Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kiililised". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tagatiivad, tiiba, laiused, täpp, kiililised, pikkune, laienenud, sale, silmadega, lõug, röövtoidulised, lennul, vastsed, kõrsiklased, isaste, ebaselge, tumedad, vööt, roheka, kollased, vöödidReferaat Kiililised Jüri Gümnaasium 8.r Kristin Sõber 2010 Sisukord 1. Sissejuhatus lk 3 2. Kiilid lk 4 3. Kokkuvõte lk 7 4. Kasutatud kirjandus lk 8 Sissejuhatus Kiililisi iseloomustab kõige enam nende sihvakad võrkjad neli tiiba, suurte silmadega pea ja pikk ja saleda tagakehaga. Kiililiste keha on tavaliselt erksalt värvunud , enamasti sinise või rohelise kirju . Keha ja tiibade mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis. Kiililiste liike on üle 4500, Eestis aga 57 liiki .Kiililised on röövtoidulised , nad püüavad saaki õhust ning söövad kõike kellest jõud üle käib .Saaki nad aga püüavad võimsa labidja või kopalaadse alahuulega ehk püünismaskiga . Kiilid on aktiivsed , päeval soojal ajal aga õhtul
Kiililised 2007 Üldiseloomustus Pikk ja sale keha, neli pikka tiiba ja suurte silmadega pea. Kiililised on röövtoidulised, kes püüavad saaki õhust. Ogadega varustatud jalad moodustavad koos omapärase püüniskorvi, millega lennul putukaid püüda. Kiilidel on tugevad lõuad. Kiililised on aktiivsemad soojade päikesepaisteliste ilmadega. Harilik vesineitsik eestiivad ja tagatiivad on ühelaiused tiivad kitsenevad alusel ühtlaselt isase tiivad on vähemalt osaliselt tumedad, sinise helgiga Tumekõrsik eestiivad ja tagatiivad on ühelaiused tiivad kitsenevad alusel järsult Sarvikliidrik eestiivad ja tagatiivad on ühelaiused tiivad kitsenevad alusel järsult enamik tiivasulge nelinurksed Harilik hiilgekiil tagatiivad on alusel laienenud, eestiibadest laiemad keha roheka läikega laup üleni tume
.............................................................................................................. 13 2 1.Sissejuhatus Kiililised ehk odonaadid (Odonata) on putukate selts, mis jagatakse kaheks alamseltsiks: taolistiivalised (Zygoptera) ja eristiivalised (Anisoptera).Tiibade ja keha mõõtmeid arvestades on kiililised suurimad putukad Eestis.Eestis on kiilid inimeste tähelepanu pälvinud juba kaugetest aegadest. Nende osavat ja kiiret lendu ning ilusaid värve on imetlenud ilmselt igaüks. Soojadel suvepäevadel kohtab neid putukaid lendlemas veekogude kallastel ning metsalagendikel. Maailmas on kiile umbes 5000 liiki. 3 2.Välimus
kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Tagakeha suureks veninud, ei ole võimeline iseseisvalt liikuma. Kuningas: Kehakate tumenenud, seljal kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Kuninga ülesandeks on muneva ema viljastamine. Lisaks neljale põhitüübile võib termiitide pesas olla ka noori suguisendeid, kelle keha on tumenenud. Neil on arenenud tiivad, mis ulatuvad üle tagakeha tipu. Tiivad kolmnurksed, ees- ja tagatiivad on ühesuguse soonestuse ja kujuga. Noorte suguisendite tundlad on kuninga ja kuninganna omadest pikemad. Tagakehas paikneb hästiarenenud rasvkeha. Termiidilised on koloniaalse eluviisiga. Ehitavad läbiseeditud toidust ja pinnasepurust tugevad pesad, mis võivad kaaluda tonne. Termiitide pesas hoitakse kindlat niiskust ning ka õhu koostis pesas on erinev väliskeskkonnast. Termiitide toiduks on peamiselt surnud taimed ja puit. Selts: Tsorapterilised (Zoraptera)
