Küüs : küüne: küünt Lik-lõpulised käänduvad nagu sõna tikk Maastik: maastiku: maastikku/ maastikke: maastikest e maastikkudest VII kk Tainas : taina : tainast (enam ei ole taigen!) Pale: palge : palet palged (mõte-tüüp) Pale: pale: palet paled (kõne-tüüp) Kohus: kohtu: kohut Pisut: pisku: pisut ---------------- mitm puudub Mis on švaa ja miks sõna sõber omab nimetavas käändes e tähte Vanasti oli sõna järgmine Sõpra : sõbran; sõprada (genitiivi n teeb klusiili nõrgaks p-b) Siis toimus lõpukadu Sõpr : sõbra: sõpra Hääldust parandab švaa SÕBeR, algul see puhas e veel ei olnud, vaid hästi nõrk vokaal. Seda hääldust soodustavat häälikut kutsutaksegi --- švaa Ülesanne Pane kirja kõik, mis meelde jäi Loe uuesti kõik üle ja märgi üles, mis puudu jää!
Pika sees veel kaks erinevad eesti keeles, lühikesed eesti keeles puuduvad. Eesti keeles 36 pikka diftongi, millest 26 oma- ja 10 võõrdiftongi (võõrdiftongide puhul kaheldav, kas ikka on diftongid või lihtsalt vokaalijärjendid). Triftong – 3 laadilt erinevat vokaali (, mis kuuluvad ühte silpi? Häälduse poolest ei tundu kuuluvat.), nt inglise keeles hour, fire. 4.10 puudu HÄÄLDUS- EHK MOODUSTUSVIIS Klusiil ehk sulghäälik Klusiili moodustamisel on 3 faasi: sulu tekitamine, sulu hoidmine (õhk ei pääse välja) ja sulu vallandamine. Alles järgmisele häälikule üle minnes saame aru, mis häälikuga oli sulu hoidmisel tegemist. Sulu vallandamisel võib tekkida aspiratsioon ehk hõngus (näiteks p h). Klusiilid võivad olla kas aspireeritud või aspireerimata. Osas häälikutes toimub preaspiratsioon ehk hõngus eelneb või kaasneb sulu tekitamisega ja hõngus jääb pigem klusiili ette või algusfaasi. Eesti keele
vaidlused uue keeleseaduse üle. Põhjaeesti murre afrikaat puudub(siga,küpsetab), larüngaalklusiil puudub(kalad), harv palatalisatsioon(t,l,s,n,r), ks-ks(saaks), ksi-ks(üks,läks), psi-ps(laps), tk-tk(katki), kt-ht(kõht), ajalooline muutus, rekonstruktsioon, vokaalharmoonia puudub(näha), erinevad vokaalid teatud sõnades(lõhki, kollane, mets), keskkõrged vokaalid nasaalide ees(tema, on), silbilõpu klusiili nõrk vaste vokaliseerunud(nael),järgsilbi o kadunud(jahu,tegu), mitmuse nominatiiv -d(kalad), valdav -de mitmud(puudel), illatiiv -sse(kohtusse), inessiiv -s(jalas), keskvõrre -m (suurem), eri pöördelõpud isikus ja arvus(annan, anname), pöördelõpud lihtminevikus ja tingivas kõneviisis(andsite,annaksite), da-infinitiiv(tuua, istuda), domineerib -si lihtminevik(võtsid) Lõunaeesti murre afrikaat esineb(tsiga,küdsa), larüngaalklusiil esineb(kala?), sage
kirjutatakse ülipikana. Rõhuliide gi lisatakse vokaali või heliliste häälikute l, m, n, r, v lõppu.Helitute häälikute g, b, d ja k, p, t ning f, h, s, s, z, z järele kirjutatakse liide ki. 2.4 Veel sulghäälikutest Inimestele tekitab probleeme ma-tegevusnime ilmaütleva käände ehk -mata vormi kirjutamine. Õige on kirjutada esitamata, kordamata, pesemata, koristamata jne. Ühegi mata vormilise sõna puhul ei kasutata topelt sulghääliku. Klusiili kirjutamise reeglid: · tugevneva astmevaheldusega käändsõnad: ei ole mõtet mõttele, rikketeade,ettevõtte nimetus - ettevõttena, kokkulepe kokkuleppel. · pika vokaalainese ja diftongi järel: pakume kaupa, ei tea kõiki ega kõike, kõike head. · seisundivormide puhul: uks on lukus, käed rüppes, lukk on rikkis. · omadussõnades täpne ja hõlbus: täppisteadlane, hõlbsa. · piki-osisega liitsõnades: pikikivi, pikilõige, pikisaagimine
