Kalju Lepik (2)

Sisukord
Sissejuhatus……………………………………………………………………………….........2
Ülevaade elukäigust……………………………………………………………………………3
Looming………………………………………………………………………………...……3-4
Luulenäited……………………………………………………………………………..…..5-12
Kriitika…………………………………………………………………………………….….13
Pildid………………………………………………………………...…………………….14-16
Lõppsõna……………………………………………………………………………...………17
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………………...18
Sissejuhatus
Sellest referaadist peaks saama põhjaliku ülevaate Kalju Lepikust.Tema Elukäigust noorusest kuni surmani,loomingut ning lugeda tema suurepärast luulet,mida ta alustas juba kooli ajal.
Luule näiteid olen üritanud tuua erinevaid ning nii öelda igasugusele maitsele.
Ülevaade elukäigust
Kalju Lepin sündis 7.10.1920 Järvamaal Koeru alevikus kontoriametniku pojana .1928-1934. aastal õppis Koeru algkoolis.1935-1939 Tartu kaubanduskoolis ja 1939-1941 Tartu Kommertsgümnaasiumis. Lõpetas 1941 Tartus keskkooli, õppis 1942-1943 ülikoolis filosoofiateaduskeskkonnas, oli Saksa armees.1944. aastast elas sõjapõgenikuna Rootsis, kus jätkas õpinguid Stockholmi ülikoolis. Töötas 1945-1946 Stockholmis Mörby haigla köögis. 1946-1954 raadiovabrikus, trükikojas. Aastast 1966 Balti Arhiivi juhataja. Kuulus ka üliõpilasseltsi „Põhjala”. Elatist teenis peamiselt raamatupidajana ning arhivaarina. Tema esimesed luuletused avaldati ajakirjanduses keskkoolipäevil. 1940 asutas Tartu kirjandus- ja kunstirühmituse „Tuulisui”. Juhtis ajakirja „Sõna” ja oli ka „Kodukolle” toimetuse sekretär. Aitas välja anda ajakirja „ Kodutee ”. Võttis osa radikaaldemokraatliku Koondise ja Stockholmi kirjastuse „Eesti Raamat” asutamisest. Oli pikemat aega Välismaise EKL-i juhatuses, aastast 1982 kuni surmani esimees. Rootsi Kirjanike Liidu ja PEN-klubi liige. Suri Tallinnas, maetud samas Metsakalmistusele.
Kalju Lepiku looming
Kalju Lepiku poeeditööd on auhinnatud nii paguluses kui kodumaal. Tema suurtööde hulka kuulub Gustav Suitsu "Kogutud luuletuste" (1963) koostamine ja toimetamine. Kalju Lepiku luule on väga oma autori nägu. Jonnakas meelekindlus ja hell südamlikkus põimuvad. Nii vormilt, kui teemadelt mitmekülgses luules leidub võitleva hoiakuga isamaalüürikat ja eleegilisi ühiskonnasüsteemide ja neis muganenud inimeste pihta sihitud satiiriga. Tunnuslikud on omapärane ja jõuline kujunduslikkus ning rohked rahvalaulu väljendusvahendid ja vihjed eesti luuleklassikale. Leidub paatoslikke isamaaluuletusi, romantilise hõnguga meenutusi sõjaväeaastaist ("Relvavennad"). Autori isikupärast laadi toetab juba esimestes kogudes omamoodi võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistustunnet ("Minul on karvased sääred"). Ühelt poolt vabavärss, ootamatud kujundiseosed, teiselt poolt süveneb laululine alge, rahvalaulu stiilielementide ning tuntud kirjanduslike motiivide kasutamine ("Õrn ööbik"). Lepiku luuletajanatuuris on tugevasti skeptilisust, pessimismi.
Kõigepealt on Lepiku nägu koduaknas – sõja läbi elanud ja võõrsile paisatud inimese esmased väljendused luulesõnas.
Vihase ja kisendava mehe kõrval peatub Lepik ka mälestuspiltidel, laseb end kaasa viia kujutlustel kodumaa loodusest ja inimestest, igapäevasest tööst ja lõbustustest. Lepiku nägu on tihtipeale ka lüüriline, nostalgiline, sentimentaalne. Aastatel 1948 – 1958 eemaldub Lepik tavapärastest väljendusvahenditest ja kujutamisviisist ja hakkab otsima uut, kaasaegsemat luulevormi. Isamaa, pagulus ja igapäevaprobleemid taanduvad. Eesti pikk ja põline traditsioon teda enam ei huvita, ta pöörab silmad Euroopa poole ja leiab oma sisemistele liikumistele vastava vormi – modernismi.
Lepiku luulerevorm kulmineerub koguga “Kerjused treppidel ”, kus on muutunud keel, vorm ja sisu. Temast on saanud modernist , kelle teostes pole kadunud vana stiil.
Paguluses kirjutas ta enamuse oma teostest, vaid kogud „Öötüdruk” ja „Pihlakamarja rist ” on kirjutatud Tallinnas.
Ta on avaldanud ligi 20 luulekogu

