suhkruid, toorkiudu. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini. Väga proteiinirikkad söödad (üle 40% proteiini kuivaines): verejahu, kalajahu, liha-kondijahu, sojasrott, maapähklisrott, rapsisrott, puuvillasrott, söödapärm. Proteiinirikkad (20...40% proteiini kuivaines): kaunviljad ja nende jahud, vikk, hernes, uba, lõssipulber. Keskmise proteiinisisaldusega söödad (15...20% proteiini kuivaines): hea karjamaarohi, heina silod (sees liblikõielised), ristik-ja lutsernhein, kapsas, juurviljapealsed, nisuterad, nisukliid. 5 Napi proteiinisisaldusega söödad (10...15% proteiini kuivaines): oder, kaer, rukis, mais (terad), hea kõrreliste hein Proteiinivaesed söödad (alla 10% proteiini kuivaines): maisi-ja viljasilo, kartul, juurvili, halb hein, põhk. 4) Toorkiud, toorrasv ja N vabad ekstraktiivained kui toitained. Rasv loomorganismis tähtsaks varuaineks
vasikate joogitarve on karjamaal 10-20 liitrit, kusjuures vesi peab olema puhas ja eelsoojendatud. Vasikate karjatamisperioodi pikkus on 105-120 päeva. Hobuste karjatamine Hobuste karjatamisel eraldatakse 5-8 tallilähedast koplit või karjatatakse neid lammaste, vasikate, või se´igade koplites. Hobused söövad lehmadest ja teistest loomadest järelejäänud karjamaarohu enamasti ära ning vähendavad sellega karjamaade järelniitmise vajadust. Hobustele on kohasem vanem karjamaarohi. Karjatamine on eriti oluline noorhobustele, kes vajavad peale karjamarohu ka pidevat liikumist ja karastumist. Hobuste karjamaad peavad paiknema võimalikult kõva pinnasega tasastel mineraal muldadel. Turvasmuldadel ja mätasterohkel rohukamaral karjatamise korral on hobustel mitmesuguseid jalgade vigastusi. Täiskasvanud hobustele arvestatakse karjamaapinda 0,4-0,5 ha, noorhobustele 0,2-0,3ha. Hobustele eraldatud karjamaa jagatakse 8-18 kopliks, kus
Näitlikud ratsioonid Kits on väikemäletsejaline loom ja tema põhisöötadeks on rohusöödad. Kitsed on head rohusöötade tarbijad ja nad on võimelised sööma sööda kuivainet rohkem 1 kg kehamassi kohta kui veised. Nii arvatakse, et kits tarbib 3,5...5 % söödakuivainet kehamassist, aga maksimaalselt kuni 6 % kehamassist (The nutrition of goats, 1998). Samas veis tarbib kuni 4 %. Kitse suviseks põhiliseks söödaks on karjamaarohi. Võrreldes veiste ja lammastega on kitsedele omased teatud eripärad. Kits on hea rohusööda tarbija, kuid söödava rohu osas on ta suur valija. Kitse väike suu ja liikuvad mokad on kohastunud haarama taime peenemaid osasid, väikesi lehekesi, õisi. Karjamaal eelistavad kitsed süüa karjamaarohu ülemist fronti, samas ei meeldi neil süüa rohu varsi. (Luginbuhl et al, 1998). Siinjuures oskab kits valida just
