Jüri Vilms (0)

Jüri Vilmsi lühike elulugu
Jüri Vilmsi võitlusrikas ja saatuslik elutee (13.03.1889 - 13.04.1918)
1901. aasta sügisel võeti vastu Pärnu gümnaasiumi 2. klassi 12-aastane tugevaõlgne ja tragi Pilistvere poiss Jüri Vilms. Juba karjapoisina oli ta endast suurematele külapoistele, kes talle olid liiga teind, tõotanud, et oodaku need, kui ta kord advokaadiks saab, küll ta siis neile õigust mõistab. Gümnaasiumi astumisega tegi ta selle ihaldatud kutse poole esimese sammu. Selle mõisaehitustöölise-talurentniku poja haridustee ei olnud aga majanduslikult kerge. Vanemaile teinud raskusi kooliraha tasumine, esimesel õppeaastal pidanud vanemad müüma isegi oma ainukese lehma, et tasuda kooliraha. Andeka õpilasena vabastati Vilms varsti õpperahast ja hiljem pea kogu gümnaasiumis õppimise aja teenis ta endale ülalpidamiseks raha tundide andmisega kaasõpilastele. 
Pärnu gümnaasium oli aastakümnete jooksul olnud eesti poiste kadakasaksastumise ning truude riigiametnikkude ettevalmistuskohaks. Vilms rajas oma klassikaaslastega ja kaasõpilastega uue ajajärgu kogu Pärnu noorsoo elus. Veel 1904. a. kurdab Vilms illegaalses õpilasajakirjas ''Taim'' nr. 1, et Pärnu gümnaasiumis õppivat umbes 200 eesti poissi, kuid vaevalt pooled neist tunnistavad end eestlaseks. Varem oli selline ümberrahvustamisprotsess toimunud pidevalt, takistamatult, kuid nüüd oragniseerusid õpilased ja astusid ise selle vastu võitlema. 1904. aasta sügisel rajati Vilmsi ja tema klassikaaslaste algatusel ning juhtimise illegaalne õpilasring ''Taim''. Algul oli noorsoo meelsus opositsiooniline ja rahvuslik, kuid 1905. aasta lähenedes muutus õpilaste meelsus sotsialistlik-radikaalseks. Samal ajal tekkis selliseid illegaalseid õpilasringe ka muja: Tartus, Tallinnas, Kuressaares, Paides ja mujal, ning algas uue ajajärgu kuulutamine eesti kultuuri arengus ja ajaloos. Vana Lorenzsonn kirjutas ikka veel '' Perno Postimehes'', et Vene keiser valitsevat jumala asemikuna maapeal. A. Grenzein seletas, et Vene keiser olevat eestlastele ''jäädav kuldvara''. Usk Vene tsaaridesse ja Venemaa vägevusse säilis teatud osas haritlastesja rahvas kuni 1917. aasta Veebruarirevolutsioonini. Kostis hoiatavaid hääli, et eestlased ei segaks end poliitikasse ja oleksid ülimal määral riigitruud. Usk eesti rahvasse ja tema elujõusse oli väike, möödunud sajandi lõpust on teada terve rida nimekategi meeste kurtmisi, mis ennustavad eesti rahvale kadu.
Uue ajajärgu kuulutajaiks said aga need, kellest seda kõige vähem oodati - noored 1905. aasta eelses õhkkonnas oli ''Taime'' ringkonnas täielikult kadunud keisritruudus, tunnistati omaks ja propageeriti demokraatlikku mõtlemisviisi ja riigi korda. Noorsoo kaudu hakkas demokraatia-mõte levima ikka laialdasemaisse hulkadesse, valmistades pinda Eesti iseseisvusele. Vilmsi näeme neil aastail aktiivse juhtiva tegelasena ''Taimes'' organiseerimas, kõnelemas ja juhatamas, samuti on ta mõnda aega ringi illegaase häälekandja ''Taim'' toimetajaks. ''Taim'' on jätnud kahtlematult rohkesti jälgi kõigile selle ümber koondunud noortele. Peale muu oli ringil oma korralik illegaalne raamatukogu, mille köidete arv Vilmsi ajal tõusis juba üle tuhande.
Pärnu õpilased elasid kaasa Noor-Eesti liikumisele ja 1905. aasta revolutsioonipäevil haaras revolutsiooniline liikumine ka õpilaskonda. 16-aastasene Vilms, tugevakasvuline noormees , esines aktiivse ja huvitava revolutsiooni tegelasena.
