Baltikumis. Valisin just sugukonna karpkalalased, kuna need liigid on kõige rohkem söögiks meie igapäevasel toidulaual. Liigikirjeldused Karpkalalised (Cypriniformes) on kiiruimsete klassi kuuluv selts kalu. Sellesse seltsi kuulub 5 (või 6) sugukonda, kokku 320 perekonna ja vähemalt 3250 liigiga. Suurim karpkalaliste sugukond on karplased ehk karpkalalased. Karplased ehk karpkalalased: Särg (Rutilus rutilus) kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Neil on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres. (I) Teib (Leuciscus leuciscus) elutseb kiire vooluga jõgedes ja ojades, läbivooluga järvedes ja rannikumeres. Ta on parvekala, kes suuri rändeid ei soorita. Ta on poolsiirdekala, kes kevadel tõuseb kudemiseks massiliselt jõgedesse ja ojadesse. Euroopa teib
EESTI MAGEVEEKALAD. Klass SÕÕRSUUD Selts silmulised Sugukond silmlased. ( ussitaolised, t täppi) MERISUTT. Ühevärvilised, mustrita. JÕESILM Jõesilm on maolaadse kehakujuga, esmapilgul angerjat meenutav kala. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Suurem sõrmejämedune. OJASILM. Väiksem pliiatsijämedune mageveeline. Klass LUUKALAD Selts tuuralised (luukilbid, 4 poiset) TUUR. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti teistsugune - sabauime ülemine hõlm
Kalli jõe lang on väga väike mistõttu võib ta Kalli järve ja emajõe vahel voolata mõlemas suunas. Veeseis on Emajõe suudmealal muutlik, vesi tõuseb siin idatuulte ajal. Siin võib esineda üleujutusi ka veevaestel aastatel. Elustik Emajões on 39 kalaliiki, neist suurema arvukusega liigid: haug, särg, latikas, viidikas, säinas, ahven, luts, koha, rääbis, tõugjas, linask, rünt, peipsi siig, peipsi tint, teib, roosärg, nurg, vimb, koger, säga, angerjas ja kiisk. Kalade põhiliseks toiduks Emajões on väheharjasussid ja surusääsklaste vastsed. Jõepõhja ühel ruutmeetril elab keskmiselt 7290 erisugust liiki isendeid, kuid see arv võib olla kahanenud reovete ja palgiparvetusega 20 saj. alguses. Emajõe zooplanktonis esineb periooditi massiliselt ripsloomi (Vorticella, Tintinnopsis lacustri), arvukalt viburloomi (Difflugia limnetica) ning keriloomadest ogakerilane (Keratella cochlearis).
Kudemiseks valib ta kiirevoolulised (1-1,8 m/s) liiva-kruusa- või kivipõhjalised kohad jões, sageli kümnete kilomeetrite (Narva jões ligi 15 km) kaugusel jõesuudmest. Suuremates järvedes ja meredes võib silmu kohata mitmekümne, isegi 100 m sügavusel. [1] Jõesilm koeb meie jõgedes ja ojades tavaliselt mai keskpaigast kuni juuni keskpaigani. Lähevad jõgedesse (sept./okt.). Kudenud isendid hukkuvad. Ühe mm pikkusi ellipsikujulisi marjateri on kuni 40 000. Vastsed elavad jões umbes 5 a., merre laskuvad 6. aasta kevadel, olles 9-15 cm pikkused. Eestis koeb arvukamalt Pärnu ja Narva jões; 1.04-30.06 püük keelatud. [1, 4, 5] Ühe emase kohta võib esineda 1-6 isast, mõnikord on kohal mitu emast ja kuni 50 isast. Marja viljastamine on seotud rütmiliselt korduvate paaritumismängudega, mis kestvate mitmeid päevi. Kudemiskoha sügavuseks arvatakse olevat 0,2-1,5 m. Jõesilmu koelmud on sageli kõrvuti vimma koelmutega ja koos ojasilmu koelmutega
Michigani järv vihmaveest ja lumesulamisveest. · Araali meri Ka jõed ja ojad toovad · Tanganjika järv järvedesse palju vett. Enamik järvi on mageveelised, kuid · Suur Karujärv maailma suurim järv on · Baikali järv soolaseveeline. · Njassa järv Kaspia meri Kaspia meri on maailma suurim järv, teadlaste arvates aga ka tõenäoliselt vanim järv. Sellesse tohutu suurde soolaveelisse järve suubub palju jõgesid, sealhulgas ka Euroopa pikim jõgi Volga. Ent mitte ainsatki jõge ei voola temast välja. Kaspia meri asub merepinnast madalamal.