puus (coxa), pöörel (trochanter), reis (femur) ja säär (tibia), millele omakorda kinnitub mitmelüliline käpp (tarsus). Kannus – spur ja küünised – ungues. Korjejalg mesilastel - III jalapaar. Säärel suirakorvike, I käpalülil nn hari. Kopulatsioonijalg Puhastusjalg Ronijalg *Tiivad Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad tiibadega putukatel ka tiivad (alae). Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega. Tiivasooned Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned. Funktsioonid Lendamine Kaitse Orienteerumine/tasakaalustamine Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks. Heli tekitamine sihktiivalistel Suhtlusvahendid paarumisel Feromoonide eritus Termoregulatsioon Hingamine 4
selgelt segmenteerunud. Lüli sisemuse jagab kaheks mesenteer. Verepigmendis metalliks vask, veri sinakasroheline. Väljasopistatavas neelus kitiinhambakesed. Lahksugulised. Gonaadid arenevad ainult sigimise perioodiks. Esineb vegetatiivne sigimine pungumise teel. Sageli esineb epitookia. Sügoodist areneb alati ujuv vastne, kes teeb hiljem läbi metamorfoosi. Paljud liigid on sessiilsed kas kaevununa mudas või elavad omavalmistatud mineraalainest torukeses. Läänemeres on levinuim kuni 12 cm pikkune tavaline harjasliimukas Nereis diversicolor. Üks liik püütud ka mageveest. Neid on veidi uurinud professor Arvi Järvekülg Liikide arv: 10 Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole Klass: Vöösed Clitellata Tavaliselt mõnekümne sentimeetri pikkused lülilise kehaga ussid. Kehal vähesed harjased või need puuduvad. Epidermis palju limanäärmeid. Keha eesmises kolmandikus paikneb eriti limanäärmete rikas piirkond vöö. Hermafrodiidid, sigimiselundite arv liigiti erinev.
Selts: Tuhatjalgsed (Diplopoda) 9.3. Klass: Vähilised (Crustacea) Selts: Aerjalalised (Copepoda) Selts: Vääneljalalised (Cirripedia) Selts: Kakandilised (Isopoda) Selts: Kümnejalalised (Decapoda) 9.4. Klass: Putukad (Insecta) Selts: Sihktiivalised (Orthoptera) Selts: Kiililised (Odonata) Selts: Mardikalised (Coleoptera)* Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera)* Selts: Kahetiivalised (Diptera) 10. Hõimkond: Sammalloomad (Ectoprocta) 11. Hõimkond: Ripskõhtsed ehk gastrotrihhid (Gastrotricha) 12. Hõimkond: Ümarussid ehk nematoodid (Nematoda) 13. Hõimkond: Jõhvussid (Nematomorpha)
puuduvale (kirbulised) lennuvõimele. Tagajalgade reied ja sääred on tunduvalt pikemad kui teiste jalgade samad osad ja nende kiirel sirutamisel võivad nad hüpata palju kordi üle oma kehapikkuse. Selliseid jalgu nimetatakse hüppejalgadeks. Paljudel röövputukatel on jalgadel võimsad küünised, tihti on jalad varustatud ka ogade või tugevate harjastega. Paljudel sotsiaalsetel putukatel, sh. kodumesilasel on tagajalgade sääred laienenud omapäraseks suirakorvikeseks, kuhu putukas kogub õielt õiele lennates õietolmu. Veeputukate jalad on tavaliselt kohastunud vees `sõudmiseks', ning on seetõttu aerjad või kamjad. Vahel on jalad kohastunud emase putuka kinnihoidmiseks paaritumise ajal, heaks näiteks on mitmed ujurlased. Vähestel putukatel on seoses väheliikuva eluviisiga jalad kadunud hoopis, tavalisem on jalgade taandareng siiski putukavastsetel. Tagakeha:
