Jules Verne biograafia (0)

Jules Verne
    Jules Gabriel Verne sündis 8. veebruaril 1828. a. Loire 'i alamjooksul asuvas Nantes'i sadamalinnas, kus ta maast madalast tegi tutvust meremeeste eluga ning nakatus igatsusse kaugete randade järele.
    Jules Verne oli vanim oma pere viiest lapsest. Tal oli 3 õde: Mathilde, Anna ja Marie ja ka üks noorem vend Paul. Juba 12-aastase poisikesena kauples ta enese kolmemastilise "Coralie'le" jungaks ning purjetas ookeani poole, kuid isa sai ta poolelt teelt Paimboeufi sadamast kätte ning tõi koju tagasi.
    Tema vanaisa ja isa olid advokaadid, seetõttu näis enesestmõistetav, et järgminegi põlvkond astub samale rajale. Ometi kujunes Pierre Verne'i poegade saatus sootuks teistsuguseks. Paulist sai meremees , Jules'ist kirjanik. Tõsi küll, noorpõlves valmistus Jules Verne'gi püüdlikult  juristikutseks: algul õppis kodulinnas Nantes'is, seejärel suundus Pariisi kõige siiramate kavatsustega õpingud edukalt lõpetada. Aga vaatamata sellele, et juristiamet oli tulus ning tõotas rahulikku tulevikku, läks kõik teisiti.

Kirjanikutee algus

 
    Oli see pealinna mõju või pesitses Jules Verne'i hinges juba varem kiindumus kunstisse, pole muidugi täpselt teada, kuid Pariisis astus ta peagi kirjanduse vaevalisele ja algaja jaoks ka vaesele rajale. Kindlasti mängis siin olulist rolli ka tutvus Victor Hugo ja Alexandre Dumas 'ga.
    1850. aastate esimesel poolel kirjutas Verne üpris suure hulga libretosid muusikalavastustele - ilmnes , et tal oli luuleannet. Pakkumata sügavamat rõõmu, võimaldas see tegevus Verne'il siiski kuidagiviisi ära elada ja ühtlasi millekski tõsisemaks valmistuda.
    Kõige heatahtlikumaks noore algaja vastu osutus tollal oma kuulsuse tipul olev Alexandre Dumas vanem, kelle asutatud "Ajaloolises Teatris" (Théãtre historique) nägi rambivalgust ka Jules Verne'i esimene ühevaatuslik värsskomöödia " Murtud kõrred" ("Les pailles rompues", 1850), millele järgnes kohe ka operett "Pimesikk" (" Colin -Maillard").
 Edu algus
 
    XIX sajandi keskpaik oli suurte murrangute aeg. Sotsiaalsed revolutsioonid, üllatavad avastused teaduses ja tehnikas. Sooritati sentsatsioonilisi retki maakera senitundmatuisse paikadesse. Õhupallid tiirutasid taeva all. Elekter tõotas muinasjutulisi väljavaateid. Gigantsed aurulaevad ja usinad auruvedurid muutsid põhjalikult inimeste ettekujutust võimalikust liikumiskiirusest. Ahv osutus inimese sugulaseks. Fourier ja Saint-Simon ei olnud veel kaugeltki unustatud ja Karl Marx hakkas kuulsaks saama.
    Selline miljöö, iseäranis teaduse ja tehnika peadpööritav areng, avaldas Jules Verne'ile nii tugevat mõju, et ta loobus libretodest (vahepeal oli ta abiellunud Honorine Morel'iga ja mitu aastat töötanud börsil) ja süvenes teadusesse. Kolmekümne viie aastaselt alustas ta oma elu uut järku, mis tõi talle maailmakuulsuse ja ka mõnede lapsepõlveunistuste täitumise. Ligi sada romaani kannab kaanel Jules Verne'i nime. Tollal polnud säärane produktiivsus kirjanduses küll haruldane, kuid praegu mäletatakse  neist kirjanduse lööktöölistest vaid mõnda üksikut.
    1862. a. 24. detsembril jõudis müügile esimene tõelise Jules Verne'i romaan "Viis nädalat õhupallis" ("Cinq semaines en ballon"), millel oli määratu menu. Seda raamatut tõlgiti paljudesse keeltesse ja Verne rikastus. Kirjastaja sõlmis kohe autoriga omapärase lepingu: Verne kohustus kirjutama kahekümne aasta jooksul kaks seiklusromaani aastas või lühema aja jooksul kakskümmend romaani. Viis korda uuendati lepingut kirjanikule üha soodsamail tingimusil. Nii sai aluse ligi seitsmekümneköiteline sari "Erakordsed reisid" ("Voyages extraodinaires"), mis hõlmab põhilise osa Jules Verne'i loomingust ning on leidnud tee peaaegu kõigi maade tõlkekirjandusse.
 

