Kristlus (1)

Referaat
KRISTLUS
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Koostaja : Egle Rohtla
ÄM I
Tartu, 2007
Mina olen pagan . Siiski tundub huvitav süübida usku ja seda puudutavasse. Olen lugenud raamatuid, mille sisu läheb väga sügavale religiooni põhimõtetesse ja ma olen hakanud tõsiselt kartma . Miks karta ja mida karta? Karta raamatu lugemisel usklikuks muutuda? Karta et need tõed hakkavad kummitama? Karta avastada midagi, mis pole oodatud...nii olen jätnud hirmu pärast lugemata pooled raamatud.
Inimesed, kes usust ja selle põhimõtetest suurt midagi ei tea muutuvad tihti skeptiliseks ja sarkastiliseks, kaheldes kõiges. Kaheldes selles, et kuidas siis ikkagi on/oli võimalik kirja panna kellegi elulugu ja õpetusi tehes seda tagant järele...
Neil on õigus aga kristlus on usk ja usk põhinebki ainult uskumisel. Seda on sellest arusaamiseks kõige rohkem vaja.
Vaidlejaid ja uskumatuid leidub ka siis, kui asja on oma uskumatu silmaga ka ise pealt nähtud. Alati saab vastu väita ja protesteerida.
Mina ei tea, kas ma usun aga kui ma tunnen sellist põhjendamata hirmu, siis ilmselt ükskõikne ma ei ole.
Kust on kristlus üldse alguse saanud?
Kristlus oli algselt judaismi usulahk , mis esimeste sajandite jooksul pKr kasvas teistest kultustest ja religioonidest suuremaks . Kristluse levikule ja põhjendamisele panid koos Jeesusega aluse apostlid , kellest tähtsaimad on Peetrus , Johannes ja hilisem liitunu Paulus.
Praegu on kristlusel üle kahe miljardi pooldaja (kristlase) ning ta on suurim maailmareligioon .
Kristliku usu lahtiseletamisega tegeleb kristlik teoloogia ehk usuteadus ning kristluse ajalooga Kiriku ajalugu (kirikulugu).
Kristlus on usund , mille rajaja oli Naatsaretis sündinud ja 1. sajandil elanud Joosepi kasupoeg ja Maarja poeg Jeesus . Jeesus rajas koguduse ja pärast tema ristisurma hakkasid apostlid teda nimetama messiaks ehk kreeka keeles Christós (Kristus). Sellest tuleneb Jeesuse järgijate nimetus kristlased .
Kirik sündis seejärel, kui jüngrid olid veendunud, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Kuna esimesed kristlased oli enamjaolt huvitatud Jeesuse surmast ja üles tõusmisest ning tema õpetustest, siis on meie teadmised tema elukäigust puudulikud. Sellest mida Jeesus tegi ja õpetas annab ülevaate Uus Testament .
Jeesus oli Juudamaa mees, keda kristlased pidasid Jumala Pojaks, kuid selle uskumuse juures peituvad sügaval juudi traditsioonis ühes kristliku arusaamaga Uue Testamendi suhtest Vanasse Testamenti. Lugu Jeesusest ja selle varased tõlgendused, kus teda nimetatakse Kristuseks või Messiaks, on talletatud Uues Testamendis , mis omakorda koosneb evangeeliumitest,
kirjadest ning muudest 1. sajandist pKr pärinevatest kirjutistest. Kõik need tunnistavad, et Jeesus oli ja on Jumala kehastus, kelle ülesanne on taastada Jumala vägi ja mõju maailma üle.
Evangeeliumid
Evangeeliumid jagunevad neljaks ja need neli evangeeliumi omistatakse Matteusele, Markusele, Luukale ja Johannesele. Kolm esimest evangeeliumi kasutasid sama materjali Jeesuse loo jutustamiseks ning neid tuntakse sünoptiliste evangeeliumidena. Need põhinevad suulisel traditsioonil. Neis leitud erinevused näitavad, kuidas kristlased rakendasid oma elus Jeesuse õpetust.
Matteuse evangeelium : Sümboliks on inimnägu või – figuur . Evangeelium valmis enne 1. sajandi lõppu.
Markuse evangeelium: Sümboliks on lõvi. Seda on peetud konarliku stiili ja värvikate detailide tõttu vanimaks. Kirjutatud 65-75 pKr.
Luuka evangeelium: Sümboliks on tiivuline härg. Kirjutatud 70. aasta paiku ning keskendub mittejuutidest lugejate vajadustele.
