Klassitsism - Valgustusajastu, revolutsiooniajastu, suurte ühiskondlike muutuste ajastu. (0)

6
KLASSITSISM
Valgustusajastu, revolutsiooniajastu, suurte ühiskondlike muutuste ajastu.
18. sajandit on nimetatud „valgustusajastuks“ või mõistusesajandiks, mis muutis murranguliselt tolle aja inimeste maailmanägemist. Valgustusideede levikut seostatakse eelkõige Haydni-Mozarti kaasaegsete – prantsuse filosoofide Diderot`, Voltaire `i ja Rousseau ` tegevusega . Diderot` initsiatiivil ilmus 1774 . aastal uusaja esimene entsüklopeedia, teadmiste ja mõttevabaduse levitamise täht-teos.
Valgustajad eitasid seisuste hierarhiat ja kõnelesid isksusest, kellel oli päritolust, haridusest ja varanduslikust seisusest sõltumata vaieldamatu õigus vabadusele ja võrdsusele. Ühiskonna ainsa arenguvõimalusena nähti liikumist ühesuguse elukorralduse poole. Samas – Rousseau nägi selles ohtu isiksuse vabale arengule ja püstitas loosungi – tagasi looduse ja elu lihtsate vormide juurde.
Rousseau tegeles aktiivselt ka muusikaga – komponeeris mitmed ooperid , näiteks „Galantsed muusad “ ja „Külatark“, tegeles notatsiooniküsimustega. Just Rousseau on andnud oma “Muusikasõnastikus” tabava iseloomustuse klassitsismile eelnenud ajastu muusika stiilile – barokile (Vt. Siitani õpik lk. 267). Haydni hilisperioodil valminud monumentaalsed oratooriumid „Loomine“ ja „ Aastaajad “ on kantud roussoolikust religioonikäsitlusest ja rahvalikust väljenduslaadist.
Saksa filosoofid tõid välja uue mõiste „kultuur“ ja kõnelesid rahvaste kultuurilisest võrdõiguslikkusest. Johann G. Herderi kultuuri-ideed kandis edasi noor Goethe: nende tegevuses arenes välja „tormi ja tungi“ liikumine. Kultuurist kõneldi kui „olemise suurest ahelast “. Tsivilisatsioon kummardas mõistust, kultuur vaimu. Kultuur pidi erineva haridus - ja ühiskonnakorraldusega rahvaid ühendama (Vendluse idée Beethoveni IX sümfoonia Finaalis Schilleri oodi “Rõõmule” tekstiga ).
Haydni 70ndate aastate sümfooniad on “Tormi ja tungi” mässumeelsuse saavutamaks dramaatilist väljenduslikkust kasutas ta oma sümfooniates tollal tavalisest julgemalt minoorseid helistikke, tugevaid dünaamilisi kontraste, ootamatuid, kõnekaid pause.
18. sajandi keskel hakkas muutuma muusikaelu institutsionaalne korraldus – kunstmuusika väljus otsustavalt kirikust ja õukonnast. Juba Händel kirjutas oma vaimulikud oratooriumid kontsertteostena, mida esitati teatrites ja kontserdisaalides.
