Eesti kirjandusajalugu 1224 1227 Henriku Liivimaa Kroonika 1525 Esimene (teadaolev) raamat M. Luther katekismus (piibli tähtsamad osad) 1535 Esimene säilinud raamat 1632 Academia Gustaviana Tartu Ülikool 1637-1638 Stahli grammatika esimene katse süstematiseerida eesti keelt 1637 Brocmanni pulmalaul esimene teadaolev eestikeelne pulmalaul 17. saj rahvakoolid (Forselius) ; katkendid piiblist, aabitsad 18. saj kalendrid, ajakiri 1708 Käsu Hansu kaebelaul (luuletus) 1739 Piibel (täielik tõlge Põhja-Eesti murdes(kirjakeele aluseks)) ; Willmann, Aurelius? eestikeelsed jutud 19. saj Rosenplänter, Masing (õ-täht) Eesti keele kultuuri arendamine 1801-1922 Kristjan Jaak Peterson (keeleteaduslikud artiklid ; ei häbenenud olla eestlane ja uskus eesti keele tulevikku ; esimene eestlane, ...
Kroonika on ajaraamat, teos, mis jutustab ajaloosündmustest nende toimumise järjekorras. Kroonika on arenenud antiikaja aastaraamatutest (annaalidest). Keskajal olid kroonikad peamisteks ajalooteosteks. Enamasti kirjutati kroonikaid proosas, kuid on ka riimkroonikaid. Euroopas olid kroonikuteks valdavalt mungad. Hiljem on kirjutatud ka kuninglikke ja linnade kroonikaid. Katekismus on lühike kristliku usuõpetuse käsiraamat. Katekismusi koostati alates VII sajandist tavaliselt küsimuste ja vastuste vormis. Tuntumad katekismused on lastele mõeldud Lutheri "Väike katekismus" ja vaimulikele kirjutatud "Suur katekismus". Ood on pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele, ideele vms. Oodile on iseloomulik sina-vorm ja retooriline pöördumine. Antiikkirjanikest viljelesid oodi Pindaros, Horatius jt. Pastoraal on karjaselaul vm. karjase- või maaelu idülliliselt kujutav teos. Pastoraal...
sajandi lõpul ja 21. sajandil koosnevad ulatuslikumad kirjanduslood pigem erinevate autorite kirjutatud artiklitest. Kirjanduseajalugu oluline ka rahvuse mõiste kujunemisel. Kirjanduslugu ei ole homogeenne ja püsiv areng, pigem iseloomustavad seda murrangud ja lüngad. Kirjandus on mitmeti seotud ajalooga: kirjandusteos on teatud ajaloolise konstellatsiooni produkt, talle on avaldanud mõju tema ajastu ideoloogilised, esteetilised jm tingimused. Kirjandusajalugu jaotatakse enamasti perioodideks- Periodiseerimine on käsitletava ajalooprotsessi tinglik jaotamine kronoloogilisteks ajalõikudeks, perioodideks vastavalt nende lõikude eripärale, mida saab määrata mitmesuguste kriteeriumide järgi (mille valik on põhimõtteliselt vaba). Kõne alla tuleb mitmesuguste elualade (resp. ajalooteadusharude) kasutamine kriteeriumina. See
Retoorika - väitluskunst, kõnekunst. Kirjanduses on kasutatud nii kõnekujundite teooriat, toopikat (praegu ka konkreetse sisuga klisee, stereotüüp, motiiv või teema) kui ka retoorilisi teksti interpreteerimise võtteid. Esteetika - kirjandus kui kunstiliik. Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldisi põhimõtteid. erineb nii aja kui ka ruumi teljel. Milleks on vaja kirjandusajalugu? Üldistavad käsitlused võimaldavad meeldejätmist. (Kirjandus)ajalugu struktureerib teadmisi, selekteerib, annab hinnangu, loob kaanoni ning samuti loob maitse-eelistusi. Kirjanduseajalugu oluline ka rahvuse mõiste kujunemisel. Kuidas saab kirjandusajalugu periodiseerida? 1. ühiskondlikust korraldusest lähtudes 2. lähtudes poliitilisest ja sotsiaalsest ajaloost 3. lähtuvat mentaliteedi ja ideede ajaloost 4. Perioodid stiilidest lähtuvalt 5
teooriat, toopikat kui ka retoorilisi teksti interpreteermise võtteid. Mis on esteetika ja miks on esteetika kirjandusteadusele oluline? Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldisi põhimõtteid, sealhulgas kunsti kui tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadusi. Esteetika on kirjandus kui kunstiliik. Milleks on vaja kirjandusajalugu? (Kirjandus)ajalugu struktureerib teadmisi, selekteerib, annab hinnangu, loob kaanoni ning samuti loob maitse-eelistusi. Periodiseerimine on vajalik uurimistöö struktureerimiseks (nii probleemiti kui kronoloogiliselt), konkreetseks museoloogiliseks tööks, eeskätt ekspositsiooni ülesehitamiseks. Kuidas saab kirjandusajalugu periodiseerida? Kriteeriumide valik on põhimõtteliselt vaba. Nt elualad, poliitiline ajalugu, majandus, kultuur, teadus, tehnika, moeajalugu jne.
