Kirjanduse mõisted (0)

Mõisted

A & O – kreeka tähestiku esimene ja viimane täht A (alfa) ja Ω (omega) tähistavad kristluses Jumala lõpmatust, täiuslikkust, kõikehõlmavust ning seda, et Jumal kui Looja (põhjus) on nii algus kui ka lõpp (viimane eesmärk on ühineda Temaga). (“Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!” Ilm 22:13).
A.D. Anno Domini (lad k.) – Issanda aastal. Lühendiga tähistatakse aastaid pärast Kristuse sündi. Kristliku ajaarvamise algus ei lange tegelikult täpselt kokku Jeesuse sünniga. Ajavahe tuleb arvutusveast, mille tegi Rooma abt Dionysius Exiguus (vahemikus 540-560 pKr), kui ta pani oma paasapühade tabelis Diocletianuse 248. aasta asemele aasta 532 “Domini nostri Jesu Christi”, sest ta pidas väärikamaks tähistada “aastate kulgu Kristuse inimeseks saamise järgi”, kui mehe järgi, kes oli “pigem türann kui keiser”. Ajaloolaste jaoks see paariaastane nihe ei kujuta mõistagi mingisugust probleemi Jeesuse kui ajaloolise isiku elu uurimisel .
Aabrahamlikud usundid – monoteistlikud usundid judaism , kristlus , islam; nende usundite vahel valitseb tihe ajalooline side ning kõigis kolmes on oluline koht prohvetitel ning Aabrahamil (eluajaks peetakse 19. saj enne Kristust), kellest kõnelevad nii Piibel (Vana Testament ) kui ka Koraan . Aabrahamlikud usundid õpetavad, et inimesel on üks maine elu ja elu pärast surma.
Aamen ( heebrea k.) - Sõnajuurel ‘mn (amen) on mitmeid tähendusi, näiteks tõde, kindlus, kindel alus, pind, truudus , usaldus, usaldamine, millelegi toetuma, midagi uskuma. Niisiis väljendab “aamen” usku Jumalasse kui kindla püsi leidmist, usaldusliku astumist Jumala sõna pinnale, omapoolset kinnitust ja nõusolekut.

Advent; adventus (lad. k.) – tulemine. Advendiaeg on ootusaeg enne Kristuse sündi, mis algab 4 pühapäeva enne jõulupühi.

Apostel; apostolos (kreeka k.) - lähtub verbist “volitustega läkitama”. Jeesus Kristusel oli 12 jüngrit ( Siimon , Andreas, Jaakobus, Johannes, Filippus, Bartolomeus, Toomas, Matteus , Jaakobus, Tadeus, Siimon, Juudas Iskariot), kellest said lõplikult apostlid selle sõna otseses tähenduses peale ülestõusmist. Kristus tegi neist kaheteistkümnest oma õiguslikud ja isiklikud esindajad. Arv 12 vastab Iisraeli poegade arvule, kes panid aluse väljavalitud jumalarahvale. 12-kesi pidid nad esindama uut Iisraeli, olema ülestõusmise tunnistajad, olema osalised Jeesuse missioonis, kes andis neile meelevalla õpetada, anda andeks patte ning ehitada ja juhtida Kirikut. Nad olid Jeesuse juures tema avaliku tegevuse algusest kuni surmani ning nende meeste tunnistusel pidi põhinema Kiriku usk.
Ateism - jumala(te) eitamine
Epifaania – sõna tuleb kreeka keelest ning tähistab millegi saamist või ilmsiks tulekut. Kirikukalendris tähistab Epifaania kolmekuningapäeva ning Kristuse ristimise päeva. Kolmekuningapäeval sai vastsündinud Jeesus esmakordselt nähtavaks idamaa tarkadele, kes esindasid kogu tolleaegse maailma erinevaid rahvaid. Jeesuse ristimisel 33 aastat hiljem tuli esmakordselt ilmsiks see, et ta on Jumala Poeg.
Euharistia – tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähistab “tänu” ja “tänamist”; Euharistia tähendab liturgias armulauasakramenti, mis on kristliku jumalateenistuse tähtsaim osa. Kristlik armulaud on leiva ja veini kujul, mis Püha Missa käigus pühitsetakse Jeesuse enda ihuks ja vereks. Jumalateenistuse tähendus kristluses on seega eeskätt jumaliku lunastusteo tänuga vastuvõtmine.
Evangeelium; euangelion (kr.k) - eu- "hea", -angelion "sõnum". Piiblis (Uues Testamendis) on 4 evangeeliumit, mis jutustavad Jeesus Kristuse elust ja õpetusest. Evangeeliumide kirjapanijaid - Matteust, Markust, Luukast ja Johannest - nimetatakse evangelistideks.

Ex-nihilo (lad. k.) - (loomine) ei millestki; see idee viib mateeria tagasi Jumalani. Täiel määral kehtib see väide alles kristliku mõtlemise kohta. Antiikaja jaoks jäi mateeria aloogiliseks, jumalikule võõraks aineks, mis ühtaegu tähistab ka tegelikkuse mõistetavuse piiri.

