Agraarpoliitika (2)

Agraarpoliitika mõiste – esmalt seostub valitsuse sekkumisega põllumajanduse tegemistesse selle mõiste on olnud läbi aegade erineva käsitluse objektiks . Agraarpoliitika ei võrdu põllumajanduspoliitikaga. Peale 1991. aastat muutus Nõukogude Liit ja sotsialistlik majanduskorraldus avatud turumajanduseks ning põllumajanduspoliitika agraarpoliitikaks. Peale Euroopa Liiduga liitumist muutusid vabakaubandus leppe ning Eestis pole enam vabakaubandust. Agraarpoliitika peamised suunad on tulu- ja hinnapoliitika ning agraar -struktuurpoliitika. Agraarpoliitika siht on suurendada põllumajanduse sissetulekuid ja tulukust, varustada inimesi kvaliteetse ja mitte liiga kalliste toiduainetega, tagada rahva toitmine eriolukordades ning hoida agraarsektorit tasakaalus nii oma maa ja rahvusvahelise tööjaotuses kui ka riigi sotsiaalstruktuuris.
Agraarpoliitika ulatus – põllumajanduslik tootmine (esmane tootmine: teravili, piim liha); maamajandus (teisene töötlemine, turundus , kaubastamine); regionaalpoliitika (riikide eri meetmete rakendamine keskmisest madalama tasemega regioonide suhtes: tööhõive, vanuseline struktuur); maaelu (sotsiaalne keskkond/valdkond, elulaad , põllumajandussaaduste tootmine oma tarbeks).
Põllumajandus ja agraarpoliitika erinevus – agraarpoliitika teostus on eri valdkondade koosmõju ja eesmärgistatud kattuvus. Põllumajanduspoliitika jaguneb tulupoliitika ja agraarstruktuuripoliitika
Protektsionism – majanduspoliitika , mis kasutab siseturu kaitsmiseks välisfirmade eest riikidevahelise kaubanduse piiramist tollimaksu , impordikvootide ja muude vahenditega. Vastandiks on vabakaubandus, mis püüab hoida valitsusepoolset väliskaubanduse regulatsiooni võimalikult minimaalsena. Protektsionism on tihedalt seotud opositsiooniga globaliseerumisele. Protektsionismi ajalugu käsitletakse 3me etapina – esimene 19. saj lõpus, teine 1930ndatel aastatel, kolmas sekkumine põllumajandusturgu ja riiklikud garantiid peale 1945. Esimene laine: kaitsemeetmete rakendamine jättis Prantsusmaa ja Saksamaa nisuhinnad USA ja Inglismaa hindadest tollimaksu ja ligemale kolmandiku võrra kõrgemaks. Kaitsemeetmeid rakendavate maade talunikud pääsesid suuremast majandusdepressioonist ja kandsid väiksemaid kahjusid. Üldine hinnatrend oli langev ning kaitsemeetmed pidurdasid hindade langust ja ei toonud kaasa hinnatõusu ja tarbijakoormuse suurenemist . Teine laine: tollid , tollivälised kaubandustõkked, sekkumine põllumajandusturgu. Riikliku sekkumise kõige silmapaistvam tulemus oli maailmaturu hindade ja turukaitse omavate riikide tootjatele makstud hindade lahknevus. Turukaitse ja sekkumise tulemusena enamikus Euroopa maades pääses põllumajandus majanduskriisist, kuid suurendas edaspidist ületootmist. Protektsionism ja turgudesse sekkumine 19. saj lõpul ja 1930ndatel majanduskriisi ajal ning edaspidised teise maailmasõja järgsetel aastatel antud tulude ja hinnagarantiid soodustasid hilisemad ületootmist ja riigieelarvete ülekoormust Lääne-Euroopa riikides.
Agraarstruktuur – laiem jaotus: sotsiaalne, majanduslik, tootmislik. Kitsam jaotus: taimekasvatus, loomakasvatus , alternatiivpõllumajandus. Agraarstruktuuri all mõistetakse kõiki tegureid, mis mõjutavad maamajanduse, sealhulgas põllumajanduse arengut.