Kõik see on palju lihtsam on kui on ühtlane kultuurikontekst, sellele tuleb tähelepanu pöörata, mida pragmaatikud väga ei tee. Kirjandusteadus Kirjandus teooria Kirjandus kriitika Kirjanduse ajalugu Viimasel ajal on kirjandusajaloo küsimus (taaskord) aktuaalseks muutunud. Ajaloo uurimine ise muutus aktuaalsemaks, vaadates mida kirjanduse ajalugu on kirjatunud. Vaadati ajalugu ka ,,loona", mis toetub mingitele retoorilistele raamidele. Kirjandusajalugu peab tegelema kirjandustekstidega, mitte ainult sündmustega mis toimuvad kirjanduselus (Nobel prizes vms) Küsimused, mida hakati kirjandusajaloo kohta kirjutama, käisid enamasti 19saj kohta, mis on siiani kõige levinumad. Mitte kirjandusajaloo kirjutamine sai kindlad põhimõtted 19saj (objektiivne). Toetuvad suures osas Hegelile, võtavad aksioomina, et ajalugu on järjepidev ja sidus ning toimub mingisugune areng ja jõutakse eesmärgini et toimus pro- või regress.
analüüsida. 13.Mis on esteetika ja miks on esteetika kirjandusteadusele oluline? Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldisi põhimõtteid. Küsitakse ilu olemuse, kunstiteose mõtte/olemuse/piiride, kunstniku loomuse järgi. Aitab mõista näiteks erinevate ajastute kirjandust tolleaegsest iluideaalist lähtudes. 14.Milleks on vaja kirjandusajalugu? Kuidas saab kirjandusajalugu periodiseerida? Otsige vähemalt kaks kirjandusajalugu ning mõelge läbi, millisel alusel on nendes moodustatud perioodid. (Kirjandus) ajalugu struktureerib teadmisi, selekteerib, annab hinnangu, loob kaanoni ning samuti loob maitse-eelistusi ning võimaldab meeldejätmist. Kirjanduse ajalugu oluline ka rahvuse mõiste kujunemisel. Kirjanduslugu ei ole homogeenne ja püsiv areng, pigem iseloomustavad seda murrangud ja lüngad. Kirjandus on mitmeti seotud
Kui 19. saj kirjutati ohtralt ülevaatlikke kirjanduslugusid, siis 20. Sajandi lõpul ja 21. sajandil koosnevad ulatuslikumad kirjanduslood pigem erinevate autorite kirjutatuda artiklitest. Rahvuse mõiste kujunemisel. Kirjanduslugu ei ole homogeenne ja püsiv areng, pigem iseloomustavad seda murrangud ja lüngad. Kirjandus on mitmeti seotud ajalooga: kirjandusteos on teatud ajaloolise konstellatsiooni produkt, talle on avaldanud mõju tema ajastu ideoloogilised, esteetilised jm tingimused. Kirjandusajalugu saab periodiseerida erinevatel alustel: 1. ühiskondlikust korraldusest lähtudes 2. lähtudes poliitilisest ja sotsiaalsest ajaloost 3. lähtuvat mentaliteedi ja ideede ajaloost 4. Perioodid stiilidest lähtuvalt 5. Aastatest lähtuv, `neutraalne' periodiseering Selektsioon(valik). Tõlgendus e interpretatsioon. Hinnang kirjandusele võib lähtuda nt kirjanduse zanrist ja vormist, funktsioonist, stiilist, keelekasutustest jpm. Näiteks peetakse vigases ja
millised on põhimõtted, kuidas tekst töötab. Kirjandusteadus töötab välja meetodid, kuidas ja mille kaudu teksti mõtestada. Kirjandusteooria hulka kuulub POEETIKA. Poeetika uurib, mis on kirjanduslikkus e. aitab analüüsida, mis on iseloomulik antud autoritele. Poeetika pakub kirjandusteoreetilise aluse üldse. Poeetika uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, nende ehitust ja toimet e. ilukirjanduslikkust. 2]Kirjandusajalugu _ uurib kirjandust kronoloogiast lähtudes, kirjanduse ajas muutumist. Erinevate epohhide iseloomulike omaduste uurimine kirjanduses. Nt. temaatika ,, Naised Mikirjanduses". Kirjandusajalugu on alluv ideoloogiatele. Nt ,,Eesti kirjanduse ajalugu"-sid on erinevaid kirjutatud(näit. nõukogude, paguluses, Gustav Suits- saksa vastasus) 3] Kirjanduskriitika Eestis on kitsama tähendusega kui ingl. keeles. Tegeleb äsja ilmunud teostega. Ajalehtedes, ajakirjades ilmuv kriitika.
