2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan
Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Referaadi teises osas on pikemalt lahatud Juhan Liivi loodusluulet ning keskendutud omakorda aastaaegade, loomade-lindude, vee ning loodusdetailidele pühendatud luuletustele. Näiteks on toodud luuletusi, mis autori meelest iseloomustavad antud teemat kõige paremini. Juhan Liiv oli, on ja jääb ainulaadseks kirjanikuks eesti kirjanduse ajaloos. 1. Elulugu Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
--- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad,
Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist saigi kirjanik, ta on tuntud nii luuletaja kui proosakirjanikuna. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Alates 1885. aastast töötas Liiv ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures, nagu: "Virulane ", "Sakala" ja "Olevik". "Oleviku" toimetuses küpses Liivil kindel soov hakata vabakirjanikuks. Ta loobus lõplikult ajakirjanduslikust tegevusest ja üüris endale 1892. a. lõpul Tartus väikese korteri lihtsas puumajakeses Hetseli tänavas, mida nüüd on nimetatud Juhan Liivi tänavaks. Seal pühendus ta innukalt loomistööle. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja kirjastamisel tekkinud raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalutust
Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? Elulugu Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. 1882
Mõlemad raamatud on koostanud Aarne Vinkel. Raamatus ,,Juhan Liiv mälestustes" on kirja pandud kuulsa kirjanikuga kokkupuutunute mälestused ning omapoolsed kommentaarid ja arvamused Juhan Liivi kohta. See on ääretult põnev allikmaterjal, sest mälestused oleks otsekui elustunud: need on uskumatult hästi ja tõetruult kirja pandud. Lisaks sisaldab raamat materjali, mida kooliõpikutes tavaliselt ära ei märgita. Elulugu Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
Loodus Juhan Liivi luules Ehkki Liivi elu ei olnud kerge, üksindus ja skisofreenia mõjusid talle laastavalt, suutis ta leida endale muu ''kaaslase'' peale inimeste, kellega ta oli väga lähedases suhtes looduse. Kuna Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses, siis kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja veekogude kiindumus väljendub rohkesti ka tema luules : Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa! Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Armas on su voode vilu, aga sinu lainte ilu kesse mõistab võrrelda!
Juhan Liiv Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma
Juhan Liiv ja loodusluule Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. 1. detsembril 1913. ta suri. Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega
Juhan Liiv ja loodusluule Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. 1. detsembril 1913. ta suri. Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste kui ka vaimsemate haigustega
see on mu ema, mu kullake! J. Liivi iseloomustamisel on teda nimetatud kõige eestilikumaks luuletajaks ja usun, et tema isamaalise sisuga luuletused annavad selleks ka põhjust. Võib ka öelda, et tema tõi eesti luulesse realistlikuma vaate ja rahvaliku elutunnetuse. Liiv armastas oma isamaad ja kirjeldas seda oma luules palju reaalsemalt (ei idealiseerinud) kui varasemad lüürikud seda teinud olid. Luuletus ,,Eile nägin ma Eestimaad", mis praegusel hetkel muudetud (teksti)versioonina meenub meile kohe ansambel Ruja lauluna, jutustab meile toonaste talupoegade eluolust ja olukorrast Eestis. Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka- ja lepavõsasid!
