Juhan liiv ja loodusluule (0)

Loodus - üks osa kirjaniku elust ja loomingust
Lapsepõlves armastas Juhan Liiv üksildust. Kirjanik hoidis eemale teistest lastest ja eelistas veeta aega looduses. Väga armastas ta oma karjapõlve, mida hiljem meenutab tundeküllaste lausetega :” Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikedel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg!”
Juhan liiv pühendas luulele oma teostes väga suure osa. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõiki pisiasju. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste.
Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Loodusluule valikul on autor lähtunud eelkõige isiklikest eelistustest ja arusaamadest.
Tema luuletusi lugedes tekib mõnus nostalgia , meenub enda lapsepõlv, kui paljajalu sai maal vanaema juures joostud, rohi varbaid kõditamas ja kevadiselt värske õhk hinges rahutust tekitamas .Paljud kirjaniku loodusluuletused on vabastavad, neist õhkub rõõmu ja soojust. Näitena võiks tuua J. Liivi luuletuse „Ilus suvepäev oli”.
Ruttu astusin ma temaga õue, et ta piina
Lühendada, - ja avasin pihu -
Vidiit!
See oli hõiskamine pääsemise üle, tänu, vabaduse
Hüüe.
Ja kümnetes hällitus-võnkudes lendas ta üle õue,
kus ta pesa oli…
Kuidas oleksin mina talle järele lennanud!
Aga ka minugi hommik läks ilusamaks seda
Väikest heategu teha võinud olla.
Ja aastatepikkuse vaikivate päevade järel
Luuletasin ma taas jälle esimese laulu.
Sellest luuletuses on tunda mõnevõrra südame raskust, tahet minna ära, kuhugi paremasse paika. Mitte olla enam selles hallis argipäevas. Kirjanik tunneks justkui suurt valu ja kadedust, et ei ole vaba nagu pääsuke, kelle ta päästis. Ometi tunneb ta rõõmu pääsukese päästmisest ja see annab talle uut inspiratsiooni kirjutamaks.
Oma luuletustes annab Juhan Liiv väga hästi oma hetkelist meeleolu. Kui tema meel on parasjagu rusutud ja hing raske, räägib ta surmast, talvest, pimedusest. Üheks heaks näiteks on Liivi luuletus „Lauliku talveüksildus”
Lumi tuiskab, mina laulan ,
laulan kurba laulukest,
laulan, kuni hauas kaetud
olen jääst ja lumedest.
On tunda väga kurba meeleolu ja veidi ehk ka soovi surra. Jällegi on luuletaja andnud vihjates mõista, et ta ei tahaks enam olla osa maapealsest elust. Selle luuletuse puhul ta just nagu usuks, et on sunnitud jääma lõksu, katmas raskused, mille ta on välja toonud lume ja jääna. Eelmise näite puhul aga kirjeldab Juhan Liiv, kuidas ta tahaks tõusta lendu ja põgeneda eluraskuste eest. Seal luuletuses on tunda kergust ja suurt soovi lahkuda. Siin aga on ta alla andnud ja ei jõua enam vastu panna.
Juhan Liivi loodusluuletusi sirvides võib suuremal määral leida ängistavaid ja kibestumist täis luuletusi. Nii võib mulje jääda, et kirjanik oligi valdavalt suures masenduses ja soovis surra. Temast jääb esmapilgul mulje kui rusutud ja õnnetust luuletajast. Ka tema eluloos on välja toodud tema õnnetu armastus, hullusehood. Liiv oleks justkui kaotanud usu inimestesse ja nende headusesse. Kirjanik otsis hingerahu looduselt ja pidas seda oma ainsaks sõbraks. Loodus oli see, mis teda elus hoidis.
et nõnda palju ilu
on merelainetes,
et nõnda palju ilu
on taevatähtedes.
Järjekordne väga hea näide, kuidas Juhan Liiv ülistab loodust.