Kreutzwald (1803 1882) Kalevipoja koostaja, Eesti keele terminite kasutuselevõtt, rahvavalgustuslikud teosed ( ,,Viinakatk"), eesti rahva kultuuripärandi jäädvustamine ( Eesti rahva ennemuistsed jutud) Faehlmann (1798 1850) Kalevipoja idee looja, Õpetatud Eesti Seltsi loomine, müütilised muistendid( Koit ja hämarik, Vanemuise laul) 1846. Kirjutas uues kirjaviisis luuletuse ,,Püha jutt". Peterson( 1801 1822) Ühendas antiikluule ja rahvaluule elemendid, tõi eesti kirjandusse oodi ja pastoraali. Koostas rootsi keele grammatika, tõlkis Soome "Finnische Mythologie", mütoloogia rootsi keelest saksa keelde. 1835 ,,Kalevala"/ 1853 alg ,,Kalevipoeg" ideena 1857 anti välja teaduslik ,,Kalevipoja" väljaanne / 1862 anti välja rahva ,,Kalevipoja" väljaanne 1857 Perno Postimees, J.V.Jannsen / 1864 Eesti Postimees , Jannsen 1869 esimene üldlaulupidu 1870 ,,Saaremaa onupoeg" esimene näidend, Koidula 1872 Eesti kirjameeste selts 13
õppekirjandus) jm., Kitsamas tähenduses ilukirjandus ehk belletristika, s.o. kirjutatud sõnakunsti. Põhiline vorm on rahvuskirjandus, mis ei välista kontakte teiste rahvuskirjandustega (nt kreeka motiivid rooma kirjanduses) Maailmakirjandus- universaalsema tähendusega teosed, mille levik ühe rahva juures teise juurde toimub tõlgete vahendusel. Maailmakirjandus on kõigi rahvuskirjanduste kogusumma. Eesti kirjandusloo algust hakatakse arvama alates 13.sajandist, oli sel ajal tegemist vaid üksikute eesti isiku- ja kohanimedega. Alles 16.sajandil trükiti kiriklike jumalateenistuste tarbeks esimesed eesti keelsed raamatud. 19.sajandi alguses tekkis esimene eestikeelne teadlik kirjandus. Esimeseks rahvuskirjanikuks peetakse Kr. J. Petersoni. 13.sajandi algus Henriku Liivimaa kroonika 13.sajandi algus Taani Hindamisraamat
12. Rahvusliku ärkamisaja kirjanikud Faehlmann, Kreutzwald (vaata eelmise kursuse materjalidest), nende teened. Bornhöhe. 13.Rahvusliku ärkamisaja tegelased Jannsen, Jakobson, Hurt, nende tegevus ja teened. 14. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel. 15.Rahvusliku ärkamisaja luuletajad (välja arvatud Koidula). Oska nimetada vähemalt 3 pluss nende looming. 16. L. Koidula looming. 17. Rahvusromantism. 18.Rahvusliku ärkamisaja hääbumise põhjused. Vastused 1. Eestiaineline kirjandus teosed, mis ei ole eestikeelsed, kuid kirjutavad Eestist, eestlastest ja siinsetest kommetest. 2. ,,Läti Henriku Liivimaa kroonika" 1227. a. Autor: Henrik Saksa Ordu kroonikakirjutaja/misjonär. 13. saj. alguses toimus Eestis ristiusustamine, mille eesotsas oli piiskop Albert, Henrik oli saatjaskonnas. Sealt sai Eesti nimeks Maarjamaa maa, mis oli pühendatud Neitsi Maarjale. ,,Läti Henriku Liivimaa
Kirjandus avaramas tähenduses hõlmab rahvaluulet ja kõike kirjapandut, kitsamas tähenduses üksnes ilukirjandust ehk belletristikat. Põhiline vorm oli rahvuskirjandus(ühe rahva kirjandus). Maailmakirjandus koosneb kõikidest rahvuskirjanduste parimast osast, kuid on ka kõigi rahvuskirjanduste kogusumma. Ka eesti kirjandus on osa maailmakirjandusest, kandes eneses nii rahvuslikult eripäraseid kui ka üldinimlikke tunnuseid. Eesti kirjanduslugu arvatakse, et juba 13. Sajandist, kuid siis olid kirjas vaid üksikud eesti isiku- ja kohanimed, juhuslikud sõnad ja lauseosad. niisugune kirjavara = vaid eestiaineline kirjandus. Alles 16. Sajandil trükiti kiriklike jumalateenistuste tarbeks esimesed eestikeelsed raamatud katekismused.
omane. Kuid nad otsivad läbi ka mere ja ainsana kõigi germaanlaste seast korjavad nad merest ja rannikult merevaiku. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika
Rahvaluule roll või osalus kirjandusloos? Estofiilid. Gustav Suits ja Friedeberg Tuglas andsid uue essentsi kultuuriloo mõistmiseks. Iga kirjandusteos on vaadeldav kanooniliseks tõstetud teoste, autorite ja voolude seisukohast, teiseks kasutatud lähenemisnurga kaudu. Kirjanduslugu kui zanr peab paratamatult oma ülesandeks seadma kirjanduskaanonite loomise Annus. Nn traditsioonilise lähenemise kriitika: keelekeskne, baltisaksa kirjanduse väljajätt, ärakasutamine. Baltisaksa kirjandus just kui kaoks niipea, kui tekib eestikeelne kirjandus. Mis on kaanon? · Eeskiri, reeglid, norm. · Religioonis: pühaks tunnistatud teoste kogum. · Muusikas: laul, milles kõik hääled laulavad üksteise järel sama viisi. Tiit Hennoste: · Teadlike valikute tulemus. · Kaanon ei ole objektiivne lähub ideoloogiast. · Kaanonit püütakse säilitada. · Kaanon on võrk suhteid. · Laiem mõiste kui kirjandus. · Seotud pedagoogika muutumisega.
Kirjanduse KT Eesti kirjandus Kristjan Jaak Peterson(1801-1822) Tema luuletused nägid trükivalgust alles 20 sajandil. Peterson oli- romantiline ja traagiline, rahvuslik ja mässumeelne noormees. Luule Ta üritas luua eesti keeles nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel. Seda iseloomustasid antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism. Tema luulepärand polnud suur: säilinud on 21 eestikeelset luuletust, nende hulgas 10 oodi ja 5 pastoraali. Oodid: ,,Laulja", ,,Kuu", ,,Inimene", ,,Jumalale", ,,Päeva loomine". Päevaraamat ,,Kristjan Jaak Peterson ehk see, mida ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees. Iseeneselt üles pandud 17-nda eluaasta seest eluotsani
Kirjanduses fantaasiaga seotud kujutlused, mõtted, tegelaskujud, sündmustik. Följeton - pilkejutt, veste. Ajakirjanduszanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. Seda iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukias. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August Gailit (1891-1960) ja August Alle (1890 -1952). Eesti ajakirjanduse traditsiooniliseks följetoni vormiks on humoristliku põhilaadiga veste, Tuntud vestekirjanikud on Eduard Vilde (1865 -1933), august Kitzberg (1855 -1927), Oskar Luts (1887 -1953) jt. Haiku - jaapani väike loodusluuletus, mis koosneb kolmes värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna. Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Huumor- Heatahtlik nali
Kõik kommentaarid