kohta- jõeforell (Salmo trutta morpha fario), vikerforell(Oncorhynchus mykiss), Pilt 6. Tippviidikas harjus (Thymallus thymallus), haug (Esox lucius), angerjas (Anguilla anguilla), särg (Rutilus rutilus), teib (Leuciscus leuciscus), turb (Leuciscus cephalus) säinas (Leuciscus idus), lepamaim Pilt 4. Vaade paisjärvele (Phoxinus phoxinus), roosärg (Scardinius erythrophthalmus), tõugjas (Aspius
2008. aastal valminud Eesti ohustatud liikide punases nimestikus aga järve-ahaskoodik puudub. 4 Suurselgrootuid esines 2008. aastal Vagula idakalda piirkonnast võetud proovist 21 taksonit. Üldarvukusest moodustasid 72 % surusääsklaste vastsed (Chironomidae). (Eesti väikejärvede seire 2008) Kalastiku seirel leiti 2008. aastal Vagulast 10 kalaliiki: latikas, kiisk, ahven, latikas, nurg, koha, särg, linask, roosärg ja viidikas. Aastatel 1994-2004 on kalastajate võrgupüükide saagis kaaluliselt domineerinud ahven, koha, haug, särg ja latikas. Kalastajate andmetes esines veel siig, karpkala, säinas, hõbekoger, jõeforell ja koger. (Eesti väikejärvede seire 2008). Jõevähk esineb Vagula järves hõredalt ning paiguti. 2003. a katsepüügil on tabatud 1 vähk põhjakalda piirkonnas (Hurt, 2004). Vähile sobivaid alasid on järves palju, arvesse võttes veekogu suurt pindala.
Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud? Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest jatursk. Milliseid kalaliike eestlased toiduks kasutavad? Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv. Peipsi järve peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi
lepamaim(Phoxinus phoxinus), linask(Tinca tinca), rünt (Gobio gobio), viidikas(Alburnus alburnus), tippviidikas (Alburnoides bipunctatus), nurg (Blicca bjoerkna), latikas(Abramis brama), koger(Carassius carassius), trulling(Barbatula barbatula), hink (Cobitis taenia), vingerjas(Misgurnus fossilis), luts(Lota lota), ahven(Perca fluviatilis), võldas(Cottus gobio). Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond. Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud. 1989. a. ja 1995. a. uurimistel jõevähki ei leitud. Enne vähikatku sissetungi kuulus Võhandu jõgi Eesti vähirikkamate veekogude hulka (zur Mühlen, 1900). 1897. a. ilmnes vähikatk Tamula järves, kus jõevähki püüti mujalt toodud püünistega. Sealt levis taud 1898. a. Vagula
EESTI MAGEVEEKALAD. Klass SÕÕRSUUD Selts silmulised Sugukond silmlased. ( ussitaolised, t täppi) MERISUTT. Ühevärvilised, mustrita. JÕESILM Jõesilm on maolaadse kehakujuga, esmapilgul angerjat meenutav kala. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Suurem sõrmejämedune. OJASILM. Väiksem pliiatsijämedune mageveeline. Klass LUUKALAD Selts tuuralised (luukilbid, 4 poiset) TUUR. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti teistsugune - sabauime ülemine hõlm
· Välimus Saarmas on kehaehituselt sale, madalajalgne. Keha ülapool tumepruun, alapool heledam. Keha pikkus 7090 cm, saba pikkus 3050 cm. Isendid võivad kaaluda 512 kg, maksimaalselt 15 kg emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad. Karusloom; karusnahk on tugev. · Eluviis Toitub kaladest, mügridest ja vähkidest. · Sigimine Poegib korra aastas, pesakonnas 24 poega. Särg Särg on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Särg kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Särjel on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Levika ja eluviis Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres, hoidudes enamasti kaldaäärsesse taimestikku. Kudemisperiood on aprillist maini.
