Tekib mitmeemakalisest õiest, mille emakad pole liitunud. Nt vaarikas ja maasikas. 5. (3) Mille poolest erinevad teris ja seeminis? Kellel esinevad? Teris ja seemnis on sulgviljad. 1. (2) Mis on risoom? Kellel esinevad? ka juurikas) on taimede maa-alune mitmeaastane vars. Risoomist lähtuvad lisajuured. Risoomil leidub pungasid, millest kasvavad risoomi harud ja maapealsed võsud ehk rametid. Risoom on sümpodiaalne (ehk sümpoodium), kui ta pikeneb külgpungadest (seejuures võsud lähtuvad nii ots- kui külgpungadest), ning monopodiaalne (ehk monopoodium), kui ta pikeneb otsapungadest (seejuures võsud lähtuvad külgpungadest). Risoom oma vanemas osas sureb ja kõduneb, nooremas osas kasvab ja haruneb. Seega võib üksik risoom elada väga kaua, näiteks paljudel rohttaimedel kümneid või koguni sadu aastaid. Neid omavad sellised taimed nagu kanna, iiris, rohtlaliilia, ülane, adoonis, kolmiklill, kalla ja lauk, maikelluke 2
TALLINN Võsu Taime maapealset osa nimetatakse võsuks. Taime võsu hakkab arenema seemnes olevast idapungast, mille tipus asub kasvukuhik. Võsu keskne osa on vars, mis kannab pungi ja lehti ning ka õisi ja vilju. Võsul saab eristada nii lehepungi kui ka õiepungi. Lehepungas on varjul algne vars lehealgmetega, õiepungas on õiealgmed. Asukohe järgi varrel eristatakse ka ladvapungi ja külgpungi. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks. Külgpungadest arenevad nii lehed kui ka varreharud. Pungi kaitsevad tihedasti üksteise vastu liibunud pungasoomused, mis kaitsevad pungas olevaid varre- ja lehe- või ka õiealgmeid kuivamise ja külma eest. Pungast võib alguse saada ka oks, millele järgmistel aastatel kasvavad lehed ning uued oksaharud. Ka oksad kuuluvad võsu koosseisu. Lehed ja oksad arenevad sageli taime kaenlapungadest. Kui kevadel hakkavad pungad kiiresti kasvama, siis pungasoomused lükatakse
Areaal: Põhja-Ameerika ida- ja keskosa. Suurus: 24-36 m, tüve läbimõõt kuni 2 m. Võra: lai, munajas või silinderjas, oksad peened, sageli rippuvad. Koor, võrsed: tüvekoor helehall, sile või piklike ribadena kestendav. Noored võrsed läikivad, punakaspruunid, heledate lõvedega. Punga alumised kattesoomused rohekaskollased, tipmised punakaspruunid. Ladvapung külgpungadest suurem. Lehed: vastakud sõrmjad lihtlehed, 5 hõlmaga, 6-12 cm läbimõõdus, südaja alusega, jämesaagja servaga. Pealt erkrohelised, alt sinakasvalged. Hõlmad terava tipuga, hõlmade vahelised väljalõiked sügavad. Leheroots 8-12 cm pikk. Õied ja viljad: Õitseb mais enne lehtede puhkemist. Õied kollakasrohelised või punased, paiknevad püstistes harunenud õisikutes. Vili on
sirel, peenviltjas sirel, Svegintsovi sirel. 2. sektsioon Pubescentes Lehed pehmekarvalised. Pöörise telg karvane. Pöörised arenevad eelmise aasta võrsete külgpungadest. Ladvapung vähearenenud või puudub. Õied väikesed, tugevasti lõhnavad. Tolmukad sinakad või lillad. Siia kuuluvad: Juliana sirel, männiksirel, sametjas sirel, väikseleheline sirel, pehmekarvane sirel, Meyeri sirel. 3. sektsioon Syringa lehed paljad. Pöörised arenevad eelmise aasta võrsete külgpungadest. Ladvapung enamasti puudub. Pööriste telg paljas või karvane. Õite läbimõõt 6-10 mm kuni 8-12 mm , tugevasti lõhnavad. Tolukad kollased. Siia kuuluvad: laialehine sirel, Wardi sirel, bulgaaria sirel, harilik sirel, lõhislehine sirel. 4. sektsioon Pinnatifoliae Lehed paaritusulgjad liitlehed. Siia kuulub ainsa liigina sulgjalehine sirel. 4 II alamperekond
servaga, teritunud tipuga, kiilja alusega. pikad, teritunud tipuga, kiilja või ümardunud alusega, pealt tumerohelised, alt hallikad. Võrse ja punga iseloomustus Võrse ja punga iseloomustus Noored võrsed rohekashallid, suure lehepadjaga. Pungad süsimustad, ladvapung külgpungadest Noored võrsed hallikaspruunid, algul karvased, tunduvalt suurem. hiljem paljad. Ladvapungad külgpungadest suuremad, kuni 1,5 Võra iseloomustus cm pikad, mustjasvioletjad, valgete siidkarvadega. Noorelt kitsas, vanemas eas laiuv, azuurne. Puistus Võra iseloomustus hästi laasuv.
