Kirikumuusika, kristlik muusika, vaimulik muusika (0)

4
Mis on minu arvates kirikumuusika , kristlik muusika , vaimulik muusika
Kirikumuusika
Kirikumuusika all mõistab kirjutaja esmalt ja kitsamalt kiriklike teenistuste muusikat, veelgi kitsamalt EELK jumalateenistuste ja talituste muusikat ja eelkõige luterlikku koraalilaulmist oreli saatel. Selline arusaamine tekkis nõukogudeaegses lapsepõlves, kui regulaarselt käis kirikus vaid vanaema, ebaregulaarselt (st suurte pühade) ajal vanemad ja laps mitte kunagi. Aga kodus kuulati soome raadiost jumalateenistuste ülekandeid, mis oli esmane kokkupuude kirikumuusikaga ja tekkis tajumine , et see on midagi muud kui „tavaline muusika“. Vanavanemate juures võeti jõuluõhtul noodivirnast Punscheli Choral- Buch , kust algul mängis vanaema, pärast tema surma sai ise klimberdatud, otsides põnevamaid meloodiaid, koraalide liturgilisele tähendusele mõtlemata ja koraalitekstide sisusse süüvimata.
Ene Üleoja defineerib oma artiklis Kirikumuusika või muusika kirikus kirikumuusikat järgmiselt (26 juuli 2007 Meie Kirik ):
Kirikumuusika ehk kultusmuusika on suhtlemisvahend inimese ja Jumala vahel; ta on patukahetsuse, palve ja ülistuse üks võimalik vorm. Kirikumuusika on nii verbaalse kõnemeloodia võimendaja kui ka mõtte ja sõna jõustaja, süvendaja. Piltlikult öeldes lisab heli sõnale füüsilist ja vaimset resonantsi, ta teeb kuuldavaks inimhinge sisima kõne. Ta on tegu. Sisemine ja väline väärikus ning rituaalitunnetus kuuluvad protsessi juurde kui juhend.
Ometi tekib kirjutajal küsimus, kas ka Chopini valss võiks olla kirikumuusika ja isegi siis, kui see ei kõla kirikuhoones? Tuues jälle mängu lapseeas kinnistunu, on kiusatus vastata jaatavalt. Ikka noodsamad jõuluõhtud vanavanemate juures, kui suurele kaaraknale olid tõmmatud ette rasked rohekashallid kardinad , õhtud, mis algasid küünalde süütamisega, õhtud, kui vanaisa toppis piduliku põhjalikkusega oma piipu , kui lauale asetati imeõhukesed sini-valged jaapani portselanist tassid, et suured inimesed saaksid pärast kohvi jooma hakata ... ja siis tuli kõige oodatum - vanaema istus klaveri taha ja alustas mängu. Algul olid ta sõrmed veel natukene kobad, komistasid paar korda, aga siis kostis imekaunis meloodia üha kindlamalt, õige tempo sai paika ja väiksel kuulajal jooksid judinad üle selja. Just selle puudutuse pärast oli põhjust jõuluõhtut oodata, kingipakid osutusid kõrvaliseks. Too Chopini h-moll op. 69 nr. 2 valss oli isiklik sakraalne muusika, mis oli kindla perekondliku jõulurituaali osa, kus kõik oli ilmselt juba enne minu sündi paika lihvitud.
Tulles tagasi koraali juurde, võtan jälle appi eelpool tsiteeritud Ene Üleoja artikli: „Muusikatehnoloogilisest aspektist vaadatuna on nii luterlik koraal kui ka liturgia tänapäeva kirikulisele võimetekohane nii mõistmise kui ka osalemise aspektist. Ta täidab oma eesmärki haaramaks kogudust ergastavale kaasosalusele, kaasateenimisele.“
Saan lisada lihtsa täienduse, „ühes hingamise“, seda sõna otseses mõttes, kuna laulu muusikalise fraasi lõpus tõepoolest kõik hingavad üheskoos. Säärane ühine hingamisrütm lülitab tasapisi välja egoistliku soleerimissoovi või vastupidi, annab ka väga tagasihoidlikule suumaigutajale laulu lõpuks tahtmise paar omapoolset „piuksu“ lisada ja isegi siis, kui teenistusel osaleja ei jõua kuuldavate helideni, saavutab ta koos teistega sama hingamisrütmi, palvevõime ja -osaduse. Kõige rohkem tunneb seda „ühes hingamist“ ilmselt jõuluõhtul, kui kirikusse jõuavad ka need, kes ainult siis jõuavadki ja lauldakse „Püha ööd“. Nüüd tekib küsimus, kas sama meloodia (ja ka teiste üldtuntud jõululaulude viisid) kui jõuluaegsetel kirikuvälistel üritustel äriliselt „ärakasutatud kirikumuusika“ enam ongi kirikumuusika. Palve osta, ülistus kaubale-teenusele ja patukahetsus hiljem tühja rahakotti ja kokkutassitud tarbetut träni vaadates? Kaubanduskeskuste rituaalid asendamas jumalateenistust?
