Näitlejad olid enamasti asjaarmastajad. Näidendid kirjutati üheks korraks või kindlal tähtpäeval mängimiseks ning etendused olid tasuta. Renessansiteater Püüti elustada antiikaja teatritraditsioone. Hakati ehitama teatreid hobuserauakujulise saali ja eesriidega. Palju kasutati maalitud dekoratsioone. Klassitsistlik teater Väga tähtsad olid mõistuspärasus, selgus, vormikooskõla, zanri- ja stiilipuhtus. Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv karplava. Lavakujundus pigem lihtsustus. Näitlemisstiil põhines deklameerimisel, liikumine ja zestid allusid värsirütmile. Pearõhk pandi ansamblimängule. Modernistlik teater Näidendites hakati tegelastena kasutama pühakute ja imetegijate asemel tavalisi igapäevaseid isiksusi. Selle tõid omaga kaasa Voltaire' mõju ning suurenev vabadusesoov rahva seas.
vaatemnge. 13. sajandil osales piiblit seletavais vi usuimesid kujutavais msteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mngiti korraga mitmel srjalt pstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mngulisi lugusid pahede ja vooruste vitlusest. Kunstide ldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Judsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast prineb Euroopas tavapraseks jnud nn. karplava. Rmekoomiline laadateater (commedia dell'arte) mngis philiselt vljas; rndnitlejad, kellest igaks kehastas ht kindlat tpi, improviseerisid: mtlesid teksti vlja etenduse jooksul. Inglise teater puhkes itsele William Shakespeare'i eluajal. Prantslast Molire'i peetakse tnini heks sravaimaks komdiate autoriks. Hispaania nitekirjanduse tipp on Lope de Vega ja Pedro Calderon de la Barca looming. Prantsusmaal kujunesid lplikult klassitsismile omased aja, koha ja tegevuse
looma instrumentaalmuusikat. Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio, kvartett, kvintett). Valdavaks sai ilmalik muusika ja homofoonia. Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven. Klassitsism teatris Näidendite kohta käivaist reegleist on tuntuim aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõue. Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv karplava. Barokkteatriga võrreldes lavakujundus lihtsustus. Näitlemisstiil põhines deklameerimisel, liikumine ja zestid allusid värsirütmile. Pearõhk pandi ansamblimängule.
18. sajandi II poolel hakati klassitsismi põhimõtteil looma instrumentaalmuusikat. Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio, kvartett, kvintett). Valdavaks sai ilmalik muusika ja homofoonia. Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven. Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv karplava. Barokkteatriga võrreldes lavakujundus lihtsustus. Näitlemisstiil põhines deklameerimisel, liikumine ja zestid allusid värsirütmile. Pearõhk pandi ansamblimängule. Maalikunst ja skulptuur: Klassitsistlik maalikunst armastas lihtsust ja selgust kujutamislaadis, ülevust ja õpetlikkust teemades. Kuna antiikskulptuuri tunti hoopis paremini kui sama ajastu maalikunsti, meenutavad inimesed klassitsismiaja maalidel oma selgete
13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn. karplava. Rämekoomiline laadateater (commedia dell'arte) mängis põhiliselt väljas; rändnäitlejad, kellest igaüks kehastas üht kindlat tüüpi, improviseerisid: mõtlesid teksti välja etenduse jooksul. Inglise teater puhkes õitsele William Shakespeare'i eluajal. Prantslast Molière'i peetakse tänini üheks säravaimaks komöödiate autoriks. Hispaania näitekirjanduse tipp on Lope de Vega ja Pedro Calderon de la Barca looming.
13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn. karplava. Suured dionüüsiad olid riiklikult, kindla kava järgi korraldatud. Nendel hakati 5. sajandil etendama tragöödiaid. Ditüramb oli tõenäoliselt tragöödia eelkäija. Kuidas aga tragöödia välja kujunes, ei ole õnnestunud välja selgitada. Tragöödia värssdraama, mille teemaks on mütoloogilised või tõsised ja kangelaslikud teod. Sõnasõnaliselt tähendab tragöödia soku laulu (kr. k. tragos ode) viidates nii dionüüsiale, kus osalejad võisid olla sokuks kostümeeritud.