- kirjandus, rahvaluule ja mütoloogia - kirjandus ja teised kunstid o muusika o teater, film o kujutav kunst o uus meedia kunstis etc - kirjandus ja teised (loomulike) keeltega seotud tegevusalad o ajakirjandus ja/või kriitika o teadus o ajalooalane dokumentaalkirjandus etc Guillaume Apollinaire) (la cravete) 7. SLAIDSHOW Kirjandusajalugu variatiivsus / ajalooline muutumine palju teoseid / üks teos seaduspära ja eesmärk? seesmised või välimised reeglid? pidev või katkeline? kaanon / dekanoniseerimine Kirjanduslugu ja - bioloogia - ühiskond - kultuur etc Juri Tõnjanov 1. Uue konstruktiivse printsiibi tekkimine. 2. Printsiibi rakendumine. 3. Printsiibi levimine. 4. Printsiibi automatiseerumine. Michel Foucault
vaid tõlgendamine. Poliitiline kriitika: kirjanduse funktsionaalne olemus, kirjanduses kajastatud materialistlikud (majandussuhted, sotsiaalsed kihid jms) aspektid, kirjandus kui kultuuriloome, kirjandusajaloo olevikukesksus (uurija on olevikuga paratamatult piiratud; loomishetke eesmärgid ja väärtushinnangud; ajaloo loolisus; kirjandusloo kallutatus ja erapoolikus). Nüüdisajal: kirjandusajalugu pole enam vajalik/võimalik, pluralism ja ühtse kirjandusajaloo ühtsuse puudumine. Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaassta igast perioodist). Eesti kirjanduse ajaluu jaotus: esimesed käsitlused (19. sajand), Nõukogude aeg, pagulus, taasiseseisvusaeg. D. Jürgenson 1844, E. Nirk 1970, G. Suits 1953, E. Annus 2001. Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme. Varasemad kirjanduslood olid kontekstikesksed
Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Lühikirjeldus: Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas. Semiootikud on küsimusele lähenenud järgnevalt: Kirjanduslikud epohhid. Kirjanduse ja ajaloo suhe. “Teksti mõiste aluseks on ilmselt sobiv võtta järgmised Kirjandusajalugu kui konstrukt. Aristotelese poeetika. määratlused. Luuleanalüüsi põhimõisted, mh meetrika, stroofivormid, Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning luulekeele iseärasused. Draamaanalüüs: põhimõisted. Klassikalise
(17.sajandil). aruannetes kirjeldusi usundite ja kommete kohta * rahvaluule on suuline kirjandus. 19. saj põhiprobleem: milline võiks olla eestikeelne kirjandus. tajuti keelelist saamatust luules - sõnavara tundus väike olevat jne vaieldi regilaulu üle. sajandi II pool paneb regilaulu vormi paika. 20.saj alguses alles luule, olles regilaulust lahus, tekib Eesti väärtuslik luule. *1899 Tõnu Sander - õpik "Kirjandusajalugu" I osa sellest rahvaluule e regilaul *20.sajandil 2 suunda: 1)folkloristika(regilaul) 2)kirjanduslik paradigma. *tuglas kirjeldab rahvaluulet kirjanduse kaudu.regilaulus avastab vormelikeele kasutamise-tuglas avastab vormeliluule. tuglase hoiakuks oli see, et regilaul ei paku võimalusi autoriluuleks. *1930. a saab kirjandusteadus ja folkloor uuesti kokku, sest toimub põlvkonna vahetus (soome koolkonna ajastu ja see ei tegele kirjandusteadusega. Nn Avar periood: läbi teaduste toimub