järvedes seal saaki varitsedes. Säga laiad lõuad reedavad ta olemuse- ta on väga ablas röövel süües nii endast väiksemaid konni, madusid, tigusid kui ka omaenda liigikaaslasi. On olnud juhte kus säga on rünnanud veelinde kui ka vees ujuvaid koeri. Kui säga on märganud oma järgmist ohvrit, imeb ta [säga]oma ohvri koos veega kõhtu. Kui ohver on suurem ja tugevam, võib ta veel säga kõhuski rabeleda. Säga võib kasvada kuni 3 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 300 kilogrammi. Tavaliselt on sägad muidugi väiksemad. Nad on kõhupoolelt heledad aga seljalt rohekad või koguni mustad ning külgedel on neil erineva suuruse ja kujuga laigud. Kudemiseks ehitab säga oma pesa veetaimede vahele. Pesa jääb valvama isane kes iga paari minuti tagant teeb pesa kohal tiiru värske vee sisse viimiseks ja röövlite lähenemise märkamiseks. Noored sägad ujuvad vilkalt ringi ja esialgu söövad vaid ussikesi ja putukaid
Levik Levinud Euroopa jõgedes, Eestis ainult idapoolsemates jõgedes. Arvukus Arvukus langeb kudemispaikade vähesuse tõttu. Elupaik ja -viis Mageveekala, elab kiirevoolulistes, jaheda ja selge veega jõgedes ja ojades, eelistab mudapõhja. Oluline on varjepaikade olemasolu (vette langenud puutüved, kaldauurded). Toitumine Jõeforellide toit on mitmekesine: vee- ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad, hiired ja sipelgad. Sigimine Kudemiseks vajab kruusast põhja. Kudemine algab, kui veetemperatuur langeb alla 6...8 °C, ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Kudemisel on territoriaalne, partnereid vahetab harva. Mari koetakse mitmesse pesalohku, ning kaetakse peale viljastamist kruusaga. Marja arenguks on olulise
Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad? Eesti suurim veekogu on Läänemeri. See on maakera üks suuremaid sisemeresid, kogupindalaga 373 tuhat km2, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega (8...10 ) ning seetõttu suhteliselt liigivaene. Samas on Läänemere kalapopulatsioonid küllalt arvukad. Seda iseloomustab ka fakt, et siit püütakse umbes 1% kogu maailmamere kalasaagist. Suur osa kalaliikidest elab Eesti jõgedes ja järvedes. Ehkki Eesti pindala on ainult 45 tuhat km2, on siin ligikaudu 1200 järve. Nende kogupindala on veidi üle 2100 km 2. Kõige suurem on Peipsi järv pindalaga 3555 km 2, millest suur osa jääb Venemaa territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km 2. Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on
läbipaistvus väike kuni keskmine, planktonit palju. Veekogu puhverdusvõime, millest see sõltub - võime tasakaalustada välismõjusid ja kahjutustada saasteaineid, sidudes neid lahustumatuteks ühenditeks. Sõltub veekogu ökosüsteemi stabiilsete ioonide ja huumusainete sisaldusest Järve morfomeetriast sõltuvad protsessid - sõltub kihistuse olemasolu, vee liikumine ja segunemine ning sellega temperatuuri- ja gaasireziim. Suure mahuga sügavates järvedes on vee segunemine aeglane. Järvede jaotus veevahetuse põhjal, omadused, mis sõltuvad veevahetusest -. Kiire veevahetusega järvedes on olulisem allohtoonsete - väljaspoolt tulevate ainete ülekaaluga, aeglase veevahetuse korral autohtoonsete e. kohapeal tekkinud ainete ülekaaluga protsesside osa. Umbjärvel puudub nähtav sissevool, kuid toimub pinnasevee sisseimbumine kallastelt ja põhja kaudu. Peamine toitumine on siiski sademetest
Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling. Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes (alla 13°'C) siiski harvemad kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13° C. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13°- 17°C. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ning kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15° - 16°C. 1) Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas, säinas, rünt, koger ja kiisk. 2) Liigid, kes eelistavad keskmisi jõgesid, kuid võivad elada ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, tõenäoliselt ka ojasilm.
