Assüüria ja Uus- Babüloonia Töö paarilisega. Õpik lk 78 - 81 Jagage paarilisega teemad: 1) Assüüria suurriik 2) Uus Babüloonia riik Loe oma osa läbi. Jaga vihik kaheks ja täida tabel. Assüüria Uus - Babüloonia Arutlege ja tehke vihikusse kokkuvõte. Aega: 20 min. Assüüria Uus - Babüloonia Mesopotaamia põhjaosas. Nebukadnetsar II Pealinn Niinive. Põlluharimine + niisutuskanalid. Babüloonia linn 2x müürid kaunistustega. Sõjakas rahvas rauast relvad, suured kilbid, Marduki tempel Paabeli torn (90 m) kaitserüüd. Kiired sõjavankrid. Semirase rippaiad (Babüloonia rippaiad). Kuningavõim piiramatu juhtisid sõjaväge, mõistsid kohut. Riik lagun...
Kaitserelvadest põhilisemad olid kiiver ja kilp. XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. XIV sajandi algul arenes sellest plaatvest Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu. Samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV sajandi keskel sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü 3
Relvastus ja sõjaline kultuur Nikolai Põld,Daniil Revjakin KJVG 11A klass Relvastus. Rauatöötluse areng andis rüütlitele võimaluse kaitsta end mõõga, oda ja noolte eest kaitserüüga. Sellel perioodil muutus mõõgatera pikaks, tugevaks ja painduvaks, temast sai mitte raiumise vaid torkerelv; ratsaniku oda muutus raskemaks; täiustusid, kuid muutusid samas ka raskemaks kaitserüüd. Rüütli relvastus koosnes mõõgast ja raskest odast, millel oli pika varre otsas rombikujuline otsik. Relvastus Relvade tähtsus ja tähendus Sõdimine,turniirid ja jaht olid suure osa ülemkihi- feodaalide peamine tegevus ning meelelahutus. Relvad olid keskajal küll eelkõige võistlusvahendid,kuid neile võidi anda ka laiem tähendus. Kui mõõk oli tähtis ja kuulus siis seda mõõka pärandati isalt pojale Päranduse protseduur Relvade liigit
Rüütli turvistik arenes üksteise külge põimitud rõngastest plaatidest täisraudrüüni. Rõngassärk- Tugev,painduv, samas võis mõne tugava löögi tagajärjel särgi kandja oma luid murda. Särk kaalus umbes 12kg. Nahast turvistikud- Neil olin sees metallist plaadid, mis kaitsesid löökide ja noolte eest. Raudrüü-Plussideks võib lugeda tugevust ja vastupidavust ja miinusteks selle raskust ja liikumisvõimet. Relvad- Muutusid kogu aeg teravamateks,et läbistada vastase kaitserüüd vms. Nt. Mõõgad( 1 ja 2 käe jaoks), kirved, piigid, vibud (hiljem amb) jne. Rüütlite põhiline eesmärk keskajal oli kuninga teenimine ja kuningriigi kaitsmine vaenlaste eest.
Keskaja vältel muutusid nii relvad kui ka nende kasutamine ehk sõjakunst tundmatuseni. Selle ajalooperioodi algussajanditel tagusid relvi peamiselt külasepad või feaodaali teenistuses olnud meistrimehed. Areng kiirenes tunduvalt 12.-13. Sajandil. Ühelt poolt mõjutasid seda ristisõjad, mille käigus Euroopa rüütlid tekid tutvust uute relvadega või mille tarbeks täiustati seniseid. Teiselt poolt arenesid nimetatud ajajärgul linnad ning need vajasid kaitset. Seetõttu tegutses neis üsna arvukalt relvaseppi, kes hakkasid valmistama mitut uut tüüpi sõjariistu. Relva tähtsus ja tähendus Keskajal oli relval küll eelkõige võitlusvahendid, kuid neile võidi anda ka laiem tähendus. Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikum...
kätt kasutades poleks rüütel saanud hobust juhtidagi). Tõenäoliselt hakkasid jalaväelased esmalt kahekäe mõõkasid kasutama teise jalaväe üksuse piikide vastu, et lüüa piike puru ning valmistada ette võimalust ratsa rüütlite võimalikuks rünnakuks. Kahekäemõõgal ricassoteramik, mil tera osa lõppeb valem ära ja enne käepidet tuleb üks eelnev kaitse osa ja mitte terav osa. Laineline tera flamberg. 16. saj hakkavad kaduma kaitserüüd ning mõõgad muutuvad rohkem torkerelvaks ning kaitserauast hakkab kujunema korv. Saabel üheteraline ja teramik on kõver. Saablit kasutasid rohkem idapoolsed rändrahvad ja ennekõike kergeratsaväelased. Saabel oli ennekõike lõikerelv ja seetõttu kõver. Lääne- Euroopas episoodiline külaline. Ungarlased 9. saj ning neil põhirelvaks saabel. Ka sõna saabel pärit ungari keelest. Sellel ajal veel eriti kaitserüüd ei kasutata ning esialgu levib lühiajaliselt
kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist. Relvastus keskajal Keskaja relvastus oli hästi mitmekesine, ning muutus järsult võrreldes eelnevate perioodidega. Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Kirved hakkasid samuti populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa.
