KATOLIKU JA ANGLIKAANI KIRIKU ARMULAUATEOLOOGIA VÕRDLUS (0)

EESTI METODISTI KIRIKU TEOLOOGILINE SEMINAR
Helika Gustavson-Rätsep
kaugõppe III kursus
REFORMATSIOON
KATOLIKU JA ANGLIKAANI KIRIKU ARMULAUATEOLOOGIA VÕRDLUS
Õppejõud: dr Heigo Ritsbek
Tallinn 2010
Katoliku ja anglikaani kiriku armulauateoloogias on nii sarnasusi kui ka olulisi erinevusi. Kui allikad, mille katoliku kiriku armulauateoloogia kohta leidsin, räägivad vähe selle arengust, siis anglikaani kirikut puudutavates allikates olid erinevad suunad välja toodud (peamiselt selles osas, mis puudutab Kristuse kohalolu armulauas ning missaohvri küsimust).
Armulauast
Katoliku Kiriku Eestis kodulehelt armulauaõpetuse osa lugedes jäi selgelt silma, kuivõrd tähtis on armulaud ja kuivõrd suureks tunnistatakse selle väge: „ Armulaua vastuvõtmisega saab täielikuks meie pühendamine müsteeriumitesse Kristuse ihu täielike liikmetena. On ju kõik teised sakramendid ja kiriku apostellikud teenimisametid seotud armulauaga ja sellele suunatud. Nagu on sõnastatud Dogmaatilises konstitutsioonis kirikust , on armulaud "kristliku elu läte ja kõrgeim tipp". See on märk meie ühendusest Pühima Kolmainsusega ja selle ühenduse alus ning samuti Jumala rahva ühtsuse allikas. Armulaud, Jumala armastuse ülev saladus , ühendab meid Kristuse ohvrisurmaga ristil, kiituse - ja tänuohvriga Issandale. Selle imepärase kingituse läbi valab Issand oma päästvaid arme oma ihu - kiriku liikmetele .“1
Ära on toodud ka tsitaadid pühakutelt. Näiteks on paavst püha Pius X öelnud, et püha armulaud on kõige lühem ja kindlam tee taevasse . Ja pühalt Franēois Sales'ist pärineva järgnevad sõnad: „Kes iganes pöördub selle [armulaua] poole sageli ja pühendumusega, ehitab oma hinge tervise sedavõrd tõhusale alusele, et kurjal soodumusel on peaaegu võimatu seda mürgitada.“ ( http://www.katoliku.ee/node/72 )
Anglikaani kiriku armulauakorras on armulaualiturgia läbiviijale antud juhiseid koguduseliikmete manitsemiseks, et nood end armulauaks ette valmistaksid. Seal räägitakse armulaua iseloomust järgmist: „Kallid sõbrad, eriti teie, kelle hingi ma pean ravima ja hooldama , ma kavatsen järgmisest päevast, Jumala armust, pakkuda kõigile, kes on vagalt meelestatud, kõige kindlust sisendavamat Kristuse ihu ja vere sakramenti; et seda võetaks nende poolt vastu Tema kõige viljakandvama ja aulise kannatuse mälestuseks. Selle kannatuse kaudu oleme saanud kätte oma pattude andestuse ja tehtud taevase kuningriigi osalisteks, mille kaudu me oleme veendunud ja kinnitatud, kui me tuleme nimetatud sakramenti vastu võtma oma süütegusid siiralt kahetsedes, kindla usuga Jumala halastusse, ja tõsise kavatsusega alluda Jumala tahtele, ja enam mitte pattu teha: mille pärast on meie kohus tulla nende pühade saladuste juurde Kõikvõimsale Jumalale kõige siiramat tänu andes Tema lõpmatu halastuse ja kasude eesõiguse eest, mille Ta on meile andnud ja kinkinud, vääritutele sulastele, kelle eest Ta ei andnud mitte üksnes oma ihu surmaks ja valanud verd, vaid ka  heaks arvanud, sakramendis ja saladuses, anda meile vaimselt oma ihu ja verd, et sellest vaimulikult süüa ja juua. See sakrament on nii jumalik ja püha asi ja nii kindlust sisendav neile, kes seda vääriliselt vastu võtavad, ja nii ohtlik neile, kes lubavad endale sedasama vääritult vastu võtta.“2
Armulaua nimetusi
Võrreldes anglikaani kiriku 39 usuartikliga, antakse katoliku kiriku artiklites „See on meie usk“ armulauale palju rikkalikumalt nimetusi ja seega ka tähendusi:

• Armulaua kreekakeelne nimetus eucharistia tähendab "tänamist." Armulauas väljendatakse oma tänu Jumala paljude andide ja armude eest, iseäranis loomise eest; lunastuse eest Issanda ja Päästja, Jeesus Kristuse läbi; ja pühitsemise eest.
  
