Kapten
Granti lapsed
Jules Verne
Jules Verne sündis 1828. aastal Prantsuse sadamalinnas Nantes ’es
kus ta elas ka terve lapsepõlve. Juba lapsepõlves oli tal palju
kokkupuuteid laevade, sadama ja merendusega.
Ta käis laevareisidel Ameerikas, Euroopas ja Aafrikas. Sirgunud
noormeheks hakkas Jules Verneuvi undma teaduslike saavutuste ja
tehnika vastu. Pärast lütseumi lõpetamist kodulinnas sõitis Jules
Pariisi, kus õppis õigusteadust. Siin elas ta üle 1848.
a.revolutsiooni ning võttis osa Preisi-Prantsuse sõjast. Ta tunnistas Pariisi kommuuni ajaloolisi päevi. See kõik jättis Jules
Verne mällu jälje ja ka tema teostes on tunda vabaduse armastust.
Algul ei löönud ta kirjanikuna läbi, kuid jäi kindlaks ja
pühendus kirjandusse.
Lõpuks tuli tunnustus tema kolmekümne viiendal
eluaastal hoopis uus, varem vähe viljeldud žanr- teaduslik-
Kuulsaks on saanud nende deviis "Üks kõigi ja kõik ühe eest." "Kolm musketäri" avaldati esmakordselt seeriatena 1844. aastal ajakirjas Le Siècle. Dumas väitis, et romaan põhineb käsikirjadel, mis ta oli leidnud Rahvusraamatukogust.Hiljem on leidnud kinnitust, et Dumas' romaan põhineb raamatul "Monsieur d'Artagnani mälestused" autoriks Gatien de Courtilz de Sandras (Köln, 1700), mille väidetavaks aluseks on Charles de Batz-Castelmore'i, Artagnani krahvi mälestused. "Kapten Granti lapsed" on prantsuse kirjaniku Jules Verne'i seiklusromaan. Raamat räägib teadmata kadunud soti meremehe kapteni Granti otsingutest. Jahtlaeva Duncan meeskond püüab merest vasarhai, kelle kõhust leitakse pudelisse suletuna kolm halvasti säilinud kirja. Kirjade desifreerimisel selgub, et mõned aastad varem teadmata kadunuks jäänud laev Britannia hukkus ning kapten Grant ja kaks madrust pääsesid 37-ndal lõunalaiuskraadil kaldale. Laeva omaniku lord Glenarvaniga astuvad
Jules Verne Jules Gabriel Verne sündis 8. veebruaril 1828. a. Loire'i alamjooksul asuvas Nantes'i sadamalinnas, kus ta maast madalast tegi tutvust meremeeste eluga ning nakatus igatsusse kaugete randade järele. Jules Verne oli vanim oma pere viiest lapsest. Tal oli 3 õde: Mathilde, Anna ja Marie ja ka üks noorem vend Paul. Juba 12-aastase poisikesena kauples ta enese kolmemastilise "Coralie'le" jungaks ning purjetas ookeani poole, kuid isa sai ta poolelt teelt Paimboeufi sadamast kätte ning tõi koju tagasi. Tema vanaisa ja isa olid advokaadid, seetõttu näis enesestmõistetav, et järgminegi põlvkond astub samale rajale. Ometi kujunes Pierre Verne'i poegade saatus sootuks teistsuguseks
võrrelda. Peale Antarktika jäämassiivide uurimist suundus ta Vaiksesse ookeani. Avastas seal hulgaliselt saari, aga mitte ühtegi suurt mandrit. Kui Cook 1775.a. tagasi Inglismaale jõudis, oli ta esimene inimene, kes tegi tiiru ümber maailma läänest-itta sõites. Samal aastal sai ta Coopley aumedali selle eest, et ta oli tõestanud, et mingit lõunamandrit ei eksisteeri. Autasu hulka kuulus ka kuninglikku õukonda pääsemine. Kolmanda reisi võttis Kapten Cook ette 1776. aastal. Selle ekspeditsiooni käigus üritas ta leida ühendusteed Atlandi ja Vaikse ookeani vahel põhja pool Kanadat. Kohe reisi alguses avastas ta Sandwichi saared, mis nimetati hiljem ümber Havai saarteks. Peale Havai saarte avastamist kaardistas Cook Põhja-Ameerika läänerannikut kuni Beringi väinani välja. Siis pidi ta tagasi pöörduma, sest seal tulid talle vastu jääpangad ja ta ei saanud edasi sõita. Ta
karavelli. Karakk oli tol ajal laialt levinud Hansa koget meenutav nelja mastiga alus, mis paistis silma kõrgete pealisehitiste-kastellidega nii vööris kui ahtris. Kuigi suurtükiluugid puudusid, võis iga karaki ülatekile paigutatud kergemate kahurite abil kaubalaevast sõjalaevaks muuta (või vastupidi). Karaki põhiliseks puuduseks oli kehv merekindlus – kõrge parras ja pealisehitised kippusid samuti "tuult alla võtma", nii et laev liikus hoopis teises suunas kui kapten soovis. Kuna karavelli manööverdusvõime oli tükk maad parem, tuligi ühel tundmatuks jäänud laevameistril mõte mõlema tüübi head omadused ühendada. Selleks asendati karaki vööris asunud kastell pikalt etteulatuva "nokaga", millele toetusid pukspriit ja kliiverpoom. Ka laevakere muudeti pikemaks ja voolujoonelisemaks – kui karaki kiilu pikkuse ja kere laiuse suhe oli 1 : 3, siis galeoonidel saavutas vastav näitaja juba 1 : 4. Kere ise muutus veeliini kohal laiemaks ja
