Kellavärgiga apelsin kokkuvõte/analüüs (0)

Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin ”, mis kuulub žanrilt vaieldamatult ulmekirjanduse hulka, on teos, mille väärtusi möönavad isegi ulmevaenajad.
Sedalaadi raamatuid on eelmisel sajandil olnud teisigi – näiteks George Orwelli “1984” ja Kurt Vonneguti “ Tapamaja , korpus 5”. Kui esimene neist maalib sünkmusta pildi totalitarismist ja teine sõjast, siis Anthony Burgess võtab ette kuritegevuse.
Rohkem kui 40 aastat tagasi kirjutatud romaan ei ole sobiv nõrgema närvikavaga inimestele. Veidras vene laenudest kubisevas slängis pajatab oma lugu 15-aastane Alex , kelle elu koosneb baarides molutamisest ja omasuguste jõuguga süüdimatute väärtegude kordasaatmisest. Paari päeva mahub bibliofiili läbiklobimine, ühe kirjaniku majja tungimine, mehe vigasekspeksmine, ta naise grupiviisiline vägistamine jpm. Vargusi, autoärandamisi ja jõukudevahelisi arveteklaarimisi ei tasu mainidagi. Lõpuks läheb halvasti – politsei satub neile peale ja läbipekstud vanake , kelle majja nad sisse murdsid, sureb . Alex läheb vanglasse, kohaneb seal küll ruttu, kuid saadab korda järjekordse mõrva ja seejärel allutatakse sundravile, mispeale ta ei suuda enam sõna otseses mõttes kärbselegi kurja teha.
Süüdi ühiskond ise
Raamatu tegelik sisu ja mõte algabki sellest. Huvitav on mainida, et Ameerika väljaandel puudub viimane peatükk, mis on kogu loo mõistmise seisukohalt küllaltki oluline – vaimset ümbersündi ei toimu ja Alexile on taas avatud tee tagasi kuritegusid sooritama . Kas ameeriklastele oli liiga keeruline, et autor ei rakenda mingeid kirjanduslik -moraliseerivaid võtteid või deus ex machina’t? Tegelikult polegi ju oluline korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik, mis lugejat hetkekski lahti ei lase – jah, see on nauditav, kuid vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest sellesse mitmekihilisse hoiatusromaani, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse.
Kus on siis tehtud viga, et sünnivad sellised nagu Alex? Mis on nii pööraselt valesti, et nad tegutseda saavad? Raamatu vastused on ridade vahel olemas – kogu ühiskond on selline, võõrandunud ja moraalitu, vegeteerides päevast päeva ilma kõrgemate sihtide ja sügavama eesmärgita.
“Kellavärgiga apelsini”, nagu iga laineidlöönud ja ajaproovile vastupidanud teost, ei saa lahutada kontekstist, milles see kirjutati ja milles meie seda loeme. Stanley Kubricku film näiteks annab küll üsna adekvaatselt edasi sisu, kuid paratamatult visuaalsele meediale omastes jämedates toonides ja detailidest loobumise hinnaga. Filmis muide puudub see mainitud vene-maiguline dialekt ja Burgess ise kirjutaski ju loo ikkagi anglo-ameerika maailmale, kus enamik lugejaid ilma lisatud seletusteta sellest niikuinii aru ei saa. Samas suhtume meie siin tänu isiklikule kogemusele hulga teravamalt sellekeelsetesse kaakidesse. Ehk seetõttu läheb eestlasest lugejast mööda ka mujal maailmas paljuarutatud peategelase klassikalise muusika lembus, mis näib olevat sisse toodud lisaks kõigele muule ka tema inimlikustamiseks.
Kellavärgiga apelsin
Sisu tutvustus
Tuntud inglise autori hoiatav kujutlus ühiskonnast, kus räägitakse vene-inglise segakeelt ning võimutsevad noorukite jõugud. Peategelane Alex on omamoodi üksikisiku vägivalla kehastus, ning talle vastandatakse riiklik, seadustatud vägivald. Inglise kirjanik ja helilooja Anthony Burgess (kodanikunimega John Anthony Burgess Wilson, 1917–1994) on kõige tuntumaks saanud just oma romaaniga «Kellavärgiga apelsin», kuigi tema avaldatud raamatuid on mitukümmend, lisaks veel kirjandusteaduslikud käsitlused, loengud , sümfooniad, balletid ja ooper. Võib-olla oli selline erakordne viljakus tingitud ka sellest, et 1959 . aastal avastasid arstid tal ajukasvaja ning pidasid tõenäoliseks, et tal on elada jäänud vaid aasta. Seda allesjäänud aega, mis kujunes hoopis 35 aasta pikkuseks, kasutas kirjanik ära täiel määral. Käesoleva, originaalis 1962. aastal ilmunud ja peagi kultusromaaniks kujunenud romaani populaarsusele on kindlasti kaasa aidanud Stanley Kubricku film ( 1971 ), millega kaasnesid kirglikud vaidlused vägivalla olemuse üle. Aastal 2000, kui see film Londonis täies ulatuses ekraanile jõudis, olid kõik need küsimused ja Burgessi romaan endiselt aktuaalsed. Raamatu populaarsuse püsivust tänapäeval võib hinnata kas või kümnete teosele pühendatud kodulehekülgede ja tuhandete linkide järgi internetis.