immuunsüsteemi ning karastab oraganismi külmetushaiguste vastu. Omega-3 rasvhape aitab parandada bronhide tööd ja kergendab hingamist. Kalas olevad proteiinid, türoksiin ja aminohapped stimuleerivad ajutegevust, lisavad organismile reipust. Kalanormiks päevas peetakse vähemalt 30 g. Korraga liigne kogus Omega-3 rasvhappeid võivad maksale liig koormavaks muutuda. 2. LATIKAS Latikas (Abramis brama) on karpkalalaste sugukonda latika perekonda kuuluv kala. Latikaga samasse perekonda kuuluvad valgesilm ja abakala. Latika pikkus on tavaliselt 3050 cm (maksimaalselt 85 cm), suurim kaal kuni 7 kg. Latika keha on külgedelt lamenenud ja kõrge, suu kergelt alaseisune, silmad suhteliselt väiksed. Selg on roheka läikega sinakasmustjas, küljed metalse hõbedase läikega, kõht valge. Noored latikad on hallikad ja hõbedased, vanad muutuvad tumedateks ja omandavad pronksja läike. Turbajärvedes on kalad punakaspruunid.
siis ei teki mudamaitset. Kalade säilitamine Põhitingimused - 0-2 C - Niiskes keskkonnas - Vältida valgust ja hapniku juurdepääsu (jääs, kiles) - Vältida ristsaastumist - Ei tohi hoida kalaga samas kapis piimatooteid ja tugevasti lõhnavaid tooteid. Transportimine ja hoidmine - Parim viis elusalt transportida - Jääkihtide vahel (jää tükikesed) Lühiajaline säilitamine - Elus kala. Elusalt müüakse: latikas, karpkala, koha ja forelli - Jahtunud kala. Väga pole. - Jahutatud kala. Poes jääkihtide vahel, tuleb jälgida värske kala tunnuseid. - Info olemas Riigiteatajas Külmutamine / sulatamine - Külmutamine on protsess, kus kala temp viiakse alla 0 kraadi - Suurem osa kalas leiduvast veest muutub jääks -Toorest kala võib külmas säilitada kuni 3 kuud -Soolatud, suitsutatud ja külmutatud kala kuni 6 kuud
Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. Karpkala Karpkala ja sasaani all mõeldakse tegelikult ühte ja sedasama kala, kuid sasaan elab looduselt vabalt, karpkala on aga tema kultuurvorm, keda inimene on kasvatanud juba aastaid. Eestisse toodi karpkala 1893. aastal ning praegu kasvatatakse teda mitmetes kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse tõttu, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega: karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii
(mida rohkem soomuseid küljejoones, seda väiksemad soomused). Aga see elund võib paikneda ka mujal näiteks kala peas nn genipooridena. Pilt 12. Kalade soomused.( http://galerii.matefus.pri.ee/loomad/target3.html) Soomusevalem Minimaalne küljejoone soomuste arv Murrujoone peal Soomuste ridade arv ülalpool küljejoont Murrujoone all - Soomuste ridade arv allpool küljejoont Maksimaalne soomuste arv küljejoones Karpkala: 56 (32) 33 ________________ 40 56 (www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt) 13 3.Kääbused ja hiiglased kalade hulgas. Kalade klassis , nagu teisteski selgroogsete ja selgrootute loomade klassides, esineb mitmesuguse suurusega loomi
Karpkalakasvatus Priit Päkk, DVM, PhD. [email protected] EMÜ, kalakasvatuse osakond Kujundus Marje Aid / Priit Päkk Härjanurme kalakasvanduse vaade lennult – näha on erineva suurusega karpkalatiigid ja forellikasvatuse basseinid 2 3 Keskkonnatingimuste suhtes vähenõudlik karpkala sobib hästi pidamiseks aia- ja talutiikides, suuremastaabilise intensiivkasvatuse jaoks on Eesti looduslikud veed soojalembesele karpkalale jahedad. 4 AASIA Amuuri sasaan Cyprinus carpio haematopterus (Temminck et Schlegel, 1846 ) Keha tüse, pikk, kaetud suurte soomustega. Seljauim pikk keskel lohuga. Seljauime ja anaaluime esimene kiir konksjas ja “hammastega”
tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad). Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja- loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala. Üliharuldane "Punase raamatu" liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid. Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling
madal. Paljunemiseks sobiv üle 200, 17 - 180 juures on võimalik saada järglasi indutseeritud kudemisega. Hapnikuvajadus - 2 - 3 mg/l talutav; 3 - 4 mg/l on vajalik kasvu jaoks. Soolsus - talub meie rannikumere soolsust, esineb Väinameres. Vähetundlik stressi suhtes - kohastunud käsitlemisega inimese poolt. Väldib edukalt püüniseid. Talub hästi ka sogast, kõrge toitelisusega vett Bioloogia, süstemaatika ja levik maailmas Tiikides kasvatatav karpkala Cyprinus carpio (ingl. common carp, sks. karpfen, sm. karppi, aga tsehhi k. kapr). on ulukkarpkala e. sasaani kodustatud vorm. Kodustati Euroopas ja Hiinas sõltumatult umbes 2000 aastat tagasi. Euroopa ja Kaug-Ida alamliigid, nende ristamisel tekib heteroos. Kalatõud. Peegelkarpkala pole liik ega tõug vaid kahe geeni S ja N muutlikkusest (alleelide S või s, N või n kombinatsioonidest) põhjustatud fenotüüp. "Koi" on Jaapanis aretatud värviline dekoratiiv/ilukarpkala.
Hea saagi korral ja halbade teede tõttu tarbisid rannarahvad oma saagi ise ja söötsid väikseid kalu sigadele ja kanadele, sest puudus võimalus kauplemiseks. Teine viis oli sooja ajal püütud saak koguda sumpadesse, kui need täis said pandi kalad veega täidetud vaatidesse ja viidi Peterburgi. Tol ajal oli selline kalaga kauplemine väga tulus äri. Latikas puhastati, pesti, lõigati pärast soomuse eemaldamist seljast lõhki ja hoiti paar päeva soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad koguti kokku ja pandi kasti ning puistati üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast. Kala pandi öö otsa leigesse vette,
puudub • luustunud lõpusekaaned• ujupõis on hüdrostaatiliseks aparaadiks• südamel arterisoossibul 9 S. HEERINGALISED: – õhukesed soomused, küljejoon vaid pea piirkonnas heeringas, räim, kilu, lõhi, mereforell, rääbis, meretint S. KARPKALALISED: Mageveekalad, paljudel rasvauim, enamik hambutud (erinevuseks N: piraaja) piraaja, elektriangerjas, karpkala, koger S. HAUGILISED: Uimed pehmed, rööveluviisiga maskinong, harilik haug S. ANGERJALISED: Keha pikk ja madujas. Kõhuimed puuduvad, pehmed uimekiired, sabauim nõrgalt arenenud angerjas, mureen Selts Tuulekalalised: Sihvaka kehaga, luud rohekad. tuulehaug, lendkalad S. TURSALISED: Paljudel mitu seljauime. Sabauim isotserkne. tursk, luts S. OGALIKULISED: Seljauime eest tugevad ogad, ka kõhuuime ees tugev oga. Soomused puuduvad, keha külgedel luuplaadid ogalik, luukarits S
sama. Hea saagi korral ja halbade teede tõttu tarbisid rannarahvad oma saagi ise ja söötsid väikseid kalu sigadele ja kanadele, sest puudus võimalus kauplemiseks. Teine viis oli sooja ajal püütud saak koguda sumpadesse, kui need täis said pandi kalad veega täidetud vaatidesse ja viidi Peterburgi. Tol ajal oli selline kalaga kauplemine väga tulus äri. Latikas puhastati, pesti, lõigati pärast soomuse eemaldamist seljast lõhki ja hoiti paar päeva soolvees, milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada. Kuivanud latikad koguti kokku ja 4 pandi kasti ning puistati üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast
Ei kuulu looduskaitse alla. 1. Kilu 2. Räim Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo on tursklaste sugukonda kuuluv kalaliik. Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim). Värvuselt on küljed kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täpidega, kõhupool on seljast heledam. Eesti vetes elutseb Läänemerele omane tursa alamliik läänemere tursk, kes kasvab harilikult 4060 cm pikkuseks ja kuni 1,5 kg raskuseks, suurimad isendid võivad olla ka üle meetri pikad. Tursk on omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Pea ja suu on suhteliselt suured. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid. Ta on suhteliselt suur kala, kelle keskmine pikkus täiskasvanult on 40...60 cm ja kehamass 0,8...1,5 kg. Tursk on kala,
10. MERIVARBLANE küürakas-jässaka kujuga hallikalt värvunud kala. 11. MERINÕEL ja madunõel väga omapärase välimuse ja eluviisiga kalad. 12. VÕIKALA - lamenenud kehakuju. Kõrgus kaks korda suurem kui laius. 13. LIIPERKALA 14. RAUDKIISK erineb ogalikust sihvakama keha poolest. 15. TUULEHAUG luud keetmisel roheliseks. 16. NELJAPOISENE MERILUTS 17. ISLANDI LIMUSK 18. MAKRELL 19. MERIKUKK 20. KIVINOLGUS MAGEVEE KALAD 1. KOHA võib kasvada 1 m pikkuseks 2. AHVEN tavaline. Marjaterad paiknevad lintidena. 3. KIISK 4. SÄRG 5. LATIKAS 6. NURG 7. HAUG 8. VIIDIKAS 9. SÄINAS SIIRDE- JA POOLSIIRDEKALAD 1. ANGERJAS on Läänemere ja üldse kogu maailma kõige omapärasema eluviisiga siirdekala. Angerja elu magevees algab 6-8 cm pikkuste läbipaistvate nn klaasangerjate siirdumisega merest jõgedesse. Klaasangerjad tungivad vastu voolu piki jõgesid üles
kolme näitaja alusel: N, P, ja lahustunud org. aine. 3.Siseveekogude kalavarud Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk. Kalastiku levik sõltuvalt vooluveekogu veerikkusest ja vooluhulgast: *Liigid, kes esinevad püsivalt ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: Harjus, säinas, teib, roosärg, tippviidikas, latikas, koger, rünt, hink, kiisk.
peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvatavad kalad kokku 388 tonni (2 mln USD) 3. Kalakasvatuslike rajatiste tüübid erinevate kalade kasvatamiseks (vikerforell, karpkala, angerjas). a. Vikerforell b
vee värvus: punakaspruun kuni pruunikaspunane reaktsioon: happeline leidub: rabades (samasse tüüpi kuuluvad ka rabalaukad) iseloomulikud liigid: soontaimed puuduvad või esineb hõredalt vesikuppe ja vesiroose, kaelus penikeelt osatähtsus: 9% uuritud järvedest segatoiteline, rohketoiteline (eutroofne) toitelisus: biogeenseid- ja orgaanilisi aineid rohkesti, ent mineraalainete sisaldus varieeruv vee värvus: kollakas või rohekas küllaltki tiheda taimestikuga, enamasti soojärved või mudase põhjaga soostuvad järved leidub: valdavalt Madal-Eestisiseloomulikud liigid: ujuv ja pikk penikeel, kollane vesikupp, väike vesiroos, vesikarikas, konnakilbukas osatähtsus: uuritud Eesti järvedest 36,6% soolatoiteline (halotroofne). madal, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega ühenduses olev rannalõugas (laguun)
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