Jäärtalled lihaks (eluskaal) 35 0,7 1,7 41,65 Utt talled ja kastraadid lihaks 38 0,7 1,5 39,9 (eluskaal) Vill 2,5 0,4 1,0 Sõnnik (t) 0,3 KOKKU 74,195 MUUTUVKULUD Söödavajadus 6220 MJ söödaoder 91 0,13 11,83 Karjamaarohi 520 0,016 8,32 Looduslik karjamaa 375 0,007 2,625 Hein 450 0,016 7,20 Mineraalained 7 0,800 5,6 Põhk allapanuks 166 0,016 2,65 Söötmise kadu 5% 1,89 Ravimid ja vet 4,80
2. arvutada karjatamisperioodil antud lisasöötade (LS) energiaväärtus MJ, arvestust tuleb pidada kõigi lisasöötade (jõusööt, haljassööt jm) kohta. 3. registreerida niiteliselt koristatud karjamaarohu saak (NK), MJ Suvise karjamaarohu saagi leiame valemiga: karjamaasaak MJ/ ha = LKS-LS+NK, kus LKS loomade poolt karjamaal kasutatud sööt, MJ LS - loomadele söödetud lisasööt, MJ NK - niiteliselt koristatud karjamaarohi, MJ Zootehniline saak on niiteliselt määratud saagist 10-25% väiksem tallatud rohu, rammutukkade, väheväärtuslike liikide jms tõttu. 2 Lehmadele arvestatakse söödanõudlus elatuseks nende eluskaalu järgi ja toodanguks nende eluskaalu juurdekasvu ning piimatoodangu järgi. Noorveistele arvestatakse söödanõudlus elatuseks ja juurdekasvuks koos. Hobustele arvestataks söödanõudlus
Proteiin kui toitaine. Lämmastikku sisaldavad ühendid!! Proteiin on energia järel tähtsuselt teine toitaine. Selle väärtuslikuma osa moodustab valk. Valgud on vajalikud keharakkude uuendamiseks, kasvamiseks, sigimiseks, toodangu moodustamiseks. Proteiinirikkaid söötasid vajavad piimalehmad ja munakanad. Proteiinirikkad söödad: verejahu, kalajahu, liha-kondijahu, srotid, söödapärm!! Ka kaunviljad ja nende jahud, vikk, hernes, uba, lõssipulber. Proteiini on ka: karjamaarohi, silo, hein, kapsas, juurviljapealsed, nisuterad, nisukliid. 12 Toorkiud, toorrasv ja N vabad ekstraktiivained kui toitained. Rasv loomorganismis tähtsaks varuaineks. Loomorganismis rasvasisaldus keskmiselt 18...25%. Rasva koostises on 3 rasvhapet (linool-, linoleen- ja arahhidoonhape), mida loomad tingimata vajavad, kuid ise ei sünteesi. Rasvas lahustuvad 4 vitamiini (A, D, E, K) Vastsündinud loomad peavad seda saama piimarasva näol.
välja laskma. Sellel ajal olid küla karjamaad kõik ühes, aedasid vahel ei olnud. Kõik käisid ühes nii lehmad, hobused ja härjad ( Loorits 2001) 2.Karjatamisviisid Meie looduslike rohumaade taimekooslused on kujunenud pika aja jooksul inimese majandusliku tegevuse tulemusena metsaraie ja sellele järgnenud niitmise ning karjatamise tagajärjel. Paljude sajandite jooksul on karja söödavajadusi katnud suvel karjamaarohi, talvel hein, iga- aastane ühekordne käsitsi niitmine mõjutas looduskeskkonda vähe. Rohumaa taimekoosluste kujunemist mõjutab tugevasti kasutusviis. Ühesuguse mullastiku ja veereziimi 5 tingimustes põhjustab tugev karjatamine eri rohukamara moodustumist, võrreldes ainult niitelise kasutamisega. (Krall jt 1980).