17. sajandi lõpus oli Inglismaal pandud alus kodanlikele kontserdiorganisatsioonidele, 18. sajandil hakati avalikke kontserte andma nii linnades kui aadlike ja jõukate kodanlaste majades. Paljudes Euroopa linnades korraldati kontserdisarju, hakkasid ilmuma muusikalehed, tekkis avalik kontserdikriitika. Sama võis näha ka kirjanduses – tekkisid mitmesugused kirjanduslikud ringid , valgustusaja vabameelesete vaadete levikule oli loodud vastuvõtlik pinnas.
NB! Tekkis uus muusikaesteetika, mis püüdis muusika olemust avada. Ilmusid mitmed muusikaraamatud-õpikud:
Rameau` „Harmooniatraktaat“ (1722, õpetus loomulikele alustele taandatud harmooniast – st. õpetus akordide reeglipärasest ühendamisest), Leopold Mozarti viiulimängu õpik (1756), Carl Philpp Emanuel Bachi klaverimängu ja Nicola ( Niccolo ) Porpora laulukunsti õpikud, mis olid tolle ajastu muusika stiiliõpikud ja olulised interpreetidele tänaseni.
18. sajand oli suurte avastuste ajastu, inimene tunnetas nii mõistuse jõudu kui ka selles peituvaid ohte . Ometi - sajand, mis oli jutlustanud arukat loovust , lõppes pettumusmeeleoludega,
Klassitsismi rüpes tekkis eelromantism, mis sai alguse huvist rahvusliku mineviku, legendide ja pärimuste vastu. Folkloorihuvi muutus üldiseks, rahvakunstis nähti vaimsuse ja kultuuri kõrgeimat avaldusvormi. Johann Gottfried Herder nimetas oma 1778-79 ilmunud erinevate rahvaste laulude kogumikku „Rahvaste hääleks lauludes“ (NB!, seal olid ka mõned eesti rahvalaulud ). Ta oli veendunud, et rahvaluules peegeldub rahva algkeel - rahva vaim selle harmoonilises tervikus. Selle arusaama peegeldusi kuuleme Haydni, aga kaMozarti ja Beethoveni muusikas.
Klassitsism muusikas on stiiliperiood, mis valitses 18. sajandi teisest poolest 19. sajandi alguseni. Ajaliselt täpsemalt määratleda on seda kunstivoolu siiski raske, sest klassitsismi vormiprintsiibid ja väljendusvahendid kanduvad ka 19. sajandi, st. romanstismiajastu heliloojate loomingusse ( klassikalis -romantiline period ).
Enamasti mõeldakse klassitsismi all muusikas kolme Viinis tegutsenud helilooja Haydni, Mozarti ja Beethoveni loomingut, mis langes ajavahemikku 1750-1820. Klassitsistliku stiili tunnusjooned hakkasid kujunema aga juba varem, itaalia ja prantsuse hilisbaroki esindajate teostes. Tekkisid uued vormid, žanrid ning esituskoosseisud ja oluliselt muutus helikeel . Üleminekuperioodi kunstis leiab ka rokokoolikku kaunistusterikkust, väljenduslaadi galantsust ja tundelisust.
Klassitsismiga sai muusikas nõutavaks lihtne, selge, tasakaalustatud väljenduslaad, mis vastas tollase kuulaja maitsele – seda iseloomustasid korrapäraselt liigendatud meloodiad, liigsetest dissonantsidest vaba harmoonia , eelistati mažoorseid helistikke.