vokaalide vaheldumine Foneetiliselt on silp ühest või mitmest häälikust koosnev kõnelõik, millele vastab üks õhurõhuimpulss · Eesti keele silpide määramise põhireegel (ortograafiliselt) on, et silbi piir asub iga CVjärjendi ees va-ba-du-se-ga Eesti ortograafia eripärast tingitult on sõnasisesed p, t, k vokaalide vahel kaksikkonsonandid (geminaadid), mis jagunevad kahte silpi silbipiir läheb ortograafias ühe tähega kirjutatud kaksikkonsonandi seest, seal on tegelikult kaks klusiili: õ(p)-pe(t)-ta(t)-ti, kõi(k)-ki Silbi ehitus · Eesti keeles on igas silbis kas lühike või pikk vokaal või diftong, mis moodustab silbi tuuma · Silbi teised koostisosad on silbi algus ja lõpp, milleks on konsonandid või konsonantühendid · Eesti keeles algab sõnasisene silp tavaliselt ühe konsonandiga sa-ge-li · Eesti keeles silbi algus ja lõpp võivad kapuududa · Lõputa silpe nim lahtisteks ma-ga-ma · Konsonandiga lõppevaid silpe nim kinnisteks ar-mas-tus
6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat XIV-XV sajandil, sest veel XIII sajandi kohanimedes on klusiili nõrk vaste säilinud, vrd. Kohanimed Andikevaerae ’Annikvere’, Eghöntakae ’Jõetaga’, Jogentagania, Raudanal ’Raua-’, Hergaenpae ’Härjapea’ XIII sajandi ürikuis, aga XIV sajandi algul juba ka Meintacus ’Mäetaguse’, Waympere ’Vaopere’. Tegelikult jätkus selle muutusega juba varem alanud sulghäälikute nõrkade vastete kadumise tendents. Juba eelmise aastatuhande lõpu poole olid δ ja γ kadunud teisest silbist kaugemal, nt
Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine Vokaalharmoonia- nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Assimilatsioon- sarnastumine, hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks. Osaline, täielik, progressiivne, regressiivne assimilatsioon. ks-i assimilatsioon ss-iks.
Seetõttu räägitakse ainult bilabiaalidest (nt p b m) või glotaalidest ehk larüngaalidest (nt h). Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid on klusiilid ehk sulghäälikud (k, p, t.. täielik sulg, õhuvoolu läbipääs on täielikult suletud), frikatiivid ehk hõõrdhäälikud (nt f, v ... ahtuses tekib kahin), afrikaadid (nt ts... klusiilialgulised frikatiivid), nasaalid ehk ninahäälikud (nt m, n... klusiili meenutav kitsus suus, käin ninaõõnde avatud), lateraalid ehk külghäälikud (nt l...keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede), tremulandid ehk värihäälikud (nt r...väringute seeria või mõnikord ka üks väring) ja poolvokaalid (w, j) Frikatiivide kaks põhilist alarühma on s-häälikud ehk sibilandid (ehk sisihäälikud) (nt s, z... keele pikisuunas kulgev nõokujuline kitsus) ja spirandid ehk hõngushäälikud (ehk piluhäälikud) (nt f, v, x, h.
