Igaüks on oma saatuse sepp ,,Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja." see on üks rida Paul Erik Rummo luuletusest ja tuntuks saanud Eesti oma filmis ,,Viimne reliikvia." Saatust tõlgendavad paljud inimesed väga erinevalt näiteks minu jaoks on saatus miski mis mind ees ootab. Saatus võib olla hea võib halb, aga kindlasti on sel põhjus, miks asjad just nii läksid.. Mis on saatus? Täpselt ei oska ma seda defineerida
Igaühel on oma saatus Igal inimesel on valida millesse ta usub ja millesse mitte. Sama me võime öelda saatuse kohta. Mõned ongi usklikud ja usuvad kõike mida neile räägitakse, öeldakse või mida nad kuskilt kelleltki teiselt kuulnud on, teised aga vastupidi on raske usklikud, neid on väga raske sundida uskuma,et saatus ja saatuseraamat on olemas. Mina usun, et igaühel on oma saatus. Minu arvates kusagil on olemas saatuseraamat. Kõik läheb nii nagu sinna kirja on pandud ja kuidas see on meile on määratud. Seda määratakse juba enne meie sündimist. Kuigi
Ühiskond rõhub maisele varale. Kui sul puudub suur rahakott, kas see tähendab siis, et sa oled vaene? Ent vaene saab olla vaid subjektiivsest aspektist. Nimelt vaene ei ole mitte see, kellel puudub mingi asi, puudub raha, vaid vaene on see, kes tunneb, et tal on midagi puudu. See tähendab, et 99% maailma populatsioonist on vaesed. Ja ka see on valikute küsimus. Kui me saaksime enda raja ise kujundada, teeksime me nii, et meil ei oleks midagi puudu. Järelikult ei ole me kõik iseenda saatuse sepad, sest siis oleks meil kõik vajalik olemas, kõik see, mida me tahame, oleks meie käsutuses. Aga me ei saa kõik olla Eesti presidendid, seega on asju mida me ei saa valida. Aga keegi peab olema Eesti president ja temal on see valik. Ja ühtlasi on see ka meie valik teda sellesse seisusesse kergitada. Aga seda, kas see on saatus või kokkusattumus.. me ei saa kunagi teada. Aga kokkusattumustest niipalju, et võibolla see, mida
SAATUS See kes saatusesse usub on inimese iseenda otsustada.Samamoodi võib ju rääkida jumalast,sest me ei tea kindlalt midagi-kas ta on olemas või ei ole. Mina aga usun,et kindlasti on olemas veel peale minu inimesi,kes usuvad saatusesse. Saatus tundub olevat nii reaalne nähtus,et sellest mööda vaadata on tõesti võimatu.Aga kes suudab seda kõike paika panna?! tekib küsimus millele ilmselt ka kõige targem filosoof vastata ei oska. Väga tihti juhtub meie elus asju,mis on kindlasti juba kellegi poolt varem ette määratud.Nagu näiteks surm-sa ei saa selle eest põgeneda.Kui ühel hetkel on nii,et oled enda arvates kõige ohutumas kohas maailmas siis vaevalt küll.Sa ei tea kunagi,mismoodi või millal midagi juhtuda võib
SAATUS SEGAB KAARDID JA MEIE MÄNGIME? Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Kas see mõttetera filmist ,,Viimne Reliikvia" on tõsi, või on tõesti kuskil keegi, kes on meie tuleviku kivisse raiunud? Kas inimese õnn või õnnetus, kordaminek või ebaõnnestumine, armastus või surm on tema enda kätes? Või on kuskil mingisugused kosmilised jõud või tõesti saatus ise, kelle jaoks on kõik asjad juba paika pandud ja inimesel ei ole selle muutmiseks sõnaõigust? Kindlasti on erineva arvamusega inimesi
