Jüri Vilms (1)

Jüri Vilms vaba ühiskonna eestvõitlejana - mida on temast õppida tänasel Eestil
„Kust on saanud vene rahvas meie, Eesti rahva kohta õiguse viimase saatust ära määrata. Meie oleme samasugune vaba rahvas nagu vene rahvaski… Eesti rahva üle ei ole ühelgi maailmas õigus peale tema enese .“ kirjutas Jüri Vilms 1917 aastal „Päevalehes“.
Esindades selle väljaütlemisega vaba ühiskonna põhimõtteid. Ta pidas oluliseks demokraatia levikut ja säilitamist ning sõnavabadust sõltumatus pressis. Advokaadi ja ajakirjanikuna on Vilms parim näide siiani suhteliselt vähe tähelepanu saanud tolleaegsest vaba ühiskonna eest seisjast, kes suri Eesti Vabariigi eest. Õnneks on ta pärand säilinud nii vaba Eesti riigi , kui ka tema kirjutiste näol. Aga mida siis ikkagi on tänapäeva eesti inimestel sellelt märtrilt õppida.
Uurides Jüri Vilmsi elulugu saame teada, et pea kogu tema elu on eeskujuks ühe vaba riigi aktiivsele kodanikule.
Juba kooliajajal osales Vilms aktiivselt avalikus elus, koos koolikaaslastega loodi salajane õpilasring „Taim „ja anti välja samanimelist koolilehte. Koolilehe paljundamine toimus käsitsi tekste paljundades. Tänapäeval on küll enamus koolidel koolilehed, aga keegi ei tuleks selle pealegi, et seda teha käsikirjaliselt. Tahe demokraatiat arendada ja oma mõtteid teistega jagada sundis töökusele. Selle eest järgnes esimene karistus, ta heideti olenemata väga heast õppeedukusest koolist välja. Kooli lõpetas ta juba eksternina.
Ülikooliaastatel jõudis Vilms lisaks õpingutele osaleda aktiivselt radikaalse Eesti Üliõpilaste seltsi ühenduse töös. Selline tegevus tõi kaasa juba lühemad vangistused. Lõpetanud Tartu Ülikooli juurateaduskonna töötas ta mitmetes ametites ,asutades peagi oma advokaadibüroo. Juristina oli ta aktiivne kaasarääkija oma valdkonna kirjandusloomes. Jüri Vilmsi teeneid Eesti õigussüsteemile loetakse nii suureks, et Sisekaitseakadeemia rektor professor Peeter Järvelaid on nimetatud Vilmsi eestikeelse õiguskirjanduse alusepanijaks.
Jüri VIlms oli kogu oma elu tihedalt seotud ajakirjandusega. Tema ajakirjades „Õigus ja Kohus“ ja „Vaba Sõna“ avaldatu oli väga tugevalt seotud kodanlike õiguste ja vabaduste kaitsega, mis on ka tänapäeval vaba ühiskonna ühed põhipostulaadid.
Jüri Vilms oli edukas jurist ja ajakirjanik, ometi ei võimaldanud rahutu hing ,saavutatuga piirduda. Tema kõige suuremad teened on sellest ajast, kui ta aktiivsest juristitööst taandus ja nagu ütles Aleksander Looring, hakkas terve Eesti advokaadiks. Selline teguviis on positiivseks näiteks kuidas üksikisik loobub oma mugavast karjäärist ja pühendub suuremale ja õilsamale eesmärgile. Vilmsile oli selleks ühe väikse rahvuse oma riigi sünd.
Tõelise patrioodina tegeles Vilms aktiivselt Eesti riigi probleemidaga. Ta oli Eesti Liidu loomise algataja, juhtis omavalitsuste ümberkorraldamist ja seoses sellega, oli tegev ka rahvusväeosa loomises. Tema oli radikaalkodanliku Eesti Tööerakonna asutaja, millel oli vabariigi tekkimise ajal suur rahva toetus. Vilms kuulus Konstantin Koniku ja Konstantin Pätsi kõrval Eesti iseseisvuse väljakuulutanud erivolitustega Päästekomiteesse. Tänu neile kolmele mehele saavutati iseseisvus . Loodud valitsuses tegi Vilms eeskujulikku tööd, olles nii kohtuminister kui ka peaministri abi. Tee omariiklusele ei olnud kerge, Vilmsile tõi see kaasa vahistamisi, vangistusi ja võib-olla baltisakslaste pahameele tõttu ka surma. Tema tahe teha kõike hästi ja ise, sai talle ka saatuslikuks. 1918 asus ta koos kolme kaaslasega teele Soome, et hankida toetust Eesti omariiklusele, kuid reis lõppes paraku traagiliselt. Vähesed oleksid olnud nõus ette võtma nii ohtlikku teekonda.
Me ei tea kuidas hukkus Jüri Vilms ,aga me teame milline oli tema vabadusaateid järgiv elu. Kindel on aga see, et otsekohesus ja konkreetsus tema artiklites on eeskujuks ajakirjanikele tänapäevani. Tema kirjanduspärandist sama tähtis on tema panus Eesti õigussüsteemile.
Miks siis on see taluniku peres sündinud ja oma radikaalsete vaadete tõttu gümnaasiumi alles eksternina lõpetanud advokaat nii tähtis? Ta jättis oma riigile ja rahvale vajalikul hetkel tasuva juristiameti ja asus tööle eesmärgiks Eesti riiklik iseseisvus. Jüri Vilmsi näol on tegemist täiusliku eeskujuga igale korralikule eestlasele . Teades, kui palju ta oma elu jooksul jõudis, võime teda nimetada nii meie õiguskirjanduse kui ka meie riigi isaks. Oleks Eestis rohkem Jüri Vilmsi sarnaseid inimesi, siis oleks kindel, et Eesti riigi järjepidevus oleks tagatud. Eesti elu edendamiseks tuleb olla oma alal võimalikult edukas, aga õigel hetkel tuleb oma riigile appi tulla, olgu see siis sule või püssi abil.