kiuduslased. Jõhvussid väliselt sarnased ümarusside sugukonda kuuluvate kiudussidega. Pikad ja silinderjad, enamasti tumedad. Isasel saba harkjas, vastne kidalise kärsaga, väljub munast peremehe sooles. Nugivad ja kasvavad suureks putukates, väljuvad (alati vette)vaid sigimiseks.N: Gordius aquaticus. 23. Meie magevetes elavad ümarussid on jagunemata kehaga, nahk on neil sile ja värvitu. Ujuvad ja tungivad vingerdades läbi põhjasetete. Enamik on mikroskoopilised, mõni kuni 10 mm pikkune. Suurim meie vetes elav ümaruss on Dorylaimus stagnalis. Neid võib leida järvede ja jõgede põhjasetetest. Toituvad orgaanilisest ainest, mis settib veekogude põhja. 24. Kummarloomad. Kinnitunud, enamasti koloniaalsed, enamasti meres. Loomik peekri kujuline, tolle servas kombitsad, mille ripsmed suunavad vett keskelt eemale. Suu ja pärak mõlemad keset kombitsaid, vars kinnitub looma seljapoolele. Ärritamisel vars kõverdub (kummardub). Ilma tsöloomita, sees parenhüüm. Hermafrodiitsed
Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle 4 otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid poolavatud paiku loopealsetel ja nõmmedel. (Wikipedia, 2011) Nõmme-võrkliblikas (Melitaea cinxia) Esineb kõikjal Aasias, Euroopas, välja arvatud Portugal, Hispaania kesk- ja lõunaosa ja Põhja-Skandinaaviaja Inglismaa
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi. Näited: ainuraksed: amööb,
ümbritsevatel kombitsatel asetsevad arvukad kõrverakud, mis on vajalikud saagi püüdmiseks ja enesekaitseks. Seedimine: toimub kehaõõnes. Närvisüsteem: võrkjalt paiknevad närvirakud, mis omavahel jätketega ühendatud. Meeleelundid: polüüpidel puuduvad, meduusidel täppsilmad. Neil on koed olemas, kui organid ei ole eristunud. Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt. Ainuõõssetel on neli suuremat rühma: hüdrad, meduusid, meriroosid ja korallid. Hüdra on sale, umbes 1 cm pikkune keha. Ülemises otsas on suuava ümbritsevad kombitsad, millega püüab toitu ja suunab suuava poole. Ta elab polüübina. Toiduks on väikesed ujuvad loomad: sõudikud, vesikirbud ja teised väikesed vähid. Hüdra sigib nii pungudes kui ka suguliselt. Meduusid on mereloomad, kelle lai kumer keha meenutab vihmavarju. Liiguvad oma keha järsult kokku tõmmates. Tal on omapärane paljunemisviis. Tema elutsüklis on nii meduusi- kui ka polüübistaadium. Nt millimallikas
taimeosadesse; ained liiguvad vesilahusena 3. Õie ehitus, õisikute levinud tüübid: kobar- pika peatelje ja lühikeste õieraagudega püstine või rippuv õisik. Raolised õied kinnituvad peateljele kas spiraalselt, vastakalt või ühekülgselt. Õied puhkevad õisiku aluselt tipu poole. Kobar esineb roosõielistel, ristõielistel, mailaselistel, käpalistel ja mitmetes teistes sugukondades. nutt - õisik, mille laienenud õiepõhjale kinnituvad õieraotud või väga väikese õieraoga õied. Nuti alusel asuvaid kõrglehti nimetatakse üldkatiseks. Nutt esineb liblikõielistel, uniohakalistel, sarikalistel jt. korvõisik- õisik, mille laienenud lamedale või kumerale põhjale on tihedalt kinnitunud raotud keel- ja putkõied või ainult ühed neist. Õisiku serval asuvaid õisi (enamasti keelõisi) nimetatakse äärisõiteks. Korvõisikut väljastpoolt ümbritsevat