rohkem proteiini. Kuivaine proteiinisisalduse järgi jaotataksegi söödad: väga proteiinirikkad: üle 40% proteiini kuivaines: verejahu 94% kalajahu 65-70% sojasrott 50% maapähklisrott 48% rapsiskook 34-40% puuvillasrott 40-42% proteiinirikkad: 20-40% proteiini kuivaines: hernes 25-28% uba 27-29% lõssipulber 36-38% rahuldava ehk keskmise proteiinisisaldusega söödad: 15-20% proteiini kuivaines: hea karjamaarohi 16-20% rohusilod (sees liblikõielised) 15-22% ristik- ja lutsernhein 16-22% nisuterad 15,5% nisukliid 17,5% napi proteiinisisaldusega söödad: 10-15% proteiini kuivaines: oder, kaer, rukis, mais (terad) 10-13% hea kõrreliste hein 11-14% proteiinivaesed söödad: alla 10% proteiini kuivaines: maisi- ja viljasilo 9-11% kartul, juurvili 6-9% halb hein, põhk 4-5% TOORRASV Rasv on loomorganismis tähtsaks varuaineks
kehas. Et enamik valke sisaldab 16 % lämmastikku, siis korrutatakse lämmastikusisaldus söödas 6,25-ga (100:16=6,25), saadakse proteiinisisaldus. Rohke proteiini sisaldusega söödad: Verejahus 85%,kalajahus 70%, lihakondijahu 50%, sojasrott 50%, maapähklisrott 48%, rapsisrott 40%, puuviljasrott 40%, söödapärm 48%; kaunviljad ja nende jahud: vikk 35%, hernes 26-28%, uba 26-28%, lõssipulber 36% keskmise proteiini sisaldusega söödad: hea karjamaarohi 16-20%, heina silod 15-22%, ristik ja lutsernhein 16-11%, kapsas ja juurviljapealsed 15-20%, nisuterad 15,5%, nisukliid 17,5%, oder rukis kaer mais 10-13% proteiini vaesed söödad: maisi ja viljasilo 9-10%, kartul ja juurvili 6-9% TOORKIUD, TOORRASV JA N VABAD EKSTRAKTIIVAINED KUI TOITAINED Toorrasv on väga heterogeense koostisega ainete rühm. Rasvade iseloomulik omadus on see, et nad ei lahustu vees, kuid lahustuvad hästi eetris, petrooleetris, bensiinis jt. orgaanilistes lahustites
Metsamaa ha Muu maa ha Kõlvikud ha Rohumaa ha 900 Maakasutuse struktuur hektarites ´ha´ Karjamaid kasutati varem karjatamiseks, eelmisest aastast loomi enam ei karjatata ja karjamaarohi läheb siloks ja heinaks. Põllumaalt saadakse teravilja ja rapsi nii söödaks kui ka müügiks. Metsamaterjali kasutatakse põhiliselt oma tarbeks (küte) ja hoonete rekonstrueerimiseks. 1998. aastal seoses suure põllumajanduskriisiga lõigati metsa ka müügiks, et säilitada piimakarja. 2001. ja 2002. aastal istutati uus mets asemele. Talus on rõhk pandud taastootmisele. Oluliselt talu maakasutus ei suurene, kuid omandis olev maa suureneb rendimaa
Noor rohi on proteiini-, vitamiini-, mineraalelementide rikas ja hästi söödav. Kõik see ja kraavide puhastamises) 2. valgustustingimuste parandamine (võsa hävitamine) 3. ratsionaalne väheneb taime vananedes. Optimaalselt peaks haljassööda kuivaines olema 20-25% kiudu, üle 15% väetamine 4. täiendav seemnekülv. proteiini. Väärtuslikest heintaimedest koosnev karjamaarohi vastab eelpool toodud nõuetele ja loomad Pealtparandamisega luuakse mitme võtte koosmõjul väärtuslikele heintaimedele soodasad söövad seda meelsasti. kasvutingimused ja täiendatakse rohustu liigilislt koosseisu. Silo peab olema valmistatud korralikult, silo ei tohi olla riknenud, sest seda loomad ei söö ja seda ei tohigi 21) Rohumaade rajamine uuskülvi teel, umbrohu tõrje, haigused ja kahjurid
Esimestel elukuudel emapiim - 1kg iipeks 5kg piima, heinakõrred, jõusööt. 1kuu lõpul 300-400g jõusööta, max 500 karjamaa- või peenekõrreline hein 800-1000g. Tallede nuumamine Kiirnuum kulukas, kasutatakse vähe. 4 elukuul - 40kg ja siis realiseeritakse. Jõusööta 1kg päevas, farmides granuleeritud jõusööt, 25% rohujahu. Mõõdukas nuum - talled tapetakse 6-7 kuuselt. Põhisööt on karjamaarohi, pärast võõrutamist lisatakse 0,5kg jahu + 4-5kg rohtu või juurvilja. Lammaste söödad Peenkõrreline looduslik hein - parim puisniidul kasvanu. Uttedele 1,2 kg ja jääradele kuni 3 kg/päevas. Talus liskas lehissööt paju-, kase- või tammevihad, männioksad. Kartul 1,5-3 kg päevas - nuumlambale keedetult. Silo- 3-4 kg. Kui on kuivsilo 2-3kg, siis heina polegi vaja. Silo peab olema peenekõrreline.
