Kirjand - Jumalik maailm on tahe (0)

Jumalik maailm on tahe
Euroopa rahvaste draamakirjanduse alusepanijateks ja tragöödiate kujundajateks on enne meie ajaarvamist elanud vanakreeka autorid Aischylos , Euripides ja Sophokles . Enamasti käsitlesid tragöödiad inimeste ja jumalate vahekorda, püüdes leida vastust küsimusele, kuidas peaksid inimesed mõistma jumalate reegleid ja kuidas käituda, et jumalad ei vihastaks ning ei saadaks hukatust inimesele endale või isegi tervele riigile. Jumal tähendas kõrgemate ja üleloomulikemate jõududega olendit, keda austatakse ja teenitakse ning teda sümboliseerisid sõnad „saatus”, „õnn” ja „juhus”. Tihti mõtiskleti, et kas tõesti ei saa jumalate poolt määratud saatusest mööda hiilida? Kas me kõik elame jumalate pilli järgi ja kas ainult jumalate tahe on tähtis? Siinkohal toongi võrdlusi Sophoklese teosega “Kuningas Oidipus ”.
Inimesed on tihti püüdnud jumalatelt tulevikku teada saada ja on jälginud kõikvõimalikke endeid. Siinjuures olid oraaklid vahendajateks jumalate ja inimeste vahel. Kuulsaim ennustaja oli Apolloni oraakel Delfis ning seal käidi tihti tähtsamatele probleemidele lahendust otsimas.. Nad edastasid jumalate poolt määratud tulevikku, reegleid ja saatusi. Täpselt nii oli ka Sophoklese teoses. Laios ja ta naine Iokaste ei saanud lapsi. Kuna nad olid kõrgemast soost, ei piirdunud nad teadmatusega ja et selle kohta rohkem teada saada, läks Laios ise Delfi oraakli juurde. Kreeklased uskusidki, et jumalad ja jumalannad kujundavad tulevikku ja mõjutavad elus ja looduses toimuvat. Isegi Oidipus saatis kohe käskjala Delfi oraakli juurde, kui tema linna tabas kuri haigus katk. Käskjalg Kreon tõi vastuse, kus öeldi, et linna päästmiseks peab linnast pagendama Laiose mõrvari. Jumalate sõnad olid pühad ja muidugi usuti seda ennustust ning kuningas Oidipus hakkas kohe otsima võimalust, kuidas linna päästa. Oidipusele ei tulnud isegi pähe, et see võiks vale ennustus olla. Nende uskumus jumalatesse oli liiga tugevalt põlvest põlve edasi kandunud.
Tänapäeval ei usuta enam nii palju otseselt jumalatesse. Jumalaid austatakse edasi, aga nende usu järgijaid on jäänud vähemaks. Nüüdisajal, ehk siis meie 20.sajandil on hakatud aina rohkem ja rohkem uskuma kosmilisi jõude ja sellest on saanud tänapäeva inimese „jumalik maailm”. Aina enam üritatakse aga ikkagi mõelda vanade ugride moodi: „Igaüks on oma õnne sepp ”. On rumal mõelda, et sinu saatus on juba sündimisest alates ette määratud. Kõik tahavad ise oma elutee valida ja selle järgi käia. Ka Laios ja Oidipus teadsid enda saatust ette, aga üritasid seda muuta. Saatus võib küll ette määratud olla, aga seda ei peaks teadma ja elu tuleks elada võimalikult “ olevikus ”. Isegi kui Oidipus sai teada oma saatuse , kas see muutis midagi? Ei. Kõik läks nii nagu minema pidi.
Kas jumalik maailm juhibki meie elu ja kas meie saatus on ette määratud? Inimese saatus kujuneb väga pika protsessina elust ellu, sünnist surmani, igal sündmusel on kindel põhjus, sellel on omakorda põhjus jne. Meelest tuleb mõte, mõte põhjustab sõna ja teo, tegu loob saatuse ehk karma . See on põhjuse ja tagajärje seadus ning karma tähendab meie tegude kogu pikka ahelat . Sophoklose teoses avaldus mõte, et jumalate vastu inimene ei saa. Oraakel ennustas Laoisele, et kui tal peaks sündima poeg, siis sellest pojast saaks isatapja, kes asub tema asemel troonile. Poeg üritati teelt kõrvaldada, aga tänu sündmuste keerdkäikudele kohtus poeg isaga ja tappis ta. Kõik algas juba sündimisest, kui ta viidi pere juurest eemale ja kogu selle aja kujunes nende saatus. Igal sündmusel ja hetkel oli põhjus. Näiteks kui Oidipus oleks oraakli ennustus oma vanematega arutanud, oleks väga palju läinud teisiti. Aga just selle ennustuse kuulmisel oli tähtsus – tänu sellele jõudis ta lähemale määratu saatusele. Peale oma isa tapmist jõudis ta enda kodulinna juurde ja hävitas kurja sfinksi . Tänu sfinksi hävitamisele ja linna päästmisele sai temast kuningas ja täide läks oraakli ennustuse teine pool, kus pidi olema oma järglastele nii isa kui ka vend. Siin võiks mõelda, et poleks ta sfinksi hävitanud, poleks temast saanud ka kuningat ja ta poleks enda naiseks oma ema võtnud. Võiks öelda, et kehtib isegi vanasõna: „Inimene mõtleb, aga jumal juhib.”
Saatus ongi suur tervik, milles põimuvad lapsepõlv, kellegi sõnad, tervis ja haigus, hoolitsus ja vägivald, tähelepanematus, banaanikoor kõnniteel, unenägu, loetud raamat jne. Ühel väikesel heateol või eksimusel võivad olla väga kaugele ulatuvad tagajärjed, mis võivad enda alla matta või päästa terveid riike ja rahvaid. Väike mätas võib ümber ajada suure vankri. Ka Oidipuse surm päästis linna, mida oli tabanud taud. Poleks ta ennast tapnud , poleks ka linn veresüüst pääsenud. Kuigi saatus kujuneb siseste ja väliste tegurite koosmõjul, saame seda muuta ainult meie ise tegelikult. Kangelane valis enda saatuse ise – tahtis teada kust ta pärit on ehk kes on ta vanemad. Ometigi oli ta ema/naine Iokaste teda palunud seda mitte uurida. Inimene ongi ise oma jumal ja oma kurat.
Mida siis ikkagi lõpuks arvata jumalatest ja meie saatusest? Sophoklese loomingut kokku võttes, selgub, et jumalad määravad meie saatuse ja seda ei saa muuta. Nad võivad tõesti juhtida meie elu. Juba ammustest aegadest saati on usutud, et kui midagi on ette määratud (määratud jumalate poolt), siis see ka juhtub. Meie saatus ehk elutee on mingil määral olemas, aga see ei pea ettemääratud olema. Me ise kujundame ennast, ise vaatame, milliseid tegusid korda saadame ja ise otsustame oma sõnade ja tegude üle. Kindlasti on inimese elu seotud ka tema karmaga, aga suures osas siiski võime kujundada oma elu ise. Praegusel ajal, kui kõik võimalused on olemas, on ka lihtsam oma eluteed kujundada. Näiteks ise valime kooli, kuhu minna, mis trennides käia jne. Samas oleme ka lihtsurelikud ja peame arvestama ka ettekuulutustega. Jumalik maailm on tahe, aga ka meie tahe loeb.