Läbi luuleridade on looduse rikkalikkust ja võimu ning muutusi hea näidata. Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva biograafiaga isik. Mõlemad luuletajad on kirjutanud palju loodustemaatilist luulet. Liivi loodusluule on koondunud aastaaegadele, enamasti sügisele: ,,üle külmetanud / sügisese maa, / palja metsade, / tules nutvate...". Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. ... Männi roheline samet,
aastane. 11-aastaselt alustas oma kooliteed Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks õppis ühe aasta H. Treffneri gümnaasiumis Tartus, ta oli siis 22.aastane. Juhan Liivi saatis läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Juhan Liiv suri tuberkuloosi 1. detsembril 1913. a Tartumaal Koosa külas. Ta oli siis 49. aastane. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. Huvi luuletamise vastu tekkis Juhan Liivil, kui ta oli 18.aastane. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Ta muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. 1887 aasta lõpus koostas Liiv luuletuskogu "Õied ja okkad", mis aga trükkijat ei leidnud. Juhan Liivi eluajal ilmus vaid üks kogumik tema luuletustega: Luuletused (1909). Juhan Liivi luule põhiteemad olid:
Oma luules muretses Liiv kõige enam isamaa pärast, mis oli mitte romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. Sedalaadi tekstide tuntumad näited on ,,Eile nägin ma Eestimaad!", ,,Ta lendab mesipuu poole", ,,Sinuga ja sinuta" ja ,,Mitte igaühele". Autobiograafilistes eleegiates peegeldas luuletaja enda traagikat, loodusluules kirjeldas Eestile iseloomulikke maastikke 4. Teosed 5 Liivi eluajal ilmunud looming: 1885: esimene luuletus ,,Maikuu öö" ajalehes Virulane 1887: käsikirjaline luulekogu ,,Õied ja okkad" ei õnnestunud trükis avaldada 1888: ,,Päästetud" esimene jutustus ajalehe Sakala lisas 189092: lühijutte ja luuletusi ajalehes Olevik 1893: kogumik ,,Kümme lugu" 1893: jutustus ,,Käkimäe kägu" 1894: jutustus ,,Vari" 1895: jutustus ,,Nõia tütar" 1904: ajaleht Uus Aeg avaldab oma lisas ,,Juhan Liivi kirjatööde
(skisofreenia, jälitusmaaniad). Teda on püütud mõista, aru saada tema luuletustest ning seeläbi pääseda tema salajasse mõttemaailma, kuid mitte keegi ei mõista Juhani hingeelu kogu üksinduses. 2. ELULUGU 3 2.1 LAPSEPÕLV JA AJAKIRJANDUS Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivi vallas ja kasvas üles Rupsi külas Oja talus. Juhan (Johannes) oli pere poegadest noorim ning lapsepõlvest peale nõrga tervisega. Juhan õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ja lühemat aega ka H. Treffneri Gümnaasiumis Tartus. Nooruses töötas ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures. Ajakirjanikutöö kõrvalt alustas ta ka loominguliste katsetustega, avaldades ajalehtedes luuletusi ja lühijutte. [1] 3
Juhan Liiv 1864-1913 Luule Kadri Vellak * Tartu*2014 Eesti XIX ja XX sajandi vahetuse kirjanduses oli koos E.Vildega tähtis koht ka Juhan Liivil, kelle proosalooming oli tähendusrikkaks sammuks kriitilise realismi suunas ja kelle hilisem meisterlik lüürika kuulub eesti kirjandusklassika tippsaavutuste hulka. Juhan Liivi looming, mis on kantud sügavast armastusest rahva, töötava inimese vastu, on tihedasti seotud kirjaniku raske eluvõitlusega XIX sajandi teisel poole ja XX sajandi alguse olustikus. Juhan Liiv sündis Kirde-Tartumaal Kodavere kihelkonnas Ridama talus, Alatskivi mõisa teoorja-kandimehe pojana. Liivi kodu ümbrus