looduses toimuvat. Isegi Oidipus saatis kohe käskjala Delfi oraakli juurde, kui tema linna tabas kuri haigus katk. Käskjalg Kreon tõi vastuse, kus öeldi, et linna päästmiseks peab linnast pagendama Laiose mõrvari. Jumalate sõnad olid pühad ja muidugi usuti seda ennustust ning kuningas Oidipus hakkas kohe otsima võimalust, kuidas linna päästa. Oidipusele ei tulnud isegi pähe, et see võiks vale ennustus olla. Nende uskumus jumalatesse oli liiga tugevalt põlvest põlve edasi kandunud. Tänapäeval ei usuta enam nii palju otseselt jumalatesse. Jumalaid austatakse edasi, aga nende usu järgijaid on jäänud vähemaks. Nüüdisajal, ehk siis meie 20.sajandil on hakatud aina rohkem ja rohkem uskuma kosmilisi jõude ja sellest on saanud tänapäeva inimese ,,jumalik maailm". Aina enam üritatakse aga ikkagi mõelda vanade ugride moodi: ,,Igaüks on oma õnne sepp". On
Mis määrab inimese saatuse? Saatus on vääramatu jõud, mis määrab sündmuste kulgu inimese elus. Saatust on võimalik kirjeldada ka ettemääratud tulevikuna. Saatus, kui elutee on kindlasti olemas, kuid ta ei pea olema ilmtingimata ettemääratud. Mõned meist on võimelised kujundama oma saatust ise, mõned see eest näivad olevat, kui rakmeteis. Saatus on igale inimesele niivõrd enesestmõistetav, et neil ei tule pähegi mõtiskleda selle üle, mis ikkagi tegelikult toimub. Seepärast ei teadvustata endale üldse ka selles peituvaid rangeid seadusi.
nooruk on juba piisavalt täiskasvanu, et teha ise otsus oma tuleviku kohta. Gümnaasium valmistab noore inimese ette iseseisvaks eluks ja annab kaasa pagasi, mida põhikoolist ei saa. See, milliste hinnete või eksamitulemustega õpilane kooli lõpetab, on küll täielikult tema enda vastutus. Praeguste reeglite kohaselt saab kooli lõpetatud ka 1 punktiga, seega kellel on vaja lihtsalt paberit kooli lõpetamise kohta, ei peagi eriti pingutama. Tänapäeval on jätkuvalt levinud uskumus, et inimeste elu juhib mingi üleinimlik jõud. Tihtipeale on selleks Jumal, kes on otsustanud igaühe saatuse ja teab, kui kaua keegi elab. Osaliselt pean ka ennast fatalistiks, inimeseks, kes usub saatust. Olukordades, kus mul endal pole otsustusvõimet ja midagi läheb väga valesti, süüdistan selles saatust, sest keda muud mul ikka süüdistada on? Võiksin ka kellegi teise peale oma pahameelt välja valada, kuid olen
(496-406.a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit Ateenast, loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe, nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased. Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo (labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta.
rahuldavat vastust. Antiikajal vaidlesid selle üle stoikud ja epikuurlased. Esimesed väitsid, et kõik maailmas ja inimese elus toimuv on determineeritud ning toimub range paratamatuse sunnil, teised uskusid aga, et nii nagu korrastatud maailma kosmost moodustavad aineosakesed kalduvad langemisel ruumis kõrvale sirgjoonest, nii on ka hinge mõistuslik osa vaba kujundama inimese elu õnnelikuks ja harmooniliseks. Stoikute ettemääratuseõpetus tundus juba paljudele nende kaasaegsetele liiga äärmuslik, nii et nende kohta tekkisid anekdoodid. Üks neist jutustab, kuidas üks stoikust filosoof tabas oma orja enda tagant varastamast. Ori põhjendas oma teguviisi sellega, et tema vargus oli saatuse poolt ette määratud. Seepeale laskis peremees orjale vitsu anda, öeldes, et ta teeb seda, kuna ka see on saatuse poolt ette määratud. Kristlikul ajajärgul vaidlesid usuteadlased ja filosoofid selle üle, kas ja kuivõrd jätab Jumala tahe ruumi