Keskaja sõjarelvastus Keskaegsed relvad jagunevad ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer/lame, teradel oli tekst (,,Jumal aitab mind vaest ...
KESKAEG 5 - 16. sajand ISELOOMUSTUS Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui ka tõlgendajast Varakeskaeg (5.11. sajand) Kõrgkeskaeg (11. sajand 13. sajandi lõpp) Hiliskeskaeg (14. sajand 16. sajandi algus) ISELOOMUSTUS Varasel keskajal eristusid selgepiiriliselt kolm seisust: 1. Vaimulikud inimesed, kes palvetasid 2. Rüütlid inimesed, kes sõdisid 3. Talupojad inimesed, kes kündsid Ristisõdade käigus õpitakse tundma noorte islamiriikide kultuuri ja tuuakse Euroopasse araabia numbrid, nööbid ja teadmisi meditsiinist RIIETUS Keskajal olenes ro ivastus kandja seisusest, elukutsest ja moest. Mood muutus va ga aeglaselt Varasemale keskajale on omane pikk sirgelõikeline särk Keskaja ro ivastus oli mitmekihiline Mida rikkam mees oli, seda rohkem pani ta riideid u lestikku selga. Pealmise ru u saba...
Surmasaanuid oli mõnikord päris hulgaliselt, haavatuist rääkimata. Ühel ebatavaliselt ohvriterohkel turniiril tapeti näiteks üle 60 rüütli. 4. RELVASTUS Rauatöötluse areng andis rüütlitele võimaluse kaitsta end mõõga, oda ja noolte eest kaitserüüga. Sellel perioodil muutus mõõgatera pikaks, tugevaks ja painduvaks, temast sai mitte raiumise vaid torkerelv; ratsaniku oda muutus raskemaks; täiustusid, kuid muutusid samas ka raskemaks kaitserüüd. Rüütli relvastus koosnes mõõgast ja raskest odast, millel oli pika varre otsas rombikujuline otsik. Oda oli määratud löögi jaoks, selle heitmist hobuselt ei praktiseeritud. Rüütli relvastusse kuulusid veel nui ja sõjakirves. Nui oli eelistatuim relv vaimulike feodaalide seas, kuna kirik ei lubanud mõõka haarata (kes mõõga haarab, see selle läbi sureb). Rüütli kaitserüü koosnes soomusrüüst, rõngassärgist, kiivrist, metallkinnastest ja -saabastest
Allood, lään, benefiits ja feood maatükid. Süserään oli kõige kõrgem feodaal/ kuningas ja senjöör oli maaomanik, isand. *Talupoeg võis luua pere ja abielluda, mida ori ei võinud. Lisaks võis olla talupojal eraomand. Lisaks sai orja müüa, mida talupojaga teha ei tohtinud. *Rüütliks saamisel oli kolm etappi: 7.a saadi paaž-iks ehk õpipoisiks (mingi feodaali juurde), 15.a saadi kannupoisid ja 18-21.a saadi rüütliks. Rüütlid pidid kaitsma riiki ja kirikud. *Rüütlid kantsid kaitserüüd, mõõka, piika (mõõga moodi) ja kilpi. Nende lemmiktegevused olid jahipidamine, pidutsemine ja turniirid. Rüütlid elasid kindlustes ja linnustes. *Magistraat oli linnapea, raad linnavalitsus, tsunft käsitööliste ühing (õpipoiss-sell-meister), gild kaupmeese ühendus (koostöö arendamiseks) ja Hansa Liit kaupmeeste kaubalinnade liit, läbi selle kaubeldi. *Peamiseks teadmiste allikaks olid keskajal piibel ja antiikautorite teosed.
