Karl August Hindrey “Kaugekõne” (0)

Karl August Hindrey “Kaugekõne”
Karl August Hindrey novelle oli kohati keeruline lugeda. Kohe esimese loo “ Argus ” kulgedes tabas mind ebameeldivuse värin. Kuna ma varemalt pole tema loominguga kokku puutunud ehmatas see kurb ja natuke õõvastav lugu mind päris ära. Mõte surema jäetud koerast jäi samamoodi piinama nagu loo peategelast ennast. Edasi lugedes sai aga selgemaks, et taotluslik pole mitte see jälk pilt koerast ja tema arglikust, tegutsemisvõimetust peremehest vaid hoopis inimese sisemaailmast ja filosoofiast. Võibolla need psühholoogilised keerdkäigud ja põiked inimeste analüüsi erinevatest lähtepunktidest tegidki lugemise natuke keeruliseks ja mitte hästi sujuvaks. Paljudes novellides esines liiga palju tegelasi, kellest mõnel peatuti pikemalt, siis liiguti põgusalt järgmistest üle ainult selleks, et vahepeal kellegi juurde ootamatult tagasi pöörduda. “Noored baltlased” ning “Haiged hinged ” vajasid isegi paaris kohas ülelugemist, kuna sündmused ja nende vahelised peatused millegi üle filosofeerimiseks, panid mind mõttejärge kaotama. Mulle meeldis lugeda “Välkvalgust”, mille pealkirja juba mõnel pool selle metafoori tabavuse tõttu novelližanriks on nimetatud. Idee vere puhtusest ei ole uus, sellega olen lugedes varemgi kokku puutunud, aga novellis oli see ilusti kokkuvõtvalt välja toodud. Mulle meeldis ka loo lõpp, kus inimesele välja pakutud idee, mis tema seisukohalt on mugav, kiirelt omaks võetakse. Paljude novellide puhul panin tähele, et nad oleks nagu lahti rebitud mõnest romaanist ja pidevalt leidsin ennast tundmuselt nagu oleksin mõne raamatu keskelt lahti võtnud ja lugema hakanud. Sama järsult nagu algasid, need ka lõppesid ja pidevalt oli tunne nagu tahaks küsida: “ja mis siis edasi sai?...” Võibolla tuleneb see katkendlik tunne ka novellide paigutusest raamatus ja sellest et minategelasega peab alati uuesti tuttavaks saama.
Karl August Hindrey kirjeldatud tegelased mulle meeldisid. Kujutlusse tekkis neist lugedes alati väga elav ja värvikas pilt. Paljusid meestegelasi on kujutatud tüsedate ja punapõsksetena. Noori mehi on ta kujutanud kena väljanägemisega, aga kuidagi ebasümpaatsetena, daame pea alati kaunitena.
Novellis “isa” on ta pea terve teksti ulatuses kujutanud ühte inimest, nii väliselt kui olemuselt ja seda läbi minategelase, kes õigupoolest kirjeldatavat inimest kunagi eriti ei tundnudki. Isa on kujutatud kentsaka väljanägemisega, kuid see tema juures autorit paelubki, et inimesel on niivõrd palju iseloomu, et mitte minna kaasa moevooludega vaid riietudagi täpselt sellele kohaselt, kes ta inimesena on. “Noortes baltlastes” oli ta kaht peategelast kirjeldanud kenade noorte meestena, kelle siseelu polnud kaugeltki nii kaunis. Mulle ei meeldinud noormeeste suhtumine üksteisesse ega ka ümbritsevatesse inimestesse. Mõneti oli seda lõbus lugeda, kuna tundsin Kroppis ära iseenda, kellele meeldib mugavalt elada, aga samas eelistan ma teha seda üksi, mitte korterikaaslasega. Suures osas ebameeldiva karakteri juures olid need omadused õnneks ka ainsad, mis ma meil sarnased leidsin olevat. Loos “Sünnipäev” leidsin ma ärimees Taaniel Tormi ka endale väga sümpaatse, olenemata tema tahumatust talupojalikust olekust, kentsakast väljanägemisest ja veidi oskamatust olekust peenes seltskonnas. Teda oli ka võrdlemisi lahkelt kirjeldatud, et olgu, mis ta on, aga tegelikult on hea mees. Loo nimitegelane mulle aga seejuures üldse ei meeldinud. Väga meeli härdaks tegeva novelli leidsin olevat loo “ Koerad ”. Loomaarmastajana on raske lugeda koerte väärkohtlemisest, olgugi et teise looma mitte otseselt inimese poolt. Kogu novelli aja ootasin ma, et keegi midagi ette võtaks ning minu rõõmuks see nii laheneski. Mulle meeldis ka see loo juhtmõte, et kui mitte kuidagi muudmoodi pole võimalik, siis kuidagi ikka saab. Need olukorrad on ju tuttavad, kus igasugune paberimajandus või sotsiaalsed normid või positsioon sunnib inimesi käituma mingite normide järgi isegi siis, kui keegi teine neist kinni ei pea. Tulemusi on samas vaja ja pahatihti takerduvadki nad selle taha, et pole loodud vastavat pretsedenti. Politsei peab järgima seaduserikkujaid seadust rikkumata jne. See lugu koertega oli ühtlasi terve kogumiku peale minu lemmiknovell.
Novellid , mis teistega eriti kuidagi kooskõlas polnud, on “Hukatus Mälaril” ja “Ja oli kunagi keegi”. Esimese puhul tabas mind ootamatult võõras ümbrus ja võõramaised tegelased ning loo üleüldine lihtne tegevuskäik. Mõte surmast ja sellest, keda see millisel hetkel tabab, käis küll novellist läbi kuid selles polnud midagi nii mõtlemapanevat ega sügavat nagu ülejäänutes. “Ja oli kunagi veel” oli raamatu lõpetamiseks väga sobiv lugu. Oma sisult jällegi teistest kõvasti erinev, kuid mõnus, rahulik ja kauge. Täis vanu tarkuseteri ning ajaloohõngu. Kui mõni eelnev novell oli minujaoks olnud keeruline ja mõttelt raskesti tabatav lugeda, siis viimane lugu pani raamatule ilusa punkti.