VIII. SENECALT LUCILIUSELE TERVITUS. Sa käsid mul vältida rahvahulka, tõmbuda endasse ja rahulduda oma teadvusega," ütled sa, "kuhu jäävad nood teie juhtmõtted, mis käsivad tegevad olla surmani?" Selle jaoks, mida sulle aeg-ajalt näin soovitavat, olen ise tagasi tõmbunud ja välisuksed lukustanud, et saaksin paljudele kasulik olla. Ükski päev ei möödu mul jõude. Võtan öödelt lisa õpingute jaoks. Uneajaks pole ma vaba, uni võidab minu ja mu öistest valvustest väsinud ja kinnikippuvad silmad on suunatud tööle. (2) Olen eemaldunud mitte niipalju inimestest kui asjadest ja eriti omaenda asjadest; ajan järelpõlvede asju. Panen kirja mõndagi, mis neile kasu võiks tuua. Kirjutan tervislikke manitsusi, otsekui kasulike arstimite retsepte, olles kogenud nende
Raskolnikov'i- Raskolnikovi _ ülesse kerkinud- üles kerkinud teise külje alt- teise külje pealt/ teisest küljest videosi- videoid 2.6. Ühildumine Siin tuleb teha oma viimased jõupingutused, sest riigieksamite tulemusest sõltub, kuhu edasi õppima minna saab. Kui neile öeldakse, et elu on kui muinasjutus, siis rahvas ei teegi selle saavutamiseks midagi, vaid lihtsalt ootab, et kõik nii läheks. Rahvas on ainsuses. Meie ümber leidub paljusid, kes usuvad oma saatusesse. Osa inimeste jaoks ongi see võib- olla võidu märgiks, teadmine, et ta on oma elus midagi saavutanud. Osa on alati ainsuses. Iga noor inimene teeb endale mingil ajal tulevikuks plaane, kujutab vaimusilmas ette, mis tööd ta teeb ning milline pereelu välja näeb. Sõltuvusained võivad rikkuda kõigi meie elusid. _ Juba Nõukogude Liidu ajal, kui Eesti veel iseseisev riik polnud, oli meie isamaa kõva tegija mitmel alal, näiteks korvpallis.
a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit Ateenast, loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe, nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased. Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo (labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta.
Surm probleemide eest põgenemine või lahendus? A. H. Tammsaare ''Tõde ja õigus'' I, III ja IV osa Mõne lähedase lahkumine või kadumine on alati valuline protsess. Ma ei kujuta ette, et keegi tunneks rõõmu sellest, et kaotab kellegi, kes talle lähedane. Kuidas saada üle oma kõige kallimate kaotusest? Iga inimene leevendab oma valu erinevalt. Armastatu lähedus tavaliselt aitab, kuid kui ta ei pööra asjale tähelepanu või tegeleb oma asjadega, siis võib see tekitada masendava tunde. Miks lastakse armastusel minna nii kaugele, et keegi saab viga või surma selle tulemusena? Oma tõelisi tundeid mõistetakse liiga hilja ja siis ei anna enam midagi teha. Hoolimatus põhjustab sageli kibestumist ja ka soovi teiste elu põrguks teha. Miks tekib inimestel tahtmine teistele kätte maksta? Võibolla tahetakse hingevalust nõnda vabaneda või seda kergendada. Kuid tegelikult ei võta viha midagi ära, tekitab ainult rohkem
ootused suure pettumusega, kuna tema arust elame võimalikest maailmadest halvimas. 50. Selgitage, miks ei muuda naudingud Schopenhaueri arvates elu elamisväärseks? Schopenhaueri arvates oli neli põhjust, miks naudingud elu elamisväärseks ei muuda. Esiteks see, et naudinguid me ei tunne, küll aga kannatusi, mis endast ise märku annavad. Näiteks tunned seda, et oled väsinud, kuid mitte kunagi seda, et oled puhanud. Seda tunned ainult siis, kui sellele mõtlema hakkad. Teiseks iga nauding suurendab tolerantsust naudingute suhtes. Iga kord vajame järjest rohkem naudingut, et seda tunda. Seda punkti võiks võrrelda näiteks heroiinisõltuvusega, millal vajatakse järjest suuremat doosi, et kaifi saada ning kui mingit doosi ei saa, siis on ainult ärajäämanähud (kannatused). Kolmandaks on maailmas palju rohkem kannatusi kui naudinguid ning mitte ükski nauding ei suuda üles kaaluda eelnevalt läbielatud kannatusi. Neljandaks pole