ARVAMUSED
"Kellavärgiga Apelsin" on õigupoolest üks neid vähesteist ulmekirjanduse valdkonda kuuluvaist raamatuist, mille kirjanduslikke väärtusi tunnistavad tingimusteta ka kirjanduskriitikud (muude taoliste näidetena võiks tuua Vonneguti "Tapamaja korpus 5" ning Orwelli "1984"). Siin on kujutatud tulevikku, milleni võib teoreetiliselt viia praegugi laineharjal oleva võltsdemokraatia vohamine.
Viieteist -aastane Alex, kelle slängiseguse monoloogina romaani sündmustik lugejani jõuab ning veel paar lahedat kutti täidavad vabu õhtuid baaris molutamise ning absoluutselt süüdimatult kordasaadetud pahategudega. Paari romaanis kirjeldatud õhtu jooksul jõutakse tänaval läbi klobida bibliofiil , kes raamatukogust lahkumisega hilja peale jäänud; tungida ühe kirjaniku kodusse ühes kirjaniku vaeseomaks peksmise ning tema naise grupiviisilise vägistamisega; pisemaid pahategusid nagu autoärandamised, vargused, jõukudevahelised arveteklaarimised pole mõtet mainidagi ning ühel popipäeval kuritarvitab Alex omal käel veel alalealisi tüdrukuid.
Ühe järjekordse aktsiooni käigus jäädakse aga lõpuks vahele ning et Alexi poolt läbitümitatud vanamutike sureb, järgneb pikk vanglakaristus.
Kohanemisvõimelise isikuna suudab Alex vangla vaimulikule hea mulje jätta, kuid eksinu püha üritus end hea käitumise läbi puhtaks pesta nurjub kui samasse kongi tuuakse keegi homoseksuaalsete kalduvustega retsidivist, kes öösel toimuvas kakluses saadud hoopide tagajärjel sureb.
Parandamatutel kurjategijatel on kuritegevuse väljajuurimisele asunud maailmas ainult üks võimalus end rehabiliteerida. On väljatöötatud nn. Ludovico metodoloogia , mis ilmselt psüühilisi mehhanisme pidi välistab katseisiku võime kurja teha. Muutumine on põhjalik, enne külmavereliselt abituid inimesi mõrvanud tegelane ei suuda enam täht-tähelt kärbselegi liiga teha. Kuid moraalset ümbersündi pole toimunud ning kui läbinisti kuri Alex, ehkki ebameeldiv, on siiski veel tegelane, kellele on veel hädapärast võimalik kaasa tunda, siis nüüd muutub ta iseäranis ilaseks tüübiks, kellest vabaks lastuna paratamatult saab kõikide - nii endiste semude, rivaalide kui ohvrite peksupoiss. Loogiliselt muutub Alex lõpuks vahendiks intelligendikeste grupi käes, mis üritab tõestada Ludovico meetodi ebahumaansust, et see ära keelata. Sündmustest ette rutates võib mainida, et lõpuks see ka neil õnnestub ning veelgi enam, enesetapukatse tagajärjel taastub Alexi võime kuritegusid sooritada . Tee endise eluviisi juurde on vaba... Muuseas , huvipakkuv on asjaolu, et niigi lühikese romaani Ameerika väljaandes näib viimane peatükk, kus see toimub, olevat välja jäetud...
"Kellavärgiga apelsin", mis muuseas arvestatavas koguses vene tüvedega sõnu (kui slängi komponente - jõudu angloameeriklased, teose lugemisel!) on üpris irooniline teos, mis nõrgema närvikavaga inimestele ehk probleeme võib tekitada ning mõjub siinmail sulamina teostest "Harjunpää ja politseiniku poeg" ning "Lilled Algernonile" ent saab minu käest siiski nelja, ilmselt sagedasima hinde BAASis.
Kokkuvõttele pole midagi lisada; venepärast slängi on tõesti palju (koos seletustega raamatu lõpus) ning Alexi lemmikkoht oli "Korova milkbar". Huvitav, kuidas siinne rahvas tulevase tõlke vastu võtab, reaktsioon vene-eesti segakeelt patravatele pahelistele poisikestele on ilmselt midagi muud kui mujal maailmas...