• Sakramenti nimetatakse Issanda õhtusöömaajaks, kuna selles meenutatakse Jeesuse viimset õhtusöömaaega koos apostlitega Suurel Neljapäeval ning oodatakse Talle pulmapidu taevases Jeruusalemmas. Armulaua kõige algsem nimetus kirikus oli leivamurdmine, mis tuletab meelde, kuidas Jeesus pühitses paasapüha. See oli eelaimdusena, et Teda murtakse meie eest, et meil oleks igavene elu. Pühakiri ütleb ka, et algkristlased tundsid ülestõusnud Issanda ära "leivamurdmisest" (Lk 24:35).
  
• Armulaud on ühtlasi Issanda kannatamise ja ülestõusmise mälestamine. See on püha ohver, mis muudab kohalolevaks Kristuse ristiohvri meie eest ning mis sisaldab kirikupoolset ohverdust.
  
• Seda sakramenti nimetatakse ka euharistlikuks kogunemiseks, et rõhutada: armulauda pühitsetakse ustavate kogunemisel, kes on kiriku nähtav väljendus. See on ka püha ja jumalik liturgia, kiriku liturgilise elu süda, ning "pühim sakrament, kuna see on sakramentide Sakrament."
  

Armulaud on ühtlasi püha osadus (kommunioon), kuna see ühendab meid Jeesus Kristusega ja liidab meid tema ihuks, kirikuks. Veel nimetatakse armulauda pühaks missaks. Me peame saama armulauaks teiste inimeste jaoks, Kristuseks, keda me selles pühimas sakramendis vastu võtame. ( http://www.katoliku.ee/node/72 )
Anglikaani kiriku 39 usuartiklis öeldakse aga armulaua kohta:
Püha armulaud pole üksnes kristlaste omavahelise heatahtlikkuse märk, vaid on pigem meie lunastuse sakrament Kristuse surma kaudu. Neile, kes seda õiglaselt, väärikalt ja uskudes vastu võtavad, on leib osadus Kristuse ihuga ja õnnistatud karikas osadus Kristuse verega. (Anglikaani kiriku 28. usuartikkel)
Ühine on mõlemale kirikule seega: armulaud on lunastuse sakrament, armulaual meenutatakse Kristuse surma ning ollakse Temaga osaduses.
Missa kui ohver
Katoliiklased usuvad, et missa on ohverdus , mille Kristus seadis Viimsel Õhtusöömaajal. Missa kujutab Kristuse ohverdust ristil ja on selle kaudu toiming, mis teeb kristlased pühaks ja Jumalale meelepäraseks. See toimub kolmel viisil:

• armulauaohver kiidab ja tänab Jumal Isa kõigi tema loendamatute loomisandide eest ning üleva lunastuskingituse eest. Ennastohverdavas armastuses on Jeesus ülempreester ja samas ohver, kes toob end missa pühitseja ja kristliku koguduse kaudu kiituse, tänu, palve ja lepitusega ohvriks.
  
• armulaud muudab kohalolevaks Kristuse ristiohvri, meenutades ja ellu rakendades selle vilju Kristuse ihu liikmete jaoks. Kristus, kes armulauas veretult ohverdatakse, on seesama Kristus, kes suri meie pattude eest. Kuna kirik on Kristuse ihu, mille "pea" on Kristus, siis on kirik selle pühitseva ohverdusega vahetult seotud. Seetõttu on missaohver ka kristliku koguduse ohver, millega kaasnevad koguduse adoratsioon, palved, kannatused ja teod. Lisaks on see kogu kiriku ohver: selle ohvri toovad paavst, kes on kiriku ühtsuse märk ja teener; kohaliku piiskopkonna piiskop; armulauda pühitsevad preestrid ; ning kõik kiriku ustavad, kes elavad veel maa peal, samuti need, kes on juba võitnud taevase tasu. Viimaks tuuakse see ohver lahkunud usklike eest, kes viibivad veel puhastustules. Kirik toob missaohvri, et nad võiksid täielikult osa saada Kristuse valgusest ja rahust.
  