Funktsionalism - 60-70 kadus arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Kirjandus - funktsionaalne, mitte olemuslik kategooria, teda ei erista mitte eriline olemus, vaid funktsioon kultuuris. Kirjandust vaadeldi olevikukesksena, peegeldamas loomishetke eesmärki ja väärtushinnaguid. Tänapäev: a) pluralistlikud kirjanduslood, pole ühtset raami b) keskendumine poeetika ajaloole c) kirjandusajalugu pole enam vajalik Eesti kirjanduse ajalood (liigitus, nimetada mõni käsitlus + ilmumisaasta igast perioodist). Esimesed käsitlused - Tuglas, ,,Lühike eesti kirjanduslugu" - 1934 Nõukogude aeg - E. Nirk ,,Estonian Literature" - 1970 Pagulus - G. Suits ,,Eesti kirjanduslugu", Lund 1953 Taasiseseisvusaeg - Annus, Epner, Järv, Oleks, Süvalep, Velsker ,,Eesti kirjanduslugu" - 2001 Eesti kirjandusloo arengutendentsid, eesti kirjandusloo probleeme.
Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust? Täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu Et anda kriitikat Eristatavad uurimissuunad: Kirjandusajalugu – vaatlemine ajalooprotsessi osana, kronoloogilises järjestuses Kirjanduskriitika – konkreetsete teoste uurimine ja ajalüüs Kirjandusteooria – kirjanduse põhialuste, kategooriate ja kriteeriumite uurimine Kompetentsid Teadmised o Kirjanduskaanonist o Kirjandusloost ja kultuurist o Žanritest ja praktikatest o Analüüsimeetoditest
NB! Tekst on täpselt see, mis õppejõud rääkis (loengus konspekteeritud, ju ta siis seda tahab ka!) 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on süstemaatiliselt kirjandust uuriv teadusharu. Vaatleb kirjandust nii tema olemuse kui ka ajaloolise arengu ja kunstiväärtuse seisukohalt. Kirjandusteadus on iseseisva kunstiteadusena arenenud jõudsalt alates 19. Sajandist; poeetika ja stilistika olid kõrgelt arenenud juba antiigis. Kirjandusteaduse osad on kirjandusteooria, kirjandusajalugu ja kirjanduskriitika. Kirjandusteaduslikke meetodeid ja koolkondi: biograafiline meetod, feministlik kirjandusteadus, formalism, freudism, marksistik kirjandusteadus, positivistlik esteetika, poststrukturalism, retseptsiooniesteetika, semiootika, strukturalism, uuskriitika, vaimulooline koolkond. Uuskriitika (New Criticism) · Tekkis 1920. 30. Aastatel Ameerikas ja Inglismaal · Teos lahutatakse ajaloolisest ümbrusest
algatusi, nt Artes liberares 7 (3+4), st 3 edasi keskaega (2) keskaeg: grammatika, dialektika, retoorika (on ülikooli aluseks) (3) renessanss: Julius Caesar Scaliger (antiikteaduste juurde tagasi, kirjanduse nihe samas rahvakeelsuse suunas (vt keskaeg - 3 vaba kunsti ülikooli alus) (4) klassitsism ja barokk: Nicolas Boileau, Martin Opitz (Boileau sõnastab klassikalise esteetika reeglid) · kirjandusajalugu (on ajalooline, traditsiooniline ja teoreetiline) · interpretatisoon (kriitika, tähistab sünkroonilist kirjandusteadust) · kirjandusteooria - filosoofia, keeleteadus, psühholoogia (on interdistsiplinaarne, ent samas ka teoreetiline See pretensioon tähendab seda, et kirjandusteooria juhib kirjandusajalugu; samas kogu aeg on mängus see, missugune on praktika. Teooria osad on interdistsiplinaarsed, haldus laiemalt
osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi 12. pseudomodernism muutub digimodrnismiks : uus kultuur on auditooriumikeskne, ent ka ajutine, pole püsivat kulgu, see aga viib kultuurimälu fragmentiseerumiseni ning ainelisuse (materjalismi) süvenemisen 30. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega? 1. Kirjandusajalugu 2. Interpretatsioon 3. Kirjandusteooria See pretensioon tähendab seda, et kirjandusteooria juhib kirjandusajalugu; samas kogu aeg on mängus see, missugune on praktika, teooria osad on interdistsiplinaarsed, haldus laiemalt, samas pole päris võrdsed, kultuurilise aja mõistmine peaks kokku käima eri (teadus)harude vahel. Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist
suuremat eesmärki polegi xii. pseudomodernism muutub digimodrnismiks : uus kultuur on auditooriumikeskne, ent ka ajutine, pole püsivat kulgu, see aga viib kultuurimälu fragmentiseerumiseni ning ainelisuse (materjalismi) süvenemisen 30. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega? a. Kirjandusajalugu b. Interpretatsioon c. Kirjandusteooria d. Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. 31. Kirjandusteaduse kujunemislugu kuni 18. sajandini. a. Euroopakeskne i
Jakobson: keele poeetiline funktsioon süvendab lõhet maailma ja (kirjandus)teksti vahel; tekstikeskne lähenemine jättis kõrvale autori (kui ühiskonna osa) kavatsused, sh asjaolu, et kirjandusruumi sisenedes võtab autor kasutusele antud ajaperioodi tähistamise viisid (narratiivistruktuurid, värsimõõdu, kujundid); tekstikeskne kriitika (formalism, uuskriitika) - kirjandus kui inimolemuse kesksete tõdede edastaja, mitte ‘kunst kunsti pärast’; õige kirjandusajalugu ei taotle kirjanduse assimileerimist suure ajaloo sisse. Lääne kultuuri ajaloo mudel kui allapoole kulgev korduste spiraal; kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad kirjandusteosed, kirjanduse essentsialiseerimine, kirjandus ei ole üks ühiskonnas käibel olevaist sotsiaalsetest praktikatest . 1960-1970-ndad, lagunes arusaam kirjandusest kui erilist sorti kirjutusest. Kirjandus - funktsionaalne, mitte ontoloogiline (olemusõpetuslik)
maiskondlik vs keelepõhine printsiip; ilukirjanduslikud vs tarbetekstid jne.) Keel Cornelius Hasselblatt -: RAHVUSKIRJANDUS. Maiskondlik Jaan Undusk, Liina Lukas. 90ndatel algas vaidlus kaanoni üle 1996 traditsioon ja pluralism 1997 Tiit Hennoste 98/00 Epp Annus 1999 muutuste mehhanismid 2007 Linda Kaljundi 2008 Rahvuskultuur ja tema teised Kirjanduslugu kirjanduse ajaloost kirjutatud, teatud autoreid käsitlev, kindlaid rõhuasetusi ja hinnanguid sisaldav narratiiv. Kirjandusajalugu tähistab kirjanduse ajaloo virtuaalset arhiivi või ideaalset ruumi, mis sisaldab endas kõike. Rahvaluule roll või osalus kirjandusloos? Estofiilid. Gustav Suits ja Friedeberg Tuglas andsid uue essentsi kultuuriloo mõistmiseks. Iga kirjandusteos on vaadeldav kanooniliseks tõstetud teoste, autorite ja voolude seisukohast, teiseks kasutatud lähenemisnurga kaudu. Kirjanduslugu kui zanr peab paratamatult oma ülesandeks seadma kirjanduskaanonite loomise Annus.