mõnevõrra sagedamat esinemist, võrreldes kõrgema soolsusega läänepoolsete aladega. Nahahaavandeid esineb lestal ka Põhjameres. Kindlat seost lesta nahahaavandite sageduse ja merevee reostuse vahel pole suudetud tõestada, kuigi on andmeid, et mõnedes saastatud piirkondades on seda patoloogiat sagedamini. Akuutsete v paranevate haavanditega kalu, eriti selliseid, kes on tugevalt kõhnunud, tuleb lugeda inimtoiduks kõlbmatuks. 3) Karpkalade filometroidoos Filometroidoos on karpkala, sasaani ja nende ristandite kehapinna, lihaskoe ning siseorganite kahjustustega kulgev liigispetsiifiline invasioonihaigus, mille tekitajaks on ümaruss Philometroides lusiana. Selle parasiidi emased isendid on valkjaspunase värvusega, kuni 160 mm pikad ja 1 mm läbimõõduga vivipaarid. Nad paiknevad soomustaskutes kala pea ja rinnauimede piirkonnas. Isased isendid on
Järvepõhja elustikus on palju infaunat, sest suurem osa järvepõhjas on pehme. Nii liikide arv ku ka bentose hulk on tavaliselt suurim LITORAALIS. Läbipaistvates järvedes (nt Baikal) on veetaimed kuni 50m sügavusel. Järvede nektoniks on peam kalad, Baikalis ja Laadogas ka hülged. Tiikides on vähe liike, aga nende hulk võib olla kõrge. Vähenõudlikud liigid, eriti rohevetikas. Zooplanktonis ainuraksed, keriloomad, vesikirbud. Nekton: koger, vesikud, konnad. Sood. Zooplanktonis veskirbulised, keriloomad, aerjalalised, rullikulised. Bentos on rabades vaene, kuid perifüütonis (vees olevatele esemetele, taimedele loomadele kinnitunud organismid vms) mitmed iseloomulikud liigid (kiililised, mardikalised, lutikalised, vesiämblik, pistesääsklased). Põhjavetes on ainult bakterid ja loomad, TAIMED PUUDUVAD. Palju rullikulisi, kilpvähklasid jm vähilaadseid. Süvamereasukatega võib neid võrrelda.
Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C. Vee hapnikusisaldus Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest, fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO 2 konsentratsioon). Karpkala optimum on 5mg/l, lävikonsentratsioon lühiajaliselt 0,5 mg/l (1° juures 0,6 mg/l, 30° juures 1,2 mg/l). Vikerforelli jaoks on optimum 8mg/l,lävikonsentratsiooniks on 3mg/l.Vastsete lävikonsentratsioon 5...6 korda kõrgem. Hapnikuvaegsuse (HÜPOKSIA) korral võivad kalad söötmise järel ja vikreforellid ka järsu liikumise korral (näiteks kui neid ehmatada) surra, sest sellises olukorras nende hapnikuvajadus suureneb järsult. Suvel, kui vee temperatuur on
(Kukk, Kull 1997) Limuste esinemise kohta Eesti puisniitudel on tehtud ainult üksikuid määranguid. On leitud järgmisi liike: sile-valgetigu (Vallonia pulchella), põõsatigu (Bradybaena fruticum), karustigu (Trichia hispida), hall teetigu (Arion circumscriptus), kolane teetigu (A. subfuscus), must seatigu (Limax cinereo-niger), nabatigu (Euomphalia strigella), h. ketastigu (Discus ruderatus), klaastigu (Vitrina pellucida), sarvjas jooniktigu (Nesovitrea hammonis), rohekas jooniktigu (N. petronella), kuhiktigu (Euconulus fulvus), h. kedertigu (Cochlodia laminata), pisitigu (Vertigo substriata), kääbus pisitigu (V. pygmaea), tulptigu (Columella edentula), kakshammastigu (Perforatella bidentata). (Kukk, Kull 1997) Putukaid uurides uuriti nii hooldatavaid kui ka juba kasutusest väljalangenud puisniite. Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae)