sinakasrohelised, läikivad. Pungad punakaspruunid, heledate hiljem pruunid. kaetud punakaspruunid, heledate lõvedega. lõvedega, Pungad väikesed, härmatisega. ladvapung Punga alumised pungad lehearm kitsas. Pungad väikesed, külgpungadest kattesoomused väikesed ja Ladvapung teravatipulised, suurem rohekaskollased, tömbid. külgpungadest hõbedaste tipmised punakas- suurem karvadega. pruunid. Ladvapung külgmistest
10. Juhtkimbud paiknevad põhikoes . 11. Puiduosa on tõusev vool, st. mööda puiduosa liigub vesi koos selles lahustunud ainetega juurtest ülespoole teistesse taimeorganitesse. Niineosa on laskuv vool, st. mööda niineosa liiguvad fotosünteesil moodustunud orgaanilised ained lehtedest teistesse taimeosadesse. 12. Kambium koosneb algkoerakkudest. 13. Kambiumirakkude jagunemise tulemusena varred jämenevad. 14. Uinupung osa külgpungadest, mis arenevad edasi alles siis, kui osa võsust on hävinud. 15. Ronijuured aitavad hoida vart ja lehti maapinnast kõrgemal Tõmbejuured tõmbavad taime talvituva osa sügavamale mulda, kaitseb külma eest Säilitusjuured koguvad säilitus- ehk varuaineid Õhujuured imevad epifüüdidega õhust veeauru
toiduks. 6. Juurte ülesanded. Taime kinnitamine mulda Vee ja selles lahustunud mineraalainete imemine mullast ning edasi juhtumine taime maapealsetesse osadesse. Võsu 1. Millest areneb võsu? Seemnes olevast idupungast,mille tipus asub kasvukuhik. 2. Seleta mõisted: ladva-,külg- ja uinupung. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks. Külgpungadest arenevad nii lehed kui ka varreharud. Uinupung on külgpung,mis hakkab arenema alles võsu kahjustamisel. 3. Võrdle õie- ja lehepunga ehitust. Õiepungas on õiealgmed Lehepungas on varjul algeline vars lehealgmetega. 4. Millistel taimedel on maa-alused muundunud võsud? Too näiteid. Sibulad,mugulad ja risoomid on muundunud võsud NT: Alpikann,nuikapsas,liiliad,krookused,lumikellukesed,tulbid. 5. Mille poolest erineb risoom juurest?