Saabus raske reaktsiooniaeg – 1906. Sama õppeaasta esimesel semestril heideti Vilms gümnaasiumi 6. klassist välja. – Vilmsi see ei heidutanud. Ta tegeles edasi ''Taimes'', kuid ühtlasi näeme teda aktiivse tegelasena juhtimas sotsiaaldemokraatliku partei kohaliku osakonna tööd – ta agiteeris ja organiseeris nii tööliskonnas kui ka õpilaskonnas.
Selline Vilmsi laialdane tsaarirežiimi-vastane võitlus ei jäänud muidugi sandarmitel tähele panemata. Teadaolevail andmeil on Vilms neil õppeaastail vähemalt kolm korda politsei poolt läbiotsitud ja üle kuulatud, ning kord pidi ta istuma nädalapäevad vanglas eeluurimise all. See ei murdnud Vilmsi optimismi ja vanglast vaanenult pani ta kõik lootused äsja kokkuastunud Vene I Riiigituumale, kirjutades kohalikus ajalehes: ''Ja kui langevad meie saadikud – nende mõtted ei lange mitte, mõtted elavad edasi ja neil on suur tulevik! Meie valime jälle uued mehed, valime niikaua , kui viimaks mõte võidab.'' Ning veel enam, samal ajal julges ta arvustada tollal kehtinud sõjaseadust, kirjutades: ''Sõjaseadus rõhub kui lasu kõigi meie rahva avalikkude ettevõminste kui ka sisemise elu pääl. Rahva edenemine kipub vägisi kängu jääma.''
Demokraatliku mõtte ja sotsialistliku õpetuse levitamine neil reaktsiooniaastail ei olnud kerge, kuid Vilms leidis väljapääsuteid. Vilms kõneles, töölised istusid kabelaudade taga või jälle käisid tema pool saksa keele tunnis, kõigil ees saksakeelsed raamatud, kuid Vilms kõneles saksa keele asemel hoopis tsaarivõimukukutamisest. Üks naiskaasnoor, kes käinud vaid korra sellisel koosolekul, ütleb, et tekkinud hirmuvärinad, kui Vilms kõnelenud Eesti töötava rahva võõraste võimumeeste alt vabastamisest, tsaari troonilt tõukamisest ja revolutsioonist .
Kuigi Vilms vabastati vanglast, jäeti ta politsei valve alla ja 190. a. suvel pidi ta põgenema Soome maapakku, kuid sellest hoolimata jätkas ta 1906/07. õppeaastal poliitilist tegevust. Nagu tema viimases kostikohas mäletatakse, on ta sel aastal hoidnud ja levitanud puudade viisi tsaarivalitsuse-vastast kirjandust – seda on talle saadetud apelsinikastides.
Koolist väljaheitmine oli Vilmsile teatud mõttes ''õnneks'', iseseisvalt õppides lõpetas ta eksternina gümnaasiumikursuse 1907. a. kevadel, seega aasta varem kui ta oleks suutnud seda teha koolipingis.
Sama aasta sügisel astus Vilms Tartu ülikooli õigusteaduskonda – õppima ala, millest ta juba poisikesena oli unistanud. Ülikooli astumisel polnud tal kopikatki raha ja ka vanematelt polnud loota toetust, kuid küllalt oli Vilmsi kindlast tahtest. Ülikooli astunult liitub ta otsekohe demokraatlikult mõtlevate üliõpilastega, organiseerudes radikaalse ilmega EÜS ''Ühendusse''. See organisatsioon oli ametlikult asutatud alles eelmisel aastal, kuid tegelikult oli see möödunud sajandi lõpul algatatud demokraatliku illegaalse J. Jaaksoni, K. Pätsi, M. Martna ja teiste ümber koondatud ''jaakonlaste'' rühmituse legaliseerimine. Vilms oli üks EÜS ''Ühenduse'' tähtsamaid liikmeid ja tõusis seal aasta pärast esimeheks. ''Ühenduse üheks tolle aja kultuurilooliselt tähtsamaks ürituseks oli üle maa rohkete kõnekoosolekute korraldamine, kus igal võimalikul juhul, ka loodusteadlikel ja arstiteaduslikel loenguil kõneldi ridade vahelt demokraatlikust korrast ja arvustatikehtivat Vene monarhistlikku režiimi. Vilms oli selliste kõnekoosolekute korraldajaks ja esines ise palju kordi kõnelejana.
