Kas toiduainete defitsiit on reaalne? (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
MAJANDUSTEADUSKOND
MAJANDUSPOLIITIKA ÕPPETOOL
REFERAAT ÕPPEAINES
“MAJANDUSPOLIITIKA”
KAS TOIDUAINETE DEFITSIIT ON REAALNE?




Koostaja :
Juhendaja : Anneli Kommer
TALLINN 2010

Sisu

Sisu 2
Sissejuhatus: 3
Toiduainete defitsiit: minevik ja olevik 4
Mõningaid olulisemaid fakte maailmas valitsevast olukorrast 5
Reaalsust kinnitavad 7
Hetkel kasutatavad vahendid: GMO-st 8
Kliima soojenemine 9
Vastukaal toiduainete defitsiidile 10
Eesti võimalused ja ohud ning EL tegevusest lühidalt 10
Kokkuvõte 13
Kasutatud kirjandus: 14

Sissejuhatus:

Maailmas on palju erinevaid piirkondi ja erinevaid probleeme: viimased kaasnevad just piirkondades valitseva olukorra pärast, mida kujundavad ühiskondlikud normid, elustiil, loodusressursid ja palju muud. Antud referaat käsitleb teemat „Kas toiduainete defitsiit on reaalne?“ nii Eesti kui ka maailma kontekstis. Toiduainete defitsiit on järjest tundlikum kliima muutustele ja sellele, et riigid ei suuda omavahel teha piisavalt koostööd ning rahvas ei ole vajalikul tasemel teadlik probleemidest. Sealt hakkabki kõik pihta. Toiduainete defitsiit on leidnud aset minevikus, leiab aset tänapäeval ning teeb seda ka väga suure tõenäosusega tulevikus. Just vähene koostöö, inimeste teadmatus , erinev arengutase riikides ja looduslike ressursside hulk on see, mis põhjustab ebaproportsionaalse toiduainete jaotuse ühiskonnas: ületarbimine ja defitsiit. Järgnevalt käsitletakse põhjalikumalt Eesti olukorda, EL-i põllumajanduspoliitikat, GMO-toiduaineid, kliima soojenemist, toitu kui strateegilist vara ja mõningaid olulisemaid fakte olukorrast maailmas.
Töö eesmärgiks on kajastada hetkelist toiduainete defitsiidi olukorda maailmas ja vaadelda potentsiaalseid arengusuundi ning poliitikaid.

Toiduainete defitsiit: minevik ja olevik

Toiduainete defitsiiti on esinenud aegade algusest saati. Alates Kiviajast kuni tänapäevani välja on seda põhjustanud küll ikaldused, sõjad ja looduskatastroofid kui ka vähene koostöö, loodusressursside nappus või mitteökonoomne kasutamine ja palju muud. Põhjuseid on palju, lahendusi aina otsitakse: mõnes ühiskonnas rohkem, mõnes vähem. Juba Kiviajal oli toit ja toiduained defitsiit, selle nimel pidi nii mõnigi kord oma eluga riskima. Vanas Maailmas oli neid perioode palju, kus põllumajandusel polnud kõige parem aasta (tavaliselt mängis suurt rolli ilm) ja inimesed kannatasid toiduainete defitsiidi käes.
Põhja-Ameerikas toimus farmerite revolutsioon aastatel 1940-1950 kuna põllumajanduslik tootmine kasvas tohutult. Samuti oli Eestis NSV-liidu ajal (1970.aastate lõpus) sotsiaalse ja majandusliku kriisi süvenemine . Loodusressursside raiskamine ja keskkonna reostamine (Kirde-Eesti jõudis ökoloogilise katastroofi lävele), elatustase ja elukvaliteet langes, tarbekaupade ja toiduainete defitsiit suurenes. Ühiskonnas süvenes pessimism ja sotsiaalne apaatia, alkoholism ja kuritegevus .
Üks aktuaalsemaid ja mastaabsemaid looduskatastroofe sel aastal oli Haiitil ja miks mitte välja tuua ka Eestis Padaorus lumevangi sattunud inimesi (kuigi viimase puhul oli vaid 24 h lõksus olemine, näitab see siiski meie halba valmisolekut kiirelt reageerida). Õnneks oleme me nii väike riik, samuti klimaatiliselt ja geograafiliselt sellise koha peal, et looduskatastroofid on pigem erand ja liikumine ühest riigi otsast teise, on vaid tundide küsimus.
Need on vaid vähesed näited toiduainete defitsiidist läbi ajaloo. Näiteid võiks tuua tuhandeid.
Aafrikas on siiani toiduainete defitsiit suur probleem, kuni 50% rahvastikust kannatab vaesuse käes. Tänapäeval on pigem just arengumaad probleemi küüsis. Looduskatastroofid annavad veel oma panuse.
Ida-Aasias on aga olukord paranenud . Euroopas ja Põhja-Ameerikas kasvab samal ajal ülekaaluliste arv. Hetkel on olukord väga vastuoluline ja ühiskonnas on suur disproportsionaalsus toiduainete jaotumise vahel üle maailma. Samaaegselt leiab aset nii defitsiit kui ka ülejääk ja liigne tarbimine. Kogu toiduainetööstus peab läbi tegema väga suure kriisi ning lokaliseerumise, et midagi muutuks. Toit on strateegiline tooraine ja toiduainetega varustamine jääb iga normaalse riigi poliitika üheks oluliseks osaks. Samuti peaks inimesed üritama toituda oma regioonile kohaselt, sest läbi evolutsiooni on iga rahva geneetika ja toitumisharjumused suurteks mõjutajateks ka tänapäeva toitumise osas.