Aga kirikumuusikat on koos kooli-, tseremoniaal- ja teraapilise muusikaga liigitatud ka tarbemuusika valdkonda, Toomas Siitan on kirjutanud: „Kui muusikalood on alati keskendunud jääva esteetilise väärtusega kunstmuusikateostele, siis koraaliraamatuis sisalduvad lauluseaded kuuluvad pigem nn triviaalmuusika või kirikliku "tarbemuusika" valdkonda.“
Võib-olla siis ostukäigul kuuldut tuleks võtta kui sakraalset tarbemuusikat sekulaarses pakendis?
Kirikumuusikaks võiks pidada siiski väga laia skaalat, alustades Lähis-Ida rahvaste muusikaga kristluse tekke aegadest , jätkates läänekiriku gregoriaani lauluga (mis arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid algselt Palestiinast) ja lõpetades kasvõi evangelist Marjoe Gortneri taoliste jutlustajate karismaatilis-ekstaatiliste etteastetega. Veelgi avaramalt kirikumuusikale mõeldes võiks siia haarata ka sünagoogides, mošeedes, idausundite templites kõlavad helid, kui mittekristlikke pühakodasid tinglikult siiski „kirikuteks“ pidada.
Ent kui mõelda tavapäraselt kirikust väljaspool esinevate muusikute kontsertidele näiteks jõuluaegses kirikus, siis võiks mõningaid etteasteid nimetada ka „kiriku ärakasutamiseks“ ehk sakraalhoone tarbimist sekulaarsena. Siit liigub mõte punkansambli Pussy Riot mõne aja tagusele skandaalsele etteastele Moskvas õigeusu kirikus – kas tegu võiks olla kirikumuusikaga? Või skandalistide poolt kiriku ärakasutamisega? Õigeusklik nimetab juhtunut pehmelt öeldes kirikuhuligaansuseks, samas oli tegu ( punk ) palvega ja palve lubatavad detsibellid ning sinna juurde kuuluvate liigutuste laad ja intensiivsus pole ju eeskirjadega normeeritud, kuigi inimese sisemine kontroll peaks neid näitajaid suutma ohjes hoida. Kui küsida, milleks ja kellele oli Pussy Rioti aktsiooni vaja, siis sõltub kõik vaatenurgast ja kontekstist. Meenub (väga meelevaldne) näide kunstiajaloost. Marcel Duchamp ´i poolt 1917.a. näitusele esitatud dadaistlik teos „Fontään“ oli omas ajas ja kontekstis kunstiteos (2004.a. valisid 500 maailma juhtivat kunstieksperti selle koguni moodsa kunsti suurimaks saavutuseks), aga tänapäeval poleks sellisel viisil tualettruumi aksessuaari näituseruumi toomist mõtet kunstiga seostada . Allakirjutanule tundub selline hinnang moodsale kunstile muidugi üsna irooniline ja tekitab küsimuse, kas moodsat kunsti siis üldse saabki kunstiks pidada. Olen leidnud paralleeli Pussy Riot´i ja Duchamp´i motiivide vahel, kuna mõlemal oli vaja oma aktsiooniga šokeerida, raputada. Duchamp pidas omamoodi „rahuvõitlust“, arvates Esimese maailmasõja süüdlaseks keskmise passiivse mugandunud kodaniku, keda tuli šokeerimisega rööpast välja lüüa. Üks võimalus oli kokkukutsutud publikule mõttetuid seosetuid luuletusi ette kanda, kakofoonilist muusikat esitada või lihtsalt solvanguid karjuda. Allakirjutanule teadaolevalt noid etendusi siiski kirikuhoonetes ei korraldatud ja dadapalveteks ei nimetatud. Sellest siis vormiline erinevus Pussy Riotist. Aga dadaistide tegevust võiks (ikkagi meelevaldselt) mõista ka kui sõjaaegset appikarjet ja sellisena kui üht äärmuslikku palvevormi ning tekitada seose tänapäevase Pussy Riot´iga, kes paraku oma appikarjeks/palveks ei valinud Duchamp´i moel suhteliselt turvalist ja neutraalset näitusesaali, vaid koha, kus kehtivad traditsioonid muutsid bändi tegevuse paljude usklike sügavaimate religioossete tunnete solvajaks ja bänd blokeeris seetõttu ise oma sõnumi.