talvituspaikades külmadel ja lumevaestel talvedel. Tähnikvesilik kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. · Elupaik ja -viis Elab leht- ja segametsades, niisketes ja varjulistes paikades, avamaastikke väldib. Tähnikvesilik on öise eluviisiga, päevaks varjub pehkinud puude koore alla ja kändudesse. Märtsi lõpust juuni lõpuni (sigimisperioodil) elab vees - väikestes järvedes, tiikides, kraavides ja ojades, eelistab väikesi, madalaid ja soojaveelisi veekogusid. Oktoobrist aprillini talvituvad veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50...100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3...5 isendist koosnevate gruppidena. On tundlik kõrgete temperatuuride suhtes (optimaalne on 23,5 °C), kuid talub võrdlemisi hästi madalaid temperatuure. · Toitumine
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
järvetaimestikust. Laialt on levinud tähkjas vesikuusk, kaelus-penikeel, vähemal määral läik-penikeel ja mitmesugused mänd-vetikalised. veetaimedel on sageli risoomid, millega nad edukalt paljunevad. Veetaimede seemneid aitab levitada vesi, lainetega kanduvad need kaugele. Osa seemneid kleepub veelindude külge, kellega need teistesse veekogudesse rändavad. Eesti järvedes on eriti rohkesti mitmesuguseid vetikaid väikesed, üksikuna palja silmaga nähtamatud, vees hõljuvad vetikad moodustavad taimhõljumi e. taimplanktoni taimhõljum soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini- ja ränivetikate õitsemised, eriti silmapaistev on suure biomassiga Gloeotrichia chinulata õitsemine. vetikate hulgas leidub palju haruldusi
(Sakramento jõgi). Aasia rannikuvetes elutseb Anadõri jõest Kamtsatka rannikut mööda kuni Ohhota mere loodeosa jõgedeni. Harva kohtab Ida Sahhalini ja Hokkaidol. Kõige suureaarvulisem on kisuts Lääne-Kamtsatkal. [8] Noorkalad elavad magedas vees 1 kuni 3 aastat, meres elamise periood on ligi 1,5 aastat pikk. Jões kasvab kisuts aeglaselt 4 kuni 10 cm aastas, meres võib kasvada pooleteise aastaga 46 60 cm pikkuseks. [8] 3 Järve kisutsi leidub Ida Kamtsatka ja Komandori saarte rannikuäärsetes järvedes ja Golõginskoe järves Kamtsatka edelaosas ning paljudes teistes reliktsetes järvedes Ida Kamtsatkal. [10] Pildil 4 on järve kisutsi levikukaart ja järve kisutsi pilt. Pilt 5 näitab kisutsi leviku alasid. . Pilt 4
Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3-e kuni 4-a päeva pärast ning olles 2,5 kuni 4a cm pikkused teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka
Ta koeb liivasel, kruusasel või kivisel hõreda taimestikuga kaetud põhjal. Massiline kudemine toimub temperatuuril 8 16 kraadi. Vastavalt ülemiste veekihtide soojenemisele koeb räim mais ja juuni alguses 4 6 m sügavuses, hiljem aga 8 10 m sügavuses. Koetud mari kleepub taimedele, peamiselt mitmesugustele punavetikatele, harvemini adrudele ja meriheinale. Marja arenemine kestab optimaalselt temperatuuridel 5 8 ööpäeva. Koorunud vastsed on 5- 6 mm pikkused. Umbes 21 31 mm pikkustena moonduvad nad maimudeks, kes hoiduvad põhjalähedastesse kihtidesse, hiljem järk-järgult sügavamale. Vastsed ja maimud toituvad pisimatest hõljuritest. Kõik räimed on suvel enamasti planktonirikastes veekihtides ja toituvad intensiivselt. Peamisteks toiduobjektideks on plankterid(esmajoones aerjalalised ja vesikirbulised), vähemal määral ka põhjalähedastes veekihtides elavad koorikloomad, eriti