Jules Verne'i teoste üldiseloomustus

 
    Miks on Jules Verne tänaseni jäänud üheks maailma kõige avaldatavamaks kirjanikuks ? Miks tema teoseid ikka ja jälle, mitmeid kordi loetakse? Ammendavat vastust on nendele küsimustele peaaegu võimatu. Me võime küll öelda, et ta oli väga hea kirjanik, aga see pole vastus. Seda enam, et ta ei olnud väga hea kirjanik samas mõttes nagu mõni teine kuulus prantslane , kes kuulub maailmakirjanduse klassikute hulka. Jules Verne'i kirjutamisviis, tema stiil ei ole päris laitmatu, tal esineb üsna palju kordusi, ühtede ja samade situatsioonide mitmekordset läbimängimist, tegelaste ühekülgset iseloomustamist ja võib-olla muidki puudusi, kui hinnata teda klassikalise kirjandusteaduse mõõdupuu järgi. Juhid ja eestvedajad on tal ülimalt vaprad, ülimalt haritud ja enamasti ka suured patrioodid (või demokraadid). Nende lähimad abilised , nii-öelda teine sort kangelasi, on juhtidele ülimalt andunud , nupukad ja teovõimelised. Kõik ülejäänud on enamasti eelmiste vaenlased või pahasoovijad, neid ootab häbiväärne hukk . Enamasti satub Verne'i teostes elukeerisesse ka mõni kabinetiteadlane, pigem püknik kui atleet ihult ja hingelt, aga kui selline mees oma suu lahti teeb, siis voolab sealt lõpmatu voona maailmateaduse kõrgtaset. Kõigist neist aspektidest vaadatult on Jules Verne suurepärane paroodiate objekt.
    Vabadusvõitluse ja revolutsiooni paatos kõlab ka paljudes Verne'i hilisemates teostes, nagu näiteks Kreeka vabadusvõitlust käsitlev romaan "Saarestik tules" ("L?archipel en feu", 1984) ja ungari revolutsionääri elu kujutav "Mathias Sandorf" (1885). Seda tüüpi kangelane on ka Wladimir Janoff, Siberi soolakaevandusest põgenenud vene revolutsionäär, endine Tartu ülikooli kasvandik romaanis " Draama Liivimaal" ("Un drame en Livonie", 1904 ; eesti k. 1906 ja 1937). Ta tahab Pärnust salaja laevaga välismaale põgeneda ning pääseb äärepealt tsaaripolitsei käest, sest talle Riiast isa pärandatud raha tooma tulnud vabameelset arsti Dimitri Nicolefi hakatakse kahtlustama mõrvas, mis pannakse toime sellal, kui ta on öömajal Pärnu-Riia maantee äärses "Murtud Risti" kõrtsis. Romaanis on üsna tõepäraselt kujutatud tolleaegseid Baltimaadel valitsenud olusid, sotsiaalseid vahekordi, ideelisi võitlusi ja isegi öeldud mõni sõna maa pärisrahva kaitseks, põhiliselt on aga tegemist siiski kriminaalromaaniga.  Tsaari-Venemaa on mitme teisegi Jules Verne'i seiklusromaani tegevuspaik . Neist kuulsaim on kahtlemata "Michel Strogoff" (1876), mida eesti keelde on mugandatud "Keisri käskjala" (1884, 1900) ja tõlgitud "Tsaari kulleri" (1933) nime all.
