Kui mina oleksin juht (6)

Kui mina oleksin juht!
Kui mina oleksin juht, see lause on sama nagu kui mina oleksin miljonär. See oleks nagu nii kättesaamatu kui samas ka nii kättesaadav. Arvan, et kui ma oleks paar kuud tagasi kirjutanud samal teemal esseed siis oleksin kirjutanud kindlasti, et olen range ja nõudlik, kuna olen viimastel kuudel saanud nii head koolitust sellel teemal siis nüüd on mul kindlasti teistsugune arusaam juhirollist.
Ennem kõike juhi roll on väga vastusrikas. Juht peab olema õiglane ja tasakaalukas. Igal riigil ja igal kultuuril on omamoodi juhiomadused. Kui Eurooamaades on juhiroll olla pigem eespool eesvedajaks siis muudes maades on see hoopis vastupidi. Et juht kui isiksus on kuskil olemas aga palju juhtub, et teda pole tavatööline näinudki. Minu arust on see väga halb juhti peaks ikka kord poole aasta jooksul nägema isegi kui firma on suur ja kokkusaamisvõimalused väiksed. On ka olukordi, kus tavatööline ei teagi kes ta juht tegelikult on, sest töölistega tegelevad hoopis juhist allpool tegutsevad juhiabid või mänedžerid vms.
Kõik ei sünni üleöö, juhiks saadakse pikka mööda palju pingutades, loomulikult on ka nö pärandijuhid ja tavaliselt ei ole nemad just mitte õppinud heaks juhiks. Kui firmal on hea juht siis firma töötab õlitatult.
Hea juht on arukas juht, nagu on ka öelnud Unileveri juhatuse aseesimees Antony Burgmans raamatus „Loomulik juhtimine“ -algab enda seostamine vastukaja tekitada võiva visiooniga seestpoolt, „kui me alustasime oma kasvatusstrateegiaga elluviimist, mõistsin ma , et me peame omad plaanid veel kord läbi vaatama. Ma usaldan oma tunnet - inimene õpib sisemist häält kuulda võtma. Nii ma siis hakkasingi rahutuse allikat otsima . Me olime teinud kõik, mis vaja: uus täiendatud strateegia, aktsioonnääride toetus, organisatsiooni uus struktuur ja ka asjalikud inimesed olid juba paigas. Kuid midagi oli valesti. Puudu oli väga oluline mosaiigitükk. Ning lõpuks ma nägin, et kuigi meil oli muutuste tegemiseks oivaline strateegia ja inspireeriv visioon, oli meil muutumiseks tegelikult vaja uut kultuuri, uut arusaama juhtimisest ja uusi käitumisviise“.
Hea juht peab ära tabama hetke kui asi hakkab nö jamaks kiskuma ja edasi liikuma koos oma meeskonnaga, koos arenema ja koos üksteist innustama. Kui tundub, et keegi on puudu see puuduolev mosaiigitükk siis tuleb korraldada suureulatuslik konkurss ja otsida enda meeskonda see õige kes sobiks teistega.
Firmas toimub nagu puzzles, et kui üks tükk on valetpidi siis ei tööta firma õlitatult. Kõik peavad sobima, kõik kõigiga koostööd tegema. Ja üksteist innustama, toetama .
Samas ka öeldakse, et tööl ei ole soovitav luua sõprussuhteid, ma tegelikult ei ütleks nii. Pigem on tööl just hea olla kui saad teistega läbi. Ei oleks hõõrdumist, ei oleks vimma ja konkureerimist. See konkureerimine tuleb nii või naa ette ja see on möödapääsmatu.
Mina näiteks oma firmas ei lubaks sellist käitumist kindlasti mitte. Ei meeldi selline ussitsemine ja teisele „ära panemine “.