• armulaud pühitseb Kristuse ligiolekut tema sõna ja vaimu väes. On tõsi, et Issand viibib meie juures väga mitmel viisil: Pühakirja sõnas; kristlaste palvetes; väikestes gruppides, kes kogunevad Issanda nimel; vaestes, haigetes ja vangides; sakramentides, mis Kristus on rajanud; missaohvris; missat pühitsevas preestris. Ning Issand on ainulaadsel viisil ligiolev armulauaelementides - konsekreeritud leivas ja veinis, mis on Kristuse ihu ja veri . ( http://www.katoliku.ee/node/72 )
  

Anglikaani kiriku usuartiklites kirjutatakse : Kristuse ühekordne ohver on täielik lunastus , lepitus ja kogu maailma kõigi pattude – niihästi pärispatu kui ka tegelike pattude – heakstegemine. Ja ei ole ühtegi teist pattude lunastust kui ainult seesama. Seetõttu on missaohvrid, mille kohta tavaliselt öeldi, et preester ohverdab neis Kristuse elavate ja surnute karistuse või süü kustutamiseks, nurjatud väljamõeldised ja hukatuslikud pettused. (Anglikaani kiriku 31. usuartikkel)
Siiski on anglikaani kiriku armulauateoloogias on väga erinevad vaatenurgad , millest üks on üpris lähedane katoliku kiriku mõistmisele, teine aga toob esile anglikaani kiriku kalvinistliku traditsiooni. Mõlemad teoloogilised käsitused peegelduvad 19. sajandist alates kahes peavoolus: kõrgkiriklikus ja madalkiriklikus suunas ja sellega ka väga erinevas kiriklik-liturgilises tegelikkuses. Ka siin on armulauateoloogia peateemadeks missaohvriproblemaatika ja Kristuse reaalpresents armulauaelementides. Erinevad ütlused missaohvri küsimuses toetuvad The Book of Common Prayer’i erinevatele versioonidele. Vanim neist (1549) lisab konsekratsioonipalvele ohvripalve ning on sellega üsna lähedane katoliku kiriku õpetusele ja praktikale, samas kui hilisemates variantides (1552 ja järgmised) sisaldub ohverdustoiming pärast kommuniooni tähenduses, et anname end saadud anni jõul ja tänus täielikult Jumalale. Sellest tuleneb teoloogiline käsitus, et Kristus on eukaristis kohalolev nõnda: nagu Ta kord oma maise elu ohverdas, nii ohverdab Ta ennast praegu eukaristis ja meie Kristuse ihu liikmetena oleme osalised selles ohvris. (Müller 1993: 188)
Kristuse kohalolu armulauas
Täiesti erinev on ka arusaam, mil viisil on Kristus armulauas kohal.
Katoliku kiriku katekismus seletab seda Trento kirikukogu õpetust tsiteerides: Usk, mis on Püha Vaimu and, võimaldab katoliiklastel uskuda aukartustäratavat tõde, et armulauas "sisaldub meie Issand Jeesus Kristuse ihu ja veri, ühes Tema hinge ja jumalikkusega ning seetõttu kogu Kristus tõeliselt, tegelikult ja substantsiaalselt".
Kristuse kohalolekut konsekreeritud armulauaelementides nimetatakse "tõeliseks kohalolekuks." See ei tähenda, et Issand pole kohalolev mõnel muul viisil; pigem rõhutab see Tema kõige täielikumat ligiolu armulauas. Nimelt armulauas teeb Jeesus Kristus Jumala ja inimesena end meile täielikult ja tervenisti kohalolevaks, see tähendab, substantsiaalselt kohalolevaks.
See, kuidas Jeesus on kohal konsekreeritud leivas ja veinis, on müsteerium. Mõiste transsubstantsiatsioon väljendab seda, et konsekratsiooni ajal muutuvad leiva ja veini reaalsus (substants) Jeesuse reaalsuseks - tema ülestõusnud, kirgastatud ihuks ja vereks. Issand on täielikult ja tervikuna kohalolev mõlemas armulauaelemendis alates konsekratsiooni hetkest niikaua kuni armulauaelemendid olelevad. Võtta vastu Jeesus leiva "kujul" või veini "kujul" tähendab võtta vastu kogu Kristus, kuna ta on täielikult kohalolev mõlemas elemendis. ( http://www.katoliku.ee/node/72 )
