Kalju Lepik ja luulekogud (0)

Kalju Lepik
(1920-1999)
Kalju Lepik sündis 1920.aastal Järvamaal Koeru alevikus 7. oktoober kontoriametniku pojana Ta oli eesti luuletaja. Ta isa oli kontoriametnik. Alghariduse sai Kalju Lepik Aruküla algkoolist. Pärast seda läks ta õppima Tallinna Kaubanduskooli ja Tartu Kommerts Gümnaasiumi. 1940. Aastal asutas Lepik koos Enn Kerega kirjandusrühmituse „Tuulisui“. 1942. aastal läks Lepik edasi õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda.
1943. aastal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. 1944. aastal põgenes ta Rootsi, kus ta õppis veel lühemat aega Stockholmi Ülikooli humanitaarteaduskonnas. Rootsis töötas Lepik algselt Mörby haigla köögis, siis raadiovabrikus. Ta oli ajakirja „Kodukolle“ toimetuse sekretär, tööline trükikojas, ametnik Statistika Keskbüroos ja 1966 kuni pensionile minekuni 1985 Balti Arhiivi juhataja. Alates 1982. aastast oli Lepik Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees.
1949. aastal abiellus Lepik Valgast päris Asta Priuhkaga, kellega oli tal kaks last Ott ja Aino. Ott sai 1958 aastal õnnetult surma.
Looming
Kalju Lepik avaldas oma esimesed luuletused 1939. aastal õpilasajakirjades. Ta esimene luulekogu „On tuuline öö“ hävis reisi ajal Rootsi. Osa sellest taastas ta mälu järgi. Lepiku varasemad värsid avaldati 1940. aastal koolinoorte ajakirjas „Tuleviku rajad“. 1946 ilmus debüütkogu „Nägu koduaknas“. Lepiku esimestes luulekogudes domineerisid vormikindlad, meeleolult vahelduvad külaelupildid. Vormilt hajusamad luuled kajastavad sõjaaegseid kohemusi, esimesi pagulasmeeleolusid ja kibedat protsesti vabaduse kaotanud kodumaa saatuse pärast. Autori varasemas loomingus on näha traditsioonilise ja loogilise ülemineku tahtlikku tõrjumist. Domineerib assotsiatiivne struktuur, mida iseloomustavad järsud kontrastid, üllatav üleminek ühest kujutluselt teisele. Hiljem Lepiku looming lihtsustub ja muutub selgemaks. Ta kasutab rahvalaulu stiilisugemeid ja regilaulu stiilivõtteid. Lepiku luuled on rikastatud erinevate tsitaatidega. Autori isikupärast laadi toetab juba esimestes kogudes omamoodi võllahuumor, millega tõrjutakse sisemist ängistustunnet. Tema loomingus leidub paatoslikke isamaaluuletusi ja romantilise hõnguga meenutusi sõjaväeaastaist ("Relvavennad").
Ta on avaldanud ligi 20 luulekogu

• "Nägu koduaknas" ( Stockholm 1946)
  
• "Mängumees" ( Stockholm 1948)
  
• "Kerjused treppidel " (Vadstena 1949)
  
• "Merepõhi" (Stockholm 1951)
  
• " Muinasjutt Tiigrimaast" (Lund 1955)
  
• " Kivimurd " (Lund 1958)
  
• "Kollased nõmmed" (Lund 1965)
  
• "Marmorpagulane" (Lund 1968)
  
• "Verepõld" (Lund 1973)
  
• "Klaasist mehed" (Lund 1978)
  
• "Kadunud külad" (Lund 1985)
  
• "Öötüdruk" (Tallinn 1992)
  
• "Pihlakamarja rist " (Tartu 1997, 2. trükk 2000)
  

Valikkogud

• "Ronk on laululind " (Lund 1961)
  
• "Kogutud luuletused" (Lund 1980)
  
• " Rukkilille murdmise laul" (Tallinn 1990, paljudest luulekogudest kokku pandud valikkogu, koostas Paul-Eerik Rummo)
  
• "Kalju Lepik 60 luuletust" (Tartu 2000, koostas Otto Paju)
  
• "Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938-1999" (Tartu 2002, koostas Hando Runnel )
  

Luuleanalüüs
Mets
Ära pillu mind, mets, käbidega,
sina oled kuusik ja mina lepik.
Anna mulle oma okkaline käsi.
Päike poeb läbi su rohelisest kasukast,
sõnajalgadel tiritamme kasvatab.
Sina heameelest veidi ümised.
Mina heameelest veidi ümisen,
ja varesed vannuvad kurja.
Epiteet: punane
Personifikatsioon: roheline(päike kasvatab tiritamme;varesed vannuvad;päike poeb;mets pillub)
Võrdlus: joon (okkaline käsi-võrdlev epiteet)
Luuletus on vabavärsis.
Luuletuse sõnum
Luuletus kirjeldam särava metsa võlusid, kuid sellega üritab autor väljendada oma meeleolu ja heameelt . Luuletus algab ja lõppeb ähvardavalt ja süngelt.
ja varesed vannuvad kurja.
Viimane rida näitab metsa tumedamat külge. Varesed üldjuhul sümboliseerivad pahameelt ja hirmu. Siin püüab autor näidata, et tema heameelt ei suuda miski häirida, sest metsas sillerdav päike muudab kõik paremaks.
Samuti tundub luuletus veidi allegooriline . Selles on loodus mets ja päike isikustatud.
Ära pillu mind, mets, käbidega,
Siin on näha väikest konflikti, mis peagi laabub. Seejärel hakkab autor kirjeldama kedagi päiksega varajatuna.
Seda luuletust lugedes tekib kujutlus , kus kaks armastajat jalutavad ilusas ja säravas metsas. Nad on väga õnnelikud ning kogu metsa sära iseloomustabgi kedagi armsat tema kõrval. Tundub, et isegi ebameeldiv kraaksuv vares ei suuda nende heameelt rikkuda.
Sina heameelest veidi ümised.
Mina heameelest veidi ümisen,