Keskaja Euroopa vaimulik ja ilmalik (0)

Keskaja Euroopa: vaimulik ja ilmalik
Kogu keskaja ühiskonda eristati erineval moel. Keskaja ühiskond koosnes algusel kolmest kategooriast: preestrid , sõjamehed ja talupojad. Need täiendasid üksteist ja ei eksisteerinud ühekaupa. Laoni piiskop Adalbero eristas kristliku ühiskonnas kolm komponenti: need, kes palvetavad, need, kes sõdivad, kaitsvad kirikut, rahvast ja iseenda ning lõpuks need, kes töötavad. Need komponendid moodustasid ühiskonna keha, mille osasid ei saa lahutada. See vaimulike seast pärit, kolmekomponendiga skeem näitab täpselt sotsiaalset maastiku pärast aastat 1000. Selle skeemi tulek lihtsustas kategooriate eristumist varakeskaja Euroopas, kus vähemus juhib ja mass allub. Selle eesmärk oli hoida töölisi ja tootjaid ülejäänud kahe klassi alluvuses, mis oli ühiskondliku harmoonia sümbol. Hiliskeskaja Prantsusmaal muutus see skeem kolmeks seisuseks: vaimulikkond, aadlikud ja kolmas seisus, kuhu kuulusid kodanlus, talupojad ja töölised. Pärast muudeti kolmeosalise skeemi neljaosaliseks− ilmus kaupmeeste klass, kellel polnud tahtmist allutada vaimulike ja sõjameeste klassile
Oli ka teisi võimalusi eristada keskaja ühiskonda. Näiteks Verona piiskop Rather nimetas X sajandil üheksateist ametialalisi kategooriaid: tsiviilisikud, sõjamehed, käsitöölised, arstid, kaupmehed , advokaadid, kohtunikud , tunnistajad, süüdistajad, patroonid, palgatöölised, nõunikud, isandad , orjad, õpetajad, õpilased, rikkad, keskklass ja kõige vaesemad− kerjused. XIII sajandil eristas Regensburgi Bberthold kümmet ühiskonnaklassi, mis vastasid kümnele inglikoorile. Üks saksa jutluse autor 1220 . aasta paiku eristas aga veel rohkemgi− 28 seisust . Suur katk ei eristanud inimeste seisusi ja klasse üldse, see ikka karistas 1348 . aastal kõiki.
Selle aja ühiskond oli vastandite ühiskond. Keskaja kristluses kohtub tihti vastandpaare. Kõige sagedamini eristati kogu keskaja ühiskonda vastandlikeks kaheks grupiks: võimsad ja nõrgad, rikkad ja vaesed. Neist kõige levinumad ja tähtsamad olid aga vaimulikud ja ilmalikud , kuhu kuulusid ka juriidilisest plaanist vabad ja mittevabad. See vastandumine oli loogiline religioosses ühiskonnas, mida valitsesid vaimulikud. Võib tulla järeldusele, et tegelikult koosnes keskaja ühiskond kahest paralleelsest hierarhiast: vaimulikust, mille juhatas paavst ja ilmalikust, mille juhatas keiser .
Vaimulikuks osaks olid keskaja Euroopas piiskopid, pühakud , preestrid ja eelkõige mungad , kes mängisid suur rolli ühiskonnaelus, pakkudes ilmikuile olulist tuge. Nad palvetasid ja sellega kindlastasid oma kontakti Jumalaga, mis andis maapealse elu üle vaimse väe. Munk, allandlikuse ja kuulekuse elav kehastus, elas kloostrireeglite järgi, palvedes, otsis ta Jumalat, vaikust ja rahu. Ta kaitses teisi kuradi eest, viis läbi surnumissad, andis nõu ja oli ka antiigipärandi säilitajata.
Paljud keskaja inimesed olid kirjaoskamatud. Kuni 13. Sajandini oli seda enamik ilmikuist. Vaimulikud aga olid kultuuriinimesteks, kes hästi tundsid kirjandust ja oskasid ise kirjutada, sest kloostrites olid raamatukogud, kus kopeeriti käsikirju. 5. ja 6. sajandil algasid vaimulike kuldsed sajandid: avanesid munklusele laienemis- ja kasuvõimalused, toimus uute kloostrite massiline teke. Maailm muutus, algas tsiviilelu allakäik ja paljud inimesed läksid mungaks, otsides rahu ja kaitset. Klooster täienes uute liikmetega ja kogudus sai väikeseks maailmaks, mis oli reguleeritud ja isemajandav, kuid selle maailmaga võiksid teised puutuda ainult juhul, kui munkade vaimsed ja materiaalsed vajadused seda tingisid. Selleks, et saada veel võimsamateks, ühinesid kloostrid ja moodustasid suuri kongregatsioonid. Mungad said kõige kõrgema kohta hierarhilises skeemis, mille nad kohandasid enda jaoks sobivaks. Nende arvates kristlase seas eksisteeris kolm ühiskonnaklassi: ilmikud, vaimulikud ja mungad. „Kuigi ükski neist kolmest pole patuta, on esimene hea, teine parem ja kolmas ülihea“.