    Mõnikord on Jules Verne'i fantastikat püütud seostada ameerika romantiku Edgar Allan Poe'ga, keda prantsuse kirjanik juba nooruses hästi tundis ja kelle kohta artikli kirjutas. Hiljem, juba oma elu lõpuperioodil avaldas ta isegi Poe õudusromaanile "Gordon Pymi lugu" järje "Jäine sfinks " ("Le Sphynx des glaces", 1897). Erinevus on aga selles, et Poe fantaseerib fantastika pärast, Verne aga lähtub kõikjal oma aja teaduse ja tehnika reaalsetest saavutustest ja võimalustest. Seda rõhutab muide ka asjaolu, et me Verne'i loomingust peaaegu ei leia ranges mõttes tulevikuromaane, kõigi teoste tegevus toimub tema kaasajal . Üksikuid erandeid leidub vaid kirjaniku hilisemas loomingus, näiteks romaanides "Bégumi viissada miljonit" ("Les 500 millions de Bégum", 1879 ) ja "XXIX sajandil. Ühe ameerika ajakirjaniku päev aastal 2889" ("Au XXIX siécle. La journée d?un journaliste américain en 2889", 1889), ning seda ainult juhtudel, kui ta tahab inimkonda hoiatada, et teaduse ja tehnika saavutusi võidakse kasutada kuritegelikult üksikute rikaste või militaristide huvides. Ühiskonna areng oli veennud vananevat kirjanikku selles, et üksnes tehnika progress ei tarvitse veel inimkonna tulevikku kindlustada, et kapitalistlikus ühiskonnas võidakse seda kasutada üldsuse kahjuks. Selles mõttes on tähelepanuväärne ka romaan "Vallutaja Robur " ("Robur le conquérant", 1886 ), mille kangelane, kes on ehitanud õhust raskema lennumasina " Albatross " ning sooritab sellega ümbermaailmareisi, lausub teose lõpus: "Minu leiutis on enneaegne, rahvad pole veel  küpsed üldiseks vennalikuks liiduks. Lahkun ja võtan kaasa oma leiutise ." Aasta enne surma aga avaldab ta Roburi loole järje "Maailma isand" ("Le maltre du monde", 1904; eesti k. 1908), milles egoistlik kangelane, kellel puudub kapten Nemo õilsus, otsustab siiski kasutada oma kõikjal liikuvat sõiduriista teiste inimeste alistamiseks. Analoogilise arengu teeb muide läbi ka Ameerika "Kahuriühing", mis romaanides "Maalt Kuule " ja "Ümber Kuu" ("Autour de la Lune", 1869) tegutseb omakasupüüdmatult teaduse ning inimkonna huvides, kavatseb triloogia viimases osas "Põhi ülespoole" ("Sens dessus dessous", 1889; eesti k. 1906) maakera telge paigalt nihutada, selleks, et kasulikumalt ekspluateerida poolustel asuvaid kivisöemaardlaid, vähimatki hoolimata hädadest, mida see inimkonnale kaasa tooks.
    Verne'i varasemates teostes torkab selgesti silma joovastus teaduse ja tehnika võimalustest. Kuid illusioon , nagu võiks ja peaks tehnika (ja selle looja) lahendama kõik sotsiaalsed probleemid, elab mõnel pool veel tänapäevalgi ning pole midagi imestada, et see arvamus XIX sajandil nii paljude inimeste seas levinud oli. Mingiks negatiivseks näitajaks seda Jules Verne'i puhul seda küll lugeda ei saa. Pealegi asendus Verne'i optimism tema elu lõpupoolel hoopis pessimismiga, kuid tema viimased teosed on meil kahjuks vähem tuntud.
 Kõikidest puudustest hoolimata on Verne'i teosed väga põnevad, eelkõige muidugi noorte silmis .
 