Anglikaani kirikus on Kristuse kohaloleku osas olnud mitmeid erinevaid suundi. Cambridge ülikooli professor Martin Bucer (ehk Butzer, 1491–1551), kes mõjutas määravalt Inglise kiriku teoloogiat, eitas ühest küljest meelte poolt kogetavat Kristuse kohalolu armulauas, teisest küljest esindas ta arusaama, et Kristus on kohal leiva ja veini elementides. Bucer teeb vahet välise ja vaimuliku või sisemise vahel ja on seetõttu oma mõtlemises lähedal müstikutele. Ta jõuab järeldusele, et Kristuse ihu märk ehk leib pannakse suhu . Samal ajal pakutakse hingele tõelist Kristuse ihu. Bucer ütleb: „Suu võtab vastu leiba ja usu suu tõelist Kristuse ihu.“
( http://www.calsky.com/lexikon/de/txt/e/eu/eucharistie.php )
Buceri müstilisest positsioonist mõjutatuna ütleb hiljem Canterbury peapiiskop Thomas Cranmer ( 1489 –1556): „...see on Kristuse Tõeline Ihu, seesmiselt usu kaudu söödud kõigi nende poolt kes tulevad Tema juurde nii nagu ette nähtud, ja süües toidab See neid igaveseks eluks.“ Kuid Cranmer eristub oma ütlustes Bucerist, sest ta ei kasuta ainult Piibli keelt. Tema vastused mõjuvad selgematena kui Buceril: „Me ei ütle, et Kristuse Ihu on leivas ja veinis või leiva ja veini kujul või nendes, kes sellest söövad ja joovad olemas ihulikult, loomuse poolest ja liha poolest: vaid me ütleme, et Ta on ihulikult ainult taevas ja vaimulikult nendes, kes vääriliselt söövad ja joovad leiba ning veini.“
( http://www.calsky.com/lexikon/de/txt/e/eu/eucharistie.php )
Radikaalsed anglikaani teoloogid võrdlesid Kristuse ihu söömist armulaual isegi kannibalismiga. Peapiiskop John Tillotson (1630–1694) läks oma „ Discourse against Transubstantiation’is“ nii kaugele, et tuletas ladinakeelsest väljendist hoc est corpus väljendi hocus pocus. Ta kirjutas, et on naeruväärne ja skandaalne uskuda, et armulaual süüakse Inimese Poja ihu ja juuakse Tema verd.
( http://www.calsky.com/lexikon/de/txt/e/eu/eucharistie.php )
19. sajandil toimus anglikaani kirikus otsustav pööre nn Oxfordi liikumise kaudu. Reaalpresents avastati taas, küll aga pigem rooma -katoliiklusele lähedasemal moel.
Buceri ja Cranmeri erinev hoiak kajastub 39 usuartiklis:
( http://www.calsky.com/lexikon/de/txt/e/eu/eucharistie.php )
Transsubstantsiatsiooni või veini ja leiva substantsi muutumist armulauas ei saa Pühakirja kaudu tõestada, vaid see on selge sõnaga Piibli vastu, moonutab sakramendi olemust ja on andnud põhjust ebausuks.
Kristuse ihu antakse, võetakse vastu ja süüakse armulauas ainult taevasel ja vaimulikul viisil. Vahendiks aga, mille kaudu Kristuse ihu armulaual vastu võetakse ja süüakse, on usk. (Anglikaani kiriku 28. usuartikkel)
USA episkopaalkiriku kateksimus väljendab tänagi selle sakramendi kahesugust iseloomu: väline vorm ja sisemine, vaimne arm. Mõlema reaalsuse tunnustamisega kasutatakse anglikaani lahendust eukaristi küsimustes via media’na.
( http://www.geistigenahrung.org/ftopic9698-10.html )
Armulaua jagamise kujust
Kui anglikaani kirikus võeti vastu otsus jagada armulauda mõlemal kujul juba Edward VI ( 1537 –1553) valitsemisajal (ettepanek pidi läbima parlamendi. Otsus armulaua jagamise kohta kahel kujul võeti vastu juba aastal 1547. 1548. aasta märtsis ilmus The Order of the Communion, milles Ladina missa armulaualiturgiale liidetakse koguduse armulaud emakeeles ja mõlemal kujul) (Bieritz 2004: 498; http://justus.anglican.org/resources/bcp/Communion_1548.ht m), siis katoliku kirikus langetati see otsus alles Vatikani II kirikukogul (toimumisaastad 1962–1965).