SOODE TAIMEKOOSLUSED Madal- ja siirdesoode liigitus Madalsood *Õõtsiksood -esineb: kinnikasvanud või kinnikasvavate veekogude ümbruses -toitainete sisaldus: keskmine kuni kõrge -taimkate: muda-, pudel, ümar- ja niitjas tarn, soopihl, ubaleht. Eutroofsed turbasamblad, sirbikud *Luhasood -esineb: jõgede ja järvede luhtades -iseloomulik: perioodilised üleujutused -toitainete sisaldus: keskmine -taimkate: pilliroog, konnaosi, luht-, sale, põis- ja mätastarn. Põõsastest pajud. *Allikasood -esineb: allikate ümbruses -iseloomulik: survelised põhjaveed -toitainete sisaldus: keskmine kuni kõrge -taimkate: pruun sepsikas, raud-, ääris- ja mätastarn, tömbiõieline luga. Samblarinne tihe. Harva mänd. *Lubjarikkad pärismadalsood -esineb: karbonaatsel aluskivimil, nõgudes -iseloomulik: põhjavesi enam-vähem püsivalt kõrge; tarva- ja lehtsamblaturvas
Perekond Kuusk (Pícea A. Dietr.) ingl. Spruce; sks. Fichte; vn. . Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud. Võrsete harunemine monopodiaalne ( võrse peatelg jätkab kasvu, teise järgu teljed tekivad allpool ladvapunga). Okkad on tavaliselt ristlõikes rombjad või harvem lamedad. Okkad kinnituvad võrsete kõrgendikele, mistõttu võrsed on rõmelised ehk siis konarlikud (NB! nulgudel kinnituvad okkad võrsele ketasjalt laienenud okkaaluse abil ja nulgude võrsed on siledad). Õied on ühesugulised ja puud ühekojalised. Kollased isasõied asuvad eelmise aasta võrsetel, neid on rikkalikult. Punased kuni purpurjad emasõied asuvad eelmise aasta võrsete tippudes, õitsedes püstised, hiljem rippuvad. Käbid valmivad sama-aasta sügisel, seemned varisevad talvel. Käbid ei pudene, vaid jäävad pärast seemnete varisemist tühjadena puule (NB
seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Koos toimub ka hilisem munade haudumine. Munad on tihti paksu vanemate väljaheidete kihiga kaetud. Tavaliselt on kormoranil viis poega, kes on algul täiesti abitud. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa ning veel veidi rohkem kui kuu möödudes on valmis iseseisvat elu alustama. LÄÄNEMERE IMETAJAD 1. RANDALHÜLJES (Phoca vitulina) 1,6 -1,8 m pikkune ja võrdlemisi jässaka kehaga. Karv seljal kollakashall väikeste tumedate laikudega, kõhupoolel märgatavalt heledam. Täiskasvanud loomad kaaluvad kuni 80 kg, harva kuni 115 kg. Ei talu jääd, elab Läänemere jäävabas lõunaosas. Eestisse sattunud kogemata. Sööb 1800 kg kala aastas. Poegib suve alguses- 1 poeg, kes on suuteline kohe ujuma. 2. VIIGERHÜLJES (Phoca hispida) on väiksem ja saledama kehaga. Täiskasvanud
Dietr.) Picea vana ladinakeelne perekonna nimetus, võib-olla sõnast pix vaik, tõrv. Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud. Võrsete harunemine monopodiaalne ( võrse peatelg jätkab kasvu, teise järgu teljed tekivad allpool ladvapunga). Okkad on tavaliselt ristlõikes rombjad või harvem lamedad. Okkad kinnituvad võrsete kõrgendikele, mistõttu võrsed on rõmelised ehk siis konarlikud (NB! nulgudel kinnituvad okkad võrsele ketasjalt laienenud okkaaluse abil ja nulgude võrsed on siledad). Õied on ühesugulised ja puud ühekojalised. Kollased isasõied asuvad eelmise aasta võrsetel, neid on rikkalikult. Punased kuni purpurjad emasõied asuvad eelmise aasta võrsete tippudes, õitsedes püstised, hiljem rippuvad. Käbid valmivad sama-aasta sügisel, seemned varisevad talvel. Käbid ei pudene, vaid jäävad pärast seemnete varisemist tühjadena puule (NB! nulgudel käbid lagunevad varisedes ja puule jäävad vaid püstised