elame võimalikest maailmadest halvimas. 50. Selgitage, miks ei muuda naudingud Schopenhaueri arvates elu elamisväärseks? Schopenhaueri arvates oli neli põhjust, miks naudingud elu elamisväärseks ei muuda. Esiteks see, et naudinguid me ei tunne, küll aga kannatusi, mis endast ise märku annavad. Näiteks tunned seda, et oled väsinud, kuid mitte kunagi seda, et oled puhanud. Seda tunned ainult siis, kui sellele mõtlema hakkad. Teiseks iga nauding suurendab tolerantsust naudingute suhtes. Iga kord vajame järjest rohkem naudingut, et seda tunda. Seda punkti võiks võrrelda näiteks heroiinisõltuvusega, millal vajatakse järjest suuremat doosi, et kaifi saada ning kui mingit doosi ei saa, siis on ainult ärajäämanähud (kannatused). Kolmandaks on maailmas palju rohkem kannatusi kui naudinguid ning mitte ükski nauding ei suuda üles kaaluda eelnevalt läbielatud kannatusi
Adeele: Aitab neist valedest, Marc! See elu, mida Danielle sulle pakub, ei kuulu sinule! Marc: Tõstab pea, vaatab Adeelele silma On sul must kahju, Ada? pilkavalt Kas tõesti suudab su rikutud hing tunda vähimatki kaastunnet mingi talupoisi vastu? Adeele nuuksatab Adeele: Palun, ma tean seda on raske uskuda, kuid...see ei pidanud nii minema! Mina ja Danielle püüdsime vaid oma saatust muuta! Kuula nüüd! Alguses sa tõesti olid veidi naeruväärne, kuid nädal on pikk aeg...ja Saatuse vast... Marc: Adeelet katkestades Saatus? Kas sa oled purjus, mu kaunis mademoiselle? Adeele: Marc! Danielle taandub hääletult kardinate taha. Marc: Marcus teile, preili Adeele Sinisalu! Adeele: Mida? Mis sinuga küll juhtunud on, Marc? Ma ei tunne sind enam äragi! Marc: Ega ma ise ka ei tunne...vist su hõrgutav sõbratar võlus ära! Adeele:Ei...asi pole Danielles...nüüd ma mõistan! See on rikkus ja raha, mis on sind ära rikkunud! Rikkus ja tiitel nii kerge su haiguse valem ongi!
tragöödiakirjaniku Sophoklese (496-406.a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit Ateenast, loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe, nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased. Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo (labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta.
sustavuse ja kindlusega oma isiklikku seisukohta. Kumbki pool jäi oma juurde. Isa jäi oma "ei iialgi"-le kindlaks ja mina teatasin veel kord, et "tingimata saan". Loomulikult ei olnud sellel jutuajamisel rõõmustavaid tagajärgi. Vanamees kibestus minu vastu ja mina, vaatamata minu armastusele isa suhtes, - omakorda tema vastu. Isa keelas mul isegi mõelda sellest, et ma kunagi saan kunstniku-hariduse. Tegin ühe sammu edasi ja teatasin, et sel juhul ma ei hakka üldse midagi õppima. Loomulikult ei võinud minu taolised "avaldused" välja viia millegi heani ja ainult võimendasid isa soovi jääda iga hinna eest oma seisukoha juurde. Mulle ei jäänud üle muud kui vaikida ja hakata oma ähvardust ellu viima. Ma mõtlesin, et kui isa veendub selles, kui halvaks muutuvad minu tulemused reaalkoolis, on ta hiljem või varem sunnitud järele andma.