Niisiis kui mina oleksin juht. Mida minult nõutakse? Juht võib delegeerida kõik, välja arvatud lõpliku vastutuse. Enne kui end anda mõne uue tegemise sisse, tuleb saada vastus küsimusele: Mida minult nõutakse?. Teiste sõnadega: mida pean mina asja juures tegema, mida mitte keegi teine ära teha ei saa? Mis see siis ka poleks, see tuleb prioriteedinimekirjas panna tippu. Nende tegematajätmine tähendab minu läbikukkumist igal juhul. Minu alluvuses olijal võib olla terve rida vastutusi, kuid mis on need vähesed , mida saan ainult mina teha? Ma pean suutma eristada asju, mida on võimalik delegeerida ja mida ei ole. Tean, et mida suurem vastutus, seda üldisem võib see välja näida. Alati ennem kui midagi otsustan võtan aega mõni minut ning panen kirja neli asja (alati kui võimalik siis tähtsamad asjad ees pool) mis on minu käest nõutud.
Mis annab kõige paremaid tulemusi?
Meie jõupingutused peaksid vastama oodatud tulemustele. Me peaksime endalt jätkuvalt küsima, kas ma olen tegemas asju, mida ma oskan teha parimal viisil nii, et see toob tervikule kasu?
On kolm üldist probleemi, mis inimeste töö juures esinevad.
Liiga vähe tegijaid teevad liiga palju
Liiga palju tegijaid teevad liiga vähe.
Liiga palju tegijaid teevad valesid asju.
Juhiks olemisel küsiks veel, et mis pakub kõige enam rahuldust oma töö juures? Me saavutame siis parimaid tulemusi töös, mis meile meeldib ,kui me teeme tööd mida me naudime. Elu on selleks liiga lühike, et mitte rõõmu tunda sellest, mida Jumal meie jaoks on valmis pannud. Tõesti ma ei pea töötama sellisel töökohal kus mulle ei meeldi töötada, ma ei pea suhtlema nende inimestega kes pakuvad väljapoole ainult negatiivsust. Väga väsitav on ka koos elus edasi minna nende inimeste kes nö istuvad sinu kelgul ja sina pead olema see kes nöörist tõmbab ja neid elus edasi aitavad. Kas siis inimesed ei taha või ei viitsi või kasutavad sind hoopis ära. Olen oma elus seda kõike juba kogenud ja elu ise- või võiks öelda saatus on korrigeerinud mu sõpruskonda nii, et muidusööjad ja loodrid ja negatiivsuse kehastujad kaovad mu elust kas siis omal tahtel või väikse lükkena. Kui minu firmas töötaks selliseid varijante inimesi ja ma näen, et kellelgi oleks paha sellepärast siis ma võtaks midagi ette juba ainu üksi selle ühe pärast kellel on ebamugav. Toon siit ühe näite oma elust. Töötasin ühes firmas kus oli suitsetamine keelatud tööruumides, aga kuna töö oli ka öösiti ja just öösiti oli palju tööd siis töölaua tagant tõusta püsti neil ei olnud võimalik ja siis suitsetatigi seal samas laua taga. Minul kui mittesuitsetajal oli väga ebamugav seal olla, sest ruumis oli neli naist ja meid eraldas ainult pisike klaas silmade kõrguselt. Algul kannatasin ja siis ütlesin, et palun ärge suitsetage, aga keegi ei võtnud mind kuulda. Kui läksin ülemusele sellest rääkima siis tema lendas väga halvasti neile selga minu juures olekul ja neid alandades ja nad said kohe käskkirjad. Sel hetkel ei olnud ma juhtimist õppinud ja ei teadnud kuidas peaks ülemus käituma aga isegi minu jaoks tollel ajal võhikuna oli selline käitumine väga väär. Niis siis edaspidine töökaaslastega läbisaamine oli väga halb. Nemad olid loomulikult minu peale tigedad ja ikkagi öösiti ja nädalavahetuseti tegid suitsu ja veel kõik kolm korraga. Ei aidanud ei ülemusega korduv jutt vaid aitas minu lahkumine tööl. Selline lahendus ei ole ju tegelikult hea ,et kiusu ja oma lolluse pärast peab keegi töölt lahkuma kes väga nautis oma tööd. Mina kui juht oleks leidnud mingi lahenduse, et kas teha sellised vahetused, et mitte suitsetavad oleks olnud ainult päevasel ajal või kõik ühes vahetuses koos või teinud suitsuruumi rohkem puhtamaks. Suitsuruum oli küll olemas, aga kogu suits oli selles väikses ruumis ja nende arust oli see ebamugav, kuigi jah kui koos suitsetasid seal 2 inimest siis neid sealt näha polnud eriti. Minu arust see juht ei saanud oma tööülesannetega hakkama. Selja taga temast räägiti kui kõntsast kes pole nende jaoks mitte keegi ja kui ülemus tuli siis enamus naisi lipitsesid ja tegid teisi töötajaid maha. Vot kogu punt oleks pidanud lahti laskma või ametikohtadel ümber vahetama . Minu arust ülemus peaks ikka jälgima nö kui mitte ülemus mismoodi käib töö ja kuidas saavad töökaaslased ka läbi. Seda enam, et koos töökohas pidime me 12 tundi kohapeal olema ja õelutsemine oli ikka emotsionaalselt väga raske. Naised olid minu peale ka veel selles pärast kadedad, et mina olin noor ja meeldisin ülemusele ja siis sellega karistati mind . Ülemus kusjuures nägi ka seda, aga alati keeras seda naljana ja selleks korraks oligi asi „ lahendatud “.