Põhjus, mis katoliku kirikus jagati armulauda ainult leiva kujul, seisnes aukartuses püha vere ees, aga ka hirm, et mõni tilk võib kogemata maha loksuda. Mõnel pool olid ainult leiva jagamisel hügieenilised põhjused. Alates Vatikani II kirikukogust jagatakse armulauda mõlemal kujul ka koguduseliikmetele. Seda küll väiksemates ringides – näiteks laulatusel. (Frieling 1991: 26) Katoliku kiriku artiklites „See on meie usk“ kirjutatakse aga: „Võtta vastu Jeesus leiva "kujul" või veini "kujul" tähendab võtta vastu kogu Kristus, kuna ta on täielikult kohalolev mõlemas elemendis. Kuid armulaua söömaaeg kui märk on täiuslikum, kui võtame Teda vastu mõlemal kujul.“3
Anglikaani kiriku usuartiklites on kirjas: Issanda karikat ei tohi ilmikutele keelata; sest mõlemaid sakramendi osi peab Kristuse seadmissõnade ja käsu alusel antama võrdselt kõikidele kristlastele. (Anglikaani kiriku 30. usuartikkel)
Armulaua vääritust ja väärikast vastuvõtmisest
Mõlemad kirikud tunnistavad ühiselt, et armulauda ei tohi vastu võtta vääritult.
Katoliku kiriku artiklites „See on meie usk“ öeldakse: Armulauda tuleb vastu võtta vääriliselt, see tähendab, me peame olema pühitseva armu seisundis. Kui me teame, et oleme teinud surmapattu, siis peame eelnevalt vastu võtma meeleparanduse sakramenti. Püha Paulus hoiatab: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb. Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast. Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.“ (1Kr 11:26-29)
Enne armulauale minekut tuleb selleks alandlikult valmistuda, pidades vastavat paastu (üks tund hoiduda söögist ja joogist), näidates ühtlasi oma riietuse ja käitumisega missal austust Issanda vastu Pühimas Sakramendis ning väljendades oma vääritust väeülema sõnul: "Issand, ma ei ole seda väärt" (vt Lk 7:1-10). ( http://www.katoliku.ee/node/72 )
Anglikaani kiriku 29. usuartiklis seisab: „Jumalatud ja need, kellel puudub elav usk, litsuvad Augustinuse sõnade järgi küll lihalikult ja nähtavalt hammastega Kristuse ihu ja vere sakramenti, ei saa aga mingil moel Kristusest osa, vaid söövad ja joovad sakramenti või selle suure asja sümbolit pigem iseendale kohtuks. “4
Ehkki katoliku ja anglikaani kirikute armulauateoloogias on üksteisele vastukäivat, ollakse mitmetes küsimustes ka ühte meelt (armulaua vääriline vastuvõtmine, armulaud kui lunastuse sakrament, osadus Kristusega) või sarnastel seisukohtadel (armulaua jagamine kahel kujul). Mõlemad kirikud peavad armulauda kristliku elu jaoks väga oluliseks.
Kasutatud kirjandus
http://www.katoliku.ee/node/72
www.theology.de/downloads/1571bekenntnisderanglikaner.doc Anglikaani kiriku 39 usuartiklit (Das Bekenntnis der Anglikanischen Kirche - Die 39 Artikel von 1571)
http://www.calsky.com/lexikon/de/txt/e/eu/eucharistie.php
http://www.geistigenahrung.org/ftopic9698-10.html
Frieling, R. Ortmann, E.-A. Katholisch und Evangelisch. Göttingen: Vandenhoeck und Ruprecht, 7. (ümbertöötatud) trükk, 1991.
Bieritz, K.-H. Liturgik. Berlin – New York , de Gruyter Studienbücher, 2004.
Müller, G., väljaandja. Theologische Realenzyklopädie. I osa. New York: de Gruyter Studienbücher, 1993.
http://justus.anglican.org/resources/bcp/Communion_1548.ht m (The first
Communion service in English )
1 http://www.katoliku.ee/node/72
2 http://justus.anglican.org/resources/bcp/Communion_1548.ht m - The Order of the Communion
3 http://www.katoliku.ee/node/72
4 Anglikaani kiriku 39 usuartiklit – 29. artikkel „Et jumalatud ei sööks pühal armulaual Kristuse ihu“