OSKUSSÕNAD morfoloogia ja anatoomia LEHTEDE SEISUD · vastak igasse sõlmekohta kinnitub kaks vastakut lehte, nt sirel, saar, vaher · vahelduv--igasse sõlme kohta kinnitub üks leht, nt kask, tamm, pärn · männaseline--sõlme kohta kinnitub kolm või enam lehte, nt eerika PUNGAD · apikaalne pung--puu tipupung ja sellele on omane apikaalne domineerimine. Tipupungast arenenud võrse areneb kiiremini, kui külgpungadest kasvanud võrsed. Kui tipupung eemaldada või juhtvõrset kärpida hakkavad arenema allpool olevad võrsed. · külgpung---paikneb 1 aastase oksa külgedel · uinuv pung---apikaalse punga ja külgpungade arenedes jääb osa pungi puhkeolekusse (paiknevad reeglina aasta juurdekasvu alumises osas) tänu tüve või oksa jämeduskasvule kasvavad nad puidu sisse. · lisapung- arenevad pärast koore või puiduvigastusest haava ümber tekkinud kallusest
arene -nad hakkavad arenema, kui osa võsust hävineb. Risoom-võsu, mis meenutab juurt, siseehituselt varre moodi. Tal on taandarenenud soomusekujulised lehed ja pungad Mugul-maa-aluse võstu timpine, tugevasti paisunud varuainetega osa. Mugulal on pungad, silmad. Sibul-muundunud võsu, millel on vars lühenenud ja muundunud sibulakannaks. Sellele kinnituvad lehed, sibulasoomused. Seal talletuvad varuained. - kevadel kasvab maapealne võsu - sibulakannast kasvavad juured - külgpungadest arenevad uued sibulad VARS-keskne taimeorgan, mis seob ühtseks tervikuks kõik taimeosad. -ül ainete edasijuhtimine -sirgub valguse poole( soodustab fotosünteesi) rohtsed varred-pehmed,värvuselt rohelised, kuna kloroplasti rakud seal. - fotosüntees -
Põllumajandustaimed. Kordamine eksamiks 3.osa Vegetatiivsed taimeorganid VARS Vart koos lehtedega kui taime maapealset osa nimetatakse võsuks . Võsu mõistega toonitatakse ka varre ja lehtede suurt vastastikust seost nende tekkes, kasvus , arengus ja funktsioneerimises. Üksiktaime arengus areneb vars pungast- taimevarre peatelg ladvapungast , külgharud peateljel arenevatest külgpungadest. Varre põhitunnused: *maapeale asetus *võime kaua kasvada pikkuses tänu ladvapungas asuva kasvukuhi tegevusele *lehtede kandmisele *hargnemisvõimele *radiaalsele siseehitusele *rohketele enamasti kollateraalsetele juhtkimpudele. Kuid neid tunnuseid ei esine siiski kõikide taimede vartel. Kuigi varre maapealne asetus on tema iseloomulik tunnus esineb sellest ka kõrvalekaldeid. On taimi, mille varred asuvad enamvähem muutumata kujul mullas, maapinnale ulatuvad neil ainult õied.
2. Suurus: 35-40 m, tüve läbimõõt kuni 1,5 m. 3. Tüvi, võrsed, oksad: Võra noorelt kitsas, vanemas eas laiuv, azuurne. Puistus hästi laasuv. Tüvekoor sile, rohekas, hiljem helehall, pikirõmeline. Noored võrsed rohekashallid, suure lehepadjaga. 4. Lehed ja pungad: vastakud paaritusulgjad liitlehed, kuni 40 cm pikad, 9-15 lehekesega. Lehekesed piklikelliptilised, kuni 10 cm pikad, jämedalt saagja servaga, teritunud tipuga, kiilja alusega. Pungad süsimustad, ladvapung külgpungadest tunduvalt suurem. 5. Õied ja viljad: õitseb enne lehtede puhkemist, mai keskel. Õied paiknevad lühikestes tumepruunides või violetsetes pööristes või kimpudes. Vili on 2-4 cm pikkune tiibvili, noorelt roheline, valminult pruun. Valmivad oktoobris ja jäävad sageli talveks puule. 6. Kasvunõuded: külmakindel, kuid tundlik hiliskülmade suhtes. Noorelt varjutaluv, hiljem valgusnõudlik. Eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi. Hästi arenenud tihe juurestik.
tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise. Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu. Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Õistaime juure ehitus Juur on enamasti maasisene organ. Taim kinnitub juurtega pinnasesse ning hangib sealt vett ja mineraalaineid. Mõnedel liikidel on juur ka varuainete säilituspaigaks või paljunemiseks. Ronitaimedel on maapealsed juured, mis pakuvad varrele tuge ja aitavad tal kinnituda
PIHLAKAS Referaat SISSEJUHATUS.....................................................................................................................3 1. ERINEVAD PIHLAKAD...................................................................................................4 1.1 Harilik pihlakas.....................................................................................................4 1.2 Tuhkpihlakas.........................................................................................................6 1.3 Pooppuu................................................................................................................ 6 1.4 Pihlakate võrdlus...................................................................................................7 2. PIHLAKATE ERILISUS....................................................................................................9 2.1 Väike-Saadu...