Ei kuulu looduskaitse alla. 1. Kilu 2. Räim Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo on tursklaste sugukonda kuuluv kalaliik. Tursal on Eesti vetes elutsevatest kaladest uimi kõige rohkem kogunisti 10 (3 selja-, 2 päraku-, 2 rinna-, 2 kõhu- ja sabauim). Värvuselt on küljed kaetud rohekate, pruunikate või punakate laikude ja täpidega, kõhupool on seljast heledam. Eesti vetes elutseb Läänemerele omane tursa alamliik läänemere tursk, kes kasvab harilikult 4060 cm pikkuseks ja kuni 1,5 kg raskuseks, suurimad isendid võivad olla ka üle meetri pikad. Tursk on omapärase ja hõlpsalt äratuntava kehakujuga kala. Ta ruljas keha on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Pea ja suu on suhteliselt suured. Tursa värvus sõltub elukeskkonnast, kuid üldiselt on valdavad hallikad ja pruunikad toonid. Ta on suhteliselt suur kala, kelle keskmine pikkus täiskasvanult on 40...60 cm ja kehamass 0,8...1,5 kg. Tursk on kala,
meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni
miksike.ee/...) Haug elutseb põhjapoolkera mage- ja riimveekogude kaldapiirkonnas. (ENE 3, lk 332, Tallinn, 1988) Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Ta on Eesti siseveekogudes levinuim kalaliik ning haug on levinud ka kogu Põhja-Euroopas. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Euroopas on koger levinud Ida-Inglismaast kuni Leena jõgikonnani, elab ka Lõuna-Rootsis ja Soomes kuni Lõuna-Lapimaani ning Kaukaasias. Kokre on paljudesse riikidesse sisse viidud, sealhulgas ka Hispaaniasse ja Austraaliasse. Eestis on levinud rohkem Loode- ning Kagu-Eestis. Koger puudub Pärnu ja Kasari jõe vesikondades. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval ja elab üksikuna. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger elab seisva või nõrgalt läbivoolava
04.2012). Eesti ojades ulatub jõeforelli kudemine oktoobri keskelt jaanuari lõpuni, sest siis on vool tugev. Kudealad asuvad kärestikes, kus on kruusane põhi. Embrüonaalne areng kestab tavaliselt 4-5 kuud ja sõltub vee temperatuurist (Fishes of Estonia, 2003, 106). 1.5. Toitumine Noored jõeforellid toituvad putukatest ja muudest selgrootutest, näiteks krevettidest, kärbestest, ühepäevaliblikatest. Jõeforellide toidulaud on mitmekesine: vee-ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad ja sipelgad. Suuremad jõeforellid on aktiivsed röövloomad, kes söövad isegi maismaaloomi, nagu hiir, uruhiir ja linnupojad (http://en.wikipedia.org/wiki/Brown_trout, 23.03.2012 ). 1.6. Mõõtmed Tema pikkus on tavaliselt 2535 cm, kaal 200500 g, harva kuni 2 kg, kuid 1974 püüti Tsehhoslovakkias 7,2 kg raskune jõeforell (http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%B5eforell, 13.03.2012).
rohekaskollased, 59 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranzid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven võib ka kasvada üle 4 kg raskuseks ja 50 cm pikkuseks ning elada kuni 2025 aastaseks. Ahvena alammõõduks loetakse 19 cm kogupikkusest või 16 cm sabauimeni.(www.wikipedia.org) Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Sotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Eestis väga laialdase levikuga
( Eneke 4 [Autorite E63 kollektiiv] - Säga lk.14 - Tln.: Valgus,1986 ) Säga on suur mageveekala. Säga elutseb paljudes Euroopa ja Aasia jõgedes. Ta võib kasvada kuni 3m pikkuseks ja kaaluda kuni 300kg. tal on lai pea, mille ülalõual kasvab 2 pikka poiset.Särjal pole soomuseid, teda katab pehme limane nahk. ta sööb kalu, konni, limuseid ja veelindude poegi.Emaskala koeb marja veetaimedest pessa. Isane valvab marja, kuni see koorub. Särg võib elada isegi 100 aastat. Särja püüdmine on keelatud. Eesti vetes on särg tavaline. Ta eelistab taimerohkeid mage- ja riimveekogusid, toitub peamiselt taimedest, koeb kevadel madalaisse kohtadesse.Särg on tööstuskala.