Söötade põhirühmad: 1) koresöödad, 2) jõusöödad; 3) mahlakad söödad. Koresöödad: koosnevad taimede vegetatiivosadest. Koresöödad kindlustavad mäletsejatele omase seede funktsioneerimine ning annavad organismile tarvilikku energiat. Põhilised koresöödad on haljassöödad, pikaajaliseks säilitamiseks töödeldud haljassöödad (hein, kuivsilo, märgsilo, rohujahu) ja põhk. Lehma suvine tavasööt on karjamaarohi. Talviseks põhisöödaks on silo. Jõusöödad: suure energiasisaldusega ja sisaldavad rohkesti toorproteiini. Veesisalduse järgi jaotatakse kontsentreeritud söötasid kuivadeks ja märgkontsentraatideks. Funktsionaalselt jaotatakse kontsentraadid energia ja proteiinisöötadeks. Kõige rohkem kasutatakse suure kuivainesisaldusega jõusöödakomponentidest odrajahu. Oder sisaldab rohkesti tärklist ja on seega valgurikas energiasööt.
protrombiini kontsentratsiooni normaalsel tasemel. Protrombiini kontsentratsiooni langemisel veres alla normi aeglustub vere hüübivus. Veresoonte vigastuste korral tekivad verevalumid kudedes ja organites, eeskätt kaela, rinna, jalgade piirkonnas. Vitamiini K sünteesivad vatsa- ja jämesoolemikroobid, mäletsejalistel ja hobustel selle vitamiini vaegust ei esine. Vitamiini K söötades Vitamiini K allikaks on rohusöödad - karjamaarohi ja muud haljassöödad ning neist valmistatud hea hein, silo. Vähe on seda teraviljades ning loomsetes söötades. Selle vitamiiniga tuleks arvestada lindude söötmisel. Mäletsejaliste, hobuste ja isegi sigade (v.a põrsad) seedeelundites tekib mikroobide elutegevuse kaasabil küllaldasel hulgal K vitamiini. -karoteen - -karoteeni sisaldus vereplasmas korreleerub positiivselt progesterooni produktsiooniga,
Nii võib 15-20 kg toodanguga lehma jätta kinni kahe nädala jooksul. Söötmise iseärasusi siirdeperioodil Siirdeperiood - talvistelt söötadelt suvistele ja suvistelt talvistele ülemineku periood. Kui lehma söödetakse pikema perioodi vältel ühtede söötadega, siis kohaneb ta nendega ja hakkab teisi söötasid võõrastama, need võivad põhjustada seedehäireid ja toodangu languse. Kevadine siirdesöötmine. Noor karjamaarohi on toorkiuvaene ja proteiinirikas ning põhjustab kõhulahtisuse. Kõhulahtisuse tagajärjel halveneb söötade seedimine ja toitainete omastamine, mistõttu langeb järsult piima rasvaprotsent ja päevatoodangu tase (tavaliselt algab tugevam langus 3-4 päeval). Toodangu languse ärahoidmiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara. Samal ajal jätkatakse laudas talviste söötade andmist, lõpetatakse
Poegimisjärgselt on vajalik utele tagada puhta joogivee saadavus. Kohe peale poegimist ei soovitata sööta teravilja. Alles ligikaudu nädala möödudes viiakse utt üle imetavatele uttedele ettenähtud ratsioonile. Imetamisperioodil on uttede piimatoodangu suurendamiseks sobilik kasutada juurviljade söötmist. Sobivad söödakapsas, söödapeet, kapsalehed, porgand, mida võib sööta 1...3 kg päevas. 9) Lammaste karjatamine Karjamaarohi on lammaste peamiseks söödaks, mida lambad tarbivad pika perioodi jooksul (7-8 kuud) aastas. Poollooduslike rohumaade saagikus jääb alla kultuurrohumaade saagikusele ning ka rohu toiteväärtus on madalam (9,59,7 MJ/kg/ka) kui kultuurrohumaade karjamaadel. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti
kus söödetakse talledele jõusöödasegu (toorproteiini sisaldus 16%) kuni võõrutamiseni. 11.Tallede võõrutamine · Traditsiooniline 3-4 kuu vanuses · Varajane võõrutamine 1-1,5 kuu vanuses edasi jõusöödasegudega, kus toorproteiin 17 %. Võõrdetallede pidamine 1. Lühike nuum ca 2 kuud, seega 3 + 2 kuud, realiseerimine 5 või 6,5 kuu vanuses Peale võõrutamist ussitõrje ja tallede puhastele karjamaadele.Peamine karjamaarohi, jõusööt, ka alternatiivsöödad näiteks juurviljanuum naerisega, mida külvatakase mitte vakku vaid tasasele maale. Külv mai keskelt kuni augustini, et saak valmiks juuli lõpuks kuni detsembrini..Haljasraps (1-1,5 kg/ha ) segus itaalia raiheinaga (12-15 kg/ ha) või haljasraps segus naeriga (0,25 kg/ha). Sööta soovitatakse koristatult. Lisaks 0.25 kg otra või odara/kaera segu. Kui arvatav nuuma algus 33 kg ja 6-7
Et enamik valke sisaldab 16 % lämmastikku, siis korrutatakse lämmastikusisaldus söödas 6,25ga (100:16=6,25), saadakse proteiinisisaldus. Rohke proteiini sisaldusega söödad: Verejahus 85%,kalajahus 70%, lihakondijahu 50%, sojasrott 50%, maapähklisrott 48%, rapsisrott 40%, puuviljasrott 40%, söödapärm 48%; kaunviljad ja nende jahud: vikk 35%, hernes 2628%, uba 2628%, lõssipulber 36% keskmise proteiini sisaldusega söödad: hea karjamaarohi 1620%, heina silod 1522%, ristik ja lutsernhein 1611%, kapsas ja juurviljapealsed 1520%, nisuterad 15,5%, nisukliid 17,5%, oder rukis kaer mais 1013% proteiini vaesed söödad: maisi ja viljasilo 910%, kartul ja juurvili 69% TOORKIUD, TOORRASV JA N VABAD EKSTRAKTIIVAINED KUI TOITAINED Toorrasv on väga heterogeense koostisega ainete rühm. Rasvade iseloomulik omadus on
õhtul, siis kui õhuniiskus on suurem. Heina võib kuivatada maas, toestel või ventileeritavatel pindadel. Maas kuivatamine on kõige lihtsam, aga hein on ilmastiku meelevallas, kaod on suured. Toestel kuivatamine on sobivam. Võib kasutada pressitud heina valmistamist, mehaniseeritav, lihtsam transportida ja säilitada, vajatakse 2-3 korda vähem ruumi. Keskmine heinakuupmeetri kaal on 50 kg, olenevalt sellest, kui kaua on vajunud. SILO ja rohu sileerimine karjamaarohi on alati kõige tervislikum sööt, kuid talvel peab seda asendama. Sileerimine on üks enam levinud ja kindlamaid roheiste taimede säilitamisviise. Silo söövad kõik mäletsejalised, ta parandab isu, soodustab seedeprotsesse ja rahuldab toitainete ning mineraalainete vajaduse. Silo söödaväärtus ei jää palju maha haljassööda väärtusest. Kaod on heina puhul 40-50%, silo tootmisel 25-30%, kuivsilo 15-25%, konservsilo 8-12%. Veiste söödaratsioonist võib katta kuni 45% toitainete