Johannese evangeelium: Sümboliks on kotkas. Tõenäoliselt pärineb see 1. sajandi lõpust, kuid seda on peetud ka varasemaks.
Pole võimalik kirjutada Jeesuse elulugu, sest evangeeliumid keskenduvad tema kuulutusele- neile kolmele aastale, mil ta oli ringi rändav õpetaja. Need kujutavad teda õpetajana, kes rääkis Jumala tegudest maailmas. Jeesus rääkis Jumala võimust, kuid ka kaastundest, iseäranis patte andeks andes ja uut elu luues . Jeesust kujutatakse ka imetegijana, ennekõike ka ravijana, kelle tegudest paistab Jumala vägi.
Sõna INKARNATSIOON (lihakssaamine) tuleb ladinakeelsest sõnast in carne, mis omakorda tähendab „ihu“ või „liha sees“, ning kristlikus usus tähendab see veendumust, et Jumal tuli inimesena maa peale. See inimene oli Jeesus, rändõpetaja, kes elas Palestiinas 1.saj pKr. Kristlased usuvad, et Jumala igavene ja muutumatu loomus on seotud Jeesuse Inimliku loomusega – ta on mõlemat-nii tõeline inimene kui ka tõeline Jumal.
Usk Jeesuse inimlikku ja jumalikku loomusesse rajaneb tema enda ütlustel, mis on kirja pandud evangeeliumides Uues Testamendis. Tema vägi ravida inimesi, anda andeks patte ja vahel ka kohut mõista ei pärine temalt endalt, vaid Jumal Isalt.
Püha Kolmainsus: Jumalat ei ole võimalik kirjeldada: „Jumalat ei ole keegi näinud“. Miks siis kujutatakse teda vana mehe, tuvi ja lapsena? Kristlased usuvad, et Jumal ilmutas end loomises(Isa ja Kuningas), lunastuses(Jeesus kui Jumala Poeg) ja vaimu pidevas kohalolus ja andides (Püha Vaim). Jumal ilmutas end nii, kuid ta on palju enam. Jumal on kolme isiku vaheline armastus, mis laieneb kogu inimkonnale. Seepärast on Jumal kolm ja ikkagi üks, ta pole kolm Jumalat, vaid Üks, keda tuntakse Armastusena.
Viimne ehk Püha Õhtusöömaaeg on kõige viimane söömaaeg, mille Jeesus pidas koos oma jüngritega enne oma surma.
„…karikas, mida me õnnistame, - eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus?“ / 1. KORINTLASTELE 10:16
Leib ja vein olid iga söömaaja tavaline osa. Paasapühadel pidi leib olema hapendamata. Kuna Paasapühi seostatakse viimse õhtusöömaajaga, kasutatakse Läänekirikus õhukesi hapendamata leibasid. Idakirik ei tunnista seda traditsiooni, sest Uues Testamendis ei ole juttu hapendamata leibadest.
Euharistia, seda nimetatakse ka missaohvriks või armulauaks, on rituaal , kus usklikud võtavad viimse õhtusöömaaja leiba ja veini, mille kaudu Jeesus tõotas olla nendega aegade lõpuni.
Jeesus löödi risti väljaspool Jeruusalemma piire paasapühade ajal enne sabatipäeva. Ta sattus vastuollu templi võimukandjatega , kes uskusid , et kõiki Jumala poolt Moosesele antud seadusi tuleb täita, enne kui Messias (tähendab Heebrea keeles „võitu, salvitu.“ Vanasti salviti kuningaid märgiks, et nad on Jumala poolt välja valitud.) saab tulla Jumala riiki maa peale tooma . Jeesus kõneles Jumala antud meelevallaga ja tema õpetus selle kohta, et tegelik suhe Jumalaga sõltub usust ja seda kajastavast elust oli neile täiesti vastuvõetamatu. Tema keeldumine allud ülempreestrile oli surmanuhtlusega karistatav solvang , mille eest ta anti riigi vaenlasena üle Rooma ametivõimudele. Jeesus leppis oma surmaga, ega öelnud ka surma palge ees lahti sellest, millesse ta uskus.
Legend räägib, et merelind pelikan vihastas oma poegade peale ja tappis nad. Kuid kahetses oma tegu nii väga, et rebis nokaga oma rinda ning tema veri äratas pojad uuesti ellu. Pelikanis nähakse Kristuse ohvri võrdkuju, sest tema valatud veri annab paljudele osaduse ülestõusmises, ennekõike neile, kes joovad armulaual tema verd(veini).