Agraarpoliitika eesmärgiks on luuga eeldused – maaettevõtluse isetoimetulekuks ja maaettevõtluse riikliku arengu soodustamiseks, eesmärgiga toota efektiivsemalt, kvaliteetsemalt ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemat toodangut siseturule ja ekspordiks. Riikide funktsioonide detsentraliseerimiseks, viies ülesanded ja vahendid kohalike omavalitsuste tasemeni. Põllumajandussaaduste ja teiste maamajandussaaduste kohapealseks töötlemiseks ja turustamiseks. Tagamaks konkurentsipoliitika teke, mis aitab luua tugevaid majandusstruktuure ja aitab vältida ülikasumeid. Maapiirkondade finantseerimise korraldamiseks ning ühistegevuse arendamiseks .
Agraarpoliitika eesmärgid – elanikkonna varustamine oma maal toodetud põhitoiduainetega (uue toidu tootmine on kallim, kui turul hetkel osta saab); rahvamajanduse kui terviku moodustamine (tööhõives, SKP, investeeringutes); tarbija koormuse vähendamine; külaelu ja maa-asustuse säilitamine; puhkevõimaluste loomine; kultuurmaastiku loomine ja säilitamine; ainulaadse ja huvitava elukutse pakkumine.
Põllumajanduse iseärasused – pikk tootmistsükkel ja suur kapitali vajadus. Toiduainete nõudluse mitte elastne iseloom. Töö ja tootmisaja erinevus ning hooajalisus, suur tööjõuvajadus. Bioloogiliste ja majanduslike tegurite põimumine. Tööjõu suhteline immobiilsus. Maa kui asendamatu, mitteteisaldatav ja omapärane tootmisvahendi kasutamine. Suur sõltuvus ilmastikutingimustest. Aeglane kohanemine turusituatsioonide kiirete muutustega.
Agraarpoliitika senine ja edaspidine areng on tihedalt seotud probleemidega – elanikkonna varustamine toiduainetega; kuidas põllumajandussaaduste tõhusama ümberjaotamise teel tõsta samaaegselt inimkonna elustandardit; kuidas saada tasakaalu rikaste riikide toiduainete ületootmine ja selle ülejääkide tururegulatsioon selliselt , et see ei kahjustaks arenguriikide toiduainetega isevarustamist.
FAO – tegevuse eesmärk on suunatud eelkõige inimkonna toiduga varustamisele: kindlustada stabiilne poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne keskkond maailmas; luua tingimused näljahäda likvideerimisele; tagada pidev toiduga kindlustatus kõigile; vaesuse ja ebavõrdsuse likvideerimine; toidupoliitika parem teostumine.
WTO – maailmakaubandus organisatsioon . Ajalooliselt eelnes WTOle multilateraalne leping GATT, mis on alates 1995 WTO üks alaosa. WTO sisaldab nelja osa: GATT, teenindus, intellektuaalse omandi kaitse, WTO teised instrumendid. Eesti WTOs 13.november 1999.
GATTi eesmärgid – tagada mitmepoolsete reeglitega liberaalne ja avatud kaubandussüsteem, tagada liikmesriikide aus ja õiglane konkurents .
WTO põllumajandusleping – programmi eesmärk on üles ehitada „õiglane ja erapooletu turule orienteeritud põllumajanduse kaubandussüsteem“, mis seisneb õiguses kasutada impordi kontrollimiseks tõkestatavaid meetmeid; õigus kasutada ekspordi toetamist ja teisi toetusmeetmeid garanteerimaks õiglased hinnad põllumajandustoodetele ning kindlustada rahuldav sissetulek põllumajandustootjatele.
WTO rohelise kasti meetmed – rakendamine on suuresti seotud otsemaksetega põllumajandustootjatele, millel on kaubandusele vähene või olematu mõju. WTO lubatud meetmed põllumajanduse toetuseks : looduskatastroofide hüvitised, struktuurimuutuste toetamine ja korraldamine, keskkonnatoetused, regionaalpoliitilised toetused.
WTO kollase/punase kasti meetmed – meetmed on turumajanduse normaalset funktsioneerimist abistavad toetuspoliitikad.
WTO ja Eesti põllumajanduskokkulepe probleemi järeldused – WTO leping on Eestile siduv ning edaspidiselt puuduvad võimalused võetud kohustuste muutmiseks; Eesti leppis WTOga kokku madalamad tollitariifid kui kehtivad WTO ja ELi vahel; Eesti ei tohi toetada edaspidi põllumajandussaaduste eksporti; Eesti toetused on piiritletud viie protsendiga põllumajandustoodangu koguväärtusest.
Agraarstruktuuri tootmistegurid – maa (mida tootmiseks kasutatakse, kas tootja omad või rendimaa); töö (kas alaline või ajutine tööjõud); kapital (varad, hooned, masinad , kari , söödad jne); juhtimine.