Mõningaid olulisemaid fakte maailmas valitsevast olukorrast

• ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni prognooside kohaselt peab toiduainete tootmine kasvama vähemalt 70 protsenti, et täita 2050 . aastaks prognooside kohaselt 9
  

miljardi piiri ületava elanikkonna suurenevad nõudmised.

• Ligikaudu 900 miljonit inimest üle kogu maailma kannatab äärmise vaesuse tõttu kroonilist nälga, kusjuures 2 miljardit inimest, kes on erineval vaesusastmel, ei ole piisavalt ja pikaajaliselt toiduga kindlustatud.
  

• Euroopas elab endiselt allpool vaesuspiiri 16% kodanikest
  

• Maailma toiduvarud on vähenenud 1980. aastate kõrgseisust 4-5 korda, kuna 1990. aastate lõpul aeglustus põllumajandustoodangu juurdekasv, nõudlus aga on suurenenud kasvavas tempos . Viimasel on neli peamist põhjust: 1) maailma elanikkond kasvab; 2) piiritletud loodusressursid; 3) teraviljast kütuste tootmine ning 4) kiiresti kasvava ostujõuga majandused (eelkõige Aasia ), millega kaasneb toitumusharjumuste muutus ja suurem loomse toidu tarbimine (liha, piim).
  

• Järjest rohkem läheb taimset toodangut biokütuste ja loomse toidu ehk liha tootmiseks, mis on aga kordades ressursimahukam. Nii näiteks kulub ühe kilo teravilja tootmiseks üks tonn vett, ühe kilo liha tootmiseks aga 10 t vett ja 8 kg teravilja.
  

• Toidu tootmiseks kulutatakse 2/3 maailma veetarbest, niisutatavatel aladel toodetakse 40% maailma toidust. Seejuures on veevaru ühe inimese kohta vähenenud poole sajandi jooksul Aasias kolm korda, Euroopas ja Ameerikas kaks korda!
  

• Hiina valitsus toetab oma ettevõtjaid maailma eri piirkondades põllumajandusmaa kokkuostmisel, et nad hakkaksid Hiinale toitu tootma .
  

• Maailmas on kaks miljardit alatoidetud inimest, kes saavad toidule kulutada alla kahe dollari päevas. Aeg toob ridamisi uudiseid toidurahutustest maailma eri piirkondades - Mehhikos, Indoneesias, Marokos, Senegalis, Jeemenis. Samal ajal on mitmetes piirkondades kasutamata põllumajandusliku tootmise võimalused, sh Ida-Euroopas ja Eestis.
  

Reaalsust kinnitavad

• Fakt, et toiduainete defitsiit on järjest tundlikum kliima muutustele: just äkiline ja ettearvamatu toidupuudus .
  

