"Kapten Granti Lapsed" Jules Verne - lühikokkuvõte (12)

Kapten Granti lapsed
Jules Verne
Jules Verne sündis 1828. aastal Prantsuse sadamalinnas Nantes ’es kus ta elas ka terve lapsepõlve. Juba lapsepõlves oli tal palju kokkupuuteid laevade, sadama ja merendusega.
Ta käis laevareisidel Ameerikas, Euroopas ja Aafrikas. Sirgunud noormeheks hakkas Jules Verneuvi undma teaduslike saavutuste ja tehnika vastu. Pärast lütseumi lõpetamist kodulinnas sõitis Jules Pariisi, kus õppis õigusteadust. Siin elas ta üle 1848. a.revolutsiooni ning võttis osa Preisi-Prantsuse sõjast. Ta tunnistas Pariisi kommuuni ajaloolisi päevi. See kõik jättis Jules Verne mällu jälje ja ka tema teostes on tunda vabaduse armastust. Algul ei löönud ta kirjanikuna läbi, kuid jäi kindlaks ja pühendus kirjandusse.
Lõpuks tuli tunnustus tema kolmekümne viiendal eluaastal hoopis uus, varem vähe viljeldud žanr- teaduslik- fantastilised seiklusjutud ehk raamatud “raamatud teadusest”, nagu kirjanik neid ise nimetas. Verne’i fantaasia , mis on ülimalt rikas ei kaota reaalsuse piire . Ta kasutas enda koostatud kartoteeki, mis sisaldas üle 25 tuhande sissekande igasugustest maadest ja elualadest. Ta populaarsematest teostest võib ära märkida “Kapten Granti Lapsed”, “Kakskümmend tuhat ljööd vee all” ja “Saladuslik Saar”. “Kapten Granti lapsed” kirjutas ta 1866. aastal.
“Kapten Granti lapsed“ jutustab kuidas laev “Duncan” läheb otsima laeva “ Britannia ” laevahuku ellujäänuid. “Britannia” kapten oli Grant . Seetõttu võetakse ka “Duncan’ile” kaasa ta meeleheitel lapsed Mary ja Robert. Hukust saadakse teada pudelkirja abil mis saadakse püütud kala kõhust Suur-Britannia lähedal vetes. Kiri oli kolmes keeles, igast ühest oli osa vesi ära uhtunud. Raskesti loetavat kirja proovitakse tõlkida ja saadakse teada, et laev on kusagil 37 laiuskraadi juures Austraalia lähedal põhja läinud ja ainsad ellujäänud on kapten Grant ja kaks madrust.
Minnakse siis laevaga “Duncan” Glasgow sadamast ellujäänuid otsima. Laeva kapten on John Mangles. “Duncan” on ülikiire laev mis suudab sõita kui 16 sõlmega ja seega pääseda iga sõjalaeva käest. Peale laeva hankimist jäi raha järele ja seega osteti laeva ninna igaks juhuks veel kahur . Laeva tähtsamateks reisijateks on ennem öeldud Robert ja Mary Grant, Macnabbs, Tom Austin (meeskonna liige), leedi Helena, lord Glenarvan, eksiteel sinna sattunud Jacques Paganel, William Tuffneli, hiljem liitunud “Britannia” endine pootsman Ayrton ehk Ben Joyce .
Laeva tee läks läbi Tšiilist kus peatuti. Maapeal prooviti ronida kõrge mäe tippu. Teekond oli raske. Ööseks jäeti leitud hütti ja söödi looma liha, mis Paganeli sõnul pidi olema ülimaitsev, kuid ta eksis. Mäe peal tekkis maa vajumine . Tükk mäge hakkas alla poole nihkuma. Kõik elasid selle väikekatastroofi üle, kuid peale seda ei leitud Robertit, keda röövlind hakkas minema kandam. Õnneks üks pikk hispaanlane sattus lähedal olema, kes lasi linnule pähe. Nii oli Robert päästetud.