· Vokaalharmoonia puudub näha, terava · Vokaalharmoonia: nätä, terävä · Erinevad vokaalid teatud sõnades: · lõhki, lõng, õlg, hein, maha, jahvatab, · lahki, lang, olg, hain, maahha, jauhhas, kollane, mets kõllane, mõts · keskkõrged vokaalid nasaalide ees: tema, on · kõrgenenud vokaalid nasaalide ees: timä, um · Silbilõpu klusiili nõrk vaste vokaliseerunud: · Silbilõpu klusiili nõrk vaste säilinud: nagel nael, teinud või assimileerunud: tennü · Diftongi järelkomponent i alanenud v ees: · Diftongi järelkomponent i säilinud v ees: laev, poeg laiv, poig · Diftongi järelkomponent ü > i: täis, leidma · ü lõpuline diftong: täüs, löüdma
saj. Germinaadid - silbipiiriga poolitatud topelthäälikud Kasutusel on ligikaudne transkriptsioon (väikestele erinevustele ei pöörata tähelepanu) ja täpne transkriptsioon (kasutatakse rohkesti lisamärke e diakriitilisi märke). IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisi märke (osutavad lisaartikulatsioonile). Tähistatakse nasaalsust, juhuslikku nasaliseerimist, helitu klusiili nõrka aspiratsiooni, konsonandi palataliseerumist, afrikaati, helitustumist. 10. Häälikute liigitus kõneloome seisukohast. Segmedid e häälikuüksused - vokaalid ja konsonandid. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadeused (nt kvantiteet, rõhk, intonatsioon ja rütm). Segmenteerima e eristama - nt oma esimest keelt suudad segmenteerida teistest. Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi hääli.
Kvantitatiivne vokaalivahetus on siis, kui toimub hääliku pikenemine nt (e-aste) pes-pedis- (o aste) podium- foot (tegu on pikenenud o- astmega). Pikenevad häälikud e ja o. Indo-euroopa keeltes on astmed tavaliselt e-o-0-0 ja germaani keeltes i-a-0-0 (sing-sang-sung, kus sung on 0 aste ja lisatud on u). Ablaut toimub tugevaate tegusõnade puhul ja tugevatel tegusõnadel on 7 klassi ehk pöördkonda. afrikaat – Afrikaat on häälikute kooslus mis on klusiili ja frikatiivi vahel. Selle hulka kuuluvad näiteks paljude germaani keelte „th“ (ð, þ) (the thing), saksa keele pf (Pferd), tz (Zeit) alamsaksa laen eesti keeles – Alamsaksa keel oli Hansa liidu kaubanduskeel. Eesti keeles on 1000-2000 alamsaksa laenu, nende hulgas töökohaga seotud sõnad (meister, sell, gild, amet, teenistus), tööriistad (haamer, höövel, kruvi, viil), kristlik kiriku sõnavara (Saatan, altar,
sünkrooniline ja diakrooniline Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne. Saussure' i seisukohad andsid kõige kiirema tulemuse fonoloogias. Praha koolkond 1920-30ndad: Nikolay Trubetzkoy, Roman Jakobson, Vilem Mathesius. Häälikud kuuluvad parole'i, foneemid langue'i. Foneemid on kirjeldatavad distinktiivsete tunnustena. Foneemidel on esinemispiirangud (näiteks inglise keeles on helilise/helitu klusiili kontrast nii sõna alguses, keskel kui lõpus, va 7 sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub); sama kontrast neutraliseerub saksa keeles sõna lõpus). Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue'i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste
tüvemitmus väljaspool osastavat käänet tavalisem kui VI käändkonnas ning pesa-tüübis. 14 Mitmusetüve moodustamiseks tuleb kõigepealt leida sõna tüvevokaal. Õige tüvevokaali saame lõpumuutuslike sõnade korral sõna muutetüvest, nt `lai : laia on a-tüveline, `keel : keele on e-tüveline, `siil : siili on i-tüveline, `laul : laulu on u-tüveline sõna. Klusiili või s-i kaoga laadivahelduslike sõnade korral on otstarbekas võtta aluseks tugevaastmeline muutetüvi (kui sõnal niisugune tüvevariant on), sest nõrgas astmes võivad vokaaliteisendused tüve lõpuvokaali moonutada, nt `pood : `poe : `poodi on i-tüveline sõna. Mitmusetüve saamiseks tuleb sõna tüvevokaali teisendada. Kui tüvevokaaliks on i või u, asendub see mitmusetüves alati e-ga, nt `kuul : kuuli : `kuule, `toit : toidu : `toite