20. sajandi teisel poolel on varem Eestis väga tavalisest pääsusilmast saanud vaid paiguti esinev liik. Pääsusilm on kaunis niiskete niitude väike lilleke. Ega siis ilmaasjata ei ole talle hellitavalt nii ilus nimi kui "pääsusilm" või "ellerhein" antud. Pääsusilma õied on samasugused lillakaspunased nagu meie rahvuslinnu, suitsupääsukese silmad. Loomulikult on armsaid pääsusilma õierattaid võrreldud ka paljude teiste loomade silmadega. Nii kuuluvad pääsusilmale veel nimed anisilm, kukesilm, käosilm, lambasilm ja änilisesilm. Üks nimi kaunim kui teine. Väga sageli on pääsusilm tuntud veel ellerheina ja jaanilille nime all. Jaanilill on ta seepärast, et ta õitseb just jaanipäeva paiku. Samas on laialt levinud ka nimi "neitsitina", kuid selle tähendus pole päris selge. 27 Pääsusilma iseloomustades peab rääkima, et taime tähtsam osa asub maa sees.
Eksamiküsimused 1. Mis on metsamaa? Metsamaa on metsaseaduse järgi, maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest: 1) on metsamaana maakatastrisse kantud; 2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti.Metsamaaks ei loeta õuemaad, pargi, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad.) 1. Mis on mets? Puude võrastiku tekkimisel (võrade liitumise tulemusena) tekib võrastiku all eriline mikrokliima: muutuvad valgus, soojus- ja niiskustingimused. Võrastiku liitumiseks peavad puud saavutama teatud kvantitatiivsed suurused, mille tulemusel tekib uus kvaliteet, uus ökosüsteem - mets. 3. Mis on eraldis? 4. Mis on puistu? Puistu on üherindeline e.lihtpuistu kui puudel on enamvähem ühesugune kõrgus ja nad moodustavad ligikaudu ühtlase võrastikutasapinna. Ku
juurtega sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed ehk õistaimed. Neil on valdav sporofüüt. Sporofüüt taimede elutsükli diploidne, eoseid (spoore) moodustav järk. Sporangium eoseid moodustav organ. Vahepealse rühma moodustavad sammaltaimed. (EE) * Kõrgemate taimede elutsüklis on selgelt väljendunud sporofüüdi (2n) ja gamefüüdi (n) vaheldus. * Sugulise paljunemise elundid on hulgarakulised. Emaselund arhegoon koosneb laienenud alaosast ehk mõhust, kus tekib munarakk ja kitsast ülaosat ehk kaelast, mis munaraku valmimisel avaneb. Sugulise paljunemise isaselund anteriid, milles areneb hulk spermatosoide, on kotikesekujuline. Paljasseemnetaimedel on redutseerunud anteriidid, katteseemnetaimedel on redutseerunud aga nii anteriidid kui ka arhegoonid. * Sügoodist areneb kõrgematel taimedel loode sporofüüdi alge. (Botaanika) * Sammal-, sõnajalg- ja paljasseemnetaimi nim arhegoniaatideks. Katteseemnetaimi nim
Keerdmändi on kultiveeritud Eestis üsna vähe ja metsakultuure võib leida kasvamas kokku 10...15 hektaril. Suuremad puistud asuvad Roelas, Luual, Tallinna lähedal Harkus, Järvseljal, Tihemetsas jm. Kõrgus 10...30 m. · Okkad 2-kaupa, tume- kuni kollakasrohelised, (3)5...7(9) cm pikad, keerdunud, karedakarvalised, püsivad võrseil 5... 9 aastat, tupp 0,4...0,6 cm pikk. · Pung on 1,5...3 cm pikk, tumepruun, silinderjas, isaskäbikeste algmetega pung alaosas laienenud. · Käbid munajad, enamasti kõverdunud, 3...5 cm pikad, võrsete keskel istuvad, läikivad, helepruunid, apofüüs torkiv, terava tipuga. · Noored võrsed kollakaspruunid, paljad. · Haljastuses kasutatakse keerdmändi juhuslikult ja harva, on dekoratiivne tänu tumedale tüvekoorele ning annab tänu kiirele kasvule nooruses kiiremini haljastusefekti kui harilik mänd 13. Makedoonia (Pinus peuce) ja valge mänd (Pinus strobus)
Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga.
