Surm – probleemide eest põgenemine või lahendus? (0)

Surm – probleemide eest põgenemine või lahendus?
A. H. Tammsaare ’’Tõde ja õigus’’ I, III ja IV osa
Mõne lähedase lahkumine või kadumine on alati valuline protsess. Ma ei kujuta ette, et keegi tunneks rõõmu sellest, et kaotab kellegi, kes talle lähedane. Kuidas saada üle oma kõige kallimate kaotusest? Iga inimene leevendab oma valu erinevalt. Armastatu lähedus tavaliselt aitab, kuid kui ta ei pööra asjale tähelepanu või tegeleb oma asjadega, siis võib see tekitada masendava tunde. Miks lastakse armastusel minna nii kaugele, et keegi saab viga või surma selle tulemusena? Oma tõelisi tundeid mõistetakse liiga hilja ja siis ei anna enam midagi teha. Hoolimatus põhjustab sageli kibestumist ja ka soovi teiste elu põrguks teha. Miks tekib inimestel tahtmine teistele kätte maksta? Võibolla tahetakse hingevalust nõnda vabaneda või seda kergendada. Kuid tegelikult ei võta viha midagi ära, tekitab ainult rohkem tuska ja kurbust .
Kurvem asi, mis võik ühe perekonnaga juhtuda, on lastekaotus. Tammsaare kirjutatud romaanisarja ’’Tõe ja õiguse’’ esimeses osas kaotavad Mari ja Andres kolm last : surevad Krõõda ja Andrese tütar Anni ning Mari ja Jussi lapsed Kata ja Juku . See oli perele raske ja väiksemad ei saanud aru, kuhu õed-vennad kadusid . Ema seletus tekitas Indrekul tunde, nagu oleks surm midagi ennenägematult ilusat .’’Ema, mina tahan ka lennata , mina tahan ka ingliks saada, tiivad külge ja ...’’ Aga Indrek kasvas ja kolmandas osas sai ta teada, kui kurb lähedaste kaotus tegelikult on. Tema vend Ants lasti maha, sest ta oli loonud Vargamäe Vabariigi, kuigi tegelikult oli see ju ainult laste mänguna mõeldud. Tundub absurdne, et keegi peab surema oma kujutlusvõime pärast. Vana Andres oli vihane ja meeleheitel: ’’ Tapsid ära, kuradid.’’ Indreku meel läks pärast kõnelust isaga raskeks ja ta arvas , et on toonud kõik halvad asjad Vargamäele. Kuid tema kaotusvalud ei oodanud kaua naasmisega – ’’Tõe ja õiguse neljandas osas kaotavad Indrek ja tema naine Karin oma ainsa poja( on veel ka kaks tütart, kuid neist ei paista hoolitavat), kelle surma püüavad leevendada aktiivse seltsieluga. Mees tüdineb sellest ruttu, kuid naisele on seltskonnas viibimine rohkem nagu uhkuse asi. Nende erimeelsustest tekivad sagedased tülid ja vaidlused. Minu jaoks oleks selline suur erinevus kahe inimese vahel põhjus, miks sarnast suhet mitte alustada. Inimesed teevad siis teineteisele ainult rohkem haiget, kui lahkuminek kunagi tekitada võiks. Päris elus ei puudu ka kurvad seigad, mida mõni mäletab ka surmatunnil . Kõige masendavam uudis, millest hiljuti kuulsin, oli Haapsalu lastekodu põleng. Mul oli ääretult kahju nendest 10 inimesest, kes seal surma said. Nende tuttavad ja paljud linnaelanikud olid murest murtud, et kuidas sai midagi nii õudsat üldse ühes lastega tegelevas hoones juhtuda. Eks sellised sündmused õpetavad inimesi oma ümbrust rohkem märkama ja teisi inimesi tähele panema .
Armastuse õppetunnid on juba väga vana teema. Kui on eksisteerinud õnnelik armastus, on alati ka olemas olnud õnnetu versioon või on rõõm muutunud kurbuseks. Nii oli ka ’’Tões ja õiguses’’. Esimeses osas poos ennast õnnetu armastuse pärast ülesse Juss, kes ei suutnud enam kannatada kuulujutte Mari ja Andrese kohta. Enne enesetappu üritas ta ka Andrest tappa, kuid tabas põlve. Pärast seda otsustas oma elu lõpetada. Tema jaoks oli see probleemide eest põgenemine, mitte lahendus. Mari kaotas oma rõõmsameelsuse ja lauluhimu, sest tundis süümepiinu. See oli naisele raske, kuid Andres ei mõistnud tema tundeid ja oli tihti endast väljas selle pärast. Kolmandas osas arvas Kristi, et surm on tema jaoks ainus mõeldav lahendus ja hüppas laevalt jääkülma merevette. Ta oli teada saanud, et tema isa on nuhk, see oli hirmsaim asi, sest neiu jälestas nuhke: ’’Lähen ükskõik kuhu, aga mitte taeva, kui Kristus lunastab kuradi käest ka nuhid .’’ Teda ajendas hüppama ka teade, et Indrek on surnud. Tüdruku maailm oli nagu kokku varisenud ja enesetapp tundus õige lahendusena. Poisile mõjus neiu surm raskelt , ta ei suutnud kogu öö magada ning tundis ennast halvasti. Indrek oli tüdrukusse väga kiindunud ja talle meeldis temaga vaielda . Aga nüüd tundis ta ennast Kristi surmas süüdi. Ma arvan, et Kristi poleks pidanud kõike nii tõsiselt võtma, kuid tema seotus revolutsiooniga muutis natuke ka tema iseloomu ja siis ta ei suutnud vastu võtta seda, et tema isa on nuhk. Neljanda osa kurvim koht oli minu arust Karini trammi alla jäämine. Ühtlasi aitas see ka Indrekul näha, et naine tegelikult ikkagi armastas teda, kuid nüüd oli juba liiga hilja. Nende kahe õnnetu lõpp oli juba algusest aru saada, sest ainuke asi, mida nad koos tegid, oli vaidlemine . Neil oleks olnud raske õnnelikuks saada, sest nende elluvaade oli väga erinev. Karinile meeldis, kui teda imetleti, talle komplimente tehti:’’Armastus kas tapku ära, ikka ei aita veel. Armastuse kätte tahaks mitu korda, iga päev mitu korda surra, niisuke on armastus. ’’ Oma lastele ei pööranud nad ka üldse tähelepanu, mis on minu arvates väär, sest lapsed ei olnud milleski süüdi. Indreku ja Karini armastus lihtsalt ei olnud määratud püsima. Kaasaegne näide õnnetu armastuse laastavatest mõjudest võiks olla paari aasta tagune juhtum, kus üks noormees , Romet Põldme, tegi enesetapu, sest tema elus puudus õnn. Ta hüppas talvisel ajal külma merevette, nagu tegi seda Kristi, ja uppus. Tema lähedased ja vanemad olid mures, kuna mees oli kaua kadunud. Nad otsisid sõpra paljudel eri viisidel , seal hulgas ka selgeltnägija kaudu, kuid edutult. Kui ta surnukeha lõpuks leiti, said lähedased selgust juhtunu kohta – keegi ei olnud teda röövinud, tapnud ega midagi sellist. Romet tegi seda ise ja vabatahtlikult. See oli kurb, aga samas ka lõpetust pakkuv . Minu arust on väga kurb, kui keegi lõpetab oma elu mingi sellise sündmuse pärast, mille üle võiks paarkümmend aastat hiljem naerda või vähemalt muigega tagasi vaadata.
Öeldakse ikka, et kättemaks on magus, kuid mina nii ei arva . See muudab asjad ainult keerulisemaks ja ei too midagi head, sest armastatud inimesele haiget tegemine ei tohiks kunagi rõõmu tuua. Minu silmis ei ole see lohtsalt normaalne. ’’Tõe ja õiguse’’ esimeses osas arvas Mari, et Nende lapsed surid, kuna Juss ei saanud rahu. Sama põhjus võis olla ka loomade suremisel. Naist vaevasid veel kaua süümepiinad ja ta nuttis palju. Kuid lõpuks ei kannatanud Andres seda kurbust enam välja ja sai alati kurjaks, kui Mari Jussi mainis. Andres hakkas justkui Jussi vihkama:’’ Elavalt pistis teine(Juss) isegi siis putku, kui puss peos oli, aga surnult on julgem. Tõepoolest, kui see võimalik oleks, siis kägistaks ma ta oma kätega, et aga ükskord temast lahti saada.’’ Marile aga selline asi ei meeldinud, sest surnuid ei tohtinud taga rääkida, veel siis sellise kõneviisiga. Selles saan ma tegelikult aru, ka minu vanaema keelas mul surnutest taga rääkida, seega pean ma seda õigeks. Neljanda osa üks kurvematest osadest oli seotud Karini ja Indreku vahelise nääklemisega. Mees otsustas linnakodust lahkuda, pakkis asjad kokku ja siis läks minema, kuid tal tuli meelde, et majas on relv ja siis ta kiirustas tagasi. Majja jõudes oli Karin teise mehega siivutus poosis ja siis kui Indrek relvaga lahkuma hakkas, tegi Karin midagi sobimatut, ta küsis: ’’ Keda sa nüüd lähed tapma ?’’ Siis lõi Indrekul eest mustaks ja ta tulistas naist kättemaksuks viis korda. Õnneks jäi Karin ellu ja ka mees pääses süüdistusest. Mina ei suudaks kunagi andestada inimesele, kes mind on tappa üritanud, kuid Karin suutis. On ta seega parem inimene, seda ma ei tea. Tõsiseks eluliseks näiteks saab tuua Domodedovo rünnaku selle aasta jaanuaris, kui nagailased tahtsid kätte maksta Vene valitsusele. Terroriaktis hukkus 35 inimest ja umbes 170 sai vigastada. Mulle üldse ei meeldi usk, sest see põhjustab selliseid laest võetud tasumisi üle kogu maailma ja hukkuvad sageli süütud inimesed. Et oma ideed selgeks teha, ei pea tapma, piisab ka meedia kasutamisest või muus sellisest viisist, mis ei kahjusta ega vigasta kedagi. Aga üks on kindel – kättemaks ei too kinagi rahu, rõõmu ega õnne. Ennem toob seda juhus . Kuid omakohtune tasumine toob pigem kibestust ja kurbust, sest kellegi õnnetuks tegemine ei tee tasujat õnelikumaks.
Surmaga ei saa probleemide eest põgeneda ja sellega ei tule lahendust ka mitte. Vähemalt mina arvan nii. Sest murede eest ei saa põgeneda, kuna keegi peab nendega ikka tegelema. Ükski probleem ei kao ise ära, alati on mõni inimene, kes teeb midagi selle lahendamiseks. Seega oleks mõistlikum olla elus, nautida sõpradega veetud aega ja loodust, sest kunagi ei tea, millal juhus võib kellegi eluküünla kustudada.