Mõtteid A.Augustinuse ,,Pihtimused" põhjal Aurelius Augustinuse ,,Pihtimused" võib võtta kui autobiograafilist teost, ehkki biograafiat uusaegses mõttes ei saanud antiikkirjanduses eksisteerida kuna tollane kujutus isiksusest oli erinev. Ta kujutab oma elu alates kaugest lapsepõlvest ja kirjutamise ajaga lõpetades. On ju teada, et ta sõnastas teoses ristiusu põhitõed ja kuni 13.sajandini oli tema õpetus lääne kristluses domineeriv. Augustinuse igal sammul peegeldus Jumala austamine. Tema ,,Pihtimused" XI ja XII raamatu osas tekib mul palju küsimusi Jumala ja maailma kohta üldse. Kas too kõikvõimas on alati see kelleks me teda arvame olevat, see õige, kellesse jäägitult uskuda, või peitub meis endis midagi hoopis võimsamat ja ürgset? Ma pean kahjuks tõdema et minu kokkupuude Jumalaga pole eriti tihe ja võib ka öelda- sõbralik, pigem jahedapoolne. Võib-olla on seda vale arvata, sest kõik me inimesed oleme pühakirja järgi Juma
Määratu valu puhul on lohutuseks, et sa paratamatult lakkad seda tundmast, kui oled seda tundnud ülemäära. Ära kaeba ära muuda vaevu ise raskemaks, koormates end kaebusega. Kerge on valu, kui sa ütled ,,see pole midagi". kõik põhineb kujutlusel Mõtle millestki muust kui tunned valu, pööra vaim teistsuguste mõtete poole. Mõtle sellele, mida oled teinud auliselt, mõtle millestki, mida imetled. · Kuidas soovitab Seneca suhtuda saatusesse CVII kirjas? Suur hing on see, kes end saatuse hoolde annab. Väiklane inimene on too, kes vastu tõrkudes tahab parandada pigem jumalaid kui ennast. Küsimused Nietzsche Ecce homo kohta: · Mida tähendab "kõigi väärtuste ümbervääristamine"? Nietzsche arvates kõneleb tema vaid tõest ehk jõuab järeldusele, et kõik mida me tunneme ,,tõe" nimetuse all on tegelikult vale. · Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli "kõigi väärtuste ümbervääristamises" ja "katte
mõtleb, kirjutab, ta ei künna ega kaeva tähendus oli väga konkreetne ning kraave. See oli aeg, mil vabadus tähendas väljendas täpselt nähtuse vabadus, üllatus, kergemat elu, mitte veel poliitilisi mure olemust, hakkas alles aja vabadusi, valikuvõimalusi, mis teevad jooksul konkreetseid piirjooni kaotama elu elamisväärseks. Kui paljudele tähendab ja omandama üldisemat tähendust. Samas vabadus tänapäevalgi kergemat oli nende mõistete sisuks raskest elu? Küllap paljudele. Paulo Freire orjatööst vabanemine. on väitnud, et haridust vajavadki eelkõige Kuid hariduse ja vabaduse tähendus rõhutud, sest haridus kergendab on muutunud ka tänapäeval. Alles oli nende elu
RAAMATU ANALÜÜS K……. 10C 2015 KEVAD 1.raamat "Inimesed parvlevad nimelt vale ümber nagu kärbsed meekoogi kallal ja muinasjutuvestja sõnad lõhnavad nagu viiruk, kui ta tänavanurgal loomasõnniku sees istub, aga tõe eest inimesed põgenevad" lk 8 Läbi aegade see nii on ja ilmselt nii ka jääb. Loodetakse alati paremat ning pigem pigistatakse karmi tõe korral silm lihtsalt kinni. “Kes on kord joonud Niiluse vett, see igatseb Niiluse äärde tagasi.” lk 10 Kui olla eemal oma lähedastest, siis kord tuleb ikkagi koduigatsus näpistama. "Ole ettevaatlik naisega, kes ütleb "kena poiss" ja meelitab sind enda juurde, sest tema süda on võrk ja püünis ja tema rüpp kõrvetab hullemini kui tuli." lk 17 Kui ei suuda lõppude lõpuks “EI” öelda, võib olukord oodatust halvemini lõppeda.