Olles juhtunud 2 korda nägema raamatu järgi tehtud Kubricu filmi, ei pakkunud lugemine enam erilisi üllatusi, kui välja arvata veider vene laenudest kubisev släng, milles minategelane oma lugu pajatab. Sünge ja meisterlik lugu, ka nüüd, 40 aastat peale kirjutamist. Sisust, niipalju kui vajalik, on Andri kirjutanud, sellele pole midagi lisada, niisamuti kui pole tegelikult oluline, kui täpselt film raamatu sündmustikku järgib. Viimast peatükki pean aga muide oluliseks, sest kui täpsemalt süveneda, siis ei ole see mingi happy end (võib-olla sellepärast jäetigi see juhmimatel ameeriklaste puhul ära?), vaid sissejuhatus veelgi lootusetumasse tulevikku.
Korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik on teose üks külg, millel arusaadavalt pikalt ei peatuta, sest ette heita pole sellele midagi. Vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest kirjapandusse. Tegu on mitmekihilise hoiatusromaaniga, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse (ja küsimus jääbki õhku, sest deus ex machinat ega tavalisemaidki kirjanduslik-moraliseerivaid trikke autor ei rakenda, kuna see on vastuolus raamatu kandva ideega). Peab endalt küsima, et kus on siis tehtud viga, et üldse sünnivad sellised nagu Alex? (Sest ärgem sulgegem silmi – selliseid on!) Järgmiseks – mis on nii pööraselt valesti, et nad tegutseda saavad? (Sest nad ju saavad!) Raamatu vastused on ridade vahel muidugi olemas – kogu ühiskond on selline, võõrandunud ja moraalitu, vegeteerides päevast päeva ilma kõrgemate sihtide ja sügavama eesmärgita. On läinud pisut paremini kui kirjeldatud – no ja siis?
Vastates Musta Kassi küsimusele – tegemist on ju ikkagi anglo-ameerika keskkonnas toimuva jutustusega ja kohaliku kõntsa eesti-vene segakeel erineb kirjapandust tunduvalt. Aga ega see suhtumist muuda – kirjeldatud seltskonna puhul pean ainuõigeks kiiret ja odavat lahendust - a 3 krooni (niipalju maksab püstolipadrun).
Mõtlemapanev lugu. Mitte just tavapärane jutustus hukkaläinud noorusest. Vastikult kuri ja värdjalikult hoolimatu peategelane, kellest autor on muuhulgas küünilisel moel teinud klassikalise muusika sõbra, tekitab lugejas tõesti tahtmise kõik temasugused ühte puntrasse kokku koguda ja MG3-de risttule all igavikku saata. Kahjuks või õnneks pole selline lahendus demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav. Siinkohal võiks järjekordselt algatada igivana diskussiooni surmanuhtluse teemal. Eks on selles tõesti oma vastu- ja pooltväiteid, kuid sellised Alexi sugused tüübid kipuvad panema tavalisi inimesi surmanuhtlusse pooldavalt suhtuma . Tegelikkuses on aga praktiliselt olematu võimalus, et selliseid jõhkardeid-julmureid saab ümber kasvatada. Eks nii arvab ilmselt ka autor, kirjeldades Alexi elu vangimajas.
Selliste inimestega ei oskagi nagu midagi peale hakata. Hukata neid ei tohi, vanglas tuleks neid kuritegu ära hoidmise eesmärgil hoida surmani. Seega peab ühiskond olema korraldatud mingil moel, mis hoiaks ära selliste inimeste tekke. Kuidas, seda ei tea paraku keegi. Ei ole ju kuritegevus raamatu ilmumisest möödunud 40 aastaga kuskile kadunud. Vägivald ja jõhkrutsemine oli, on ja kardetavasti ka jääb. Kuigi tahaks ju uskuda , et tulevik on helgem ja parem.
Mõistagi on lugu iseenesest hästi kirja pandud ja on selge, et Burgessi surmaga kaotas maailm järjekordselt ühe andeka kirjaniku. Loomulikult on lugu iseenesest "viit" väärt, kuid selle depressiivse sisu tõttu ei taha siiski üle "nelja" panna. Teksti võib ju huviga lugeda, kuid nautida seda vähemalt mina ei mõista.
Suurepärane, eriti keeleliselt . Kusjuures tean yht semiootikut, kes luges tõlget ja virises. Et ikka kole jabur ja segane. Uurimisel selgus - tyyp ei oska vene keelt. Jajah, intjuligent... :P
Kadunud peatyki saladus peitub ilmselt eelnevas nimekirjas - yldiselt tunnustatud ulmetekstid on tavaliselt puust ja punased. Vähemalt pealispinnalt. Seengi saab aru, et Vonnegutile ei meeldi sõda, Orwellile ei meeldi riiklik jälitustegevus (ja, teise raamatu põhjal, väiketalunduse allakäik) ning Burgessile kuritegevus. Aga see ylearune peatykk teeb asja liiga segaseks. Ei ole meile selliseid vaja, raamat olgu lihtne, selge ja kasvatuslik.
