Inimene ja saatus (11)

Igaüks on oma saatuse sepp.

Igaüks on oma saatuse sepp ,,Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja." see on üks rida Paul Erik Rummo luuletusest ja tuntuks saanud Eesti oma filmis ,,Viimne reliikvia." Saatust tõlgendavad paljud inimesed väga erinevalt näiteks minu jaoks on saatus miski mis mind ees ootab. Saatus võib olla hea võib halb, aga kindlasti on sel põhjus, miks asjad just nii läksid.. Mis on saatus? Täpselt ei oska ma seda defineerida. Aga arvan, et saatus on asjade ettemääratud kulg, millest osad inimesed on rohkem teadlikud kui teised. Näiteks kui sa oled raskesti haige ja sulle öeldakse, et sul pole enam palju elada on sinu saatus sulle juba selge

Kirjandus

Igaühel on oma saatus

Igaühel on oma saatus Igal inimesel on valida millesse ta usub ja millesse mitte. Sama me võime öelda saatuse kohta. Mõned ongi usklikud ja usuvad kõike mida neile räägitakse, öeldakse või mida nad kuskilt kelleltki teiselt kuulnud on, teised aga vastupidi on raske usklikud, neid on väga raske sundida uskuma,et saatus ja saatuseraamat on olemas. Mina usun, et igaühel on oma saatus. Minu arvates kusagil on olemas saatuseraamat. Kõik läheb nii nagu sinna kirja on pandud ja kuidas see on meile on määratud. Seda määratakse juba enne meie sündimist. Kuigi mingis mõttes inimene ise mõjutab oma saatust, ta võib seda muuta kuidas talle meeldib ja nii,et inimene muutub täielikult. Neid juhtumeid on maailmas olemas. Sellise muutumise tõttu inimesed muutuvad halvemaks või paremaks. Mõned muudavad oma sugu, teevad erinevaid

Kas inimene on enda saatuse sepp?

Me ei pruugi olla saabunud kohta, mida me armastame, kuid kus ometi oleme. Paraku ei sünni meiega ühes teeviitasid, mis näitaks, kuhu poole oleks arukas minna, ega instruktsioone, kuidas käituda. Me võime jääda, ent samuti võime lahkuda ning proovida õnne mujal. Me ei tea aga eales, kui suur on meie õnnestumise tõenäosus. Kasvõi ostes loteriipiletit kas me teame üldse kunagi ette, et võidame? Me peame valmis olema ka kaotuseks - selline on elu. On asju, mille saatus on meie kätes, kuid on ka asju, mille üle meil puudub igasugune kontroll. Suure tõenäosusega sünnib meile kaasa saatus. Saatus, mida on vaja meil endil kujundada. Momendil, kui me pole jõudnud astuda ühtainsatki sammu, on saatusetee veel sirge - puuduvad kurvid, kõrvalekalded ning kitsad rajad, mis eemalduvad peateest. Ümbritsemas meie tulevikku on vaid ühtlane rohelus, mis kardab tallamist. Pole näha ei omaseid jalajälgi ega sügavaid vorpe sõidukitest

Saatus

SAATUS See kes saatusesse usub on inimese iseenda otsustada.Samamoodi võib ju rääkida jumalast,sest me ei tea kindlalt midagi-kas ta on olemas või ei ole. Mina aga usun,et kindlasti on olemas veel peale minu inimesi,kes usuvad saatusesse. Saatus tundub olevat nii reaalne nähtus,et sellest mööda vaadata on tõesti võimatu.Aga kes suudab seda kõike paika panna?! tekib küsimus millele ilmselt ka kõige targem filosoof vastata ei oska. Väga tihti juhtub meie elus asju,mis on kindlasti juba kellegi poolt varem ette määratud.Nagu näiteks surm-sa ei saa selle eest põgeneda.Kui ühel hetkel on nii,et oled enda arvates kõige ohutumas kohas maailmas siis vaevalt küll.Sa ei tea kunagi,mismoodi või millal midagi juhtuda võib