................................................................................................................................................................11 Eesti selgroogsed Kalad Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed
põhjataimestik.Kaldavööde siis pm???? 2 Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m sügavuseni). Veekogud vastavalt vee vahetumise kiirusele: vooluveed e. lootilised (liikumine tulenev raskusjõust, kõrguste vahest, tekib jõeoru põhja säng) ja seisuveed e. lentilised. Lootiline tsoon järvedes ja meredes- murdlainetuse mõju all olev litoraali osa. Suurvee ajal väljub vesi sängist ja ujutab üle luha e. lammi (madalad kaldaalad 2 pool sängi). Eestis on üle 700 jõge-oja, veerohkeim on Narva jõgi, Euroopas Volga ja maailmas Amazonas. Eesti pikim jõgi Võhandu, Euroopas Volga, maailmas Niilus. Bentaali osad vooluvetes: kärestik e. lotaal; võrendik (veevoolu uuristatud sügav koht) e. lentaal; kaldaserv e. ripaal; keskosa e. mediaal. Käär e. meander.
veekogud vahel põhjani. Suvel võib veesamba temperatuur kihiti olla vägagi erinev. Gaasireziim. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikureziim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist veesambas praktiliselt ei esine, kuid iseloomulikku ortograadset hapnikujaotust seal siiski enam pole. Ohtralt leidub süvakihtides ka süsihappegaasi ja metaani, mis on samuti seotud anaeroobsete bakteriaalsete laguprotsessidega. Hüdrokeemia. Hüdrokeemilised parameetrid on suurtes piirides. Eesti järved on mageda veega, vaid rannajärvedes ja hiljuti eraldunud merelahtedes on soolsus pisut kõrgem.
saarma toidulaual teretulnud. Tänu oma kiirusele ründab saarmas oma saaki nii, et see ei oska halba aimatagi. Väiksemad loomad sööb ta kohe vee all ära, suurema noosi aga lohistab kaldale. Saarma lemmiktoiduks on angerjas. Et libe saak paremini paigal püsiks, hoiab saarmas teda esikäppadega kinni. Pärast söömaaega asub ta oma kasukat korrastama, just nagu kass Saarma elu- ja pesapaik. Saarmad elavad vaiksetel jõekallastel, järvedes ja ojades, vahel ka mererannikutel. Koduks on neil tavaliselt urg või pesa jõekaldas või kaldakivide vahel. Urul on tavaliselt kaks sissepääsu, millest üks jääb veepiirist allapoole; ta saab tulla ja minna nii, et kaldalt keegi ei märka. Magamiseks kasutab saarmas lihtsamaid puhkepesi, mida rajab hulga. Saarmas puhkab päeval ühes oma arvukatest pesadest, kus magab vaikuses iga päev tunni või kaks
vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Angerjas kuulub sõõrsuude hulka. (Sõõrsuud moodustavad omaette klassi luukalade ja kõhrkalade kõrval). Ta on maduja kehaga ja poolparasiitne eluviisiga. Ta sarnaneb veidi luukaladega, kuid tal puuduvad soomused, lõuad ja tüüpiline suu. Suu asemel on tal suulehter. Suulehtri serval ja keelel asuvad arvukad hambad. Nende abiga raspeldab ta lihatükikesi elusatelt kaladelt või laipadelt. Emased kalad kasvavad Eestis kuni 110 cm pikkuseks ja isased kuni 50 cm. Kehamass sõltub soost ja vanusest. 10...11 aastaga kasvavad emased umbes ühekiloseks ja 80 cm pikkuseks, isaste mass on kuni 150 g. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond
Surmatud saakloom imetakse tühjaks. Kuna suurte röövkärbeste imikärss on erakordselt tugev, võivad nad kättevõtmise korral enesekaitseks ka inimese naha läbi hammustada. Tekkiv valu ei jää millegi poolest alla mesilase või herilase nõelamisel tajutavale. Eestis on üheks tavalisemaks röövkärbseks ruuge-küttkärbes (Laphria flava). Röövkärblaste vastsete toiduspekter on üsna lai. Sageli on ka nemad rööveluviisiga, kuid tuntakse ka üsna palju liike, kelle vastsed toituvad taimedest ja kõdunevast orgaanikast. Leidub ka selliseid liike, mille noored vastsed on taimtoidulised, vanemad aga röövloomad. Röövkärbeste vastseid esineb mullas, kõdupuidus jne. (Zooloogia ja botaanika instituut, 2010) Kiletiivalised Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks mesilased, kimalased, herilased, sipelgad , lehevaablased, käguvamplased.