• meritsi, maitsi, meilitsi. 22. Võrdlusastmete ajalugu eesti keeles (komparatsioonikategooria) Võrdluskategoorial on kolm liiget - võrdlusastet ehk võrret: algvõrre, keskvõrre ja ülivõrre. Komparatiiv • Tunnus lms algkeeles on olnud -mpA (see on muutunud -mpA > -mpi sõna lõpul; N tukevampi : G tukevamβan) • Komparatiivi tunnus esineb ka mõnes tänapäeva eesti keele pronoomenis: kumb, emb-kumb, mõlemad • Tänapäeval komparatiivis p-/b-klusiili ei ole, selle kadumise põhjuseks on üldistus komparatiivi genitiivivormist (genitiivis kadus klusiil häälikuseaduslikult: tukevamβan >> tuGèvama) Superlatiiv 9 • im-superlatiiv (lühike ülivõrre) on hiline vorm (20. saj), enne keeleuuendust kasutati pikka ülivõrret: kõige + KOMP
Ühtse kirjakeele taotlemine. Eesti keele väärtustamine. 4. Eduard Ahrens. 1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus) 1853 II trükk, (lisas lauseõpetuse) Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. 1) Ortograafia. Soovitab soomepärast ortograafiat saksapärase asemele. Uue kirjaviisi rajaja. 2) Morfoloogia. 3 astmevaheldustüüpi : klusiili kadu, assimilatsioon, nõrgenemine. Käänded jagunevad flektiivseteks ja sufiksilisteks. Käändevormide moodustuse süstematiseerimise katse. 3) Süntaks. Esimesena esitab: koopula, verbaalne ja nominaalne öeldis, lisand, täis-ja osaalus. Reegleid soome keele eeskujul. 4) Etümoloogiline sõnaloend. Esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara. Saksa, vene, rootsi laenud. XIX sajandi teine pool
Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n). Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s)
Klusiil sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu sissepääs täielikult suletud) g, b, d, k, p, t. Frikatiiv hõõrdhäälik õhuvool tekitab häälduselundite kujundatud ahtuses hõõrdumiskahina (v, s, h, f, s). Sibilant s, s, z. Spirant f, v, h. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hõõrdumisest samas häälduskohas (ts, pf). Eesti keeles puudub (v.a Võru keele ts). Nasaal ninahäälik, klusiili meenutav kitsus suus, õhk läbi nina (m, n). Lateraal külghäälik, keele keskel kulgev sulg, õhk pääseb välja keele külgedelt (l). Tremulant värihäälik, mille moodustamisel pannakse mingi elund (eesti keeles tavaliselt keeletipp) vibreerima (r). Poolvokaal (j) Labiaalne huuled ümardatud: labiaalne (u, o), illabiaalne (i,e). Dentaalne häälikud tekivad hammastel (s, d, t, n).
taksitus. Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes isloomustab konsonante nende helilisuse määr. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid on klusiilid e sulghäälikud (täielik sulg, õhuvoolu läbipääs on täielikult suletud), frikatiivid e hõõrdhäälikud (ahtuses tekib kahin), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud), lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolav vabalt üle keele külgede), tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ka üks värin) ja poolvokaalid. Diftongiks nimetatakse kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi. Inglise keeles on kõrgenevad ja madalduvad diftongid. 9. Maailma keeled, nende liigitamise põhimõtted.
