Kalju Lepiku elulugu ja looming (0)

KALJU LEPIK
Kalju Lepik sündis 1920.aastal Järvamaal Koeru alevikus kontoriametniku pojana , õppis Tartu Kaubanduskoolis, Tartu Kommertsgümnaasiumis, 1942-43 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas Põhjamaade ajalugu ja arheoloogiat. 1943 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, 1944 põgenes Hiiumaalt Rootsi, kus pidas mitmeid leivatööameteid. Oli üks energilisemaid pagulaselu organisaatoreid Rootsis, võttes osa Radikaaldemokraatliku Koondise ja Stockholmi kirjastuse Eesti Raamat asutamisest (1946) ning kuuludes Balti Instituudi, Eesti Kultuuri Koondise, Eesti Rahvusnõukogu jt. pagulasorganisatsioonide juhatusse. Akadeemiliselt oli Kalju Lepik üliõpilasseltsi Põhjala liige. 1966. aastal sai Kalju Lepikust Balti Arhiivi juhataja.  Pikka aega kuulus Kalju Lepik Välismaise Eesti Kirjanike Liidu juhatusse ning oli selle esimees aastast 1982.
Kalju Lepik suri 1999. aastal Tallinnas.
KALJU LEPIKU LOOMING
Kalju Lepiku poeeditööd on auhinnatud nii paguluses kui kodumaal. Tema suurtööde hulka kuulub Gustav Suitsu "Kogutud luuletuste" (1963) koostamine ja toimetamine. Kalju Lepiku luule on väga oma autori nägu. Jonnakas meelekindlus ja hell südamlikkus põimuvad. Nii vormilt, kui teemadelt mitmekülgses luules leidub võitleva hoiakuga isamaalüürikat ja eleegilisi ühiskonnasüsteemide ja neis muganenud inimeste pihta sihitud satiiriga. Tunnuslikud on omapärane ja jõuline kujunduslikkus ning rohked rahvalaulu väljendusvahendid ja vihjed eesti luuleklassikale. Leidub paatoslikke isamaaluuletusi, romantilise hõnguga meenutusi sõjaväeaastaist ("Relvavennad"). Autori isikupärast laadi toetab juba esimestes kogudes omamoodi võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistustunnet ("Minul on karvased sääred"). Ühelt poolt vabavärss, ootamatud kujundiseosed, teiselt poolt süveneb laululine alge, rahvalaulu stiilielementide ning tuntud kirjanduslike motiivide kasutamine ("Õrn ööbik"). Lepiku luuletajanatuuris on tugevasti skeptilisust, pessimismi.
Kõigepealt on Lepiku nägu koduaknas – sõja läbi elanud ja võõrsile paisatud inimese esmased väljendused luulesõnas. Vihase ja kisendava mehe kõrval peatub Lepik ka mälestuspiltidel, laseb end kaasa viia kujutlustel kodumaa loodusest ja inimestest, igapäevasest tööst ja lõbustustest. Lepiku nägu on tihtipeale ka lüüriline, nostalgiline, sentimentaalne. Aastatel 1948 – 1958 eemaldub Lepik tavapärastest väljendusvahenditest ja kujutamisviisist ja hakkab otsima uut, kaasaegsemat luulevormi. Isamaa, pagulus ja igapäevaprobleemid taanduvad. Eesti pikk ja põline traditsioon teda enam ei huvita, ta pöörab silmad Euroopa poole ja leiab oma sisemistele liikumistele vastava vormi – modernismi.
Lepiku luulerevorm kulmineerub koguga “Kerjused treppidel ”, kus on muutunud keel, vorm ja sisu. Temast on saanud modernist , kelle teostes pole kadunud vana stiil.
Paguluses kirjutas ta enamuse oma teostest, vaid kogud „Öötüdruk” ja „Pihlakamarja rist ” on kirjutatud Tallinnas.
Ta on avaldanud ligi 20 luulekogu

• "Nägu koduaknas" ( Stockholm 1946)
  
• "Mängumees" ( Stockholm 1948)
  
• "Kerjused treppidel" (Vadstena 1949)
  
• "Merepõhi" (Stockholm 1951)
  
• " Muinasjutt Tiigrimaast" (Lund 1955)
  
• " Kivimurd " (Lund 1958)
  
• "Kollased nõmmed" (Lund 1965)
  
• "Marmorpagulane" (Lund 1968)
  
• "Verepõld" (Lund 1973)
  
• "Klaasist mehed" (Lund 1978)
  
• "Kadunud külad" (Lund 1985)
  
• "Öötüdruk" (Tallinn 1992)
  
• "Pihlakamarja rist" (Tartu 1997, 2. trükk 2000)
  

Valikkogud

• "Ronk on laululind " (Lund 1961)
  
• "Kogutud luuletused" (Lund 1980)
  
• " Rukkilille murdmise laul" (Tallinn 1990, paljudest luulekogudest kokku pandud valikkogu, koostas Paul-Eerik Rummo)
  
• "Kalju Lepik 60 luuletust" (Tartu 2000, koostas Otto Paju)
  
• "Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938-1999" (Tartu 2002, koostas Hando Runnel )
  

"Topsisõbra matus"
Oli meil ustav sõber,
sügise eel heitis voodi.
Enam ei tulnud kaasa
kõrtsi ei õllepoodi.
Ja kui langesid puudelt
viimased sügislehed,
mängisid leinamarssi
mundrites pritsimehed.
Spordi- ja haridusseltsi
poolt kanti plekist pärgi.
Nukrana, topsisõbrad,
läksime kirstu järgi.
Tormasid taevarannal
takused pilvetõprad.
Paljapäi leinasime
vara lahkunud sõpra.
Vahest homme on juba
taevas kandled ja roosid .
Täna veel viimast korda
hüüame kooris proosit!
Luuletus räägib varalahkunud sõbrast, kes oli viinalembene. Kasutab ristriimi . Kirjeldab kuidas matustel minnakse kirstu järgi ja sisimas loodab, et homme on taevas roosid ja kandled, kuid täna on tema mõtted ainult lahkunud sõbral.
4