XII c klass JUHAN LIIV Referaat Tallinn 2009 Juhan Liivi elukäigu algusaastad Eesti XIX ja XX sajandi vahetuse kirjanduses on koos Eduard Vilde ja E.Peterson-Särgavaga tähtis koht ka Juhan Liivil, kelle proosalooming oli tähendusrikkaks sammuks kriitilise realismi suunas ja kelle hilisem meisterlik lüürika kuulub eesti kirjandusklassika tippsaavutuste hulka. Juhan Liivi looming, mis on kantud sügavast armastusest rahva, töötava inimese vastu, on tihedasti seoud kirjaniku raske eluvõitlusega XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse olustikus. Juhan Liiv sündis 30. aprill 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Alatskivi mõisa teoorja- kandimehe pojana
Seal sai Juhan Liiv endale lisaks muule ka saksa keele algteadmised, mis võimaldasid tal lugeda maailmakirjandust. Ka sai temast sellel ajal C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja. Koolmeistrist venna asetäitjana töötamine avardas Juhan Liivi maailma ja varem muusikukarjäärist unistanud, jättis ta selle mõtte ja pühendus luuletamisele. Siis tekkisid tema esimesed värsikatsetused. Juhan Liivi noorus Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus ,,Maikuu öö". See avaldati ,,Virulases", mille toimetuse liikmeks sai ka samal sügisel Liiv. 1886. aastal läks ta Tartu Hugo Treffneri Eragümnaasiumisse, et omandada keskharidus. Seal õppimine muutus talle aga vastumelseks, kuna seal õppimine tundus talle vaid kuiva päheõppimisena. 1887. a. koostas ta oma esimese luulekogu ,,Õied ja okkad" käsikirja. 1887-1889 töötas Liiv ajalehes ,,Sakala", lahkudes sealt sellepärast, et mõistis, et lehte ei saa enam päästa. 1890.- 1892
mõista , lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse , kuid vaevalt leidub inimesi,kes suudaks mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses.Ja kui keegi teda mõistakski ,peaks teda kindlasti omamoodi hulluks ,isegi nõdrameelseks oma piiritus isamaa ja loodusarmastuses ja isegi enesehaletsemises. On olnud vaid üks Juhan Liiv ja vaevalt ,et tuleb teist temasugust inimest kunagi veel. Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi –1.detsember 1913 Kavastu- Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.Juhan oli pere seitsmest lapsest noorim. Peres võrsus veel teinegi luuletaja – vanem vend Jakob Liiv. Õppis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Ühiskonnaelu ei jätnud teda ükskõikseks. Koolipoisi esimene trükki jõudnud ajalehekirjutis oli Ado Grenzsteini pihta sepitsetud väike anonüümne poliitiline pilkenali (“Baltlaste Piirikivi”) Eesti Kirjameeste
luule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. J. Liiv vaatles looduse pisiasju, ta kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. „ Üks märtsihommik udune,“ „Tulen, tulen,“ „Külm,“ „Kevade lähenemine“ Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, millest ta ka kirjutas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. „Sügis,“ „Oh kanarbik, oh lilleke,!“ „Lehed lang´sid,“ Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. „Üle vee“ J. Liiv on kirjutanud ka isamaaluulet. Isamaaluule on erinev, esineb nii väga
Juhan Liiv Elulugu ja esimene loominguperiood Juhan Liiv sündis Tartumaal, Alatskivi vallas. Ta sündis 30. Aprillil 1864. aastal, Benjamini ja Marianne Liivi seitsmenda lapsena. Ta kasvas üles koos nelja vanema vennaga, kelle hulgas oli ka teine tulevane kirjanik Jakob Liiv (1859- 1938). Benjamin ja Marianne üritasid oma lapsi jõudumööda koolitada, saates oma nooremad pojad kihelkonnakooli. Samal ajal nägi Marianne kõige rohkem vaeva Juhani kasvatamisel. Juhan oli nõrga tervisega, enesesse pöördunud ja teiste lastega vähe seltsiv.