Jälgides dr. Hendrik Sepa uurimust Tartu Vene ülikooli üliõpilaskonna kohta selgub , et Vilmsi üliõpilasaastail hakkas Vene haridusministeerium toestama Tartu ülikoolis oma reaktsioonipoliitikat. Keskvalitsus oli suutnud juba 1905. a. sündmused täielikult rahustada ja likvideerida , ja nüüd hakati käima endist teed. Üliõpilaste õigusi, mis olid saavutatud 1905. aastal hakati kord-korralt kärpima ja kitsendama , Nii teatas haridusminister 14. juulil 1908. aastal, et ülikoolide juures keelatakse üliõpilaste esindajate tegevus. 1908/09. õppeaastal sisseastujate suhtes määras haridusminister kindlaks numerus clausus'e. Järgnes veel mitmeiki teisi kitsendusi.
Üliõpilased astusid oma õiguste kaitsmisele. 1908. a. septembris algasid üliõpilasrahutused, algul loengute -streigi jm. Töötakistuste näol. Rahutused võtsid sellise ulatuse , et isegi politsei meister oli sunnitud vahele segama . Ka Vilms olnud üks aktiivsemaid kaasüliõpilaste organiseerijaid mitmesugusteks aktsioonideks haridusministri reaktsioonipoliitika vastu. Vilms selgitanud ja julgustanud oma kaaslasi: ükski võimu valitsus ja reaktsioon ei suuda rahvast igavesti hoida kammitsas – tuleb aeg, kus võidab opositsioon ja siis hindab ajalugu igat reaktsiooniääri vastavalt tema teenetele. Vilms oli visionäär.
Tsaarivalitsuse-vastane opositsioon, demokraatlik vool oli tollal võrdlemisi tugev, kuid ka valitsus talitas karmilt – rohkesti poliitilisi süüdlasi, ka üliõpilasi, istus vanglates . Üliõpilaste seas tegutses organisatsioon Punane Rist , mis kogus raha poliitiliste vangide ja kannatanute abistamiseks. Rahakorjamisest võtsid osa paljud üliõpilased, kursusevanemad, teiste seas ka Vilms oma kursuse vanemana. Organisatsioonile sai aga jälile sandarmite valitsus. 1908. aasta suvel otsiti Vilms oma kodukohas Kablas läbi ja viidi vanglasse Viljandisse, kust ta umbes kolme nädala pärast kautsioni vastu vabastati. 1910 . aastal tuli see asi ringkonnakohtu istungil arutusele ja Vilms mõisteti koos teiste üliõpilastest kursusevanematega 3 nädalaks aresti .
Oma viimasel kooliaastal muutus Vilms ettevaatlikuks ja konspiratiivseks. Kord vangistati ta jälle kahtlusalusena valitsusvastaste lendlehtede levitamise pärast. Otsekohe pärast Vilmsi arreteerimist astunud aga kokku revolutsiooniline komitee, kuhu kuulus Vilms, ja järgnevatel öödel levitati linnas lendlehti endiselt. Politsei vabastanud Vilmsi, sest näinud, et lendlehti levitati edasi.
Advokaadina tuli Vilmsil veidi oma senist illegaalset tsaarivalitsus -vastast võitlustaktikat muuta ja nüüd näeme teda Tallinnas tegutsemas avaliku tegelasena mitmesugustes organisatsioonides. Illegaalset tegevust jätkas ta teatud määrani Tallinnaski ja tema nimi leidus ka Tallinna sandarmivalitsuses poliitiliselt kahtlaste isikute nimekirjas.
Maailmasõda vajutas oma pitseri sellele ajastule ja tolleaegsele poliitilisele elule. Ent ka sõjaolukorra ajal leidis Vilms võimalusi Eesti anatoomia lähemaks kaalumiseks ja propageerimiseks.
Tuli 1917. aasta rebolutsioon. Tsaarivalitsus kukutati ja riigivõimu hakkas juhtima Ajutine Valitsus. Vilmsil oli nüüd võimalus asuda täiesti legaalselt tegutsema ja just sellel perioodil – 1917 aasta märtsist – 1918 aasta märtsini – on need päevad, mil Vilms kirjutas oma nime kustumatult Eesti ajalukku. Ka sellel perioodil sai Vilms vabalt tegutseda vaid 9 kuud – kogu ülejäänud elu pidi Vilms võimumeeste surve all tegutsema illegaalselt.