kellegile. Kuu lõpupoole näis vahile, et õli hakkab lõppema. Ning ühel kuulõpu tormisel öö tuli kustus. Sel öösel hukkus kaljudel laev. Kui majakavahilt aru päriti, oli tal mitu põhjust ette näidata, kuid kohtuniku otsus oli kõikumatu: Sulle oli see õli antud üksnes üheks otstarbeks: et majakatuli põleks!. Siit loo moraal ka, et firmas ei pea sa tegema neid asju mida sult pole palutud vaid tegelema sulle konkreetse ülesande lahendamisega. Kui hakkad ühe teise ja kolmandaga seal rahmeldama siis jääb just see nõutud asi unarusse. Inimene ei jõua kõike ei peagi jõudma, aga peab milleski loobuma vähema tähtsatest asjadest aga see on raske see on juba inimloomuses. Ent enamuse millegi saavutamisest moodustab teadmine, mida sa tegelikult tahad saavutada. Liiga palju prioriteete halvab meie meeled ja meid üldiselt. Sest muidu võib tekkida olukord kus samm edasi ja kaks tagasi. Kui ma olen ülekoormatud juht
et nad ei jõua sinnani. Hirm kannatuse ees on hirmsam kui kannatus ise õnne võib leida ka liivaterast, sest liivatera on hetk Loomisest ja Universumil kulus selleks miljoneid aastaid. Igal inimesel siin maapeal on varandus, mis teda ootab. Südamed räägivad nendest varandustest vähe, sest inimesed ei taha neid enam otsida. Südamed räägivad sellest lastele, hiljem lastakse sellel minna, igaüks oma saatuse poole. Inimeste jaoks on maailm õudne- ja sellepärast maailm muutubki õudseks. Surra janu kätte just siis, kui palmipuud silmapiirile ilmuvad. Öö kõige pimedam hetk saabub vahetult enne päikesetõusu meie ees on kõige suuremad aarded ja me ei saa sellest aru, sest inimesed ei usu aaretesse silmades on hinge jõud selle asemel, et olla arengu sümboliks, on kuld muutunud sõdade põhjuseks see, kes häirib teiste lugu ei leia enda oma kunagi
Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks(pseudonüüm-varjunimi) peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks, kuid aegadel, mil teaduslikkuse kriteeriumiks ei olnud veel modernse loodusteaduse meetodid, oli õnn legitiimne(seadusjärgne) akadeemiline teem http://www.epl.ee/?artikkel=296939 Aristotelese arvates ei olegi võimalik õnne teemat vältida, sest õnn on inimelu loomulik eesmärk. Soov õnnelik olla on inimesele sama loomupärane nagu taimele tung kasvada. Küsimus on nüüd selles, mida teha, et õnnelik olla. Eetika väljakujunemise ajal, kaks ja pool tuhat aastat taga
Lugeja ette ilmuvad kõik ühiskonnakihid: ülikud, vaimulikud ja lihtrahvas. Kuigi lugude süžeed on kuskilt mujal laenatud, suutis Boccaccio teha need itaaliapäraseks ja panna peegeldama Itaalia elu. Boccaccio suudab matkida erinevaid kõnestiile, nii kõrgema kui ka madalama klassi omi. Ta valdab täiuslikult nii poeetilist stiili kui mahlakat rahvalikku kõnekeelt. Boccaccio usub, et inimese tulevik on tema loomulike võimete ja annete vabas arendamises. Sageli määrab tegelase elu saatuse juhus, mingi imepärane seik. Boccaccio õigustab armastuses loomulikkust ning näitab inimeste intiimelu enneolematu avameelsusega. Kuigi autor kujutas loodust maiselt, hindas Boccaccio ka inimloomuse õilsust, suuremeelsust, puhast ja terviklikku armastust. Samuti hindab kõrgelt inimmõistust, mis aitab inimese õnneni, eemaldab pimedusest. Boccaccio ülistab looduse suurust, loomulikkust, arukust ja samastab inimlikkust loomulikkusega