SISSEJUHATUS Juhan Liiv (1864-1913), eesti kirjanik, Jakob Liivi vend Juhan (Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. a. Alatskivi vallas. Õppis vaheaegadega Kodavere kihelkonnakoolis, oli 1882-83 Jakob Liivi juures Väike-Maarjas õpetaja abiline. Töötas 1885. a. ajalehe "Virulane", 1888-89 Viljandis ajalehe "Sakala" ja 1890-92 Tartus ajalehe "Olevik" toimetuses. Haigestunud skisofreeniasse, elas aastast 1893 sugulaste ja tuttavate juures peamiselt Alatskivil. Alustas loometeed prosaisitina. Pildistanud varaseis, kohati humoristliku tooniga juttudes iseloomulikke talupojatüüpe ja külaelusündmusi
Ka poriga segunenud lumi tekitab mõnikord ebameeldiva tunde. Aga enamasti tunnen ma talvest siiski rõõmu. Talvel näeb paljusid looduse varjatud saladusi. Lumi on nagu omamoodi juturaamat, kust võib nii mõndagi välja lugeda. Talvel saab aimu ka sellest, kui palju loomi tegelikult inimeste juures käib. Lumel on tuhandeid jälgi - huntide, kitsede, põtrade, jäneste. Ma julgen arvata, et ka Liiv suutis talve rõõmsana näha, aga kurbus oli suurem ja seetõttu oli ka kirjutatud luuletus nukker. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest, lumi keerleb tuulehoodest minu süda valudest. Lumi tuiskab , mina laulan laulan kurba laulukest, lumi kogub aia äärde valu minu südame. Lumi tuiskab , mina laulan
Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas, kus ta oli oma pere kuues laps.Elamis tingimused ei soodustanud talle head füüsilist arengut. . See vastu leidis Juhan Liiv kodu kandi loodusest omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses
aastaks Naelavere kooli. Edasi saatsid poisi vanemad lapse 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles koolis sai Juhan Liiv ka saksa keelealgteadmised, mis võimaldasid tulevasel kirjanikul rohkem tutvuda maailmakirjandusega. Kodavere päevil sai Liivist ka C. R. Jakobsoni maailmavaate pooldaja. Juhan Liivi hariduskäik oli üldiselt üsna kesine. Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus "Maikuu öö". See avaldati "Virulases", mille toimetuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. Toimetuses puutus ta kokku ka Eduard Vildega. 1886. aastal astus Liiv Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Seal püüdis ta omandada ka keskhariduse. Juhan töötas paljudes tolleaegsetes ajalehetoimetustes. Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913
Töö eesmärk on kirjeldada Juhan liivi loomingut. Töö koosneb tema elu kästlevatest peatükkidest nagu 2 lapsepõlv, esimene töö ja järgnev elukäik. Samuti käsitleb referaat ka tema loomingust. Enamasti on kasutatud kontrollitud interneti-allikaid. 1. Juhan Liivi elulugu 3 1.1 Lapsepõlv Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Tartumaal Alatskivi vallas ja kasvas üles Rupsi külas Oja talus (Liivi muuseum, 2017). Sellest perest tuli teinegi luuletaja vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. (Juhan Liiv (elulugu ja looming), 2008) Pilt 1
läikideaalid", ,,Kas olete näinud laeva, mis mastita". · Teema, nimega loodus, pealkirjad on: ,,Talve öö", ,,Järv", ,,Pikne", ,,Mets", ,,Tuul mängib pärna lehtedega", ,,Kullerkupp", ,,Lumelillekene". · Neljanda teema pealkirjad on: ,,Noorusaeg", ,,Vanaema teeb sängikest", ,,Aeg", ,,Ema ja tütar", ,,Las lapsed teevad". · Viienda teema pealkirjad on: ,,Valu", ,,Tühi", ,,Isakene, emakene,", ,,Hing lendab isamaa poole", ,,Ei näe enam", ,,Emale". 2. Milline luuletus köitis, milline mõte või tunne jäi meelde? Mind köitis luuletus nimega ,,Emale". See luuletus rääkis palju valust, hirmust ja kaotusest. Ka oskamatusest ja vaesusest. Seda luuletust lugedes tekkis tunne, nagu räägiks see luuletus sinuga. Nagu oleksid sina Ema. See rääkis ka kodumaast. Kui vaene ja abitu see on. Ja kuidas kodumaa Teda maha oli teinud. Ja kuidas kodumaa teda pilganud oli. 3. Millisena näeb autor a)inimsuhteid; b)armastust; c)elu mõtet;