R. Jakobson: keele poeetiline funktsioon süvendab lõhet maailma ja (kirjandus)teksti vahel Tekstikeskne lähenemine jättis kõrvale autori (kui ühiskonna osa) kavatsused, sh. asjaolu, et kirjandusruumi sisenedes võtab autor kasutusele antud ajaperioodi tähistamise viisid (narratiivistruktuurid, värsimõõdu, kujundid) Tekstikeskne kriitika (formalism, uuskriitika) > kirjandus kui inimolemuse kesksete tõdede edastaja, mitte `kunst kunsti pärast' Õige kirjandusajalugu > ei taotle kirjanduse assimileerimist suure ajaloo sisse, N. Frye `Anatomy of Criticism' (1957) > kirjanduse sünkroonilised struktuurid (laad, sümbol, müüt, zanr) ja diakroonilised struktuurid (5 faasi, müüt, romanss, kõrgmimees, madal mimees, iroonia) > Lääne kultuuri ajaloo mudel kui allapoole kulgev korduste spiraal. Kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad
Tekstikeskne lähenemine jättis kõrvale autori (kui ühiskonna osa) kavatsused, sh. asjaolu, et kirjandusruumi sisenedes võtab autor kasutusele antud ajaperioodi tähistamise viisid (narratiivistruktuurid, värsimõõdu, kujundid) Tekstikeskne kriitika (formalism, uuskriitika) > kirjandus kui inimolemuse kesksete tõdede edastaja, mitte ‘kunst kunsti pärast’ Õige kirjandusajalugu > ei taotle kirjanduse assimileerimist suure ajaloo sisse, N. Frye ‘Anatomy of Criticism’ (1957) > kirjanduse sünkroonilised struktuurid (laad, sümbol, müüt, žanr) ja diakroonilised struktuurid (5 faasi, müüt, romanss, kõrgmimees, madal mimees, iroonia) > Lääne kultuuri ajaloo mudel kui allapoole kulgev korduste spiraal. Kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad
Tegegutses ka kirjanduskriitikuna. Ajaloo uurimises valdas allikakriitilist meetodi, veetis palju aega arhiivides ja leidis olulisi kultuuriloolisi allikaid. Uuris ärkamisaegseid tegelasi ja tegevust. Lõpuks kirjutas samuti Eesti ajaloo, mis eraldi raamatuna avaldati 1920. Silmapaistvaim eesti ajaloouurija ja -kirjutaja 20. sajandi alul, sest et ta oli allikakriitiline ja väärtustas üle kõige tõde! Mihkel Kampmann kirjutas õpikuid ja uuris kirjandusajalugu. Johann Kõpp oli kirikuõpetaja ja hiljem TÜ rektor. Uuris usu- ja kultuuriajalugu, eriti haridusajalugu. 2) Materialistlik suund Vähemprodukriivne suund, noorem põlvkond hakkab huvituma majandusest ja sotsiaalsetest gruppidest. 17 Andres Saal jäi tsensuurile liialt silma ning läks fotograafia peale üle. Oli mitme
Kirjanduse väärtus teatud suurema (ajaloolise) nähtuse osa, iseseisev väärtus puudub. Seos ajaloosündmustega, ei ole seost iseseisvalt kirjandusega, põhineb ajaloofaktidel. 31.Kirjandusloo arengu iseloomulikud jooned 20.sajandi II poolel (formalism, funktsionialism, kirjandusloo olevikukesksus, võimalikke vaatepunkte kirjandusloole tänapäeval) Kirjandus on kui omaette uurimisobjekt (võrdne staatus ajalooga). 16 Õige kirjandusajalugu ei taotle kirjanduse assimileerimist suure ajaloo sisse. Kirjanduse sünkroonilised struktuurid (laad, sümbol, müüt, zanr) ja diakroonilised struktuurid (5faasi, müüt, romanss, kõrgmimees, madal mimees, iroonia) Lääne kultuuri ajaloo mudel kui allapoole kulgev korduste spiraal. Kirjandusloo struktuur lähtub mustritest ja kategooriatest, mille järgi liigituvad kirjandusteosed, kirjanduse essentsialiseerimine, kirjandus EI OLE üks ühiskonnas käibel olevaist praktikatest.