Intertekstuaalne võrgustik. Eneseküllane ja tühi maailm. Alguses oli esteetiline tendents alguses, kuid hiljem see taandus. 90ndate lõpus ja 00ndate alguses hakkasid Aare Pilv ja Kalju Kruusa üksteist peegeldama. Luuletus ,,Ümber-panu". Pilve puhul oli ka loodus oluline, teisalt segasevõitu ja keeruline tekstimäng. Võõra ja oma sõna kokkupanemine. Kruusal on oluline kontakt lugejaga, et tekst jõuaks lugejale pärale. Pole kirjavahemärke ega suuri algustähte. Ignoreerib klusiili õigekirjutust. Ebaregulaarselt lisab teksti häireid, millele pole loogilist põhjendust, kuid need annavad signaali, et midagi on teistmoodi või iseäralikku. Tähenduste konflikt luuletuse pealkirjas ,,Viies tagavararatas" viies ratas on üleliigne, tagavararatas on midagi, mida on hästi vaja. Aare Pilve eristab Kruusast ja Krullist eristab: 1. Selgemalt filosoofilisema hoiakuga (mõtlemine luule vormis). 2. Tavalisem ignoreerida zanripiire luulekogudes. Vahel on
Vai tütöt, näkö Velaarne vokaalharmoonia: e > õ Khn, eL peenendamine ja Velarisatsioon e jämenemine konsonandi põhimoodustuskohale lisandub teine moodustuskoht keeleselja tagaosa tõusu tõttu pehme suulae poole. See annab häälikule tumeda, madala kõla. Nt vene l-i tumedam kõla () Vokaalide velarisatsioon on palataalse vokaali asendumine velaarsega, nt j j Setu küll [k u:], kägo > k ago hääldusviisiassimilatsioon - Frikatiivistumine Klusiili sulg väheneb ahtuse suunas, s.t t muutub sibilandiks. /t/ > [s], Ø / {h, s} _ s lihtsalt, distsipliini Nasalisatsioon vokaalid nasaalide vahel nasaleeruvad, sest käik ninaõõnde jääb avatuks: nt onu, kannan, nina, pani; Nasaleeriv mõju võib olla ka b-l, nt luba, vaba Konsonant nasaalide vahel /t/ > [n], Ø / n _ {n, m} andme, kandnud Kõik eesti vokaalid nasaleeruvad nii nasaalkonsonadi ees kui ka selle järel. Eesti keeles on
4. Eduard Ahrens. · 1843 uue perioodi esimene grammatika (vormiõpetus, 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse. · Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. · Soovitab soomepärast ortograafiat saksapärase asemele. · Uue kirjaviisi rajaja Morfoloogia: · 3 astmevaheldustüüpi: klusiili kadu, assimilatsioon, nõrgenemine · Käänded jagunevad flektiivseteks (N, G, P) ja sufiksilisteks (9) · Käänete hulgas on essiiv, kuid pole komitatiivi ja terminatiivi (nagu soome keeles). Viimased on postpositsioonide hulgas. · Käändevormide moodustuse süstematiseerimise katse Sünatks: · Esimesena esitab: koopula, verbaalne ja nominaalne öeldis, lisand, täis- ja osaalus
Tema grammatika oli esimene, kus kasutatu rahvasuust kogutud ainest. Ta püüdis tugevalt parandada kirikukeelt. Tema ettepanekuks oli minna üle uuele ehk soomepärasele kirjaviisile. Ehk siis pikk vokaal kirjutatakse alati kahe tähega ja lühike ühega. (varem kirjutati kaks konsonanti, et näidata pikka vokaali konsonandi ees, kuid siis jäi arusaamatuks ka konsonant ise on pikk või lühike). Ta pakkus välja 3 astmevaheldustüüpi: klusiili kadu (nahk:naha), assimilatsioon (kumb:kumma) ja nõrgenemine (kaup:kauba). Käänded jagunevad flektiivseteks ja sufiksilisteks. 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara;
Reformatsiooni ja vastureformatsiooni käigus sünnib eestikeelne kirjasõna. 16.saj kirjasõna on vähe säilinud sõdade ja 2 kristliku suuna vastanduse tõttu. Kullamaa käsikiri (1524-32) - põhjaeestikeelne kirjasõna, kus alamsaksa- ja ladinakeelse teksti seas on Eesti üld- ja kohanimed, üksikud eesti sõnad. Käsikirja lõpus on 2 eestikeelset palvet. Käsikirja on koostanud Lelow (Saareste seab kahtluse alla) ja Gulerth. Iseloomulikud jooned: ai pole veel ae-ks muutunud. Nõrga klusiili hääldus sõna keskel ja lõpus tugevam. Lõpu- ja sisekadu on toimunud. Genitiivi lõpp osaliselt säilinud. Kaasaütlev tekkimas. Imperatiiv juba t-lõputa. Eitussõna esineb kirdemurde kujul. On olemas ma-liitelised tegevusnimed. 1525 I eestikeelne mittesäilinud raamat pole säilinud, aga selle kohta on hävitamise märge Lübecki toomdekaani raamatus. Schleswigi arhiivi andmeil arestis Lübecki raad 1525 vaadi, sisaldades luterlikke raamatuid ja eesti, läti, liivi k