Kirjandus

SAATUS SEGAB KAARDID JA MEIE MÄNGIME? - kirjand

või surm on tema enda kätes? Või on kuskil mingisugused kosmilised jõud või tõesti saatus ise, kelle jaoks on kõik asjad juba paika pandud ja inimesel ei ole selle muutmiseks sõnaõigust? Kindlasti on erineva arvamusega inimesi. Ühed on need, kes ei usu saatusesse, kes arvavad, et kõik on enda teha, kõik oleneb enda tegudest ja otsustest, ning mingisugust saatusenimelist meest ei eksisteeri. Ja teised, kes arvavad, et saatus on inimeste elu pannud juba sündides paika. Kes peab surema 20. aastaselt, kes 120. aastaselt. Kuid kas ei ole see viimane vaid ettekääne ja vabandus enda eluga ebaõnnestumisel ja mitte hakkama saamisel? On see paljude jaoks põhjendus, miks looder olla või vabandus elus tehtud vigadele? Kui kõik oleks enda teha ja saatus ei mängiks meie eludega, kas juhtuks vahest kokkusattumusi, mille võimalus on 1 miljardist või mida paljud kutsuvad imedeks

Kirjandus

Kirjand - Jumalik maailm on tahe

Nende uskumus jumalatesse oli liiga tugevalt põlvest põlve edasi kandunud. Tänapäeval ei usuta enam nii palju otseselt jumalatesse. Jumalaid austatakse edasi, aga nende usu järgijaid on jäänud vähemaks. Nüüdisajal, ehk siis meie 20.sajandil on hakatud aina rohkem ja rohkem uskuma kosmilisi jõude ja sellest on saanud tänapäeva inimese ,,jumalik maailm". Aina enam üritatakse aga ikkagi mõelda vanade ugride moodi: ,,Igaüks on oma õnne sepp". On rumal mõelda, et sinu saatus on juba sündimisest alates ette määratud. Kõik tahavad ise oma elutee valida ja selle järgi käia. Ka Laios ja Oidipus teadsid enda saatust ette, aga üritasid seda muuta. Saatus võib küll ette määratud olla, aga seda ei peaks teadma ja elu tuleks elada võimalikult "olevikus". Isegi kui Oidipus sai teada oma saatuse, kas see muutis midagi? Ei. Kõik läks nii nagu minema pidi. Kas jumalik maailm juhibki meie elu ja kas meie saatus on ette määratud? Inimese saatus

Mis määrab inimese saatuse?

Mis määrab inimese saatuse? Saatus on vääramatu jõud, mis määrab sündmuste kulgu inimese elus. Saatust on võimalik kirjeldada ka ettemääratud tulevikuna. Saatus, kui elutee on kindlasti olemas, kuid ta ei pea olema ilmtingimata ettemääratud. Mõned meist on võimelised kujundama oma saatust ise, mõned see eest näivad olevat, kui rakmeteis. Saatus on igale inimesele niivõrd enesestmõistetav, et neil ei tule pähegi mõtiskleda selle üle, mis ikkagi tegelikult toimub. Seepärast ei teadvustata endale üldse ka selles peituvaid rangeid seadusi. Seadused, mis meie saatust mõjutavad ja määravad on loodusseadused. Loodusseadus on võimalik näha, kui neid näha soovitakse. On arvamusi, et loodusseadused ongi Looja ehk Jumala tahe. Ollakse veendunud, et Jumal määrab saatusi just loodusseadusi kasutades. Kogu nähtavas ja nähtamatus

Religioon

Tulevik on minu enda kätes

See paneb ennast liigutama ja end muutma, annab motivatsiooni ja on abiks otsustamisel. Seega et olla õnnelik, tuleb õppida elama koos karmaga, sest see ei kao kunagi. Igasugune kooseksisteerimine nõuab kompromisse ja lubadusi, mida peab täitma, et keegi teine ei pettuks. Kuid see tõstatab küsimuse, kas ma elan teiste jaoks? Kas mu enda heaolu polegi tähtis? Fakt on see, et kõigile ei saagi meeldida ja tuleb teha ohverdusi, et ennast õnnelikuna hoida. Arvan, et inimene hakkab elama kellegi teise jaoks siis, kui ta saab lapse. Päris mitmeid aastaid peab ta lapse nimel olema valmis kõigeks ja iseennast tagaplaanile panema. Samas see ei ole seadus, et nii peab olema. Iga inimene on erinev aga tulevikku otsustatakse ikka ise. Prioriteedid peavad paigas olema ja mõned ongi kindlal arvamusel, et nende elu on kõige tähtsam ja ehk ka pingutavad rohkem oma tuleviku nimel, sest nad elavad vaid iseenda jaoks.