iseärasusi jms. arvestades eelpoolöeldut, suurendatakse puhaskülvinormi -lühiajaline niit (katteviljata) -30-50% -lühiajaline niit (kattevilja alla) -40-60 % -lühiajaline karjamaa -40-50 % -pikaajaline karjamaa -70-100% -pikaajaline niit -50-75% -kogus, mille võrra suurendatakse lisa puhaskülvinorm + lisa = täiskülvinorm Karjamaad Planeerimine: -karjamaarohi on madala omahinna ja väikese tööjõukuluga toodetud sööt -lüpsikarja saab karjatada 140-150 päeva (ööpäevaringselt 115-120 päeva) -üleminek ööpäevaringsele karjatamisele 7. 10. päeval -mullikaid saab karjatada 170-180 päeva -päevas peaks lehm saama vähemalt 50 kg rohtu, s.o. 6-7 t aastas -karjamaarohu osatähtsus söödaratsioonis võiks olla järgmine: -mai 65-70%; -juuni 90%; -juuli 85%; -august 80%;
vasikate joogitarve on karjamaal 10-20 liitrit, kusjuures vesi peab olema puhas ja eelsoojendatud. Vasikate karjatamisperioodi pikkus on 105-120 päeva. 77) Hobuste karjatamine Hobuste karjatamisel eraldatakse 5-8 tallilähedast koplit või karjatatakse neid lammaste, vasikate, või se´igade koplites. Hobused söövad lehmadest ja teistest loomadest järelejäänud karjamaarohu enamasti ära ning vähendavad sellega karjamaade järelniitmise vajadust. Hobustele on kohasem vanem karjamaarohi. Karjatamine on eriti oluline noorhobustele, kes vajavad peale karjamarohu ka pidevat liikumist ja karastumist. Hobuste karjamaad peavad paiknema võimalikult kõva pinnasega tasastel mineraal muldadel. Turvasmuldadel ja mätasterohkel rohukamaral karjatamise korral on hobustel mitmesuguseid jalgade vigastusi. Täiskasvanud hobustele arvestatakse karjamaapinda 0,4-0,5 ha, noorhobustele 0,2-0,3ha. Hobustele eraldatud karjamaa jagatakse 8-18 kopliks, kus
% 2,27 19,38 5,98 No. of 441 83 2 160 686 carcasses % 100,0 100,0 100,0 100 100,0 Kitseliha Kitsetalled võõrutati 2 kuu vanuses, kuni võõrutamiseni söödeti neile vabalt odrajahu ja heina. Peale võõrutamist loomi karjatati ja karjamaarohi oli neil ainukeseks söödaks. Karjatamisperioodi lõppedes viidi loomad lauta, kus neile söödeti heina, kartulit ja odra ja kaerajahu segu, millesse oli lisatud mineraalsöödasegu. 12 kuu vanuste eesti kohaliku isaskitsetallede tapajõudlusnäitajad (Piirsalu, 2001) Näitaja Loomade arv, n 7 Tapaeelne kehamass, kg 28,2 Ööpäevane juurdekasv sünnist tapmiseni, g 68 Lihakeha mass, kg 12,4
migratsiooni teel kuni 10. tiinuspäevani. Kui migratsioon jääb mingil põhjusel ära, siis suureneb embrüonaalne suremus. Õige seemenduaeg: 24 tundi pärast inna algust, häbemeturse on vähenemas, tupest nähtav tugev nõrevool, paigal- seisurefleks on selgesti nähtavad. Emiste ebaõige söötmine - Eriti oluline on A-vitamiini olemasolu (suvel värske haljassööt eriti liblikõielised nagu lutsern, ristik, aga ka värske karjamaarohi, talvel rohukuivised). Mittekvaliteetne sööt (hallitusseentest tabandunud teravili, kasvama läinud või päikese käes seisnud kartul jne), liigselt lahjunud emised. Suguelundite anormaalsused, patoloogilised muutused ja haigused - Emiste reproduktsioonivõimet vähendavad sellised infektsioonhaigused nagu brutselloos, tuberkuloos, katk, leptospiroos, salmonelloos, tokso-plasmoos jt. suguteedesse