Ingel; angelus (lad k.) - sõnumitooja, saadik

Inkarnatsioon – lihaks saamine

INRI - lühend ladinakeelsest IESVS·NAZARENVS·REX·IVDÆORVM (Jesus Nazarenus, Rex Iudaeorum), mis on tõlkes “Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas”. Jeesuse-aegse kombe kohaselt kinnitati ristilöödu pea kohale tahvel, millel oli kirjas tema süü. Kuna hukkamõistjad ei leidnud Jeesusel muud süüd, kirjutati tema pea kohale see lühend.

Kolmainsus – kristluse keskne kontseptsioon Jumalast, kes on Isa, Poeg ja Püha Vaim (kolm Isikut ja üks loomus).
Kreedo; credo (lad.k) - mina usun, usutunnistus ; sõna credo on jäänukvormel algsest dialoogist “kas sa usud – ma usun”. Täna kasutusel oleva usutunnistuse peamine vorm on välja kujunenud 2. ja 3. sajandi jooksul seoses ristimistalitusega.
Kristus – tuleb kreekakeelsest sõnast Χριστός (Khristós), mis tähendab “salvitud, võitud”. Samatähenduslik on heebrea keelest tulnud sõna “ messias ”. Salvitu tähendas Jeesuse kaasajal kuningat.

Missa – roomakatoliku kiriku jumalateenistus. (Missa osad on Kyrie , Gloria, Credo, Sanctus, Agnus Dei.) Missa on ka üks levinumaid Euharistia sakramendi nimesid.

Messias – vt Kristus
Monoteism – usk ainujumalasse
Polüteism – usk mitmesse jumalasse
Religioon ; religare, re-ligio (lad. k.) – taassiduma; seega väljendab sõna “ religioon ” sidet inimeste ja Jumala vahel.

Roosipärg; rosarium (lad k.) – roosi aed; üks populaarsemaid traditsioonilisi palveid katoliku kirikus, milles pöördutakse Isa, Poja ja Püha Vaimu poole ning palutakse Neitsi Maarja eestkostet. Roosipärga peetakse ka evangeeliumi sõnumi lühikokkuvõtteks, sest see meditatiivne palve keskendub tähtsamatele sündmustele Jeesuse ja Neitsi Maarja elus. Kujundlikult tähendab palve nimi seda, et palve lugeja pakub palveid kui roose Neitsi Maarja jalge ette.

Sakraalne; sacer, sanctus (lad.k) – püha

Sakrament - Kristuse seatud seitsme pühitsustoimingu koondnimi ladina keele levialal (lad k. sacramentum on mitmetähenduslik – pühitsus, aga ka truudusvanne, tagatis). Sakramendid tähistavad Jumala truudust oma lubadustele ning inimese jaoks jumaliku (nähtamatu) armu saamist (nähtavate) rituaalide kaudu. Kreeka keele levialal vastab sellele mõistele “müsteerium”, ka “saladus”. Seitse sakramenti on: ristimine, armulaud, kinnitamine (konfirmatsioon), abielu, meeleparandus (pihisakrament), vaimulikuseisuse sakrament ja haigete salvimise sakrament.

Sekulaarne – ilmalik, väljaspool religioosset konteksti

Teoloogia – tuleb kreeka sõnadest “Theos” (Jumal) ja “ logos ” (sõna); uurib Jumala sõna ja ilmutusi. Logose mõiste on kristliku usu keskmes. Logos tähistab lisaks “sõnale” veel mõistust, mõtet – niisiis mõtet, mis on sõna, mis on suhe, mis on loov. Jumal, kes on Logos, tagab maailma ja inimeste olemise mõistuspärasuse, mõistuse jumalapärasuse ja Jumala mõistuspärasuse, olgugi, et tema mõistus ületab lõpmatult inimeste oma.
Tähendamissõna – võrdum, kujundlik jutt.
Uus Testament – Piibli teine osa, mis on kirjutatud pärast Jeesuse sündi ning on kristlaste jaoks Uue Lepingu tähenduses. Uus Testament koosneb 27 raamatust, millest 4 esimest on evangeeliumid. Uus Testament on kirjutatud valdavalt vanakreeka keeles. (Arvatakse, et Matteus kirjutas heebrea keeles, kuigi meieni on jõudnud ainult kreekakeelsed tekstid.)
Vana Testament – Piibli esimene osa, mis on kirjutatud enne Jeesuse sündi. Vana Testament on kirjutatud valdavalt heebrea keeles. Väljend "Vana testament" on tõlge ladinakeelsest väljendist Vetus Testamentum tähenduses Vana Leping. Vana Testament on judaistide ja kristlaste jaoks ühine pühakiri, Uut Testamenti judaistid pühakirjana ei tunnista.

Variser – kirjatundjad Jeesuse ajal, kes määrasid oluliselt kohalikku elu. Variserid kaitsesid isade kultuuripärandit kreekameelsete ja hellenismiga sulandumise eest. Nende jaoks oli oluline seaduse range järgimine, hoidumine kõigest mittejuutlikust, ebapuhtast. Oli suur julgustükk Jeesuse poolt esitada nendele meestele üleskutse patukahetsuseks. Kõige teravamate sõnadega piitsutas Jeesus nende usuelu pealiskaudsust. Oli ka olemas mittevariseridest kirjatundjaid. Variserid olid Jeesusega väga hädas – nemad olid “õiged”, kuid pidid oma õigusest nüüd naatsaretlase ees tingimusteta loobuma.