Kuidas kahepaiksed liiguvad? Sabakonnade liikumine toimub nõrkade jalgade tõttu mao kombel loogeldes. Päriskonnalised kas hüppavad oma tugevalt arenenud tagajalgadega (nt. rohukonn) või liiguvad kõndides (nt. harilik kärnkonn). Enamik kahepaikseid on ujumisvõimelised. Kuidas kahepaiksed hingavad? Maismaaelanikena hingavad kahepaiksed kopsudega, samas on neil tähtsal kohal ka naha kaudu hingamine - sellepärast peabki neil nahk alati niiske olema. Vees arenevad vastsed hingavad lõpustega. Sabakonnaliste hulgas on aga rühm salamandreid, kellel kopsud täiesti puuduvad. Milline on kahepaiksete vereringe? Kahepaiksete kolmeosaline süda pumpab verd väikesesse e. kopsuvereringesse ning suurde e. kehavereringesse. Et aga nimetatud kaks vereringet pole teineteisest täielikult eraldatud, siis on kahepaiksete ainevahetus aeglane ning kõik nad on kõigusoojased loomad. Mida kahepaiksed söövad?
Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis, siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoole
metsvööndis, Euroopas ka metsastepis, alates Püreneedest, Prantsusmaast, Briti saartest ja Skandinaaviast kuni Sahhalini ja Jaapanini. Toitumine: Metskurvitsa toiduks on mullas elavad ussid, putukad ja nende vastsed. Eelistatumateks toitumispaikadeks on metsaojade ja -kraavide pehmed kaldad, veeloike ääristav muda ja üldse vesisemad kohad, kust saab toitu hankida nokaga mudas songides. Pesitsemine: Suve jooksul pesitseb kaks korda,
Hiinas ja teistes Kagu-Aasia riikides kasvatatakse ka peamiselt toiduks. Introdutseerima hakati peamiselt 1960.-ndate aastate keskel, millal ta jõudis ka Lätti. Eestisse jõudis valgeamuur alles 1980.-ndate aastate keskpaiku. Kuna parasvöötmes ei ole ühtegi teist kalaliiki, keda saaks kasutada veetaimestiku ohjamisel, siis leiti, et valgeamuur on selleks sobilik. Eestisse kasvatati algul valgeamuuri peamiselt Narva elektrijaamade juures olevates soojaveekanalites paiknevates sumpades. Järvedest püütud valgeamuurid on suure tõenäosusega põgenenud Narva kalamajanditest. 1980.-ndate keskel plaaniti valgeamuur asustada Balti soojuselektrijaama jahutuskanalisse, et kergendada inimeste tööd elektrijaama puhastusreste ummistavast taimsest massist vabastamisel. Idee jäi aga soiku, sest ei leitud head moodust, kuidas neid kalu jahutuskanalites kinni hoida ja kardeti, et kalad põgenevad soojavee kanalite piirkonda.
põhjalähedastes kihtides. Majandites on talitiigid sügavad (2,5...3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett. Ahven Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tal on tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ning punased uimed. Ahvena silmad on oranzid. Värvus sõltub veekogust. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud peaaegu kogu Euraasias, Eestis väga laialdase levikuga. Elab järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Kudemisperiood algab varakult, mil vee soojus on alles 8 °C. Emasahven heidab välja marjalindi 5 sekundi jooksul. Kohe on kohal ka isasahvenad, kes selle viljastavad. Emane jääb ligikaudu viieks tunniks marjalindi juurde ega lase sellele teisi kalu juurde. Marjalint on pikk torujas moodustis, mis moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