Lehmade inda on vabapidamisel kergem avastada. Lõastamata pidamise üks põhieeliseid on see, et tööviljakus on kõrgem kui lõastamata pidamisel. Seoses platsillüpsi süsteemi kasutamisega suudab üks lüpsja teenindada rohkem lehmi kui teiste lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida 48. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust
Lehmade inda on vabapidamisel kergem avastada. Lõastamata pidamise üks põhieeliseid on see, et tööviljakus on kõrgem kui lõastamata pidamisel. Seoses platsillüpsi süsteemi kasutamisega suudab üks lüpsja teenindada rohkem lehmi kui teiste lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida 48. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust. Kevadel tuleb
jõusöödasegu (toorproteiini sisaldus 16%) kuni võõrutamiseni. 3.5. Tallede võõrutamine ja võõrdetallede pidamine · Traditsiooniline 3-4 kuu vanuses · Varajane võõrutamine 1-1,5 kuu vanuses edasi jõusöödasegudega, kus toorproteiin 17 %. Võõrdetallede pidamine 1. Lühike nuum ca 2 kuud, seega 3 + 2 kuud, realiseerimine 5 või 6,5 kuu vanuses Peale võõrutamist ussitõrje ja tallede puhastele karjamaadele. Peamine karjamaarohi, jõusööt, ka alternatiivsöödad näiteks juurviljanuum naerisega, mida külvatakase mitte vakku vaid tasasele maale. Külv mai keskelt kuni augustini, et saak valmiks juuli lõpuks kuni detsembrini.. Haljasraps (1-1,5 kg/ha )segus itaalia raiheinaga (12-15 kg/ ha) või haljasraps segus naeriga (0,25 kg/ha). Sööta soovitatakse koristatult. Lisaks 0.25 kg otra või odara/kaera segu. Kui arvatav nuuma algus 33 kg ja 6-7 nädalaga soovitakse saavutada 38-40 kg, siis
· Kvaliteetse koresööda energiasisaldus kuivaines ei ületa tavaliselt 10 MJ/kg. · Koresöötadel on veise jaoks kahene funktsioon: kindlustada mäletsejatele omase seede funktsioneerimine ning anda organismile tarvilikku energiat · Põhilised koresöödad on haljassöödad, pikaajaliseks säilitamiseks töödeldud haljassöödad (hein, kuivsilo, märgsilo, rohujahu) ja põhk · Lehma suvine tavasööt on karjamaarohi. Eristatakse kultuur- ja looduslikke karjamaid. · Olenevalt rohu liigilisest koostisest ja kasvufaasist sisaldab see 1829% kuivainet, milles on 1933% toorkiudu, 912 MJ/kg metaboliseeruvat energiat, 70100 g/kg metaboliseeruvat proteiini. · Koresööt · Lehm suudab päevas süüa 75100 kg rohtu. · Rohi on tavaliselt seda väärtuslikum ja maitsvam, mida varasemas kasvufaasis see on
on vabapidamisel kergem avastada. Lõastamata pidamise üks põhieeliseid on see, et tööviljakus on kõrgem kui lõastamata pidamisel. Seoses platsillüpsi süsteemi kasutamisega suudab üks lüpsja teenindada rohkem lehmi kui teiste lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on võimalik mehhaniseerida 5.2.4.4. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt, kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida, et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa efektiivsust
annaabi.ee 