Vokaalharmoonia - esinevad vaid ees- või tagavokaalid Assimilatsioon - häälikute muutumise osaliselt või täielikult sarnasteks Dissimilatsioon – häälikute erinevaks muutumine Klusiil – sulghäälik (kpt, gbd) Vokaal – täishääik, heliline (aeiouõäöü ) Kaashäälikud *klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] *frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] *nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] *lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] *tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r]*poolvokaal [j] *helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s]*dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) *aspiratsioon e hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel Täishäälikud:
Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] o frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h] o nasaal e ninahäälik (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõne avatud) [m n] o lateraal e külghaalik (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele külgede) [l] o tremulant e värihäälik (väringute seeria) [r] o poolvokaal [j] o helisus: heliline [v z m n r l], helitu [p t k f s] o dentaalne (hambad), palataalne (kõva suulagi), larüngaalne (kõri) o aspiratsioon e hõngus lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide järel
sünkrooniline ja diakrooniline Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne. Saussure' i seisukohad andsid kõige kiirema tulemuse fonoloogias. Praha koolkond 1920-30ndad: Nikolay Trubetzkoy, Roman Jakobson, Vilem Mathesius. Häälikud kuuluvad parole'i, foneemid langue'i. Foneemid on kirjeldatavad distinktiivsete tunnustena. Foneemidel on esinemispiirangud (näiteks inglise keeles on helilise/helitu klusiili kontrast nii sõna alguses, keskel kui lõpus, va sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub); sama kontrast neutraliseerub saksa keeles sõna lõpus). Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue'i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). Praha koolkonna
omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Tähtsamad hääldusviisid on · klusiilid e sulghäälikud (täielik sulg, õhuvoolu läbipääs on täielikult suletud), · frikatiivid e hõõrdhäälikud (ahtuses tekib kahin), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud), · lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolav vabalt üle keele külgede) · tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ka üks värin) ja poolvokaalid. Diftongiks nimetatakse kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi. Inglise keeles on kõrgenevad ja madalduvad diftongid. 23. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus
Kui lõppeb s-iga ja pole rõhuline silp, siis on se. Kohanimedes võib olla ik arenenud iku. A-tüvevokaaliga käänduvad kohanimed: Jeruusalemm, Petlemm. Kreeka, Poola, Saksa a tuleneb käändeparadigmast. Käänamise erijuht on ka astmevaheldus. Laadivaheldus passiivne, vältevaheldus aktiivne. Vaheldus, mis tekitab küsimusi: New Yorgis ??? kohanimedes võib selliseid mugandusi malle kasutada. selle üle arutletud. Seda ei tohi laialt rakendada. Enamiku nimede puhul jääb klusiili pikkus muutmata. -burg lõpulised nimed. Hamburg. Varasemas kirjakeeles XX saj alguses mall, mis laadivahelduslik buri. Peterburi, Viiburi. Soome nimede käänamine. Soome keele oskajad käänavad soome keelele lähedasemalt. Nt Kettunen. Eestikeelne paradigma soome omale lähedane. Vuolijoki vuolijoe, joke. segaparadigma. Tänapäeval seisukond, et n lõpulistel nimedel käänamine mõlemat pidi võimalik. Tavalisem on võtta kui võõrnime. Ülakoma
kaks on absoluutselt arbitraarne, kakskümmend kaks ainult suhteliselt. Praha fonoloogiline koolkond • Saussure’ i seisukohad andsid kõige kiirema tulemuse fonoloogias. • Praha koolkond 1920-30ndad: Nikolay Trubetzkoy, Roman Jakobson, Vilem Mathesius; eelkõige slavistid. • Häälikud kuuluvad parole’i, foneemid langue’i. • Foneemid on kirjeldatavad distinktiivsete tunnustena (eristused!). Foneemidel on esinemispiirangud (näiteks ingl. helilise/helitu klusiili kontrast nii sõna alguses, keskel kui lõpus, va sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub, nt stand); sama kontrast neutraliseerub sks.k. sõna lõpus nt Strand). • Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue’i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. • Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon).
annaabi.ee 