Vastak- igasse sõlmekohta kinnitub kaks vastakut lehte sirel, vaher, saar Männaseline- sõlmekohta kinnitub kolm või enam lehte n eerika Õis Tupplehed Kroonlehed Kaheli õiekate Üheli õiekate Ühesugulised Kahesugulised Ühe- kahe- ja kolmekojalised Õisikutüübid Vastavalt harunemisviisile: a) kobarõisikud e ratsemoossed b) ebasarikõisikud e tsümoossed Kobarõisikud jaotuvad: a) kobar- õietelg kasvab tipust edasi ja külgpungadest arenevad õisiku õisi kandvad külgharud n ploomipuu, kukerpuu Õisikutüübid b) tähk- raotud õied kinnituvad otse õisikuteljele n pöök c) pööris- liitõisik, mille külgharud harunevad omakorda kobarjalt n saar, liguster, sirel d) kännas- alumised õieraodon ülemistest pikemad ning õied asuvad peaaegu ühel tasapinnal n jaapani enelas e) sarikas- õisikud, mille kobara peatelg on redutseerunud n enelad Õisikutüübid
Vahtra võra on tihti väga korrapärane: suure puu välimisi oksi oleks nagu kärbitud ja pöetud, niivõrd selgepiiriline võib see taeva taustal paista. Vaher on üks kõige elegantsema üldilmega puid. Puu tüvi on tumehall, peenerõmelise korbaga. Noored võrsed punakaspruunid, läikivad. Vahtra pungad on üsna suured ja läbi talve punakana piimašokolaadi värvi okste otsas. Pungad punakaspruunid, ladvapung külgpungadest suurem. Lehed on vastakud sõrmjad lihtlehed, 3-5 hõlmaga, umbes 15 cm läbimõõdus, südaja alusega, jämesaagja servaga. Erkrohelised, alt heledamad. Hõlmad järsult teravneva tipuga, hõlmade vahelised väljalõiked laiad, ümarad. Leheroots 4-15 cm pikk, sisaldab valget piimjat mahla. Värvus suvel tuhmroheline või nõrgalt läikiv, sügisel väga mitmekesistes toonides kollane, oranž ja punane. Sammasjuurestik hästi arenenud
Lehed Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Vars Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise. Võsu Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu. Juured Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. 3 Paljasseemnetaimede ja õistaimede paljunemine 3.1 Paljasseemnetaimede paljunemine : Paljasseemnetaimed paljunevad peamiselt suguliselt. Nende suguline põlvkond (1n gametofüüt) on taandarenenud. Lehtede, käbide, tüve ja juurtega taim on sporofüüt (2n).
Paljundada saab suviste poolpuitunud pistikutega. Harilik sirel ´Znamja Lenina´ (Syringa vulgaris ´Znamja Lenina´) 10 Heitlehine kõrge ilupõõsas või kujundatuna tüvepuu õlipuuliste sugukonnast. Sort on silmapaistev oma tumedate punakaslillade veidi lõhnavate õite poolest. Õied on koondunud püramiidjatesse kohevatesse pööristesse. On hiline õitseja, õied ilmuvad eelmise aasta võrsete külgpungadest, mistõttu ei ole soovitav põõsaid kevadel kärpida, vaid teha seda kohe pärast õitsemist. Heaks kasvamiseks sobib parasniiske muld, eelistab lubjakat pinnast. Talub hästi varjulist kasvukohta, kuid õitseb paremini ning on tihedama võraga täispäekeses. Sobib haljasaladele üksikuna, grupina või vabakujuliseks hekiks. Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga mensziesii) Areaal Põhja-Ameerika lääneosa ulatuslikul territooriumil 55-22 kraadi põhjalaiuse vahel
Puittaimede tüvi on kujult enamasti ühtlaselt ahanev koonus, v.a paksenditega haiguslikud erisused, mis vahel on kirjeldatud ka põhiliigi vormide või teisenditena (maarjakask – Betula pendula var carelica; muhumänd – Pinus sylvestris f gibberosa; muhukuusk – Picea abies f tuberculata). Puittaimede varrel moodustub kasvades võra mitmel viisil. Monopodiaalse harunemise puhul kasvab peatelg pidevalt ladvapungast ja sellest allpool asuvatest külgpungadest arenevad esimese järgu külgoksad, millest omakorda lähtuvad teise järgu jne külgoksad. Monopodiaalse harunemisega on okaspuud ja mõned lehtpuude perekonnad (tamm, vaher). Sümpodiaalse harunemise korral lõpetab peatelg teatud arenguastmel kasvamise ning sellest allapoole jääv külgharu pöördub ülespoole ja hakkab domineerima, kasvades algsest peateljest mööda. Sellise harunemisega on näiteks kase, paju jt perekondade tüved.
