kus  domineerivad  üksikud   suurfirmad,   võib   konkurents   olla   väga   tihe.
Oligopol on sel ine  turukorralduslik vorm, kus  üksikud (umbes 3-5)  suurettevõtted pakuvad
suure osa konkreetse turusegmendi hüvistest. Näited on nii pangandus-, autotööstus- kui ka
ravimisektorist.
 Võrreldes   monopolistliku 
konkurentsiga,   on   oligopoli   puhul
turukonsentratsioon kõrge, mis  väljendub mitme suure tootja  läbimüügi kõrges osatähtsusest
tootmisharu kogutoodangus  (tavaliselt üle 40 %).
Nagu   monopolistlikus  konkurentsis,   kasutavad   firmad   ka   oligopoli   puhul   mitmeid
konkureerimisvorme ja töötavad  oma toodete eristamise nimel. Oligopoli ettevõtted on samuti
hinnakujundajad.  Nad püüavad leida parimat hinna  ja toodete hulga  kombinatsiooni . Kuna
turul   pole   palju   firmasid,   sõltuvad   üksteise   tegevusest   näoliselt   klientide   säilitamiseks   ka
teised   (mõtle   bensiinijaamades   toimuvatele   hinnamuutustele).  Selle   tulemusena   võivad
lõpuks madalamate hindade ja väiksemate tuludeni jõuda kõik.
Seetõttu   on   oligopoli   tingimustes  toimetavate   ettevõtete   peamine   eesmärk   piirata
hinnakonkurentsi, et oleks võimalik teenida suuremat kasumit. Majandusteadlased nimetavad
sel ist olukorda kokkumänguks (karteliks). Kokkumäng on kokkulepe ehk turukorraldus, mille
puhul ettevõtted piiravad toodangut, et oleks võimalik tõsta hindu ja suurendada kasumit.
See võib toimuda konkreetse  leppe tagajärjel või ka  vastastikuse  sõnadeta arusaamana –
ettevõtted lihtsalt käituvad teatud  viisil.  Siiski, soov kokku  mängida on  erinev  võimalusest
seda   teha.  Kokkumängu   edukas  korraldamine   on   seotud   tõsiste  praktiliste   raskustega   ja
üldreeglina turumajandusriigid seda ei soosi.
Kui kokkumängu tagajärjel  õnnestub oligopoli siiski hindu tõsta, meelitab kõrge hind turule
uusi tootjaid. Kui aga konkureerivaid ettevõtteid  on rohkem, siis  tootmismaht  tõuseb ning viib
hinnad al a. Ilma tõhusate piiranguteta, mis välistab uute firmade sisenemise või hoiab need
kasumlikust turust eemal, ei ole olemasolevatel  firmadel  kokkumänguks ja hindade tõstmiseks
suurt mõtet.
Holimata kartel ivastastest  seadustest, leiab kokkumäng mõnikord siiski aset ning firmadel
õnnestub hindu ise määrata (naftakartell  OPEC  on siin selge  näide). Majandusteadlased on
suhteid  kasumi   ja   ettevõtete   läbimüügi   vahel   uurinud   kõrge    kontsentratsiooniga    (st
mittetäieliku   konkurentsi)   turgudel.  Järelduste   seas    kohtame    ka  arvamust,   et   kõrge
kontsentratsiooniastmega turg võib olla eduka uuenduse või  mastaabisäästu  tagajärg ja selle
tulemusel  tootmiskulud  vähenevad.  Seega võib see vahel olla  majanduse arenguks ka hea
variant.
Monopol
Turuvormi, kus on ainult üks turgu täielikult kontrolliv hüvise müüja, nimetatakse monopoliks. 
Monopolil on järgmised tunnused:
- Turul on vaid üks müüa ehk  hüvise pakkuja ning firma ongi  nagu terve tootmisharu.
- Pakutavale hüvisele   asenduskaubad  puuduvad ning  ükski teine firma identsed tooteid ei 
paku, st konkurentsi selles segmendis ei ole. Ostjad on sunnitud maksma monopoli määratud
hinda.