• Looduskatastroofide rohkus : tulekahjud, üleujutused jne. Riikide mittevalmidus taolises olukorras kiirelt ja efektiivselt reageerida.
  
• Tehnoloogia areng ei jõua rahvastiku kasvuga sammu pidada või läheb eetikaga vastuollu.
  
• Vähene koostöö, organiseerimatus ja teadlikkus ( või veelgi hullem ülemaailme sõda)
  
• Ebaühtlane toiduainete jaotumine riikide vahel, mis tuleneb omakorda riigi majanduslikust võimekusest ja looduslikest eelistest.
  
• Ressursside otsalõppemine
  
• Biokütuse konkureerimine toiduainete tööstusega tänu kliima soojenemisele
  
• Mitmetes riikides toimub toiduainete "ületootmine". Peamine probleem on madalad kokkuostuhinnad ja tootmise tasuvus /efektiivsus põllumajandustootja jaoks kui ka kõrge toiduhind/ vaesus tarbija jaoks, mis välistab nälgivate inimeste juurdepääsu olemasolevale toidule. Hind, mis vähemkindlustatutele oleks taskukohane, ei ole põllumehele tasuv.
  

Hetkel kasutatavad vahendid: GMO-st

GMO on geneetiliselt muundatud organism, mille eesmärgiks on hetkel peamiselt tõsta põllumajanduse tootlikkust.
Igal aastal satub eestlaste kõhtudesse erinevate toiduainetega sadu tonne geneetiliselt muundatud soja ja maisi. Üleüldse on 70% maailma sojasaagist geneetiliselt muundatud. Kahekümne viiest maailmas kasvatatavast geneetiliselt muundatud taimeliigist levinuimad on soja, mais, puuvill ja raps . Sojasrott on kõige väärtuslikum taimne proteiinisööt. Lisaks väljutavad sojasöödaga toidetud loomad vähem kasvuhoonegaase . Ühe broileri kasvatamine kahekiloseks võtab tööstuses aega 40 päeva. Kodus kasvatamisel võtaks see pool aastat. GMOde mõjusid inimestele on olnud võimalik uurida vähem kui 20 aastat. Lisaks sisaldavad GM-taimed tihti rohkem mürkaineid, kuna masstootmine nõuab suuremat kogust putuka- ja umbrohutõrje kemikaale. Vähem on aga kõneldud GMOde sotsiaalsetest ja keskkonnamõjudest. Paraguays on viimase 40 aasta jooksul muudetud 70 protsenti endiste vihmametsade aladest sojapõldudeks. Lisaks on GM-soja kasvatamine kaasa toonud ka laiaulatusliku põhjaveereostuse. Sojapõlde pritsitakse putukamürgi ja umbrohutõrje kemikaalidega. Need omakorda on imbunud põhjavette, mille tagajärjel esineb piirkonna elanikel sageli vähki ja hingamisteede haigusi. Mullu suri taimemürkide mõju tõttu Paraguays üle poolesaja lapse. Suurim GMOde kasvataja on USA, järgnevad Argentina, Brasiilia ja Paraguay. Euroopas on kõige enam Hispaanias ja Tšehhis GMO-l põhinevat kasvatust. Kuigi väidetakse, et GMO kasvatamisel kasutatakse vähem pestitsiide , on uuringud näidanud, et GM-taimedele on viimase 13 aasta jooksul kulunud 144 miljonit kg rohkem kemikaale.
Seega, hetkeliselt lahendab GMO küll nälja probleemi ja tõstab tootlikkust, kuid kindlasti tuleks läbi viia tõsisemaid uuringuid GMO kõrvalmõjudest, rääkimata juba praegustest mõjudest ja kahjudest (vihmametsade hävimine, kemikaalid, reostatud põhjavesi, haigused).