I Eelklassitsism , 1720- 1760

Eelklassitsism – hilisbaroki ajal tekkinud galantne, tundlik stiil Eelklassitsimi tunnused; iseseisvate häälte polüfoonia asemel tõuseb esile meloodia
lineaarse (polüfoonia) asemel horisontaal (harmoonia)
meloodika toetub kolmkõla- või gammakäikudele
kontrastsed kujundid , mitu teemat
II Varaklassitsim, 1760 – 1780
Üleminek hilisbarokilt Viini klassitsismile.

Varaklassitsismi tähtsamad esindajad:

1. Mannheimi koolkonna heliloojad 1750ndatest aastatest : Johann Stamitz, Christian Cannabich, Franz Xaver Richter , Carl Stamitz
2. Bachi pojad W. F. Bach , C. Ph. E. Bach, J. Ch. Bach, G. Ph. Telemann , J. F. Agricola , J. J. Quantzi hilised teosed, J. Haydni varane period.
Ka Christoph Willibald Glucki Pariisi-perioodi oopereid loetakse varaklassitsimi esindajaiks (“Armide”, antiigiainelised “Iphigeneia Aulises” ja “Iphigeneia Taurises”)
Kirjanduses esindab varaklassitsismi nn “Tormi ja tungi” liikumine(Herder, noored Goethe ja Schiller )
Sajandi esimesel poolel sündinud žanrid, vormid ja esituskosseisud olid kunstiliselt välja kujunenud: need olid klassikaline sonaat ja sonaadivorm, kammermuusikas algas klaveri kui soolo -, saate- ja ansamblipilli võidukäik. Keelpillikvarteti kõrval olid populaarsed ansamblikooslused klaveriga: klaveritrio, -kvartett ja - kvintett ning klassikaline puhkpillikvintett. Kujunes tüüpilise kosseisuga sümfooniaorkester, milles lisaks koorilaadselt paigutatud keelpillidele mängib 2-ne puhkpillide kooslus: 2 flööti, 2 oboed, hiljem 2 klarnetit , kaks fagotti, 2 trompetit ja 2 cornot (Haydnil ka 4 cornot). Löökpillidest olid kasutusel vaid timpanid.
III Kõrgklassitsism ehk Viini klassitsism 1780-1820
Haydn , Mozarti ja Beethoveni küps loominguperiood
Väljakujunenud klassikalised žanrid ja vormid leiavad väga isikupärast kasutust.
Klassitsism kunstis.
Kuninga ja aadlike poolt soositud, kergemeelset ajaviidet väljendavale rokokoole seadis kodanlus vastu oma, tõsisema ja rangema kunsti. Kui 1789. aastal puhkes Suur Prantsuse kodanlik revolutsioon , mille tulemusena kukutati kuningas Louis XVI, asus klassitsistlik kunst ülistama revolutsiooni. Jäljendati antiikkunsti, sest antiikühiskonda peeti ideaalseks, antiikkultuuri "üllas ilu ja rahulik suurus” eeskuju väärivaks. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.
Teine põhjus antiikajastu matkimiseks oli see, et 18. sajandil oli saadud selle kohta palju uusi teadmisi, näiteks Itaalias korraldatud Pompei väljakaevamistel. Roomas elava antiigiuurija Winckelmanni tegevus ja kirjutatu.
Klassitsistliku arhitektuuri kõige tavalisemad ehitised olid sümeetrilised, suurte siledate seinapindadega, fassaadi keskosa meenutas kreeka templi otsa ja külge - seal eendus sammastik , mida ülal kroonis kolmnurkne viil. Palju loodi tol ajal täiesti praktilise otstarbeta ehitisi : auväravaid, võidukaari jms.
Harukordselt suurejoonelisi ehitisi loodi Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal, enim Peterburgis.
Eestist tuleb mainida eelkõige Tartu Riikliku Ülikooli kuuesambalise fassaadiga peahoonet, samuti esinduslikud mõisahooned Riisiperes, Sakus , Kolgas ja mujal.
Ka klassitsistlik skulptuur lähtus antiigi eeskujudest. Oma sileda marmorpinna ning selgelt väljajoonistuva siluetiga mõjuvad inimesi kujutavad skulptuurid kuidagi jahedalt, enesesse tõmbunult, tagasihoitud žestidega, rõivastatud antiigipäraselt või siis hoopis rõivasteta.
Skulptuuri rakendati ka ehituses. Reljeefid katsid viile fassaadide kohal. Eriti levinud olid ühiskondlikel hoonetel , monumendialustel, võidukaartel ja muudel ehitistel reljeefsed kaunistused lippudest, odadest, kilpidest ja teistest sõjariistadest - nn. trofeekimbud.
Maalikunstile oli antiikajast eeskujusid leida raske, sest neid peaaegu polnudki säilinud. Nii hakati ka siin jäljendama antiikskulptuuri. Tavaliselt kujutati maalidel kangelaslikke stseene antiikajast, mida püüti seostada kaasaja sündmustega. Maalidel kujutatu pidi olema õpetliku sisuga. Enamasti näeme klassitsistlikel maalidel ühtlase heleda valgusega ülekallatud ruumi, kus seisavad skulptuuridena üllastesse poosidesse tardunud inimesed. Teine suurem alaliik klassitsistlikus maalis on portree.
Tähtsamad esindajad on Jacques -Louis David, Jean- Auguste -Dominique Ingres , Anselm Feuerbach
Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.
Ka interjöörid ja tarbekunst püüdsid järgida antiikseid eeskujusid. Rokokooliku kerguse ja mänglevuse vahetasid välja rangemad ja sirgemad vormid. Moodi tulid majesteetlikud lõvi- ja kotkapeaga lõppevad toolileenid, ümmargused toolikorjud, looma- või kullijalga kujutavad mööblijalad. Ornamendid olid taas sümmeetrilised .