Kristlik muusika
Kristlikku muusikat defineeriksin kui muusikat, mis väljendab kas isiklikku või ühiskondlikku (koguduslikku) uskumust kristlusesse ja võttes appi tsitaadi Hugo Lepnurmelt, lisaksin kitsama definitsiooni: „Kristliku kiriku muusika saamislugu on õieti liturgia kujunemise lugu.“
Kui aga minna liturgiast kaugemale, võiks suhtuda kirikumuusikasse kui ühte kristliku muusika alajaotusse. Saab ju kristlikku muusikat esitada kasvõi suupilli saatel, näiteks mõttekaaslastega matkal olles ja õhtul lõkke ääres, muusikategemise koht pole nii määrav kui paljudel puhkudel kirikumuusika puhul (kuigi alati ei pea ka kirikumuusika ainult pühakoja seinte vahel kõlama, võtame kasvõi meie surnuaiapühad, kus väike puhkpilliansambel või elektriklaver peaaegu alati kohal on).
Olukorra muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et nii kristlik kui ka kirikumuusika, kui neid käsitleda kunstmuusikana, võivad oma religioosse olemuse hoopis tagaplaanile jätta. Kirikumuusikana loodud Bachi koraaliprelüüd on sama teos nii jumalateenistuse osana kui ka ilmalikus muusikaelus kontserdisaalis. Kirikus on prelüüd osasaamiseks vaimulikust „ühes hingamisest“, kontserdil modifitseerub ta samuti „ühisväärtuseks“, seekord on põhirõhk võimalikult täiuslikul kunstilisel ja mängutehnilisel tasemel esitatud muusikapala nautimisel, mis loomulikult ei välista kuulajal ka religioosse elamuse saamist, kuigi kontserdikuulaja on religioosses mõttes reeglina passivsemas rollis kui kirikuteenistusel osaleja. Üht ja sama heliteost kõlbab niisiis lahterdada nii kiriku-, kristlikuks kui ka kunstmuusikaks.
Vaimulik muusika
„On olemas ühendus muusikalise fraasi algelise pildi ja ühe väga keerulise teise maailma vahel, mida me kanname endas ja mis tegelikult kõike määrab; aga seda ei saa seletada“ (Arvo Pärt 2005).
Vaimulik muusika võiks olla see suur vihmavari, mille alla koondada kõik religiooniga seotud helilised väljendusilmingud: kiriku- ja kristliku muusika, vaimulikud rahvalaulud, regilaulu, kristlusest väljapoole jäävate religioonide muusikalised väljendusvahendid etc.
Nooremana oleksin tõmmanud enam-vähem võrdusmärgi vaimuliku muusika ja kirikumuusika vahele, mida vanemaks saan, seda enam vaimulikkust (vaimsust) kuulen ja kogen kõikjal helide maailmas. Kas jõuan lõpuks sinna, kus muusika ongi vaimulik ja mittevaimulik pole muusika? Inimese erosele rõhuvat muusikat ma vaimulikuks ei pea, samuti ei pea vaimulikuks sellist muusikat, mis äratab inimeses madalaid instinkte, destruktiivset massipsühhoosi, enesehävituslikku käitumist, agressiivsust, aga ka helisid , mida liigitaksin lihtsalt müraks (kuigi kellegi teise arusaamade järgi võiks olla tegemist siiski muusikaga). Vaevalt et vaimulikud saavad olla ka tehnilise meisterlikkuse saavutamiseks mõeldud helilised harjutused (gammad, arpedžod), ent etüüdide puhul polegi alati võimalik piirjoont tõmmata. Mõne tehnilise võtte omandamiseks mõeldud harjutusteosed võivad andekal loojal sedavõrd vaimselt (või vaimukalt) välja kukkuda , et kõlbavad liigitada vaimuliku muusika poole peale. Aga kas näiteks udupasuna heli võiks olla vaimulik muusika? Tegemist on ju pelgalt signaaliga. Kuid see signaal juhib merelolijat, hoiab õnnetuse eest, hoiatab ohtlikku tsooni sattumast. Kas me ei ole siin ilmas kui merel tihedas udus hulpijad, kel ainsaks orientiiriks udupasun (st Pühakiri)? Kui oleksin helilooja ja peaksin elus ekslemise ja teeleidmise teemal midagi kirjutama, kasutaksin ühe kujundina just udupasunat. Selliseid mõttemänge võiks mängida muidugi veelgi. Ilmselt saab igale helile anda vaimuliku dimensiooni nii nagu võib täpselt samasugustest kividest ehitada kas kasiino , kaubamaja või katedraali.