Kliima soojenemine

Seda teemat on eraldi käsitletud kuna see on üks aina suuremaks kasvav tuleviku probleem, millega ühiskond peab silmitsi seisma.
Soojenemine on nähtus, mis on mõõtmistega fikseeritud üle sajandi pikkuse ajavahemiku vältel. Kliima soojenemise seletus inimtekkelise kasvuhoonegaaside emissiooni kasvuga, mis tuleneb tööstusühiskonna arengust, on leidnud niivõrd laialdast toetust rahvusvahelises teadlaskonnas ning laiemas üldsuses, et kliima soojenemise peatamiseks sõlmitakse rahvusvahelisi leppeid. Kliima soojenemise negatiivseteks mõjudeks peetakse mh põllumaa ja
mageveevarude kasvavat defitsiiti kuivades piirkondades, mis veelgi süvendavad toiduainete turu ettenähtavat pingestumist. Rahvarikaste riikide majanduse mahu kiire kasv ja vastavalt ka globaalse keskklassi arvukuse ja tarbimisnõudluse tohutu suurenemine toovad kaasa
kasvava nõudluse loodusressursside järele. Ettenähtavalt tekivad pinged toiduainete ja energia nõudluse ja pakkumise vahel, mis viib mõlemate kaubagruppide hinna tõusule. Viimane omakorda tekitab toiduainete defitsiiti.

Vastukaal toiduainete defitsiidile

Üheks argumendiks ja toiduainete defitsiidi leevendajaks on hetkel juba toimiv GMO. Kindlasti ka tulevikus saavutatav tehnoloogia areng selles valdkonnas (ümbertöötlemine, teatud toiduainete avastamine loodusest, liigid). “Roheline revolutsioon”: uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate väljatöötamine, aga kogu protsess võtab kaua aega.
Veel aitaks ülemaailmse toiduvarude süsteemi loomine (ÜRO) ja mitmekesisus Euroopa põllumajanduses. Ida-Aasias on asjad liikunud paremuse poole. Aitaks ka ÜPP ehk ühise majanduspoliitika arendamine.

Eesti võimalused ja ohud ning EL tegevusest lühidalt

Meie väikest siseturgu mõjutab tugevalt maailmaturg. Seega oleme tugevalt sõltuvuses kogu maailma majanduse käekäigust. Majanduslikult efektiivne oleks küll põllumajandustooteid importida (kuna Eesti kliima ei soodusta põllumajandust), kuid 100%-selt teiste riikide peale lootma ka ei saa jääda. Kriisiolukorras (riigid, kust imporditakse) peaks olema ikkagi riik suuteline toitma oma rahvast enda põllumajanduse pealt. Selles ulatuses peaks me kogu aeg ise tootma.
Teravili ei ole eestlaste jaoks ainult leivavili, vaid ka loomasööt, mille osatähtsus loomakasvatussaaduste tootmiskuludes on enam kui pool. Teravilja hinnatõus põhjustab loomakasvatuse tootmiskulude kasvu ja seega hinnatõusu kogu toiduketis põllult toidulauani. On aastaid, mil me kasutame oma teravilja jõusöödana, kuid on ka aastaid, mil peame seda importima. Õigem ja tasakaalukam olekski just kombineeritud põllumajanduspoliitika.
Euroopa Liiduga ühinemine oli igal juhul õige otsus arvestades seda kui väike riik me oleme. EL annab meile turvalisema tunde sissetungijate eest (eriti ida poolt) ja soodustab kaupade liikuvust liikmesriikide vahel. Oleme ka vähemalt Euroopa kontekstis ennast kunagise NSV liidu riigi mõjust välja rebimas, kuigi protsess on pikk ja valulik (eriti vanema generatsiooni jaoks).
Tootmise intensiivistamise tulemusena on ELi põllumajanduse tootlikkus kaks korda suurem, võrreldes ülejäänud maailma keskmisega. Samas on kasvanud surve keskkonnale ning suurenenud probleemid toiduohutusega. Igal juhul peab EL arvestama maailma globaalseid toidumuresid. ELi ühised kvaliteedi-, turustus- ja märgistusnormid tagavad selle, et olenemata põllumajandustoote suurusest või kujust võime neid ostes olla kindlad, et kõnealused tooted on ohutud ja kõrge kvaliteediga kõikjal ELis.
Põllumajandustoetused on Euroopa kontekstis silmatorkavamad seetõttu, et neid rahastatakse peaaegu täielikult ELi eelarvest.
ELi ühist põllumajanduspoliitikat on 1992. aastast mitu korda reformitud ning enamik toetusi on saanud hüvitise tähenduse. Nüüd pöördutakse esialgse eesmärgi, toidupuuduse leevendamise juurde tagasi, aga juba uuel tootmis- ja keskkonnanõuete tasemel. Oleme sunnitud kehtestama täiendavaid keskkonna- ja toiduohutuse nõudeid põllumajandustootjatele, mis tõstavad toidu hinda veelgi ning vähendavad tootmise intensiivistamise võimalusi tulevikus. Täiendavad kulutused hüvitatakse tootjatele (vähemalt osaliselt) erinevate toetustega. Loobutakse mitmetest tootmispiirangutest ja turukorraldusmeetmetest nagu piima tootmiskvoodid, maa põllumajanduslikust tootmisest väljajätmise kohustus, imporditollid teraviljale.
Viimase aasta kiire toiduhindade tõus aitab ka Eesti tarbijal paremini mõista toiduainete defitsiidi muret ning teadvustab põllumajanduspoliitika olulisust, vaatamata selles hõivatute väikesele osakaalule.
Varem julgustas ühine põllumajanduspoliitika põllumajandustootjaid tootma rohkem, kui tegelikult vajasime. Tulemuseks oli ülejääk (või, teravili, veiseliha ja vein), mille säilitamine ja realiseerimine oli kulukas . Pakkumise viimine vastavusse nõudlusega on muutumas lihtsamaks. Toetused ei ole enam seotud tootmisega ning põllumajandustootjad on konkurentsivõimelisemad. Nüüd saavad nad toota seda, mida turg ja tarbijad tegelikult vajavad. Vaba turumajandus on andnud meile ikkagi palju juurde, kuigi nii väikses riigis nagu Eesti on alati oht, et tekivad monopolid .
 