Eesti kirjandus Juhan Liivi elust ja loomingust Tallinn Alatskivi Tartu Juhan Liiv on väga lähedalt seotud Alatskivi ja selle ümbrusega. Ta on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Riidmal 1866. aastal asus Liivide pere elama Rupsi külla Oja tallu. Pere kehva majandusliku olukorra tõttu sai Juhan koolis käia vaid kuus talve Juhan Liiv töötas ajakirjanikuna ajalehe "Virulane" toimetuses Tallinnas, "Sakala" toimetuses Viljandis ning "Oleviku" toimetuses Tartus. 1892. aastast oli ta esimene eesti kutseline kirjanik. Juhan Liiv oli lüürik. Tema luule, eriti isamaa- ja loodusluule pakuvad suurt
ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg!" Juhan liiv pühendas luulele oma teostes väga suure osa. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõiki pisiasju. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Loodusluule valikul on autor lähtunud eelkõige isiklikest eelistustest ja arusaamadest. Tema luuletusi lugedes tekib mõnus nostalgia, meenub enda lapsepõlv, kui paljajalu sai maal vanaema juures joostud, rohi varbaid kõditamas ja kevadiselt värske õhk hinges rahutust tekitamas .Paljud kirjaniku loodusluuletused on vabastavad, neist õhkub rõõmu ja soojust. Näitena võiks tuua J. Liivi luuletuse ,,Ilus suvepäev oli". Ruttu astusin ma temaga õue, et ta piina
,, käkimäe kägu ,, ja ,,nõia tütar ,,. Kuid siiski oli haigus arenenud nii kaugele et ta paigutati närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta avalikusse eest ligi 10.neks aastaks. Haigusaastad tähendasid liivile kodudust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil, ning läbielatu ja tunnetu luulendamist. Tähelepanu ja tunnustus innustasidki Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Kuid siis oli juba hilja . Ta suri 01,12,1913. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel. Tema loodusluule kuulub Eesti luuleklassikasse . Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas ; realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tema armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus olulisel kohal on kordus ja rütm. Luuletaja tunnetas isamasaatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus. Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukus ja
Seal elas ta kaks korda Boden-Boden raviasutuses.1933. aastal hakkas ta hoiatama rahvast uue liikumise, fa? ismi, vastu. Ta kaotas fa?ismivastase miitingu. See kindlasti mõjus ta tervisele halvasti. Tema silmahaigusele lisandus veel haige süda. 26. detsembril, 1933 aastal Eduard Vilde suri. Ta matused toimusid 30. detsembril. jUHAN LIIV (18641913) Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani. 1882. aastal kutsus haigestunud vend Jakob Liiv Juhani enda asendajaks Triigi-Avispea kooliõpetaja kohale Väike-Maarjas. Juhan Liiv veetis seal poolteist aastat. Kuna vend Jakob ja ta
Kellel kulmud kuumavad töös, Kellel südamed rindades soojad, Selginud sihid silmade ees! Vaatamata sellele, et Juhan on üsna pessimistlik, ta siiski leiab enda elus midagi positiivset kodu. Oma luules kirjeldab kirjanik sünnikohta, kui armast paika, kus kõik on ilus ning tore. Kuna Liiv elas üksildast elu, siis tema sõbrad olid ka valdavalt mehe kodupaigas. ,,..Mu armas kodu, väikene, /---/ Siin pilved, tuuled, päikene / kõik vanad tutvad on /.." See on ka üks väheseid teemasid, kus Koidula ja Liiv ühel meelel on. Lydia tundis väiksena huvi välismaailma vastu. Isa hoidis küll tüdrukut tagasi, kuid viimase huvi siiski kasvas. Sirgunud daamiks, veetis Lydia palju aega välismaal. Enda pettumuseks ei leidnud ta sealt midagi head ning juba üsna pea tekkiski koduigatsus. ,,Laps, oota," kostis ta, ,,see aeg on kiir küll tulema
Juhan Liivi luule Tanel Vähk Juhan Liivi loodusluule 1.Juhan Liivi loodusluule lemmikmotiivideks on aastaajad,loodusobjektid- kevad,sügis,talv,tormid,tuuled.Need teemad läksid just tema ükildase isiksusega kokku. 2.Kõige rohkem kirjutab Juhan Liiv sügisest,mida ta ise ka kinnitas.Sügisest on kirjutatud nii rõõmsaid,säravaid,kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi.Tema jaoks on sügis just väga mitmepalgeline,mis teebki luuletamise huvitavamaks ja värvikamaks. 3.Tekib reaalne pilt Eesti looduse kaunidusest ja mitmekesisusest. 4
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