Edasi jõuti ka maabuda Argentiina Vabariigis, kus nendesse väga sõbralikult kohalike poolt ei suhtutud. Õnneks suudeti võitlust vältida ja saadi kõik tahetu. Pigem oli suurem vaenlane loodus. Sealt sõideti edasi mõõda Atlandi ookeanit. Järgmine kohake kuhu jõuti oli Amsterdami saar, millelt tahtis John Mangles sütt laeva jaoks saada. Saarel oli linn, kus elas nii mustasi kui ka valgeid. Sealt edasi sõideti India ookeanit mõõda pikki 37 laiuskraadi. Jõuti Austraalia mandrini. Kui maale mindi leiti kohe suur majapidamine. Selles majapidamises elasid endised šotlased O’Moore’id. Neid võeti vastu suure külalislahkusega. Peremees ei teadnud midagi laeva hukkust, küll aga väitis üks tema tööline, et tema on üks “Britannia” liikmetest kes oli ellu jäänud, siis langenud põliselanike kätte ja sealt põgenenud praegusesse kohta. Mehe nimi oli Ayrton. Siis veel ei teadnud keegi, et tegelikult oli ta nimi Ben Joyce ja ning ka seda, et ta polnud laeva hukku ajal enam laevas , vaid mässu ässitamise pärast ja laeva enda kätte võtmise tahte eest Austraalis laevalt maha pandud. Ayrton võeti laeva meeskonna liikmeks. Samal ajal kui teised pidid liikuma mõõda Austraalia mandrit ida kalda poole lootuses Harry Granti tee pealt leida, pidi Tom Austin koos meeskonnaga laeva kruvi mida ise ei saadud parandada sadamas ära parandama ja siis teistele järgi sõitma ida- rannikule . Mõõda maad minejad olid vahepeal suurte raskuste ees. Loomad surid teepeal peale ühe hobuse. Ka seda ei teatud Ben Joyce kohta, et tema oli loomad mürgitanud. Kõike seda oli ta teinud selle pärast, kuna ta oli “Duncan’iga” sama plaan mis “Britannia’ga” läbi ei läinud: laev enda võimu alla võtta. Kui teised jõudsid ida-rannikule oli nende üllatuseks see, et laev polnudki veel seal. Saadi teade, et “Duncan” lahkus sadamast ja ei teata kuhu. Kõik olid ahastuses! Laev oli ilmselt Ben Joyce’i poolt kaaperdatud ja nemad jõid üksi sinna. Koju minna ei saanud ja edasi oli ka raske minna.
Mindi Uus- Meremaale kasutades parve . Sinna ei oleks tohtinud keegi astuda. Sealsed põliselanikud olid julmad, vaenulikud ja veel inimsööjad. Terve kamp püüti hõimu pealiku ja ta hõimu poolt kinni. Pealiku nimi oli Kai-Kamu, mis tähendas, te ta sööb oma vaenlase ära. Algul oli Kai- Kamul plaan vahetada enda vangistatud pealike vastu. Kamp saab vabaks ja põgeneb märkamatult mõõda kalju äärt ja pääseb jooksu. Uus- Meremaa ida-rannikul leitakse paat ja hakatakse kohe merele põgenema. Kohe hakkavad kuulid üle pea vilisema. Need on põliselanikud kes lasevad põgenike käest võetud relvadega. Järsku paistab ees laev! Kõik on õnnelikud, kuna nad on sama hästi kui päästetud. Aga ei, see laev on “Duncan” kohe mõistavad põgenikud, nad on Ben Joyce’i kahuri ja põliselanike püssi tule vahel. Lõpp on käes! Kuid ei, “Duncani” pardalt lehvitab mütsiga mees ja see on Tom Austin! Laevalt avatakse tuli mustanahaliste pihta! Kohe hakkavad viimased maa poole pagema. Kõik jõuvad tervelt laeva ja hakkavad kohe küsima miks ei ole laev Joyce’i käes ja kuidas laev just sinna sattus. Tom seletas, et tegelikult jäi laev ikka nende valdusesse ja neile antigi kohe alguses laev ära parandada ja Uus- Meremaal ida-rannikule sõita. Nimelt oli Paganel kes pidi Tomile ütlema kuhu sõita teinud kohutava vea: ta oligi käskinud tal sõita Uus-Meremaale. Ben Joyce rääkis kõik välja ja ta otsustati ta enda tahtel mitte valitsusele anda vaid üksikule saarele viia. Saareks valiti Maria Theresia. Avastati ka, et pudelkirja saab muud pidi ka tõlkida.saarele maabudes tule õnne tänada kuna just sellel saarel oligi kapten Grant ja kaks madrust. Pöördutakse koju peale pikka reisi ümber maakera 37. laiuskraadil.
Raamat on huvitav ja väga põnevate seiklustega. Ainukesed asjad mis mulle väga ei meeldinud olid pikad kirjeldused ja eriti just mereteemaliste asjade kirjeldused. Muidu on väga vahva raamat. Soovitaksin raamatut kõikidele kellele meeldib seiklusjutt ohtude, märuli ja huvitavate tegevuspaikadega. Mulle meeldis kõige rohkem vaen põliselanikega ja ka maade uurimine . Raamatus tahtis kapten Grant šotlastele uut kodumaad leida. Samuti oli šoti päritolu lord Genarvan sellisest teemast sisse võetud. Ma pakun, et tol ajal oleks tõesti võinud šotlased muudele aladele ümber asustada, kus nad oleksid võinud ise oma maade peremehed olla. Muidugi ma ei poolda seda, et need maad oleks kellegilt muult ära võetud väega. Tänapäeval see minu arvates välja enam ei tule, kuna kõik alad on kaardistatud ja kellegi omad.
Joonas Karl Kuusik
6.c klass
13.05.07