- Eksisteerivad tõkked turule sisenemiseks ning võimalikud  konkurendid sinna ei pääse.
Täielik monopol (nagu paljuski ka täiskonkurents) on tänapäeval üsna  haruldane . Veelgi 
harvemad  on juhud, kus monopolil õnnestub oma turul pikka aega tegutseda. Siiski on 
olukordi, kus monopolid on kujunenud praegusaja turumajanduse tingimuses, seaduse kaitse 
all ning  toimivad  iseg üsna tõhusalt. Seaduslike  monopolide  hulka kuuluvad nn loomulikud 
monopolid, patendid,  autoriõigused  ja kaubamärgid.
Loomulikud monopolid
Näitena võib tuua elektri- ja veevarustusettevõtted. Tootmise koondumsel ühe ettevõtte kätte
saab   alandada   hindu,   kui   kasutada   ära   mastaabiefekti   (tootmiskulude   suurust  sõltuvalt
toodangu mastaabist). Kujuta ette, et kodukohta  varustab  korraga mitu elektrifirmat, igal neist
oma     elektriliinid,   jaotusvõrk,   jaam.  Sel isel   juhul   ei   saa  täiskonkurentsi   hind   kujuneda
madalamaks suurima turumahuga firma võimalustest ning monopoli hind on soodsam.
Monopoli   lõhkumine   tarbijat   ei  aita   ning   on   vähetõhus.   Seetõttu   reguleerib   valitsus
turukonkurentsi   asemel   loomulikke    monopole .  Vahel   kasutavad   valitsused  võimalust
omandada   seesuguses   monopolis   osalus   ja   kontrollida   firma   tegevust   sel e   omanikuna.
Valitsuse järelvalve peaks tagama  pakutava teenuse ning pi rhinna, mis oleks ühiskonnale
vastuvõetav.
Kui inimene siseneb turule mõne  uue ideega või mil egagi, mida on võimalik muuta uueks
kaubaks   või   teenuseks,   võib   ta   saada   jõukaks.  Selle   ergutamiseks   annab  valitsus   uuele
tootele või tootmisprotsessile välja  patente.  Teatud mõttes on patent nagu  monopol. See
lubab   toote   leiutajale   kuni   20   aastaks   eraomaniku   õigused   ehk   õigused   intellektuaalsele
omandile.  Patenti võib müüa või ära anda,  sest see on omaniku asi: ta võib sellega teha,
mida   soovib.   Teatud   tööstusharude   tooteid,   nagu   ravimeid,   kemikaale   ja   elektroonikat,
kaitsevad  sageli just patendid.  Konkureerivad firmad võivad küll  asuda tootmist arendama,
ent ei saa turule siseneda,  maksmata  patendiomanikele loa eest toodet kasutada (vastasel
juhul peavad nad leidma uue,  patendi  kaitseta tootmisprotsessi või toote).
T
  urustruktuur  Autoriõigus ja kaubamärk  kui monopolid
Valitsus annab originaalsete  kirjatööde ja kunstiteoste autoritele  autoriõiguse, st ainuõiguse
oma tööd müüa või paljundada. Autoriõigus on eriline monopol, mis kehtib autori eluajal ning
70 aastat pärast tema surma.  Kaubamärk  on eriline kujund, nimi või sümbol, mis tähistab
toodet, teenust või  firmat .  Konkurendid ei tohi kasutada  registreeritud kaubamärke ega ka
nendega sedavõrd sarnaseid kaubamärke, et tarbijail on oht neid originaaltootega segi ajada.
Monopson
Monopole võib leida ka ostjate  poolel. Ühe ostjaga turgu nimetatakse  monopsoniks. Näiteks
saab tuuta sõjatööstuse,  mille puhul võib ainus ostja olla  sel e riigi valitsus. Monopsoni korral
loodab ostja  pakkujate konkurentsile, mis kindlustab tal e kõrge kvaliteediga tooted mõistliku
hinna   eest.  Sellisel  juhul  on  ostja  see,   kes  teatab  müüjale,  mida   ta  soovib,   ning  müüjad
näevad vaeva, et pakkuda toodet, mis kõige paremini tema vajadusi rahuldaks.