Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
Mutsu aastatepikkust visa tööd vanade muusikute mälestuste kogumisel ja süstematiseerimisel, tänu millele on meil suhteliselt usaldusväärne register džässi mänginud (kahjuks küll ainult) Tallinna muusikutest ja kohtadest, s.t restoranidest ja tantsu- lokaalidest, kus sellist muusikat mängiti (Mutsu 1991: 80–94). Säilinud on veel mõningaid muusikute märkmeid kohaliku kultuurielu, sh ka džässorkestrite tegevuse kohta (Tartust – Robert Tilgar, Kaarel Tuberik, Viljandist – Jüri Tibar), kuid kõik see on lokaalse tähtsusega ja süstemaatilisest kogumisest saame siiski vaid A. Mutsu ja hiljem ka V. Ojakääru puhul rääkida. Kahjuks kajastati ajakirjanduses tollal seda muusikaliiki üsna napilt, mitte nagu tänapäeval, kui ilmuvad eri ajakirjad ja popmuusikale pühendatakse ajakirjanduses terveid lehekülgi ja eriväljaandeid. Sellise suhtumise tingis suurel määral asjaolu, et oma arengu algetapil oli
Kõik kommentaarid