Pärast Veebruarirevolutsiooni pühendas Vilms end täie jõuga poliitilisele tegevusele. Ei ole sel ajajärgul ühtegi suuremat rahvuslikku üritust, kus Vilms ei oleks juhtivalt tugev. Neil päevadel jättis ta jooksva advokaaditöö oma abi hooleks, kuna Vilms ise hakkas Eesti rahva advokaadiks: nõudma ammuigatsetud õigusi, võitlema Eesti iseseisvuse eest.
28. novembri otsusega loodi tõeliselt Eesti riik ja irduti Venemaast, kuid ei määratud lähemalt Eesti iseseisvuse ja sõltuvuse küsimust.
Kui üldiselt veel kaheldi, kas Eesti peab jääma tulevikus iseseisvaks või födereeruma mõne teise riigiga, siis oli Vilms oma mõttekaaslastega esimesi, kes Tööerakonna kongressil 24. detsembril 1917. aastal asusid seisukohale, et tuleb nõuda Eestile täielikku iseseisvust.
Kui 1918. aasta algul otsustati lõplikult, et Eesti tuleb deklareerida iseseisvaks semokraatlikuks vabariigiks, siis oli Vilms jälle üksselle mõtte täitjaid. Saatuslikult rasketel päevadel, 19. veebruaril 1918, loodi Eestimaa päästekoitee, kuhu kuulusid Jüri Vilms, Konstantin Päts ja Konstantin Konik . Komitee esimeseks ülesandeks oligi Eesti iseseisvuse deklareerimine, ehk iseseisvuse manifesti avaldamine. Vilmsi sammud Päästekomitee liikmena näitavad äärmist julgust , sõna otseses mõttes oma elu kaalule panekut. Kuid Vilms ei hooli oma elust, kui kaalul on kogu Eesti rahva saatus. Päästekomiteel õnnestus 24. veebruaril Tallinnas avaldada iseseisvuse manifest Tallinnas, millega kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.
Samal päeval moodustati Eesti Ajutine Valitsus, kus peaministriks oli Konstantin Päts ning peaministri abiks ja kohtuministriks oli Jüri Vilms. Vilmsi noorpõlve unistuseda olid seega ülimal määral täitunud – ta oli tõotanud eesti rahva õiguste eest võidelda, ja et kord Eestis valitseks, ning nüüd 28-aastase noormehena oligi ta kohtuministriks ehk õigusemõistmise kõrgemaks juhiks.
Analüüsides Vilmsi saatust tuleb lähtekohaks võttakarm tõelus. Täiesti kindlalt teatakse vaid seda, et ta pidi ületama Soome lahe koos Jürgensi, Peistiku ja Rüngiga ja pürgima Soome kaudu läände. Võrdlemisi kindel on ka see, et nad kavatsesid mööduda Suur saarest või minna selle kaudu ja suunduda rannikule kusagil Loviisa, Kotka või isegi Hamina kandis .
Pärast seda kui teekäijad lahkusid Käsmust, pole nende kohta ühtegi täiesti kindlat tähelepanekut. Rohkem pole täiesti kindlaid teateid üldse.
Arvatakse, et nad olevat sattunud Suursaarel sakslaste kätte vangi ja nad viidi sealt Kotkas asuvasse kaitseliidu staapi või Saksa staapi, kust saadeti Pellingi saare kaudu Regina-nimelise laevaga kas 12. aprilli õhtul või 13. aprilli hommikul 1918 helsingisse. Vangid paigutati Töölö suhkruvabriku territooriumile, kus nad pärast ülekuulamisi 13. aprillil kell 11 ja 12 vahel hukati. Hukkajateks olid sakslased . Laibad viidi Huopalahtisse ja maeti massihauda, kust need kaevati välja 1920. aasta detsembris.
Eestis ei korraldatud Vilmsi saatuse kohta ametlikku uurimist , Soomes seevastu aga uuriti seda lausa kaks korda, kuid tulemusteta. Soomes äratas erilist pahameelt see, et Eesti ei loovutanud oma kogutud uudismaterjali nagu ka hukkamisfotot Soome võimudele.
Eestlaste salatsemist võib käsitleda esmajoones nii, et nad kahtlesid tõestusmaterjali ehtsuses ka ise, kuid kartsid selle loovutamsest tekkivat otsest katastroofi. Soomlased saanuks selliseid niidiotsi, mille abil kogu ametlik tõde kokku kukkuks.