heeringas, räim, kilu Sgk lõhilased kerel küljejoon, rasvauim N: lõhi, jõeforell, rääbis, meresiig, peipsi siig, meretint 16.3.4.4.2. Selts karpkalalised Mageveekalad, paljudel rasvauim, enamik hambutud (erinevuseks N: piraaja) Sgk elektriangerlased N. elektriangerjas Sgk karplased N: karpkala, koger, särg, säinas, viidikas, vimb, linask, latikas Sgk pardkalad N: säga, kohversäga, elektrisäga 16.3.4.4.3. Selts haugilised Uimed pehmed, rööveluviisiga Sgk hauglased N: haug 16.3.4.4.4. Selts angerjalised Keha pikk ja madujas. Kõhuimed puuduvad, pehmed uimekiired, sabauim nõrgalt arenenud. Sgk angerlased N: angerjas
õitsengut. Kui varasemalt kannatasid põhiliselt jaheda vee liigid nagu tint, siis viimaste kalade suremiste ajal olid oluliselt mõjutatud eelkõige põhjaelulised liigid (kiisk), kuna põhjas tekkis hapnikupuudus. Viimaseid kalade (kiisa) suviseid suremusi võimendas intensiivne suvine mõrrapüük järvel. Peipsi kalakoosluses on toimunud oluline nihe puhta- ja külmaveelistelt kaladelt (tint, rääbis, siig, luts) koha ja latika domineerimise suunas, kes eelistavad kõrge toitelisusega, sooja ja sogast vett. Peipsi siia ja rääbisevarude muutusi on mõjutanud kliima soojenemisest tingitud muutused nende liikide kudemistingimustes, tindi puhul on muutused seotud ka röövkalade (koha, ahven) kõrge arvukusega. Viimaste aastate uuringud Peipsil on näidanud, et järve ökosüsteem on ebastabiilne ja selle edasist suundumust on keeruline prognoosida
lähedal rasvauim. Tintlased on meritint, peipsi tint ja moiva (Atlandi ookeani põhjaosas). Tintlasi suitsutatakse, peipsi tinti ka kuivatatakse. Karplaste sugukonda kuuluvatel kaladel on kõrge, külgedelt kokkusurutud keha. Selja keskosas üks seljauim. Nahk on kaetud paksu soomusega (soomkalad), neil on hästi nähtav küljejoon. Liha on üldiselt keskmise rasvasusega (8%), kuid sisaldab palju väikesi luid. Enamik karplasi on mageveekalad. Karplased on latikas, karpkala, vobla, särg, vimb, säinas, turb, linask, koger, pardkala jt. kokku üle 1700 liigi. Ahvenlastel on kaks seljauime, millest esimene on teravate, tagumine aga pehmete uimekiirtega. Keha on kaetud, tiheda, tugevasti kinnitunud soomustega. Küljejoon puudub. Liha on lahja, võrdlemisi luine, kuid maitsev, kuna sisaldab rikkalikult ekstraktiivaineid. On põhiliselt mageveekalad. Sugukonda kuuluvad jõeahven, koha ja kiisk. Tursklaste sugukonna tunnuseks on piklik keha, üks kuni kolm seljauime, mis katavad
Hilisema suguküpsemisega isendid püütakse tõenäoliselt enne, kui nad jõuavad paljuneda. Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks ning sellega kaasneb paljude liikide lokaalne väljasuremine. Näiteks forelli ülepüügi korral võib karpkala energiaahelas vabanenud koha üle võtta, takistades sellega hilisemat forellipopulatsiooni taastumist. Tagajärgedeks on suur rahaline kahju, toidupuudus Veekogude seisund: vee inimtekkeline eutrofeerumine (toitesooladega rikastumine), mis avaldub eelkõige vee fosforisisalduse tõusus. Eutrofeerumise ilminguteks on vetikate vohamine ja intensiivsed veeõitsengud, millega kaasneb
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
Programm „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013“ SIRJE REKKOR ANNE KERSNA ANNE ROOSIPÕLD MAIRE MERITS TOITLUSTUSE ALUSED KOHANDANUD: ANA KONTOR 2013 1 SISUKORD 1. Toitlustusettevõtete ja teenuste liigid 4 Toitlustusettevõtete tüübid ja äriideed 4 Kiirtoiduettevõtted 6 Kohvikud 8 Sööklad ja teised suurköögid 10 Restoranid 13 Baarid 19 Catering-ettevõtted 21 2. Toitumise alused
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
