Kuninagas oidipus - kokkuvõte (7)

oli siis et see Oidipus oli kunagise valitseja ja tolle naise poeg. Oraakel vms. ennustas, aga et nende poeg tapab isa maha ja abiellub naisega, mistõttu nad tahtsid lapsest vabaneda . Karjane , kes lapse koksama pidi, hakkas kaasa tundma ja andis teisele karjusele, et too viiks kuskile ära. Kaugel siis võetigi ta ühte perre ja kunagi karjamaal hullates koksas ta teepeal kunni maha ja see kaasatundev karjane jooksis minema. Pmst siis ta päärsis linna ja sai kunniks ja abiellus oma emaga. Sellele järgnes ilge jamamine ennustaja , naise ja sõbraga kes oli Keros (vms.) ja Oidipus arvas , et ennustaja oli Kerosega tiimis. Seda arvas ta, kuna ennustaja rääkis umb. et ta leiab endast vaenlase jms. aga kuna peategelane on alati mingi idi, siis ta ei saand vihjete põhjal aru et ta ise oligi tapja. Pmst siis toodi see karjane karupersest, ennem oli aga see "teine" karjane platsis, kes seletas et ta kasuisa on surnd. Lõpuks olid mõlemad karjased koos ja siis selgus ka, et Oidipus oligi paha. Pmst naine tappis ennast siis, seejärel Oidipus torkas silmad ja kolmandaks oli ILGE hala Koori ja Oidipuse poolt. Lõppes nii et hala ajal jõudis see Keros kohale ja too lubas Oidipusel oma lapsi vaadata veel ja siis saatis välja riigist.
*Oidipus neas ära isa mõrvari, siis kui ta ei teadnud et ise oli see.
*Kuna valitsejaid oli 3, naine aka ema, Oidipus ja Keros, siis selle ennustaja jutu peale arvas Oidipus, et Keros saatis ta, kuna tahab ise troonile.
*kuskil 10+ lk. oli hala "oi miks mind kohe ei tapetud , mis ma teinud olen, olen nii paha " jms. , seda ei anna jutustada, vaid panna ainult pika hala ja elu peale mõtlemise alla.
Kuningas Oidipus räägib suutmatusest määratust muuta.
Oidipuse isale ennustatakse, et ta langeb poja käe läbi ning poeg abiellub oma emaga (so. tema naisega)
Selleks ta vist viis poja minema kuhugi kaugele ja lasi tal kõõlused läbi lõigata.
Kuid poeg (Oidipus) jäi ellu ning kasvas suureks.
Ta sattus kord rännakul teelahkmel kokku 3 mehega (vist), pidades neid röövliteks, tappis nad.
Ta jõudis linna, kus kuningas oli just surnud, tõusis ise kuninga asemele ning abiellus lesega.
Siis oli vist midagi, et ta oli hakanud huvi tundma selle ennustuse vastu ning kartis, et see võibki tema olla vms.
Hiljem selgus, et üks kolmest mehest, kelle ta tappis, oli tema isa.
Linn, kus kuningas oli surnud, oli isa valitsemise all ning ta abiellus oma enda emaga.
(neil oli vist laps, kui ma ei eksi)
Sisu oli selline, vabandust, kui kuskil mööda lasin, lugesin seda aasta aega tagasi.
"Kuningas Oidipus"
Teoseanalüüs
"Kuningas Oidipus" on kirjutatud ühe kuulsaima Antiik-Kreeka tragöödiakirjaniku Sophoklese (496-406.a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit Ateenast , loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks, traagilise ainestiku ülesehituse kõigi aegade ületamatuks eeskujuks. Sophokles näitab oma tragöödias osavalt, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese vabatahet,mis võitleb pimeda saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe , nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased.
Raamatu ainestik on pärit Teeba saagadest, mis jutustavad Kadmose soo (labdaniidide) täielikust hävitamisest nende põlispattude pärast. Teose materjal on pärit Vana-Kreeka müütidest kuningas Oidipuse kohta.
Jutt käib noorest kuningast , kellel, hoolimata suurtest püüdlustest, ei õnnestu oma ettekuulutatud saatust muuta.
Teose alguses oli Oidipus mässumeelne, täis elutahet ja soovi valitseda omariiki ülihästi. Raamatu lõpuosas on ta muutunud allaandlikuks, elus pettunuks ja ennastvihkavaks meheks. Ta on mõistnud, et enda saatust pole võimalik muuta.