Tähtsaks tõendiks olnud hukkamispilt annab sellesuunalisi viiteid. Eesti võimud küll kahtlesid, et fotol paitvad pead on võltsitud, kuid seda hiljem soomlase pilguga uuriv inimene avastas lisaks pea töötlemisele sellegi, et foto on hoopis millestki muust kui sakslaste läbiviidud hukkamisest; laskjad kannavad Soome kiivreid ja mundreid, Tegemist on mingi muu sündmusega kui sellega mida fotot väideti kujutavat, ehk siis see pilt ei kujutanud eestlaste hukkamist.
Räägitakse, et enne mahalaskmist palusid surmatavad juuresviibivaid ohvitsere Eestisse teatada : ''Meie ei ole midagi seletanud, ei ole kedagi ära andnud, vaid sureme ausalt ja mehiselt oma isamaa eest.'' Vilms ühes saatkonnaga maeti saksa allohvitseri juhatusel Helsingi lähedale metsaserva ühishauda kommunistigega ja maa tehti pealt tasaseks, lootuses, et seal võib Vilms puhata teadmatult igavesti, teadmata ka, kes olid tema salalikud surmajad. Saatus, aga tahtis teisiti, ja Vilmsi ning tema kaaslaste põrmud toodi 1920. aasta detsembris kodumaale ja maeti uuesti suurte austusavalduste saatel. Sel korral korraldati ''Estonia'' kontserdisaalis suur leinateenistus, kus kõneles peaminister Ants Piip, tähendades: ''Ring on käidud. Vabariigi saadikud on jälle tagasi. Pikk on aeg, mida nõudis teekond . Ligi kolm aastat kulus kojutulekuks... Mitte elu ei ole kallis, vaid vabadus. Ja julgelt, nagu tuhanded meie vendade seast, kes surid vaenuväljal, läksid surma ka meie saadikud.'' Kuigi ei ole läinud korda selgitada välja kõiki selle traagilise loo üksikasju, on Soome ohvitseri tunnistuste põhjaö selge see, et kogu seda mahalaskmist juhtinud tegelikult Saksa okupatsioonivõimud Tallinnast.
Kokkuvõte
Jõudnud lõpule Vilmsi lühikese, kuid tegevusrikka elutee vaatlusega, ei ole vaja öelda enam hindavaid sõnu, sest faktid räägivad enda eest. Kogu oma elu, gümsaasiumiõpilasena alustades, pühendas ta demokraatliku korra, kodanikuõiguste, Eesti iseseisvumise eest võitlemisele. Ükski võim ega hädaoht ei suutnud Vilmsi kohutada ega heidutada teda võitlusteel. Ta astus julgelt vastu tsaarirežiimile, enamlaste võimutsemisele ja Saksa sõjaväevõimu vägivallale.
Vilms mitte üksnes ei käinud ise kogu elu sirgelt ja püstipäi, vaid hoiatas avalikult ka teisi: mitte kummardada, sest siis muututakse küürakaks!
Tema julgus ja otsekohesus oli niivõrd suur, et teda pidid hindama ka tema vastased. Oma põhimõtteid ta ei salanud kunagi, käis alati, pea püsti ja julgelt, ja lõpuks ta ei paindunud, vaid murdus. Kuid mitte ainult Vilmsi märtsisurm ei tee tema nime surematuks, vaid ka tema võitlusrikas elutee ei unune ajaloo lehekülgedelt.
Neli kuud enne surma kirjutas Vilms: ''Mõtet on võimatu väevõimuga surmata! Langeb üks tema kandjatest, asub teine asemele.'' Vilms langes, kuid tema mõtted, töö, eeskuju ja sangarkuju elavad edasi.
Kasutatud kirjandust

• Internetileheküljed
  

http://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri_Vilms
http://histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1665&layer=85&lang=est#1665
http://histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1670&layer=85&lang=est#1670
http://en.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri_Vilms
http://histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1672&layer=85&lang=est#1672
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=240&ItemID=325
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=1458

• Raamatud
  

''Jüri Vilmsi surm'' autor: Seppo Zetterberg (leheküljed: 7-9 20-24, 52-54, 216-219)
''Jüri Vilms mälestustes'' koostaja : Hando Runnel (leheküljed 11-27)