Film, kusjuures, eksib minu maitse jaoks liialt omaaegsesse esteetikasse, Rubriku Kubriku suurtesse puhastesse värvipindadesse ära. Mida Burgess mitte ei tee. Ta paneb lugeja stereotyypreaktsioonide abil alguses jälestama (pätt=paha), siis mõistma ( klassika =hea), siis mõistvalt jälestama või otsustusvõimetult kõõluma (klassikafännist pätt=heapaha? pahahea? oih...). Eks neil ole muidugi kergem, kes ise klassikat ei armasta ja kelle jaoks see mingi näitaja pole.
Eelmiste arvustajate väiteid "üks parimaid raamatuid, mida lugenud olen" lugedes tekib kergesti kahtlus , et see lugemus pole just kuigi suur. Oli ju natuke huvitav, aga mitte midagi erilist. Imelik släng segas algul kõvasti. Kõik need "gavariitamised", "kritshaitamised" ja "toltshokid" mõjusid üsna häirivalt, niikaua kuni ära harjus . Filmi näinutele tõesti midagi erilist juurde ei anna; imelik küll, aga film järgib raamatut üsna täpselt. "Raamatud on jälle moes" - sari hiilgab lollaka kujundusega, aga käesolev paistab nõmeduse poolest isegi nende hulgast välja. Malcolm McDowelli asemel on kaanel mingi James Bond , kes kedagi püstoliga sihib.
Ühekordseks tarbimiseks , arvan. No ei kutsu rohkem kätte võtma küll.
Raamat algul venis mul nagu tatt, kuigi olin sellega juba alustanud, lugesin siiski enne veel Henno raamatu läbi, ei saanud apelsini-raamatuga üldse joonele. Raamat jagunes kolmeks osaks: 1. osas baseerub kõik vägivallale, ultravägivallale nimelt. Alguse-osa nagu ikka mingil määral sissejuhatus ja terves 1. osas on küllaltki sisutihe tegevuskava. Tutvusin raamatu tegelastega, täpsemalt siis: mina-tegelane Alex ja tema kärsad Pete , Georgie ja Dim, kelle ajaveetmiseks kõiksugu huligaansus ja kelle suurimaks naudinguks on oma vägivaldsete fantaasiate teostamine . Iseloomulikud ja asjakohased olid julmalt ja tatti pritsivalt tõeselt kirjeldatud situatsioonid. 2. osa raamatust räägib Alexi ravimisest, riigivõimu uuest katsetatavast ravist , mille tagajärjel ei suuda inimene enam korda saata halba. See oli minu jaoks põnevaim osa raamatust (k.a. muidugi lõpptulemus). Kui raamatu 2. osa esimest lauset lugesin, tundsin, et see on psühhedeelne. Ma armastan, kui raamatu kontseptsioonis kasutatakse mõnd iselaadi lauset, tegevust vm., mida siis korratakse läbi raamatu ja iga kord, kui seda uuesti loed, tunned iseäralikku äratundmisest pakatavat tunnet , kuid igakord tekitab see erinevaid emotsioone. 3. osa rääkis siis Alexi elust peale ravi, vabas maailmas vaba poisiklutina. Poiss aga ei olnud sellega rahul, et ei saa enam kurja teha ja üritas end tappa. Suitsiidikatse käigus rämedalt viga saades  aga sai ta tagasi võime teha kurja ilma tundmata iiveldust ja haigushoogu. 3. osa 7. peatükis, raamatu viimase peatüki alguses esimest lauset lugedes tõusid ihukarvad juba püsti - nii vähe lõpuni ja ideaalis peaks veel kõik kardinaalselt muutuma , mis saab? Aga oo mu vennad, 3. osa 7. peatüki 1. lehekülg läbi loetud oo ma mõtlesin, et võimatu ja kurb. Burgessi teos polnud novell , seega püant jäi tulemata. Kahju? Võimalik. Peategelasena tundsin samastumist ainult seetõttu, et Alex armastas klassikalist muusikat nagu seda teen minagi. Kirega. Raamatus oli palju slängi ja teistes keeltes sõnu, abiks oli raamatu taga olev "Nadsattide keele sõnastik", esialgu oli harjumatu ja tahtsin koguaeg tagant kontrollida esinevate sõnade tähendust, kuid sellega harjus väga ruttu ja juba poole peal ei tšekanud sinna enam üldse ja usaldasin oma vene keele oskust. Mul aga pole kahju ühestki sekundist mis sai veedetud "Kellavärgiga Apelsini" lugedes, iga sekund läks asja ette. Šokeeris ja lummas.