BOTAANIKA KÜSIMUSED TTÜ 1. Botaanika eri harud ja seosed teiste teadustega. Botaanika eriharud: 1) morfoloogia (ehitus) - anatoomia (koed & organid) - tsütoloogia (rakkude ehituse varieeruvus) - embrüoloogia (looteline areng, seeme) 2) süstemaatika (liikide rühmitamine) - florograafia (liikide käsitlemine regioonides; floorad) 3) taimegeograafia (annab flooradele tähenduse) 4) (taime-) ökoloogia 4 & 5 = ökofüsioloogia 5) taimefüsioloogia 6) paleobotaanika (väljasurnud taimed) Seosed teiste teadustega: - botaanika – meditsiini eriharu, täpsemalt farmaatsia (rohud-ravimid; rohuteadus) - agronoomia (maamajandus ja põlluteadus) - looduskaitse 2. Kes on taim? Biosüstemaatika mõttes taimeriigi esindaja. Primaarsed plastiidid, ühendav tunnus (va pruunvetikatel). Veepõhine fotosünteesiv organism. Taimeriiki kuuluvad hulkraksed päristuumsed fotosünteesivad organismid, kellel on plastiide ja suuri vakuoo
Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika. See on üherakuline, temas alumist, laienenud osa, milles paikneb munarakk, nimetatakse mõhuks ja ülemist peenikest, torukujulist osa trihhogüüniks. Anteriidid esinevad rühmadena, kusjuures igaühes tekib üks liikumivõimetu gameet, mida nimetatakse spermaatsiumiks. Enamik punavetikaid on kahekojalised. Spermaatsiumid väljuvad anteriididest ja kantakse veevooluga trihhogüünidele. Trihhogüüni kest limastub, spermaatsium tungib karpogooni ja liitub munarakuga.
tänapäevastest vajadustest. · Puiskarjamaal tuleb harvendamisega soodustada rohukamara moodustumist, suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning kujundada puistu kergesti läbitavaks, inimsilmale kauniks ja elamusi pakkuvaks. · Puiskarjamaa ja puisniidu kujundamise üldised põhimõtted on sarnased. Tugevamat harvendust vajavas väga tihedas metsas võib raiet teha järkjärgult, mitme aasta jooksul. Esimese harvendusega võib näiteks kujundada metsa sisse paari meetri laiused teerajad, et tekiks mingi ülevaade metsa iseloomust. · Suuremal puiskarjamaal säilitatakse mõni metsaala puutumatult. POOLLOODUSLIKUD KOOSLUSED II: LOOD EHK ALVARID. LAMMINIIDUD. RANNANIIDUD. LOOPEALSED EHK ALVARID: · Loorohumaad ehk alvarid (loopealsed) on niidukooslused või hõredad kadastikud-sarapikud paepealsetel või rähksetel aladel, kus mullakiht on < 20 cm tüse.