varu-lõppvõll sõuvõllile; kaks jääankrut koos vajalike trosside komplektiga; teisaldatav mootorpump koos sissevõtvate ja väljaviivate torude (voolikute) komplektiga; lõhkamisvahendid: lõhkelaengud koos detonaatorite, süütenööri ja lõhkajaga; vahendid jäätumisvastaseks tegevuseks ja jää eemaldamiseks laeva konstruktsioonidelt; muu lisavarustus, mida klassifikatsiooniühingud nõuavad jääs sõitvatele laevadele. Igal juhul peab kapten enne reisi, mille käigus võidakse sattuda jääoludesse, koos tüürimeestega läbi töötama vahtide skeemid jääs sõiduks, tuletama meelde rahvusvahelisi reegleid ja signaale koostööks jäämurdjaga, valmistama ette side- ja signaalvahendid. Kogu reisi vältel tuleb püüda hoida sellist trimmi, et sõukruvi ja rool oleksid alati vee all ja enam-vähem jää eest kaitstud. Trimm ahtrisse parandab laeva jäädläbivust ja tema manööverdavust jääs. 3. Laeva iseseisev liikumine jääs
tegemisi läbi aastasadade. Selle aja jooksul vaheldub 15 põlvkonda. See ajastu oli ka sõdade ajastu ,sest sel ajal levitati ristiusku ja sellega puutusid kokku eestlased.Raamat hakkab pihta esimesest Karvikust ,kelle nimeks oli Ool ,kes käis Rootsis röövretkel. Seal juhtus tal aga selline seiklus ,et ta sai ühe vanamuti käest peksa. Üks Karvikutest käis saarlastega rööv retkedel ,sest, nagu teada, on saarlased kõvad röövlid olnud ja röövretkelt tagasi tulles otsustab kapten minna Riiat röövima minna ,aga see ei õnnestu tal ja nende laev lastakse põhja. Üks Karvikutest tahtis saada preestriks, aga see ei lähe tal korda. Üks Karvikutest langeb katku küüsi ja sureb ,sest Eesti mandrile oli saabunud katkulaine. Üks Karvikutest segab end isanda asjadesse ja karistuseks võtab isand ta sõtta kaasa. Karvikute suguvõsa kronoloogia Ool - 1222 puusepp Talis 1188 - 1208 meremees Unno 1208 - 1242 kalamees Ramm 1232 - 1276 talunik
Attellanist saab omaette žanr. Augustuse ajal stabiilsus, stagnatsioon. Traditsioonilisus, ajaloo ülistamine, indiviidikesksus. 1.saj – 2.saj algus – hõbedane ajajärk. Hilise impeeriumi periood kuni keskaeg – ladinakeelne kirjandus kristliku kirjandusena. Kuldvillaku otsimine Üks Kreeka kuningas nimega Athamas tüdines oma naisest, jättis selle maha ja abiellus teisega, printsess Inoga. Esimene naine Nephele kartis, et printsess Ino võib ta lapsed, eriti aga poja Phrixose ära tappa, et oma poega kuningriigi valitsejaks teha ja nii oligi. Mingil moel sai Ino enda kätte kogu 1 seemnevilja ja kõrvetas selle ära enne, kui mehed külvama läksid, nii et sel aastal vili üldse ei kasvanud ja sundis oraakli juurde saadetud saadikut valetama, et vilja kasvama saamiseks peab Phrixose ohverdama
-- selge tõendus, et tema süda oli kerge ja ootused roosilised. Ta sõi õuna ja laskis aegajalt kuuldavale pika meloodilise huilge, millele järgnes sügavatooniline pimm-põmm, pimm-põmm, sest ta kujutas endast aurikut. Lähemale jõudes vähendas ta kurust, astus keset tänavat, kallutas end tugevasti paremale poole ja pöördus raskelt, kogu pidulikkuse ja tseremoniaalsusega, sest ta oli «Suur Missouri» ja pidi üheksa jalga sügaval vees istuma. Ta oli ühtaegu laev, kapten ja mäsinatelegraaf, niisiis pidi ta ennast kujutama omaenda tormitekil käske andmas ja neid täitmas. «Stop, sir! Ting-a-ling-ling.» Laev jäi peaaegu seisma ja pöördus aegamisi kõnnitee poole. «Tagasikäik! Ting-a-ling-ling!» Käsivarred tõmbusid sirgeks ja laskusid jäigalt külgi mööda alla. «Tagasi tüürpoordi! Ting-a- 18 ling-ling! Tsuu! Tsuu-uu-tsuu!» Parem käsi tegi vahepeal suuri sõõre, sest see kujutas endast suurt laeva-ratast, «Tagasi pakpoordi! Ting-a-ling-ling
Kõik kommentaarid