 

Teoste kirjeldused

"Tsaari kuller "
(Michel Strogoff)
 
    Nüüdse skaala järgi võib seda nimetada Venemaa vesterniks, kus "pahade" indiaanlaste asemel on salakavalad tatarlased ja kirgiisid, kes Siberis uut Kuldhordi luua tahavad, "heade" valgete asemel aga tsaari- ja impeeriumitruud venelased . Loomulikult ei puudu sellisest raamatust ka kaunis naine, kes oli kirjaniku tahtel pärit
Baltimaadelt.
 
"80 päevaga ümber maailma"
(Le Tour du monde en quatre -vingts jours)
 
    Fantastikaelement selles raamatus puudub. Verne laseb oma tegelastel - 100% inglise dþentelmenil Phileas Foggil, tema teenril Passepartout'l, agent Fixil ja nendega teel ühinenud kaunil proual Audal ületada 3 ookeani, viibida Indias, Singapuris, Jaapanis , kusjuures kõige põnevamad sündmused leiavad aset Põhja-Ameerika läbimisel läänest itta. On teada, et Verne kirjutas kõik oma teosed põhiliselt teatmeteostele ja kujutlusvõimele tuginedes, saamata kunagi Prantsusmaalt ja tema rannikumeredest kaugemale.
 
"Kapten Granti lapsed"
(Les Enfants du Captaine Grant )
 
    See raamat räägib ühest otsinguretkest leidmaks soti meremeest kapten Granti. Kapten Grant, kes polnud rahul inglaste peremehetsemisega Sotimaal oli sõitnud oma laeval "Britannia" uurima Vaikse ookeani saari, et mõnel neist luua soti asumaa, kuhu sotlased võiksid välja rännata, et isikliku tööga, sõltumata võõrastest, rajada uut ja vaba elu. Siinjuures ei saa mainimata jätta kapten Granti idee utoopilisust, kuid vähemusrahvuse protest rahvusliku rõhumise vastu jääb siin eredalt kõlama. sama protestivaimu väljendab ka kõne all oleva raamatu üks peategelasi, sotlane lord Glenarvan.
    Lugu algab sellega, kuidas jahtlaeva "Duncani" omanik lord Edward Glenarvan koos oma noore naisega leedi Helenaga leiavad pudeli, milles asus abipalvekiri. Kiri oli kirjutatud kolmes eksemplaris: inglise, prantsuse ja saksa keeles. Kõik kirjad olid merevee poolt tugevasti kahjustatud. Kuna Inglise valitsus ei lubanud ekspeditsiooni õnnetute päästmiseks välja saata, siis otsustas Glenarvan minna ise otsima kapten Granti võttes kaasa ka kapten Granti lapsed Mary ja Roberti. Teel ühineb nendega oma hajameelsuse tõttu geograaf
Paganel. Kirjast said nad teada seda, et laevaõnnetus toimus 37-ndal paralleelil.
    Oma retkedel satuvad nad Ameerika ja Austraalia mandritele ning Uus- Meremaa saartele, satuvad sunnitööliste ohvriks, jäävad uputusele jalgu, võetakse Austraalia pärismaalaste poolt vangi ja neid ähvardab ärasöömine. Kuid kõigist seiklustest pääsevad nad õnnelikult. Seikluste vahele on põimitud Paganel'i pikad jutustused Maa geograafiast, erinevate maade ajaloost, loodusest, zooloogiast ja astronoomiast.
 
"Kakskümmend tuhat ljööd vee all"
(Vingt Mille Lieues sous les mers)
 