Aga enamus ei teki probleeme valides hea ja halva vahel. Raskused algavad, kui otsustada tuleb kahe hea varijandi vahel, aga ka kahe halva varijandi vahel. Siit tuleks kohe küsimus, et kuidas valida kahe hea vahel?
Tuleks küsida nõu juhilt või alluvatelt ehk siis kaastööliselt. Näiteks kumb variant on soodsam kliendile, kelle jaoks sa töötad?
Sageli oleme me kaupmehe sarnased, kes kaupluse huvides iialgi ei tee poe ust lukust lahti. Aga poepidamise eesmärk ei ole poe puhtana hoidmine, vaid klientide teenindamine!.
Tuleb langetada otsuseid mis vastab minu firma otstarbele.
Toon siia ühe jutukese vahele:
Majakavaht elas kaluriküla servas ning oli just saanud koguse õli, et järgneva kuu jooksul hoida majakatuli põlevana. Ühel õhtul tuli talle tuttav külaline, naine kes palus pisut õli, et hoida oma pere soojas. Teinekord palus pereisa pisut õli lambi läitmiseks. Siis tuli vanamees kes tahtis pisut oma ratast õlitada. Kõik palved tundusid majakavahile põhjendatud ning ta ei keelanud õli kellegile. Kuu lõpupoole näis vahile, et õli hakkab lõppema. Ning ühel kuulõpu tormisel öö tuli kustus. Sel öösel hukkus kaljudel laev. Kui majakavahilt aru päriti, oli tal mitu põhjust ette näidata, kuid kohtuniku otsus oli kõikumatu: Sulle oli see õli antud üksnes üheks otstarbeks: et majakatuli põleks!.
Siit loo moraal ka, et firmas ei pea sa tegema neid asju mida sult pole palutud vaid tegelema sulle konkreetse ülesande lahendamisega. Kui hakkad ühe teise ja kolmandaga seal rahmeldama siis jääb just see nõutud asi unarusse .
Inimene ei jõua kõike ei peagi jõudma, aga peab milleski loobuma vähema tähtsatest asjadest aga see on raske see on juba inimloomuses. Ent enamuse millegi saavutamisest moodustab teadmine, mida sa tegelikult tahad saavutada. Liiga palju prioriteete halvab meie meeled ja meid üldiselt. Sest muidu võib tekkida olukord kus samm edasi ja kaks tagasi. Kui ma olen ülekoormatud juht oma töödest siis tuleb kirjutada ikkagi paberile prioriteedid ning tuleb järele mõelda, mis on siis kõige olulisem. Ja visuaalsemalt on see ka lihtsam. Hetkel koolis käies teen ma endale tihti nimekirja mis on tehtud mis tegemata. Kõik asjad on ühes nimekirjas tähtsamad asjad eespool ja vähemtähtsamad all pool. Kui saan tehtud asja tõmban maha, siis hakkab kergem ja tuju ka parem, et näe jälle üks asi tehtud kaks asja veel. Kindlasti tuleb teha järjest mitte iga asjaga tegeleda natukene, siis tuleb selline üle käe tehtud asi ja mitte ükski asi ei saa korralikult tehtud kuna samal ajal mõtlen teise asja peale. Kõik tõelised juhid oskavad öelda ei headele asjadele, selleks et öelda jah parimatele asjadele. Oleme me ju kõik näinud neid suure hooga algajaidjuhte kes majandustegevuse tõusul hakkasid juhiks. Kahjuks või õnneks on need uljaspäised juhid tänaseks oma teed lõpetanud ja on liht töölised edasi. Aga miks nii? Lihtne vastus, nad andsid järgi ahvatlustele, nad olid kitsid ja