Puit on hajulisooneline, lülipuiduline, osal liikidel varakult, osadel jäävad urbadesse, mis arenevad kuni Aafrika ja Lõuna- tihedus 450 kg/m3; painduv, sitke. kauaks püsima. Lehe serv lainjas, külgpungadest. Erinevad Ameerika lõunaosani. peensaagjas või terve. õitsemisajad. Paljud putuktolmlejad. Emas- ja isasõied esinevad Lehed on vaheludavad lihtlehed, erinevatel puudel ja asuvad ruljates
niiskus viljakas muld Mahla, keedise, zelee, kompoti jms valmistamiseks, haljastuses dekoratiivse üksikpõõsana või rühmiti muruplatsile, eesaeda Kasutamine Sordid Märkused HARILIK HOBUKASTAN Balkani poolsaar Päritolu 25-30 m Kõrgus kerajas või laimunajas Kasvukuju tugevad, pruunid, punakaspruunid, rohkete lõvedega Võrsed ladvapungad külgpungadest suuremad, pungad tugevasti kleepuvad, suured, munajaskoonilised Pungad vastakud sõrmjad liitlehed. Lehekesi 5 või 7, äraspidimunajad, 10-20 cm pikad, lühidalt teravneva tipuga, kiilja alusega, saagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, roodudel pruunikad karvad. Keskmised lehekesed Lehed äärmistest suuremad. Leheroots 15-20 cm pikkune, karvane õied püstistes kuni 30 cm pikkustes koonusjates pööristes
Kahjuks esineb palju koorepõletikukahjustusi. Valge mänd Pinus strobus Areaal Valge mänd Pinus strobus Valge mänd Pinus strobus Harilik hobukastan Aesculus hippocastanum AREAAL Balkani poolsaar SUURUS 25-30 m , tüve läbimõõt kuni 2 m.a VÕRA Kerajas või laimunajas. KOOR, VÕRSED Tüvekoor hallikaspruun, plaatjas. Noored võrsed tugevad, pruunid, punakaspruunid, rohkete lõvedega. Ladvapungad külgpungadest suuremad, pungad tugevasti kleepuvad, suured, munajaskoonilised. LEHED Vastakud sõrmjad liitlehed. Lehekesi 5 või 7, äraspidimunajad, 10-20 cm pikad, lühidalt teravneva tipuga, kiilja alusega, saagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad, roodudel pruunikad karvad. Keskmised lehekesed äärmistest suuremad. Leheroots 15-20 cm pikkune, karvane. ÕIED, VILJAD Õitseb mai lõpus – juuni algul
Taimekasvatuse areng ja lähitulevik, taimekasvatuses kasutatavad uurimismeetodid Taimi hakati kasvatama juba kiviajal. Taimekasvatus sai alguse subtroopilises kliimavöötmes. Vanemad taimekasvatuse piirkonnad olid Hiina, India , Iraan , Süüria ja Mehhiko ning Peruu. Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias. sai taimekasvatus alguse 7-6 tuhat aastat e.m.a., Volga- ja Kubanimaal 4-3 tuhat aastat e.m.a. Igas piirkonnas oli juhtivaks kultuuriks erinev kultuur: · Kaug-Idas - riis · Lähis-Idas ja Kesk-Aasias - nisu ja oder, · Aafrikas - sorgo · Ameerikas mais 1. Põldkatsete meetod - uuritakse sordi, külvise kvaliteedi, külviaja, külviviisi jms. mõju saagile ja selle kvaliteedile Põldkatsete puuduseks on töömahukus ja kordumatus täpselt samasuguste tingimuste puudumise tõttu 2. Nõukatsete meetod - taimi kasvatatakse vegetatsiooninõudes, mis asuvad reguleeritavates tingimustes (kasvuhoonetes, kliimakambrites) Nõukatsete tulemused pole otseselt põll...