Agraarstruktuur sõltub – iga riigi või riikide liidu ajaloolistest traditsioonidest tulenevatest iseärasustest, mis sõltuvad nii looduslikest, kultuurilistest, sotsiaalsetest kui majanduslikest iseärasustest.
Põllumajandus rahvamajanduse osana – madala arengutasemega riigid (põllumajanduse osatähtsus SKPst üle 28%), keskmise tasemega riigid (alla 14%), üle keskmise taseme riigid (8%), kõrge tasemega riigid (2-3%).
Turuhinnatoetus – tarbijad toetavad põllumajandust kõrgema hinna kaudu ning kõrged tarbijahinnad püsivad tänu pakkumiskvootidele, väliskaubandusbarjääridele, impordikvootidele, impordimaksudele, ekspordisubsiidiumidele.
PSE – mõõdab maksumaksjate poolt ja tarbijatelt põllumajandustoodetele tehtavate rahaliste ülekannete väärtust, arvutamiseks kasutatakse viit liiki põllumajanduspoliitilisi vahendeid: turuhinnatoetus, otsesed maksed, sisendikulude vähendamine, üldteenused, muu kaudne toetus.
Tulupoliitika – koosneb kolmest üksteisega seostatud alaosast: turumeetmed (esimesel kohal hinnapoliitika, mis avaldub: Vabariigi valitsuse ja põllumajandustootjate tululäbirääkimistest; põllumajandussaaduste tootjate ning töötlejate ja kaubastajate suhetes, mida saab reguleerida eelkokkulepete süsteemiga ning ostumüügilepingutega), arengumeetmed, siseriiklikud meetmed.
Turupoliitika – sisemaiste vajaduste rahuldamine, turustusorganisatsioonide edendamine, kaubandussuhete arendamine, ekspordi edendamine.
Euroopa Liit – asutatud Maastrichti lepinguga rahvusvaheline organisatsioon.
Euroopa Liidu põhimõtted – esimene sammas (riikidevaheline; ühise turu loomine; Euroopa Ühendused: EÜ, ESTÜ, Eurotam, EMU), teine sammas (valitsustevaheline; ühine välis- ja kaitsepoliitika ), kolmas sammas (valitsustevaheline; immigratsiooniprobleemid, asüüliataotlused, piiriprobleemid; koostöö õigus- ja siseasjades).
Euroopa Liidu õiguskord – ühenduse õiguse ülimuslikkus siseriikliku õiguse suhtes, liikmesriikide siseriiklik seadusandlus ei tohi olla vastuolus ühenduse õigussüsteemiga.
Euroopa Liidu eelarve omavahendid – tollimaksud , põllumajandusmaksud, suhkrumaksud.
ELi regioonide komitee – poliitiline kogu, mis esindab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi.
ÜPP/CAP tekkimine – sai alguse peal II maailmasõda enamikus Euroopa riikides valitsenud soosivast suhtumisest oma maa põllumajanduse edasiarendamiseks. Eesmärgiks oma rahvastiku toiduga varustamine.
ÜPP/CAP areng – algusaastad: jõuline turuhinnapoliitika, tehnilise moderniseerimise võidukäik. 70ndad: siseturu nõudlus rahuldatud, meetmed suurte tootmisjääkide kõrvaldamiseks. 80ndad : säilisid kõrged siseturuhinnad, ületootmise piiramiseks viidi sisse kvoodisüsteem ja sundkesa. 1982: Suurbritannia katse blokeerida tootjahindade paketti, sidudes seda eelarvemaksetega.
ÜPP/ CAPi eesmärgid(ELi ühtse põllumajanduspoliitika eesmärgi) – tõsta põllumajanduse tootlikkust tehnilise progressi edendamise ning põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu tagamise ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu optimaalse kasutamise teel. Rakendavate meetmete kaudu kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldava elatustase, eelkõige põllumajanduses töötavate inimeste isikutulu suurenemise teel. Stabiliseerida turud. Tagada toiduainetega normaalne varustamine. Tagada mõistlikud tarbijahinnad.
CAPi turukorraldussüsteemi põhimõtted – ühtne turg (ilma tollikitsenduste ja koguseliste piiranguteta); ühenduse ülimuslikkus, hinnatase on kõrgemal maailmaturu hinnatasemest; CAPi kulud kaetakse ELi eelarvest.