masinast ning lisaks neile on tal veel üks mõistetamatu sõna batarelv. Kaitserelvastus Kuna kaitserelvastuse leide on leitud väga vähe, siis arvati, et kohalikud Eesti aladel eriti kaitsevarustust ei kasutanudki. Kui hakata aga võrdlema naabermaadega, siis tuleb välja, et kaitsevarustust on tegelikult igalpool vähe leitud. Peamiselt on need välja tulnud juhuleidudena, hauda neid eriti kaasa ei pandud. Kaitserelvadeks on kiivrid, kilbid, kaitserüüd. Kiivrid Ilukirjandusest tekivad teatud ettekujutused, millised võisid need kiivrid välja näha. Muinaseestlaste kiivreid on kujutatud enamasti lihtsate nahast mütsidena, millel on üks rauast plekiriba ümber tõmmatud ning kaks plekiriba seal peal. Selline kujutus on väga laialt käibele läinud. Selliseid kiivreid siiski tegelikkuses ei kasutatud. Arvatakse, et kaitsekiivriteks olid ka viikingitelt tuntud sarvedega kiivrid
vastu väga raske võidelda. 1.1 Ründerelvastus XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV saj. keskelt sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Samuti hakkasid populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü. Kirve
Kaitserüüde täiustamise vajadust hoidis pidevalt üleval ka laskerelvade, eriti ambude areng. 14. sajandi algul leiutati esimesed tulirelvad. Väliselt meenutasid need kolbi või vaasi ja esialgu üritati neist nooli lasta. Peagi aga tulid nende baasilt relvastusse juba suurtükid ja püssid ning varsti hakkasid uued laskerelvad heitemasinatele ja ambudele tõsist konkurentsi pakkuma. Tulirelvade välja arenedes täiustati jälle kaitserüüd ja seni katmata kehaosade varjamiseks lisati raudplaate ja plaatvesti asendas rüütli ülakeha eestpoolt üleni kattev suur ja vastupidav kilp. Nii kujunes 15. sajandi alguseks välja täisraudrüü. Linnuste ja linnade piiramine. Keskaegsetes sõdades võib eristada piiramislahinguid ja välilahinguid. Kummalgi puhul rakendati ka just selleks otstarbeks ettenähtud relvi ja võitlusvõtteid. Igal jõukamal feodaalil oli tugevasti kindlustatud linnus, samuti ümbritsesid rikkamad linnad
Organiseerituses oli Alesia lahingus palju parem kui Allia lahingus. Alesia all oli juhtimine tervenisti Caesari käes, kes oli armee kõrgeim juhataja ja ei pidanud teiste arvamustest üldse hoolima kui ta seda ei tahtnud. Allia lahingus aga oli juhtimine hajutatud konsulite vahel, kes püüdsid igast olukorrast endale kasumit teenida või kuulsust koguda. Relvastus oli Alesia lahingus mitmeid kordi parem kui Allia lahingus, kus sõdurid ei kandnud ilmselt peaaegu mingit kaitserüüd. Enne Alesia lahingut oli välja kujunenud juba turvis (lorica segmentata) ja ka sõdurite väljaõpe oli parem. Allia lahingus ei olnud roomlased suvatsenud ette valmistada isegi elementaarset kaitset, kuna oldi nii kindlad oma võidus ja see sai ka neile hukatuseks, aga Alesias valmistasid roomlased ette pika ja rohkesti kindlustatud müüri, mis pakkus neile vägagi tõhusat kaitset. Võib öelda, et
Räägitakse leiust võrreldes teiste leidudega, nt tollest odaotsast vanem aga sellest mõõgast noorem. Stratigraafiline meetod jälgitakse esemete leiukohta ja kihti jälgitakse tähelepanelikult, et õiget aega paika panna. Alati ei saa arvestada sügavust, vata kihti! Stratigraafia on kihtide kujunemise lugu mitte sügavus. Tüpoloogiline meetod (Oscar Montelius) teatud esemed esinevad koos. Ammunooled muutuvad peenemat paksemaks, sest kaitserüüd muutuvad tugevamaks. Võimalik kasutada täppisteadusi. Metalli koostise järgi ei saa eseme vanust! Vanu pronksesemeid on kasutatud uute tegemiseks, koostis ei ütle ei asukohta ega vanust. Materjalid, mida dateeritakse on orgaanilist päritolu, populaarseim radiosüsinikmeetod(C14). Radiosüsinikmeetod C14 tuleb atmosfäärist ja satub inimestesse (luudesse) ning taimedesse. Surres hakkab C14 vähenema, 5730 aasta jooksul väheneb C14hulk poole võrra. Leiutati 1947, eesotsas Libby
Otsevaade Sageli näol kerge muie "arhailine naeratus" Pronksikunst: on säilinud kinke templitele. Olümpias, Dodonas, Aiginal avastatud tugevatest pronksipleki ribadest kokkuneeditud ja valatud kolmjalgu, mida kaunistavad loomade ja inimeste figuurid. VI saj tähtsaimad pronksimeistrid Samoselt, kes täiendasid pronksikunsti tehnikat. Vi ja V saj levib ka Kreeka mandril ja omandab seal suure tähtsuse: valatud sõjavankrid, kaitserüüd, tarberiistad jne. V jah I poolelt säilinud huvitavaid peegleid Kuldesemed: leitud haudadest, peamiselt sissepressitud ilustustega diadeemid õhukesest kuldplekist. Rhodos, Melos ja Deelos peamised leiukohad. Kaunistusesemed plekist, traadist ja kuldkuulikestest. Armastatud võte on granulatsioon – väikeste kuulikeste asetamine eseme pinnale. Kreeka klassikaline periood (5.-4. sajand eKr): KLASSIKALISE AJAJÄRGU ARKITEKTUUR Ateena akropolis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