meile hästi. Sellist tuge igatsetakse rohkem, kui seletamatud asjaolud ei õnnista meid rõõmsa jällenägemise või armuõnnega- juhustel on ka võim meie elu segamini lüüa. Meie loomusel on omane mõelda, ning tegutseda sihipäraselt- me ei suuda ega taha uskuda, et kõiksus käitub nii ilmselgelt mõtlematult. Paljud inimesed kahtlevad, kas juhused on ikka tõepoolest olemas. Tundub, nagu kõik, mis nendega juhtub, on kas plaanipärane või ettemääratud. Paljud arvavad, et suudavad oma saatuse kavatsusi ette aimata, uurides horoskoope või võttes appi selgeltnägija. Kuid millest me räägime kui öeldakse juhus? Vennad Grimmid on kirjutanud, et juhus on juhtum, mis tuleb ootamatult. Samuti lisasid , et juhus tähistab ettearvamatut sündmust, mis ei allu meie kavatsustele. Just niisugusel kaksipidisel viisil me seda mõistet kasutamegi: juhusena näib meile sündmus, mille taga me kas ei tuvasta reeglit või mida keegi pole ette plaaninud. Esimene
Polonius ta oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Ophelia Ophelia oli Poloniuse tütar. Ophelia tundus olevat väga kuulekas oma isale ning vennale. Hamlet oli Opheliasse väga armunud. Ophelial, kui isiksusel, ei olnud teoses kandvat rolli. Teda kasutati lihtsalt isa ning kuninga poolt ära nende tahtmise saavutamiseks ja Ophelia ei olnud ka eriti iseseisva mõtlemisega ega ka mitte otsustusvõimeline inimene, seega võiks tema rolli teoses piltlikult nimetada hüpiknukuks. Hamleti tõlgendusmudelid
aja möödudes aga kerge märgata, kuid raske parandada. Kui teed sõbrale teene - unusta see, kui sõber teeb sulle - pea see meeles. Ükski vihane mees ei pea oma viha ebaõiglaseks. Paljud kaotavad enese üle kontrolli, nähes, et teine selle säilitab. Mitte ükski vihmapiisk ei pea ennast uputuse eest vastutavaks. Kui inimesed viivad plaane ellu, siis tavaliselt luhtuvad need lõpu eel. Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis. Ära hinda päeva mitte tema saagi, vaid külvikoguse järgi. Kui pöörad näo päikese poole, jäävad varjud seljataha. Keegi ei näe oma peegeldust voolavas vees. Ainult vaikses vees on see võimalik. Kes lakkab olemast sõber, polnud seda kunagi.
maksame! LAURA: Jah, ma ei saagi aru, et miks te nii ROLAND: Läks meelest pakkuda, tundus, et väga... siin metsas ei maksa raha midagi. (Naerab OSVALD: Mina räägin ju „sina“. Ma olen rõõmust. Kallistavad Lauraga.) No nii, kui sulle algusest peale „sina“ ütelnud! Kas sa palju te olete mõelnud? (Võtab rahakoti. nüüd hakkad taipama? Mõtle ka ikka natuke! Osvald pöörab selja ja läheb akna juurde. (Paus.) Paus.) LAURA: Ma vabandan, aga siin on mingi OSVALD: Trall-lall-laa, trall-lall-laa. arusaamatus. Midagi on väga valesti. (Vaikselt.) Laura jääb hommikuni siia OSVALD: No näed! Sa saad aru, et midagi kuivama ja kosuma, aga sina lähed nüüd on. Ei ole tähtis, kas valesti või õigesti. õue..
KARJED ööS 1. Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud. Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses. "Marian!" hüüdis Ethan Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?" "Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss. "Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!" "Okei!" Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta n
Materiaalsed asjad panevad inimesi tahtma aina rohkem, ihkama järjest enam - ometi tuleks ainult süüa, et kustutada nälg, juua, et vabaneda janust ning kanda riideid, et kaitsta keha külma eest. Loodusega kooskõlalised soovid on piiratud, väärkujutlustest sündinu ei saa lõppeda. 3. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV'e kirjale? ebakindlaks ja õnnetuks teeb inimese see, kui ta ei mõista, et ainus hüve on auline elu. Teie asju hüvedeks pidades satub inimene saatuse ohvriks, aulist elu hüveks pidades ollakse aga sisimas õnnelik. Inimesi teeb õnnetuks ka pidev surmahirm ja saamahimu - soovitakse endale eesmärgitult mõttetuid asju, ilma mingi põhjuseta, lihtsalt, et oleks olemas. Tõeliseid hüvesid tajume mõistusega. Inimest teeb õnnetuks ka liigne ammuse üle kurvastamine või muretsemine eesoleva pärast. 4. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