Küsimused - kes on Laiose mõrvaja? kes on Oidipuse vanemad? - pingestavad tegevust ja seovad tragöödia tervikuks. Vastused küsimusele leitakse alles teose viimases kolmandikus. Oidipuse ränk saatus väljendab inimliku teadmise küündimatust jumaliku kõiketeadmise ees. Raamat sisaldab traagilist irooniat.
"Kuningas Oidipus" on kirjutatud u. 429-425 a. e.Kr. Teose sündmustik toimub Teeba linnas ajal, mil on liikvel kõikehävitav katk. Linnarahvast on näidatud oma valitsejat usaldavana, hirmununa samas kohutava tõe ees.
Ka raamatu kangelane armastab oma rahvast ning onnende päästmise nimel kõigeks valmis.
Kuuldes ennustajalt, etriigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima , needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna  maapakku.
"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma, kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja.
Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti.
Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam . Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati.
Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku , õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga.
Teose stiil on poeetiline , kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Just viimase hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.
Mulle isiklikult "Kuningas Oidipus" meeldis, see on keskpäraselt hea raamat. Kohati oli veidi raskusi sündmustest arusaamisega, sest raamat nõudis täielikku süvenemist. Muljet avaldas äkiline lõpplahendus. Siiski arvan, et teos on väärt, et teda atika tragöödiakirjanduse tippsaavutuseks peetakse.
Iseloomusta Oidipust valitseja ja inimesena .
Kuningas Oidipuse näol oli kahtlemata tegu küllalt ausa, aktiivse ning õiglase valitsejaga, kes mõistis oma vigu ning suutis ka kahetseda. Inimesena? Meenutame seika, mil Oidipus tappis oma pärisisa koos viie kaaslasega, arvates et tegu on lihtsate teelistega. Milline kahetsus valdas teda, kui ta oli teada saanud, kelle tegelikult oli surmanud. Kas inimes(t)e surmamine, ükskõik mil viisil, saab olla õigustatud? Tekib küsimus, kas Oidipus kahetses rohkem seda, et oli surmanud oma isa, keda ta kunagi polnud tundnud või, et oraakli ennustus oli täitunud? Tunnete omamine ei tähenda veel head inimest. Kindlasti peab tunnistama, et tegu oli ülitugeva natuuriga, kes suutis pärast kõiki neid kannatusi, mis talle osaks said, end elama jätta. (mõtlen siinkohal stseeni, kus Oidipus on oma naise – ema surnukeha juures ning selle asemel, et end surmata, torkab ta omal silmad peast). Põnev on lugejal jälgida piinlemist, kõikumist lootuse ja meeleheite vahel. Tänapäevalgi on suureks väärtuseks Oidipusele omane tahe jõuda asjade juurteni, pidadest kallimaks kallimatest tõde.
Teeba elanikke ei paistnud Laiose hukk siiski kuigivõrd kõigutavat. Nad tundsid oma ( heale ?) kuningale kaasa, kui selgus, millega too oli hakkama saanud ning kes on tema naine. See näitab jällegi, et Oidipus pidi olema hea kuningas, olgugi, et pärast troonist loobumist ta hiljem Teebast välja aeti.
Miks hukkus oidipus?
Mida mõista Oidipuse huku all? Suri rauk – endine kuningas ju teadupärast rahus ja õnnelikuna! Kui mõelda huku ( hukkumise ) all kogu tema elu – olemasolu, saatust, siis sai hukk alguse juba enne Oidipuse sündi, mil Apolloni oraakel ennustas Laiosele, tema isale, et ta sureb oma poja käe läbi. Milline elu pidi olema siis veel sündimata poisil ? Pärast Oidipuse sündi ning imepärast ellujäämist tundus, et ennustus ei pruugigi täituda. Ometi ei saanud inimene vastu saatusele. Poeg oli oma isa ja ema jaoks surnud. Hingeliseks hukuks saab loomulikult lugeda ka hetke, millest alates kuningale selgus tema tegelik olemus, saatuse käigud jne. Arusaadav, et pärast seda puudus siht ja tahe edasiseks eluks. Võibolla oleks see elu leidnud tunduvalt traagilisema lõpu, kui tütred Antigone ja Ismene poleks isa niiväga hoidnud.