Kaja ja vastukaja vaimulikus muusikas on võimalik kirjeldada nii reaalses-materiaalses kui ka mittemateriaalses, hingelises tähenduses. Reaalses-akustilises mõttes võiks tuua esile gregoriaani laulu gooti katedraalis. Omamoodi täius täiuses või sellele ligilähedane. Sajanditega paikalihvitud muusika ja arhitektuur , teineteist toetamas ja võimendamas. Kas ruumi proportsioonide, interjööri elementide stiili ja ehitusmaterjalide kasutamise traditsiooni väljakujunemisel oli oma osa ka kirikumuusika poolt esitatud akustilistel nõuetel (nagu praegused normid saalehitiste projekteerimisel) või arenes muusika ise, et mõjusaimal moel ära kasutada ülipikka järelkaja ja helipeegeldusi võlvidelt? Küllap nii seda kui teist. Loodusseadustele alluma pidanud insenertehnilised lahendused saavutasid lõpuks oma piiri, arhitektuurne osa veel „ilutses“ veidi aega edasi, muutudes dekoorilt keerukamaks ja maneerlikumaks, ent akustilises mõttes polnud arhitektuuril võimalik senist muusikastiili enam rohkem toetada.
Kaja ja vastukaja hingelises tähenduses ehk ongi üks vaimuliku muusika põhilisi omadusi. Muusika vastukajana puudutus, mida tunneme meeleliigutusena, soovis oma emotsioone jagada, palvesse jäädes tänada, võimes näha oma elu hoopis teise nurga all, tahtmine teha häid tegusid ja eelkõige mõistmine, et oleme kohtunud Jumalaga, et oleme saanud tema väest osa. Niisuguse puudutuse kogemine ei sõltu enam kohast ja ajast, ega ka sellest, kas muusikat kuulatakse elavas esituses või helikandjalt, kas ettekandja on professionaal või asjaarmastaja, kas lüüakse muusikas ise kaasa või ollakse kuulaja rollis. Me kõik teame, mida tähendab laulupidudel Gustav Ernesaksa/Lydia Koidula „Mu isamaa on minu arm“. Kui nõukogude ajal paljud laulupeo repertuaaris olnud laulud ei kõnetanudki, siis selle lauluga said kõik kogeda hingelist puudutust, üheshingamist. Olles meelevaldne, julgeksin siiski liigitada „Mu isamaa...“ ka religioosseks hümniks, eriti kui arvestada, et paljud tulid laulupeole kui palverännakule just selle laulu pärast, et kajada ise vastu laulu puudutusele, kuigi asjal oli juures ka poliitiline moment, vastupanu võõrvõimule. Nii nagu kirikus jumalateenistusel soovitakse üksteisele Kristuse rahu, andes kätt (ka juhtumisi kõrvalpinki istuma sattunud võhivõõrale), nii haarati ka „Mu isamaa...“ ajal kätest kinni ja oldi meeleliigutuses kõik koos.
Vaimulik ja ilmalik muusika. Nagu ühest ja samast tellisest võib saada kas profaan - või sakraalehitise müürikivi, võib üks ja sama muusikaline heli või isegi fraas olla kas vaimuliku või ilmaliku muusika teenistuses. Samuti on võimalikud transformatsioonid vaimuliku ja ilmaliku muusika vahel. Näiteks võib rahvalaulust välja areneda koraal ja koraali motiive on omakorda kasutatud kontsertmuusikas - kas kõlavärvidena, tsitaatidena või teose ideestikuna. Üldtuntud on Cyrillus Kreegi 4-8 häälsed polüfoonilised kooriteosed, kus ta kasutas kas vaimulikke või ilmalikke rahvaviise, esmalt tuleb meelde „Mu süda ärka üles“. Algselt rahvalaul, siis koorilaul-kontsertmuusika, käesoleval ajal ka KLPR kaanonisse võetud (KLPR 398A) ja seega jälle (kiriku) rahval laulda .
Kirjatöö lõpetuseks kasutaksingi eelnimetatud laulu pealkirja „Mu süda ärka üles“ kui vaimuliku muusika kokkuvõtvat tunnusjoont.
Eva Laarmann
kkl1
09.04.2015 Tartus