    Kuigi "Kakskümmend tuhat ljööd vee all" moodustab "Kapten Granti laste" ja "Saladusliku saarega" triloogia, on siin õigupoolest tegemist omaette romaaniga, mille peategelaseks on tolle aja eesrindlike vaadete kehastaja , loodusteaduse professor Pierre Aronnax, kes tunduvalt erineb teistest Jules Verne'i romaanides esinevatest veidrikest loodusefanaatikutest, kes igal võimalikul ja võimatul juhul halenaljakatesse olukordadesse satuvad. Selles romaanis on tegemist tõelise, asjaliku ning suurte teadmistega looduseuurijaga, kelle õnnelik juhus viib salapärasele allveelaevale, mis tollal oli inimestele peaaegu tundmata. Seejuures on paratamatu, et paljugi esitatust on üsna kaugel tänapäeva teaduse tasemest.
    Juba mõnda aega olid paljud laevad kohanud merel mingit ""tohutut" asja, pikka värtnakujulist eset, mis oli kaugelt suurem ja kiirem vaalast ja mõnikord helendas fosforselt."  Pärast aurik "Scotia'ga" juhtunud "õnnetust" otsustas Föderaalvalitsus " koletise " tabamiseks välja saata kiirfregati " Abraham Lincoln", kuhu kutsuti Prantsusmaad esindama ka Pierre Aronnax.
 Ühel päeval õnnestuski neil näha otsitavat eset. Pärast tundidepikkust jälitamist ründas "koletis" "Abraham Lincoln'i" ja Pierre Aronnax, Conseil (tema teener) ja Ned Land (kuulus vaalakütt) paisati merre, kus nad sattusid selle "koletise" peale. Nad avastasid , et tegemist pole mitte looma, vaid hoopis allveelaevaga. Seal tutvusid nad kapten Nemo ja tema meeskonnaga.
    Allveelaevas läbisid nad kokku 20000 ljööd. Selle aja jooksul jõudsid nad läbida peaaegu kõik mered riskides mitmel korral oma eludega. Nad üritasid mitu korda "Nautiluselt" (selle allveelaeva nimi) põgeneda, kuid kõik katsed ebaõnnestusid peale ühe. Nimelt oli " Nautilus " jäänud Norra ranniku lähedal Maelströmi kätte ja Pierre Aronnax, Conseil ja Ned Land otsustasid kasutada võimalust. See neil ka õnnestus. Nende aastaid kestnud vangisolek oli lõppenud.
 
 
 
 

Jules Verne teosed

 
 
Pealkiri
Aasta
Sisu ja märkused
Viis nädalat õhupallis
1863
Dr. Samuel Ferguson ja tema kaks kaaslast reisivad unikaalsel viisil läbi Aafrika kaardistamata aladel - õhupalliga
Reis Maa südamesse
1864
Professor Lidenbrock tõlgib Arne Saknussemm'i töid. Ta teeb kindlaks, et need on juhised maa keskmesse minekuks
Maalt Kuule
1865
Barbicane ja Baltimore Relvaklubi liikmed tahavad reisida kuule hiiglasliku kahuri abil
Kapten Granti lapsed
1868
Lord Glenarvan leiab pudelist kirja, kus on kirjas vihjeid koha kohta, kus hukkus kapten Granti laev. Lord Glenarvan võtab kaasa kapten Granti lapsed ja asub reisile mööda 37. Paralleeli, kust ta loodab leida kapten Granti
Ümber Kuu
1870
Selles osas Barbicane ja tema kaaslased asuvad reisile ümber Kuu
20000 ljööd vee all
1870
Kogu maailmas kaovad laevad ja selles süüdistatakse ilmatusuurt vaala , aga professor Aronnax ja tema kaaslased avastavad peagi tõe - kapten Nemo ja tema allveelaeva Nautilus.
Kaheksakümne päevaga ümber maailma
1873
Phileas Fogg nõustub kihlveoga , et ta suudab reisida ümber Maa 80 päevaga
Saladuslik saar
1874
Viis meest põgenevad Richmondist konföderatsiooni vanglast õhupalliga. Nad satuvad tormi kätte, mis viib neid ühele kõrbesaarele Vaikses ookeanis. 
15-aastane kapten
1878
Vaalajaht lõpped tragöödiaga ja Dick Sands leiab end kaptenina, kuna ta on ainus ellujäänu. Tema laev hukkub Aafrika rannikul, kus ta peab võitlema orjakauplejatega, et vabastada oma kaaslased
Draama Liivimaal
1904
Wladimir Yanof põgeneb Siberist ja pöördub tagasi Liivimaale, kus ta aitab puhastada Dimitri Nicolef'I head nime.