Jeesuse hukkamist kurjategija kombel on sageli tõlgendatud kui tema soovimatust olla kuningas, hoolimata kroonist, sest ta oli nii Jumal kui inimene. Jeesus võidab surma ja teda on nähtud noore väejuhina, kes juhib oma rahva võidule; selles lunastuskontseptsioonis kutsutakse teda ladina keeles Christus Victor.
Jeesuse sõbrad ja perekond teadsid, et ta suri ristil . Enamik jüngritest põgenes, kuid naised jäid risti alla, kuni ta suri. Nad olid hämmastunud, kui Jeesus ilmus nende ette peale surma äravõitmist. Jeesust kujutatakse hoidmas punase ristiga lippu. See on ülestõusmise sümbol ning sageli lehvib see pühapäeviti kirikus. See on ka Püha Jüri lipp .
Kirik koosneb neist inimestest, kes vastanud Kristuse kutsele jätkata maailmas tema tööd. Nad järgivad tema eeskuju õpetades, jutlustades ja teisi teenides, eriti neid, kes kannatavad puudust, olles Kristuse käed, jalad ja keha selles maailmas.
Kirik on paigaks, kus inimesed saavad palvetes Jumalat ülistada, paluda temalt abi ja mõtiskleda tema sõnade üle pühakirjas. Paljudes kirikutes on teatud ala või kabel , kus säilitatakse muude tegevuste ajal vaikus .
Meie Isa palve :
Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi! Sinu riik
tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Meie
igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie
võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja ära saada
meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! Sest Sinu päralt on
riik ja vägi ja au igavesti . Aamen.
Millest tulenes ristiusu populaarsus?
Välised eeldused olid soodsad. Rooma impeeriumis valitses rahu ja kord, kõikjal osati kreeka keelt, Uue testamendi ja kristlaste keelt. Vahemeri oli puhastatud piraatidest. Suurepärased sõjateed viisid kõigist provintsidest Rooma. Kuid neil ei liikunud üksnes kristlased, vaid ka teiste õpetuste, maailmavaadete ja usundite saadikud. Kui vana roomluse allakäigu üle kurtev Tacitus mainib ristiusku, siis paigutab ta selle ühte ritta idamaiste religioonidega, mis valgusid pealinna. Kuigi Rooma Kapitooliumil ohverdati korrapäraselt Jupiterile ning riik pidas ülal templeid ja preesterkonda, oli Taciusel põhjust muretseda: vanadesse jumalustesse veel vaevalt usuti ja hoolimata keisrite mitmest katsest ei ärganud riigiusund enam rahva usundina ellu. Tõsi küll, riik oli salliv ega keelanud ametlike kõrval teenimast teisi jumalusi. Eriti haritlaskonda kuuluvad inimesed leidsid lohutust filosoofiast, mis rõhutas meelerahu ja saatusele alistumise vajalikkust . Laiemate rahvahulkade igatsuse lunastuse järele täitsid idamaised usundid. Erinevalt kujutlusvõimetust riigiusundist apelleerisid uued usundid tunnetele. Neis kõigis oli samalaadne lunastusõpetus: uskujad pääsevad salapäraste toimingute abil osalema jumaluse surmas ja ülestõusmises.
Idamaiste religioonide ühisjooned tõid kaasa nende osalise segunemise.
Oli siiski kaks usundit, mis püsisid teistest lahus: judaism ja kristlus. Sünagoogil oli aga ahtam uks kui kirikul. Pärast Jeruusalemma hävitamist oli judaism muutunud senisest õigeusklikumaks, sulgunud endasse ja loobunud misjoni tegevusest. Selle asemele astus kristlik kirik, kes oli juutlusest võtnud omaks monoteismi ja kõrge moraali, kuid vabanenud selle pedantsete pärimuseeskirjade ahelaist. Ristiusu edukusel oli mitu põhjust. Üks tähtsamaid oli vastastikune hoolekanne. Kaitstes oma usku rõhutasid kristlased, et nad on korralikud kodanikud. Hoolitsedes oma ligimeste eest näitasid nad üles eneseohverdust ja rajasid sel viisil lihtrahva seas teed enda juurde jõudmiseks.
Armastades oma ligimest nagu iseennast …
Kasutatud kirjandus:
Simo Heininen, jt… 1990. Kiriku ajalugu ja teave. Leeriõpik Nr: 3.

John Bowker. 1997. Maailma usundid.

Toomas Jürgenstein. 1997. Piibliõpik

http://et.wikipedia.org/wiki/Kristlus