Kokkuvõte

Toiduainete defitsiit on reaalne probleem, mis leiab aset nii tänasel päeval kui ka suure tõenäosusega tulevikus. Vajalik on tehnoloogia jõudne areng, organiseeritus, inimeste teadlikkuse tõstmine (defitsiidist ja toiduainete tegelikust tarbimisvajadusest) ja pidev koostöö riikide vahel. Lõpuks vastutab ikkagi iga rahvas ise selle eest, et rahvas oleks toidetud. Arenenumad riigid saavad toetada arengumaid vaid läbi ühekordsete toiduainete saadetiste (mis pole just kõige efektiivsem), oma ettevõtete rajamise ja koostöö valmiduse. Arvatavasti jääb tulevikus toiduainete defitsiidi põhjus ikkagi pigem loodusressursside nappuse taha kui tehnoloogia või inimressursi taha.
On olukordi (looduskatastroofid), mida ei saa ära hoida, kuid milleks saame ette valmistuda. Kliima muutumist (eelkõige soojenemist) , mis on suur ohutegur toiduainete defitsiidile ja kogu ühiskonnale üleüldse, on võimalik aeglustada läbi inimkonna tegevuse. Toit muutub peagi veel strateegilisemaks varaks kui kunagi varem. Suureks probleemiks on ka just toiduainete ebaproportsionaalne jaotumine ühiskondade vahel: defitsiit ja ülejääk.
Eesti seisukohalt on meil igal juhul mõttekas hoida „suurte“ ja majanduslikult edukate riikide lähedusse. Oleme tihedalt integreerunud ülejäänud Euroopaga ja peaksime selles suunas liikuma ka tulevikus. Klimaatilisest seisukohast vaadatuna on meil mõttekam põllumajanduskaupa importida, kuid alati peaksime olema võimelised kriisiolukordades ka iseseisvalt oma rahvast toitma.

Kasutatud kirjandus:

• http://www.epl.ee/artikkel/582
  
• http://eesti2030.files.wordpress.com/2010/10/ekspertarvamus.pdf
  
• http://www.arileht.ee/artikkel/474089
  
• http://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2009_2014/documents/agri/pr/815/815293/815293et.pdf
  
• http://www.irl.ee/et/Meedia/Artiklid/158/toit-on-strateegiline-tooraine-ja-pollumajanduspoliitikat-on-vaja
  
• http://ec.europa.eu/agriculture/faq/fiction/index_et.ht m
  

14