koonerid. Paljusid asju tegid ise ja üle käe, et kokku hoida raha ja et kasumit teenida. Nüüd tulemus käes. Ei saanud selle suure ahnitsemisega ei kuud ega tähti kokku. Ja kui olid esimesed suuremad summad arvel siis mingi kulutama ja mitte niisama nipsasjakesi koju ostma vaid ikka suurelt ja uhkelt. Ikka iga kuu pidi olema üks soojamaa reis. Ikka maja ees pidi olema suur ja uhke auto. Paha tihti võeti ka sõpru enda alluvusse tööle mis ei ole üldse hea tegevus. Siis ükspäev ei tule sõber tööle vabandab ja rõhub lausele, et sa ju saad aru mu pereelust. Või tead ju küll mu naist, tahab rohkem koos olla, või pole üldse kvaliteetaega lapsega veetnud. Need asjad maksavad kätte ja lõpuks kui töö on tegemata siis jääb ka raha saamata ja siis on seesamune sõber su peale nii tige ja ongi sõprus läbi. Tuleb endale meelde jätta, et sõprade vahele ei tohi tulla raha.
Juhiks olemises tuleb tähele panna katseta , et prioriteetide omistamine on riskantne. Risk on panuste tegemise vähestele ent õigetele asjadele. Risk toob kaasa vastustuse, seda pahatihti peljatakse. Riskida on alati riskantne. Kuid naerdes riskid näida rumalana, nuttes riskid näida sentimentaalsena. On üks hea ütlus, et elades riskid surra.
Hea juht peab ära tunnetama ära tähtsa ja mitte tähtsa. Kui tähtsusetud asjad nõuavad meie tähelepanu ja aja siis tõusevad väga suured probleemid pinnale.
Tsiteerin Robert J. McKaini: Põhjus, miks enamik meie suurtest eesmärkidest jääb saavutamata on see, et me teeme teisejärgulise asjad ennem“ Tõesti see lause peab täppi. Ma tean omast kogemusest, et tuleb teha tähtsad asjad ennem ja olen selle unustamisega saanud palju kõrvetada kui mitte öelda lausa põletada. Aga inimene õpib ju oma vigadest ja mis inimene sa oled kui vigu ei tee.
Parksoni seadus ütleb väga hästi, et kui sul on vaja kirjutada üks kiri, siis võtab see terve päeva aega, aga kui sul on vaja kirjutada kakskümmend kirja, siis saad sellega hakkama ühe päevaga.
Ma küsiks siin kohe, et millal on kõige efektiivsem tööaeg? Ja kohe vastaks ka, et ikka nädal ennem tähaaega, sest normaalsetes oludes oleme me tootlikud ja toimekad aga kui aeg hakkab pressima või tekib hädaolukord, siis muutume me efektiivsemaks. Toimekus tagab kestmise, efektiivsus edu! Mulle meeldib teha asju suhteliselt viimasel minutil, siis olen asjas 100% sees ja pühendun sellel ja ainult sellele. Tundub, et see peabki paika. Kahjuks on see nii, et sageli me mõistame me liiga hilja mis on siin elu tähtis. Üks tundmatu autos on öelnud, et beebi sünnib siia ilma käsi rusikas , inimene sureb pihud lahti. Elul on omadus muuta tarbetuks kõik ,mida oleme nii tähtsaks pidanud. Pole olnud veel ühtegi inimest maamunal kes oleks öelnud oma surivoodil, et ma oleksin pidanud pühenduma tööle rohkem.
Kasutatud kirjanus : „Loomulik juhtimine” Daniel Goleman , Richard Boyatzis, Annie McGree.
Kasutatud ka Kehra koguduse juhtumis nõuandeid.
Mirjam Korbe SR103 2011 Page 5