Seiklusjutte maalt ja merelt. (0)

Seiklusjutte maalt ja merelt
"Kolm musketäri" ("Les Trois Mousquetaires") on prantsuse kirjaniku Alexandre Dumas vanema romaan. Romaani keskmes on noormees d'Artagnan , kes lahkub oma kodukülast, et minna Pariisi, kus loodab saada musketäriks. D'Artagnan pole üks kolmest musketärist, kellele viitab pealkiri. Need on tema sõbrad Athos, Porthos ja Aramis. Kuulsaks on saanud nende deviis "Üks kõigi ja kõik ühe eest." "Kolm musketäri" avaldati esmakordselt seeriatena 1844 . aastal ajakirjas Le Siècle. Dumas väitis, et romaan põhineb käsikirjadel, mis ta oli leidnud Rahvusraamatukogust.Hiljem on leidnud kinnitust, et Dumas' romaan põhineb raamatul "Monsieur d'Artagnani mälestused" autoriks Gatien de Courtilz de Sandras (Köln, 1700), mille väidetavaks aluseks on Charles de Batz-Castelmore'i, Artagnani krahvi mälestused.
"Kapten Granti lapsed" on prantsuse kirjaniku Jules Verne’i seiklusromaan. Raamat räägib teadmata kadunud šoti meremehe kapteni Granti otsingutest. Jahtlaeva Duncan meeskond püüab merest vasarhai, kelle kõhust leitakse pudelisse suletuna kolm halvasti säilinud kirja. Kirjade dešifreerimisel selgub , et mõned aastad varem teadmata kadunuks jäänud laev Britannia hukkus ning kapten Grant ja kaks madrust pääsesid 37-ndal lõunalaiuskraadil kaldale. Laeva omaniku lord Glenarvaniga astuvad ühendusse kapten Granti lapsed Mary ja Robert, kelle olukorrast liigutatuna asutakse nende isa otsima . Põhiprobleemiks merehädaliste asukoha määramisel on pudelposti kehv säilivus, mis võimaldab säilinut mitmeti tõlgendada. Ainsaks kindlaks orientiiriks on juba nimetatud 37. lõunapoolkera paralleel. Otsingud ei anna tulemusi, misjärel tõlgendab Paganel dokumenti uuel viisil ning soovitab kapten Granti otsida Austraalia rannikult. Austraalias kohtuvad nad Britannia pootsmani Ayrtoniga, kes nõustub neid laevahukupaika viima. Selgub aga, et Ayrton on reetur, kes üritas Britannial mässu tõsta ning tõsteti selle eest Austraalia rannikul kaldale. Ta üritab Duncanit kaaperdada ning seda oma endistest sunnitöölistest koosneva kaaskonnaga piraadilaevaks muuta, kuid tänu Paganeli järjekordsele hajameelsushetkele see kava ebaõnnestub. Ayrton, kes pärast ebaõnnestunud mässukatset Duncanile vangi võeti, lubab rääkida kõike, mida ta kapten Granti asukohast teab,üksnes juhul, kui teda Briti võimudele välja ei anta , vaid jäetakse mõnele asustamata saarele . Kuigi Ayrtoni tunnistustest kasu ei ole, peab Glenarvan sõna ning Duncan suundub asustamata Tabori saarele, kust juhuse läbi leitakse ka kapten Grant koos kahe Britannia madrusega. Ayrton jäetakse üksinda saarele, et ta seal oma süütegude üle järele mõtleks ning meelt parandaks. Ayrtoni edaspidisest elukäigust annab ülevaate Jules Verne’i hilisem romaan "Saladuslik saar".
"Kapten Hatterase seiklused " on Jules Verni seiklusromaan.
Romaani tegevus algab 1861. aastal, mil kapten John Hatterase juhitud Briti ekspeditsioon suundub prikil Forward põhjapoolust avastama . Ülimalt raskete tingimuste, karmi talve ning Hatterase kinnisideede tõttu puhkeb mäss, mis päädib priki püssirohukambri plahvatuse ning laeva hävimisega. Hatteras koos paari kaaslasega jätkab teekonda pooluse suunas. Uus-Ameerika saare rannikult leiavad nad Ameerika Ühendriikide laeva vraki ning talvituvad sellel saarel. Karmides oludes ellujäämine õnnestub neil peamiselt tänu doktor Clawbonny geniaalsusele, kes suudab süüdata tuld jääst läätse abil, valmistada tahkeks külmunud elavhõbedast püssikuuli ning tõrjuda jääkarude rünnakud musta püssirohu kaugjuhitava plahvatusega.
Talve lõppedes muutub saart ümbritsev meri jäävabaks ning ekspeditsioon poolusele jätkub laevavrakist ehitatud luubis . Pärast mitmeid katsumusi jõutakse poolusel asuvale saarele, mille keskel kõrgub tegevvulkaan. Kuna pooluse täpne asukoht ühtib vulkaani kraatri omaga , ronib Hatteras kraatri servale ning peaaegu hukkub. Tema kaaslased päästavad ta, kuid paljude üleelamiste tulemusena on Hatteras hulluks läinud. Tagasi Inglismaale jõudes paigutatakse ta vaimuhaiglasse, kus ta maailma jaoks kurdi ja tummana veedab päevi oma koeraga kohalikus pargis jalutades. Raamat lõpeb tähelepanekuga, et Hatteras ei hulgu oma jalutuskäikudel sihitult ringi, vaid liigub kindla orientiiri järgi – "sammudes vääramatult põhja."