Võsu PALJUNEMINE VEGETATIIVNE SUGULINE Uued taimed arenevad juurest, varrest või Sugulise paljunemise organiks on õis. lehest. Võsuks nimetatakse taime maapealset osa, so vart koos tema harude, lehtede, pungade, õite ja viljadega. Võsul on erinevaid pungi. Vastavalt ehitusele eristatakse lehe- ja õiepungi. Osa külgpungadest jäävad püsima, ilma, et nad edasi areneksid. Neid nimetatakse uinupungadeks. Maa-aluse võsu muudendi väliskuju ja siseehituse põhjal eristatakse risoomi, mugulat ja sibulat. Risoom Mugul Sibul Meenutab välimuselt juurt, Maa-aluse võsu tipmine, Vars on tugevasti lühenenud siseehituselt varre sarnane. tugevasti paisunud ja ja muundunud Risoomil on pungad ja varuainetega täitunud osa
ripsmelise servaga, alt hallikad. Lehed kuni 1m pikad. Puit helepruun-hall. Puitu kasutatakse ehitus- ja mööblitööstuses. Kasutatakse haljastuses. 67. Harilik saar ja harilik sirel Harilik saar: Fraxinus excelsior Kasvab Euroopas, Väike-Aasias. Eestis kodumaine. Kõrgus 30m. Valguse ja mullaviljakuse suhtes nõudlik. Hiliskülma hell. Põuakindel, ei talu õhusaastet. Lehed paaritusulgjad liitlehed 9-15 lehekesega, need elliptilised, jämesaagjad, peaaegu rootsuta. Õied külgpungadest, tuultolmleja, õitseb aprilli lõpus-mai alguses. Õied tihedalt punakaslillades õisikutes. Viljastunud õitest moodustuvad 3cm pikkused lamedad, pikliku nahkja tiivaga pähklikesed. Puit kollakaspruun. Puitu kasutatakse ehitus ja mööblitööstuses. Parkett ja siseviimistlus. Harilik sirel: Syringa vulgaris Balkanist. Eestisse sissetoodud. 5-6m kõrgune püstine põõsas või madal puu. Päiksepaisteline kasvukoht, talub linnatingimusi, õhusaastet, kärpimist
Hariliku kuldvihma puhul lõigatakse peale õitsemist välja õitsenud oksad ja harvendatakse, kuid ei kärbita. 82 GINNALA VAHER Kirjeldus Ginnala vaher (Acer ginnala; Acer tataricum, ssp. ginnala) (joonis 20) suurus kuni 12 m. Madal puu või kõrge põõsas. Tüvekoor hallikas, sile või pikuti lõhenev. Võrsed sinakasrohelised või punakad, hiljem pruunid. Pungad väikesed, lehearm kitsas. Ladvapung külgpungadest suurem. Joonis 20. Ginnala vaher. (http://search.shelmerdine.com/Images/Photos/F381-11.jpg) Esinevad vastakud kolme hõlmaga lihtlehed. Keskmine hõlm pikk, alumised hõlmad peaaegu risti. 4-8 cm pikad, kuni 6 cm laiad, ebaühtlaselt saagja servaga, kiilja või südaja alusega. Pealt läikivad, tumerohelised, alt heledamad, sügisel erkpunased. Leheroots 2-4 cm pikk. Õitseb juunis peale lehtimist. Õied on kahesoolised, korrapärased, enamasti viietised (Veski & Niine 1961).