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvata
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
KAUBAÕPE. TOIDUKAUBAD 1.ÜLDOSA 1.1. Toidukaupade omadused Toidukaubad on toit, mida ostetakse ja müüakse hulgi- või jaekaubanduses, toitlustusettevõtetes või eksporditakse või imporditakse. Toit toiduained ja toiduainete segud on mõeldud inimesele söögiks või joogiks töötlemata või töödeldud kujul. Toidukaupade kaubaõppe aineks on toidukaupade tarbimisomadused ning liigitamine ja sortiment. Toidukaupade tarbimisomadused jagunevad sensoorseteks, füüsilisteks, toitelisteks, funktsionaalseteks ja hügieenilisteks. Sensoorsed ehk organoleptilised omadused on määratletavad meeleorganite abil. Nendeks on maitse, lõhn, kuju, värvus, konsistents (kompimise teel määratletav omadus) jt.. Füüsilised omadused on elastsus, poorsus, lahustuvus, sulamis- ja tahkumistemperatuur jt.. Toitelised omadused tulenevad keemilisest koostisest, mis määravad ära toidu toiteväärtuse. Funktsionaalsed omadused on pakend, säilitamise- ja transpordi
Kui nakatunud inimese väljaheitest on paelussimunad kandunud rohule ja veis seda rohtu sööb, nakatub ta ussiga. Munadest arenenud vastsed liiguvad veise lihastesse ja kui inimene sööb sellist liha toorelt või liiga vähe kuumutatult, satuvad vastsed inimese sooltesse. Seal arenevad neist ussid. --- 57 Laiussi eluring Laiuss on paelusside hulka kuuluv inimese ja lihatoiduliste loomade (koera, kassi jt) sooltes elav parasiit. Tema mitme meetri pikkune ja umbes sentimeetrilaiune paelakujuline keha koosneb mitmest tuhandest ühetaolisest lülist, millest igaühes on nii isas- kui ka emassuguorganid. Seega saavad igas lülis teistest sõltumata munad areneda. Laiuss toodab päevas ligi miljon muna. Joonis: Laiussi eluring. Selgitus: Joonisel on esitatud laiussi eluringi 6 etappi: 1. Muna. Munad satuvad reoveega veekogusse, kus neist arenevad pisikesed ujumisvõimelised (ripsmetega) vastsed. 2. Vaheperemees
1. Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks. Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1.)Metsakasvatus esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2.)Metsako
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
1. Mida tähendab ökoloogia, kuidas mõistet piiritleda, millised on ökoloogia piirteadused? Ökoloogiat võib defineerida õige mitmeti. Levinuim definitsioon: ökoloogia on teadus organismi (isendi) suhtetest teda ümbritsevaga. Tabavalt on öelnud Charles J. Krebs 1985: „Ökoloogia on teadus, mis uurib tegureid, mis määravad organismi leviku ja arvukuse.“ Levik ja arvukus omakorda sõltuvad väga paljudest teguritest. Lisaks sellele tegeletakse ökoloogias palju ka liigist kõrgemate üksustega (koosluste, maastike, maailmaga) unustades sageli ära, et need ka tegelikult isendeid ja liike sisaldavad. Ökoloogia piirteadused on: Ökomorfoloogia: uurib organismide väliskuju sobivust tema keskkonnaga. Ökofüsioloogia: uurib organismide talitluse (ainevahetuse, meeleelundite jms) sobivust keskkonnaga. Käitumisökoloogia: uurib loomade käitumist, selle evolutsioonilist kujunemist ja sobivust keskkonnatingimustega. Evolutsiooniline ökoloogia: uurib organismide liigisiseste ja
Sisukord üldbioloogia konspektile I. ORGANISMIDE KEEMILINE KOOSTIS....................................................2 II. RAKUBIOLOOGIA (RAKU EHIUS JA TALITLUS)....................................21 III. PALJUNEMINE JA ARENG..................................................................33 IV. GENEETIKA......................................................................................49 V. EVOLUTSIOON..................................................................................65 VI. ÖKOLOOGIA....................................................................................79 VII. AINEVAHETUS................................................................................86 VIII. MOLEKULAARBIOLOOIGA..............................................................94 1 Loeng I 07.09.11 Üldbioloogia eesmärgid: 1.) lihtsus vajalikul tasemel, 2.) luua seoseid erinevate asjade bioloogia distsipliinide vahel ning põ
annaabi.ee 