• "Nägu koduaknas" ( Stockholm 1946)
  
• "Mängumees" (Stockholm 1948)
  
• "Kerjused treppidel" (Vadstena 1949)
  
• "Merepõhi" (Stockholm 1951)
  
• " Muinasjutt Tiigrimaast" (Lund 1955)
  
• " Kivimurd " (Lund 1958)
  
• "Kollased nõmmed" (Lund 1965)
  
• "Marmorpagulane" (Lund 1968)
  
• "Verepõld" (Lund 1973)
  
• "Klaasist mehed" (Lund 1978)
  
• "Kadunud külad" (Lund 1985)
  
• "Öötüdruk" (Tallinn 1992)
  
• "Pihlakamarja rist" (Tartu 1997, 2. trükk 2000)
  

Valikkogud

• "Ronk on laululind " (Lund 1961)
  
• "Kogutud luuletused" (Lund 1980)
  
• "Rukkilille murdmise laul" (Tallinn 1990, paljudest luulekogudest kokku pandud valikkogu, koostas Paul-Eerik Rummo)
  
• "Kalju Lepik 60 luuletust" (Tartu 2000, koostas Otto Paju)
  
• "Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938-1999" (Tartu 2002, koostas Hando Runnel )
  

Luulenäited
Haud on muld
Muld on surm.
Surm on jää,mis sulab.
Liiga kaua ei saa magada mulla all,
Muidu muutud muldmustaks neegripoisiks.
Väike Illimar
Tuuled astuvad paljapäi
läbi lumise linna.
Kuhu VÄIKE ILLIMAR jäi?
Lauldes läks laulude linna.
Sinna,kus kauge JUMALA SAAR.
põlevast Torgla soost juttu
jutustab MUUTLIK VIKERKAAR.
Aastad ruttavad ruttu.
Kas seal kaugel ei kangestu
TAEVASED RATSANIKUD ,
marssivad pilvede soldatid,
õieli püssitikud ?
Kas seal kaugel ei kumise
HINGEMAA sõnatust nutust ?
Kas seal ei mesipuu sumise
sõprade naerust ja jutust ?
Pisike poisike lehitseb
raamatu lopsakaid lehti.
Millal need tähed raiuti ?
Millal nad valmis tehti?
Kas siit ei algagi MAAILMA LÕPP ?
Vastaku MERINEITSI .
UNEDE KURISTIK -MAAILMA LÕPP.
KULDSE RÕNGAGA ma leidsin.
Kuhu VÄIKE ILLIMAR jäi?
Lauldes läks laulude linna.
Tuuled astuvad püstipäi
läbi lumise linna.
Kisendad,kodumaa
1
Ükski võim
ei saa
sulgeda suud ,
karjeks avatud suud
meie maa,
meie õiguse järele.
Ka siis, kui meie hõim
selga saab surisärgi
manala õues,
kuulete kisendust kõues,
kanarbikus ja soos,
sügissajus ja rajuhoos
õiguse järele.
2
Sinu käed nad aheldanud,
kodumaa,
peksnud narmaiks su piha.
Aga su vabadusiha
murda ei saa
võõra piits ega kepp .
Vaevakask ja maarjalepp
nurmedel mullani maas.
Aga nad ei sure ,
vaid tõusevad taas,
siis kui sureb
meie mure.
3
Pilved pahempidi karjun,
killu kisendan kuust.
Mu kisendus lõigaku läbi
teie lihast ja luust!
Tükkideks kisendan taeva,
kisendan mustaks päikese!
Kisendan, kuni teil väikese
ja vahva
maa ning rahva
kannatuse ja vaeva
pärast on
häbi!
Kõikide päevade valu,
kõikide päevade rõõm
varasügises õitsemises.
Kuldkollaste lehtede langus.
Varsti talviste hangede rangus.
Ülem kõikde päevade rõõm.
Ilma sinuta laps,ma eksind,
lihtsameelselt kekskasti keksinud.
Ilma sinuta tuisupea.
Sa olid ja oled nii hea.
Astale
25.8.1998
Kalju Lepiku viimane luuletus
Ja maa oli tühi ja paljas
Kakskümmend kaupmeest
pikad särgid maani
pea kohal vihmavarjud.
nad tantsisid kord padespaani.
ja ühe kingataldadest jäid maantekruusa
mustad augud
ISAMAA VERINE LIHA
PORIKÄRBESTE PORILASMARSS
VASAKPAREM PAREMVASAK ON MARSS
VIHAVALGE JA PORILASMARSS
Kõik mis kunagi oli 1
Padrik patrab.Puud kui kaheraudsed.
Sihivad sihvakat pilvemullika Manni .
Enne paukude põrutamist
jagavad padajanni.
Kõikidel kaasas leivakotid.
Isalndi rasvased heerinag,
tallinna kilud ja riia sprotid,
eestimaa lõhnav rukkileib .
Tagasitulek
Minust ei jää maa peale ainult vihkamine .
Surnud tõusevad haudadest
ja kirikukell kumiseb.
Madal kevad ja kõrge taevas.
Väinjärve kohal.
Kadunud metsas
valu sõnajalgadest ring.
Lapsemeelsena kergitan kuuskedele kübarat.
Mets on varjudega läbi kasvanud.
Varjud ei jõua kunagi pärale.
Pikk valgus on pikast pimedusest pikem.
Kadunud külade läheduses on laul ja tuul.
Muld on igipüsiv, igipõline.
Siberisse saadetud põllumehe rahulik samm
lõhnab põldudel ikka ja veel.
Tuleb päev, kus kõik kadunud külade aknad
löövad õlilampide valgusest uuesti valgeks.
Näod on tuhmunud pildialbumist piltidel.
Vaarisad ja vaaremad,vanaisad ja vanaemad ,
isad ja emad.
Koeru kirikukella kumin õitseb ülasena õhtutaevas.
Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine.
Koerus 8.aprill 1990