'Primrose', mis on saadud juba 1949. aastal. Põõsas on eriti ilus puhkemise aegu, kuumal kevadel pleekuvad õied päiksepaistelisel kasvupaigal kiiresti valgeks. Kollasekirjude lehtedeta 'Aucubaefolia' on silmatorkavalt kena lehestikuga, kuid sisemaal õrnuke. See sort sobib Lääne-Eestisse, saartele ja linna soojemasse mikrokliimasse (Sander, 2011). 4.21.2. Kirjeldus Eesti kasvab enamasti põõsana, kui Läänemaades kujundatakse tüvipuuks. Õiepöörised kujunevad eelmise aasta võrsete külgpungadest, seetõttu ei õitse tugevasti kärbitud sirel kuigi rikkalikult (Tuulik et al, 2012). Harilik sirel on küllalt varjutaluv, kuid õitsemiseks vajab siiski täisvalgust. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab aga lubjarikast mulda. Ta ei talu põhjavee kõrget taset. Sireleid ei tohi kevadel kärpida. Ta õitseb eelmise aasta võrsetel moodustunud õiepungadest. Kui eelmise aasta võrsed ära lõigata, siis pole enam õiepungi. Sirelipõõsale tehakse kujunduslõikust kohe peale õitsemist
Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest otsast teise. Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisakd juurtele ka risoom e maa-alune võsu. Vet ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. SÕNAJALGTAIMED: Paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sagely kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sagely näha eoskuhjasid
rododendroniliike ei talu ka kevadist päikest, mida aitavad männid varjata. Rododendronid kasvavad paremini tuulevarjulises kohas, samuti ei talu nad pinnase läbikuivamist. Rododendroneid hooldades tuleb olla hoolas taimi kastma. Rododendroneid tuleb sundida võrseid kasvatama, sest muidu jäävad põõsad üsna hõredaks. Selleks murtakse võrsetel tipupung ära ja taim on sunnitud külgpungadest uusi võrseid kasvatama Katavba rododendron (Rhododendron catawbiense Michx.) [katawbiénse] Catawbiense - liigile nimetus antud ilmselt paikkonnas voolava Catawba jõe järgi, mille ülemjooksul on põõsastikke tihedalt kasvamas. 2-3 m kõrgune Põhja-Ameerika idaosas Alleghany mäestikus (eriti Suitsumägedes) kuni 2000 m kõrgusel üle merepinna avatud nõlvadel
Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise.Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu.Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid
Tänu hästiarenenud juurestikule on ta aga põuakindel. Samas ei talu harilik saar suitse ja gaase, seetõttu pole ta sobiv linnahaljastuses. Harilik saar jääb enamasti maahaljastuse liigiks, kasutada võib teda ka alleede istutamisel või üksikpuuna taluõues. · Lehed paaritusulgjad liitlehed 9...15 lehekesega, need on elliptilised, jämesaagjad, peaaegu rootsuta, lehekeste allküljel pearoo alaosas valged karvad. · Õied arenevad saarel külgpungadest. Tuultolmlejana õitseb saar vähe tähelepandavalt enne lehtimist, aprilli lõpul või mai algul. Tihedalt paiknevad õied moodustavad punakaslillasid õisikuid pöörisetaolisi kimpusid. Esineb nähtus, kus ühed puud kannavad ainult emasõisi, teised isasõisi, kolmandad aga nii emas- kui ka isasõisi. · Viljastunud õitest moodustuvad saarel u. 3 cm pikkused lamedad, pikliku nahkja tiivaga varustatud lamedad viljad pähklikesed
Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes. Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise.Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu.Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid
sobib rododendronite kasvatamiseks hästi, sest mulla happesus on paras ja enamus igihaljaid rododendroniliike ei talu ka kevadist päikest, mida aitavad männid varjata. Rododendronid kasvavad paremini tuulevarjulises kohas, samuti ei talu nad pinnase läbikuivamist. Rododendroneid hooldades tuleb olla hoolas taimi kastma. Rododendroneid tuleb sundida võrseid kasvatama, sest muidu jäävad põõsad üsna hõredaks. Selleks murtakse võrsetel tipupung ära ja taim on sunnitud külgpungadest uusi võrseid kasvatama. 41. Jaapani ja kollane rododendron ,,Mollis" sordirühm: See sordirühm on saanud oma nimetuse tuntud liigi Asalea mollis'e järgi, mida me tänapäeval tunneme jaapani rododendroni (R. japonicum) nime all. Pärast seda, kui F. von Siebold 1861. a. ülalmainitud liigi Euroopasse tõi algas ka sordiaretus. Lisaks kasutati veel liike R. molle ja viscosum. Esimese hübriidi R. japonicum'i ja R. molle vahel aretas F. de Coninck Belgiast
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