/ / (Martin Luther.) kiriromaan epistolaarne romaan; kirjadest koosnev romaan, mida iseloomustab tegelaste psühholoogiline vaatlus ja intiimne pihtimuslikkus. Kiriromaanile kui zanrile pani aluse inglise kirjanik Samuel Richardson (16891761) teostega "Pamela ehk Hüvitatud voorus" ja "Clarissa". Vt ka romaan. kirjakeel keele üldrahvalikult kasutatav kuju. Eesti kirjakeel põhineb põhjaeesti keskmurdel, kuid sisaldab ka teiste murrete elemente ning laene võõrkeeltest. kirjandusajalugu kirjanduse ajaloolist arenguprotsessi uuriv kirjandusteaduse osa. Kirjandusajalugu pöörab erilist tähelepanu uutele nähtustele ja suundumustele. See on tihedalt seotud rahvuse ajaloo ja kultuuri ning maailmakirjanduse arenguga. kirjandusklassika püsiv ja üldtunnustatud kirjanduspärand. Klassika tähendab inimkonna või mingi rahvuskultuuri seisukohast traditsioone ja eeskujusid loonud kunstisaavutusi. Seda iseloomustavad sõnad "eeskujulik", "püsivalt väärtuslik"
Arheograafia Arheograafia on ajaloo abuteadus, mis uurib kirjalike ajalooallikate trükis avaldamist, publitseerimise korraldust, põhimõtteid ja meetodeid; see on tihedalt seotud diplomaatika, paleograafia ja ajaloolise kronoloogiaga. Arheograafia kui teadus sündis 17. sajandil. Kujunes kaks koolkonda: · Mauristid benediktiinlased (keskus St. Germain des Prés), kelle kongregatsioon asutati 1618. Idee oli pöörduda tagasi karmi korra juurde; publitseerisid prantsuse kirjandusajalugu, erinevate provintside ajalugu ning mõningaid legende. · Bollandistid jesuiitide õpetatud kongregatsioon (keskus Antwerpenis), kes publitseerisid aastast 1643 kuude kaupa pühakute elulugusid sarjas ,Acta sanctorum' 1675 väitis bollandist Papenbroeck, et mauristid publitseerisid võltsinguid, sellele vastuseks avaldas Jean Mabillon teose ,De re diplomatica', milles ta seletas, kuidas määrata dokumentide autentsust ja päritolu.
tonaalsusega. Samuti on suuline kõne lähedane inimse elumaailmale see peab olema jagatav, see peab olema jälgitav, ei tohi olla abstraktne. Tekstide tähendus sõltub lugemisviisist. Heebria piibel kujunes välja 1200 aasta jooksul, ühelt poolt soov taastada algtekstid, teisalt aja jooksul on tekstid noorematele edasi kandnud ja seeläbi ka muutnud. Piibli uurimine on ajaloolaste jaoks väga keeruline. Ideoloogiline ajalugu, piibliteadlaste poolt rekonstrueeritud ajalugu, kirjandusajalugu. Sel ajal kui piibli tekstid formalleerusid 600-300 eKr, oli kogu maailmas huvitav aeg. Slaidil skeem. Pentateuk´i nelja lademe e algallika teootia piibli tekst on mitmetasandiline mitmetel perioodidel kirja pandud tekst. Viie Moosese raamatu osi iseloomustab erinev kõnepruuk ja stiil, kõige silmapaistvaimaid erinevusi on Jumala nime kasutamine. Jahvistlik lade mis pärineb u 10.saj enne meie ajaarvamist. Rahvalik, tihe tekstiesitamise viis, kujundlik
- U 75 000 · Näljaaastad nõrgendasid oluliselt Suur-Rootsit Põhjasõja eelõhtul Rootsi aja historiograafia I perioodi põhjalik teaduslik uurimine algas Eestis 1920-30ndatel(A. R. Cederbergi eestvedamisel): - I korda uuriti sündmusi ka maarahva vaatenurgast: talurahvaajalugu ja haridus- ja kirjandusajalugu ja demograafiat ning majandusajalugu üldisemalt(nt Arnold Soom) · Perioodi on uurinud 19. 20. Sajandi mitmed rootslased, soomlased ja baltisakslased oma vaatenurgast. II peale II MS jätkus Eestis tasemel talurahvaajaloo uurimine läbi erinevate perioodide
annaabi.ee 