CAPi struktuuripoliitika – tööstuse moderniseerimine ; põllumajanduses töötamise soodustamine; sotsiaal-majandusliku informatsiooni ja erialase kvalifikatsiooni edendamine; mägirajoonide ja maha jäänud piirkondade programm; otsesed sissetulekutoetused hektari või kariloomade arvu järgi.
ÜPP/CAP reformid – reformimine algas 1992. aastal, „McSherry“ reform : meetmed keskkonna kaitsmiseks tootmise puhul; keskkonnakaitse roll ÜPPs suurenes, agrokeskkonna programmide algus; suund otsetoetustele; 2 samba sisseviimine otsetoetused ja maaelu areng. 2003 „ Fischeri “ reform: turuhinnatoetuste edasine alandamine ; otsetoetuste lahtistumine tootmiskohustusest; tugevdati teist sammast.
Otsetoetused – algne eesmärk oli kompenseerida ÜPP reformide raames alandatud turuhinnatoetustest tulenev sissetuleku vähenemine. Hiljem ÜPP otsetoetuste lahtisidumine tootmiskohustusest ja sidumine teatud kohustuslike reeglite süsteemiga.
Tarbimistoetused – eesmärgis suurendada ELi sisetarbimist (koolipiima programm, vähemkindlustatud elanike gruppide tasuta toiduained, või kasutamise toetamine pagaritööstuses, turuarendusmeetmed).
ÜPP/CAPi kaks sammast – 1 sammas: turukorraldus; ühine siseturg (tollimaksud, eksporditoetused, tarbimistoetused), otsetoetused. 2 sammas: maaelu arengupoliitika; investeeringutoetused, põllumajanduskeskkonna ja maastike säilitamiseks suunatud toetused, nõuanne/koolitus, mitmekesistamine, külaareng.
Maaelupoliitika 4 prioriteeditelge – põllumajanduse ja metsanduse konkurentsivõime tõstmine; keskkond ja maakasutus ; laiem maaelu areng põllumajanduses ja väljaspool põllumajandust; LEADER lähenemine.
ÜPP/CAPi rakendamise tulemused Eestis – toiduainete turu nõudluse ja pakkumise tasakaalustumine; laste tervislik toitumine seoses piimatoetusega; heas korras põllumaa on suurenenud; otsetoetuste maksmine on suurenenud; kogutoodangu kasv.
ÜPP/CAPi mõju Eesti maapiirkondadele – heas korras põllumaa suurenenud; põllumajandustegevuse säilimine ebasoodsates piirkondades; noortalunike hulk suurenenud; ohustatud loomatõugude pidamine suurenenud; taastatud ja rajatud kiviaedu; palju mitmekesistamise projekte; külade uuendamine ja arendamine.
ÜPP/CAPi uued väljakutsed – kliimamuutused; ülemaailmse toidunõudluse suurenemine; urbaniseerumine ; maapiirkondade tööhõive struktuuri muutused; fossiilsete kütuste süvenev defitsiit; bioloogilise mitmekesisuse vähenemine.
Struktuuripoliitika – liikmesriikide sisene
Ühtekuuluvuspoliitika – liikmesriikide vaheline
Regionaalpoliitika – vahendite paigutamine rikkamatest piirkondadest vasematesse; lähendada uute liikmesriikide elustandardit võimalikult kiiresti EL keskmisele. Aluseks on solidaarsus ja ühtekuuluvus.
Eesti riigi eelarvestrateegia RES – koostatakse igal aastal riigieelarve seaduse alusel. Määratakse ära Eesti strateegiline lähenemine struktuurivahendite kasutamiseks EL järgmise eelarveperioodi jooksul. Koosneb analüüsidest, strateegilisest osast, finantsilisest osast. Struktuurivahendite strateegia põhjal koostatakse strateegia elluviimiseks valdkondlikud rakenduskavad.
Eesti kolm rakenduskava – inimressursi rakendamise rakenduskava ( Haridus - ja Teadusministeerium); elukeskkonna arendamise rakenduskava (Keskkonnaministeerium); majanduskeskkonna arendamise rakenduskava (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium).
ELi ühtekuuluvuspoliitika mõju Eestis – loodu uusi töökohti ja uusi ettevõtteid; toetused väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele; uuendati Eestimaa teid; prügilate renoveerimine .
Ühtekuuluvuspoliitika tulevik – kaitsta ja parandada keskkonda, toetada teadus- ja arendustööd ning innovatsiooni , transpordi infrastruktuuri ja kättesaadavuse parandmaine.