Ludwig van Beethoven. Ludwig van Beethoven -7- Wolfgang Amadeus Mozart Klassitsism teatris Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv karplava. Barokkteatriga võrreldes lavakujundus lihtsustus. Näitlemisstiil põhines deklameerimisel, liikumine ja zestid allusid värsirütmile. Pearõhk pandi ansamblimängule. Näideldi eraldi, kas tragöödiat või komöödiat. Aleksadra teater Sankt Peterburis -8-
Scarlatti loomingus). Nende ainestik pärineb peamiselt mütoloogiast. 18. sajandi II poolel hakati klassitsismi põhimõtteil looma instrumentaalmuusikat. Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio, kvartett, kvintett). Valdavaks sai ilmalik muusika ja homofoonia. Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven. Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv karplava. Barokkteatriga võrreldes lavakujundus lihtsustus. Näitlemisstiil põhines deklameerimisel, liikumine ja zestid allusid värsirütmile. Pearõhk pandi ansamblimängule. 2.2 Maalikunst ja skulptuur Klassitsistlik maalikunst armastas lihtsust ja selgust kujutamislaadis, ülevust ja õpetlikkust teemades. Kuna antiikskulptuuri tunti hoopis paremini kui sama ajastu maalikunsti, meenutavad inimesed klassitsismiaja maalidel oma selgete vormide ja rõhutatud piirjoontega pigem skulptuure
PÄRNU TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM Kristi Lember TEATER LÄBI OMA AJALOO Juhendaja: Aavo Jakobsoo Pärnu 2009 SISSEJUAHTUS 3 1. TEATRIST ÜLDISELT 4 2. TEATRI SÜND (ANTIIKAEG) 4 2.1. Jumalateenistus teatrina 4 2.2. Kostüümid 4-5 2.3.Kreeka teatrid 5 2.4. Roomlased 5 3. KESKAEG 5-6 3.1. Klassitsism 6 4. EESTI TEATER 6 KOKKUVÕTE 7 KASUTATUD KIRJANDUS 8 LISAD Lisa 1 pildid 9 2 Sissejuhatus Teater on meie ajal olnud ainult mee...
13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn. karplava. 11
· Klassikaline kreeka lava amfiteater, publik poolkaares ümber lava · Keskaegne lava vanker või platvorm lava keskel, publik ümbritseb igast küljest · Shakespeare'i aegne lava lava tinglik, publik ümbritseb kolmest küljest · Õukonnateater - teater liikunud suletud ruumi. Tasapisi hakkab eralduma lava ja saal · Modernne proskeenium-lava nn karplava · Black-box ehk tühi ruum - teatritüüp, kus lava ja saalivaheline suhe on väga lihtsalt modifitseeritud. Kõrgemale tõstetud lava osa ei ole, publiku ja lava piir on kokkuleppeline. Etenduse jooksul võivad asukohad ka muutuda · Keskkonnateater 68. Mida tähendab keskkonnateater? (kuus aksioomi, lava ja saali suhted) · Etendus on üksteisega suhestuvate erinevate toimingute kooslus.
müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest (Hartnoll 1989: 37) Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn karplava (Hartnoll 1989: 53). 1.2. Rakvere Teatrist ,,Teater! Rakvere teater! Rahvas tuleb hulgana uksest sisse! Garderoobi. Tere õhtust, härra Leppik, tere õhtust, proua Olesk! Oo, härra Palgi, tervist, tervist! Jah, proua? Teie palitu, lubage, ma aitan! ... Jah, uhked valged sambad, ... jah. Nõnda suured? Peavadki, peavadki kogu maja raskus nendel ju peal. Aga palun edasi, astuge edasi, trepist üles! Taevake kui avar, kui valge... Puhvetisse, olge head ... Mida teile? Champagnerit
reeglitele, sest pidi millegagi täitma. Pidi tekkima elu illusioon. Teater püüdles üha suurema illusoorsuse poole, vajadus sellise illusiooni poole tekkis siis, kui lavalt koristati ära vaataja. Pööre teatrikunstis. Vaataja ja näitleja eksisteerisid ühes ruumis, vaatajal polnud oma kohta. Esmakordselt teatriajaloos tekib olukord, kus vaataja on AINULT vaataja, ei saa enam osa võtta, tekib lavaruumi protsess. Karplava tekkimine, ka tänapäeval säilinud selle aktuaalsus. See lava levis üle kogu euroopa koos kõige muu prantsusepärasega, mis oli ka loomulik protsess. Saksamaale ja Venemaale tungib Voltaire tüüpi lava, kus vaataja on täiesti eraldatud lavast. Hakkavad levima spetsiifilised probleemid tühja ruumi probleem jne. Lavastajateatri ülesanne see juba. Nad provotseerivad lavastaja kui niisuguse ilmumist teatrisse. Probleemid lahendatavad alles lavastajateatri tulekuga
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