Tuulte teedel

Kihutavad, kihutavad hullund tuulte ratsud,
lakad, sabad vuhisevad, sõõrmeis tormi naeru.
Valjad võikalt kõlisevad, vastu taevaseina
kapjadest lööb jäisi naelu -
surma, karjeid, leina.
Inimene jõuetu, sa püsti käia katsud
rajal - idatuulte, läänetuulte iilest uhut.
Ümberringi kohiseb ja praksub, ulub võikalt.
Tuultest siia-sinna puhut,
kanarbikus põikad.
Tinavalge kuu, su puuslik, järel samme hiilib,
ja ta nõuab, ohvriks nõuab osa sinu verest.
Higiniiske käega haarab keegi rõivaist - karjud!
Haarajaga ühest perest -
need su oma varjud.
Lähed kadakate vahel vinges tuuleiilis
püsti päi, sa ehkki vindund oled mitmes leinas.
Esiisad aastasadu , meie vastsel ajal
uued, kas või veriheinast,
ehitame majad.
Lootus
Külm on puhang .Lehtede kabuhirm.
Paatjad rohulibled lõdisevad.
Ainult üksik lammas,valge vill tal.
Kõnnib musta ja madala taeva all.
Kus on mu kodumaa ?
Kus on kodukülade
Nukrad kaevuvinnad ?
Kus on Kolgata mägi
ja kadunud linnad ?
Kus on supelsaksad?
ja puhtad veed ?
Kus on kõik need,
kes on käinud Siberi teed ?
Kus on punaste pohlade,
punaste pihlamarjade maa ?
Kus on surma käsi,
Mida keegi ei peatada saa ?
Kus on lauliku haud ?
Kas südames sügaval põhjas ?
Kus on mu kodumaa ?
Kas idas, läänes, lõunas või põhjas ?
Kriitika
Oma otsingute tulemusest võin lähtuda sellest,et Kalju Lepik oli hea luuletaja,kuna tema kohta ei leidnud ühtegi kriitilist sõna.
Pildid
Lõppsõna
Referaadi tegemine tegi mind jälle targemaks Eesti kirjanike kohta.Kuna Kalju Lepik oli minu jaoks enne täiesti võõras luuletaja,siis nüüd tean ma tema kohta piisavalt ja ei pea kunagi küsima kes ta on,kui minult tema kohta küsitakse.
Kasutatud kirjandus
„Kirjandus” 9. klassile, Märt Hennoste
Kalju Lepik, „Öötüdruk”
Kalju Lepik „60luuletust”
„Eesti kirjanduse biograafiline leksikon ”, E.Nirk ja E.Sõgel
„Eesti kirjandusrahva leksikon”, Oskar Kruus
„Eesti kirjanike leksikon”, Oskar Kruus ja Heino Puhvel
„Eesti Kirjanduslugu”, Epp Annus , Luule Epner , Sirje Olesk , Ants Järv, Ele Süvaleo,
Mart Velsker
http://www.sirp.ee/2003/25.04.03/Kirjand/kirjand1-3.html
18