Saada mungaks tähendas teha valiku kultuuri ja hariduse kasuks. Kloostrites valitses intellektuaalne ja moraalne üleolek. Aadlitel oli soov kinkida poja Jumalale, sellega said nad õiguse eest- ja hingepalvetele. Tollastes aadli- ja rüütliperedes oli populaarne tava anda lapsi kloostrisse , sest seal oli võimalus saada põhjalikud õpingud, mille pakkus ainult klooster. Munkade arvates oli noormeestel parem tegeleda palvetamisega kui relvaharjutustega, nendest tasapisi pidid saama mungad. Vaimulikud vajasid ilmalikke inimesi, kes pakuksid neile eluruume, kaitset, toitu ja rõivaid. Munkade kogukond oli keskajal nii mitmekas ja mitmekesine, et sellest sai oluline ja tihti otsustav mõjur võimujagamismängus. Vaimulikele oli omane elitaarne mentaliteet , võimuihaldust, nende arvates ainult neil oli privileeg olla teiste inimeste esiotsas moraalsuse ja vooruslikkuse poolest. Religioosse ja ilmaliku elu kasvav ideoloogiline ja institutsionaalne eristumine sai piduriks munkluse edasisele laienemisele. Luterlik reformatsioon käivitas allakägu, mis tõi munkade kuldsete sajandite lõppu, kuid, vaatamata sellele, jäi keskaja inimene endiselt sügavalt usklikuks.
Ilmikutest olid keskaja Euroopas senjöörid, kerjused ja sõjamehed. Ratsanikud ja rüütlid , kes kaitsesid relvade toel palvetajaid ja töötajaid. Rüütel oli teiste silmades kangelane, kes vapralt võttis osa turniiridest, kuid tema elus oli koht ka vägivalla ja röövretkede jaoks. Rüütel oli sarnaselt mungale kuradiga vaimuliku võitluse pidaja. Hiljem ilmus ka palgasõdur , kes võitles raha pärast. Keskajal olid veel kaupmehed, haritlased ja linnakodanikud , kes ilmusid tänu agarale linnastumisele, mille haripunkt oli 13. sajandil. Keskaja linnas valitses raha, domineeris kasumile orienteerunud mõtteviis, ilmikute tähtsus tõusis ja väärtused laskusid taevast maa peale.
Kõige levinum ilmikute liik oli talupoeg . Talupoja eristas linnakodanikust ja käsitöölisest see, et ta oli tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur. Talupoegi iseloomustas püüe oma suurema isikuvabaduse poole. Ta soovis andamite ja loonusrendi kergendamist, vabadust elukaaslase valikul ja mõisa põllul tööpäevade kaotamist. Talupojad, töötav klass, nad toitsid ära kaks ühiskonnakihti. See oli harmooniline vastastikune abi, kus töötegijaid hinnati ideoloogias, kuid mitte reaalsuses. Kolmekomponendiga skeem oli võrdne, aga tegelikult olid talupojad allahinnatud ja ühiskonnas oli sotsiaalne ebavõrdlus. Sellel ajastul ei väärtustatud tööd ja töölisi. Näiteks ilmalikud ja kiriklikud isandad lasid kullaseppadel teha väärismetallist esemeid, mida nad vajaduse korral üles sulatasid, arvestamata kunstniku või käsitöölise töö majandusliku väärtusega. Kuid vaatamata sellele varustasid pärisorjad kõiki kõigega: „ pärisori toidab isandat, kes väidab, et tema toidab pärisorja“.
Talupoeg kasvatas erinevaid kultuure, eriti teravilja. Ta kohustus tegema senjööri valdustes teotööd, hiljem selle asemele tuli raharent ja naturaalandamid . Tal oli ka piiranguid, näiteks kohustus ta jahvatada vilja ainult oma isanda veskis ja pärast selle eest maksta, selleks võeti talupoegadelt vanu käsikive ära. See näitab, et talupajale ei tulnud palju kasumit ekskaja tehnilistest uuendustest. Ta oli kirjaoskamatu, oma usunditega, must − teda peeti rohkem loomaks, kui inimeseks . Sotsiaalses ja poliitilises plaanis pidi tavaline keskaja inimene alluma ülematele: prelaatidele, kui ta oli vaimulik või kuningale , senjöörile juhul kui ta on ilmik . Intellektuaalses ja vaimses plaanis pidi ta alluma eelkõige Piiblile.
Vaadeldes tavalise talupoega igapäevast elu, on näha, et me läksime nendest edasi kultuurses plaanis. Kuid aga vaadelda nende tundeid ja eesmärke, nad jäid suures osas samaseks. Meid huvitavad tänapäevani samad mured: kuidas päästa oma hinge ja mis sellega saab pärast surma ning kuidas hoida oma pere ja armastust.
Kirjandus
Jacques Le Goff , Keskaja Euroopa kultuur, Tallinn 2001.
Keskaja inimene, Tallinn 2002.