50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2012-04-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
13 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
tsaauka
Õppematerjali autor
Mis määrab inimese saatuse? Saatus on vääramatu jõud, mis määrab sündmuste kulgu inimese elus. Saatust on võimalik kirjeldada ka ettemääratud tulevikuna. Saatus, kui elutee on kindlasti olemas, kuid ta ei pea olema ilmtingimata ettemääratud. Mõned meist on võimelised kujundama oma saatust ise, mõned see eest näivad olevat, kui rakmeteis. Saatus on igale inimesele niivõrd enesestmõistetav, et neil ei tule pähegi mõtiskleda selle üle, mis ikkagi tegelikult toimub. Seepärast ei teadvustata endale üldse ka selles peituvaid rangeid seadusi. Seadused, mis meie saatust mõjutavad ja määravad on loodusseadused. Loodusseadus on võimalik näha, kui neid näha soovitakse. On arvamusi, et loodusseadused ongi Looja ehk Jumala tahe. Ollakse veendunud, et Jumal määrab saatusi just loodusseadusi kasutades. Kogu nähtavas ja nähtamatus
Me ei pruugi olla saabunud kohta, mida me armastame, kuid kus ometi oleme. Paraku ei sünni meiega ühes teeviitasid, mis näitaks, kuhu poole oleks arukas minna, ega instruktsioone, kuidas käituda. Me võime jääda, ent samuti võime lahkuda ning proovida õnne mujal. Me ei tea aga eales, kui suur on meie õnnestumise tõenäosus. Kasvõi ostes loteriipiletit kas me teame üldse kunagi ette, et võidame? Me peame valmis olema ka kaotuseks - selline on elu. On asju, mille saatus on meie kätes, kuid on ka asju, mille üle meil puudub igasugune kontroll. Suure tõenäosusega sünnib meile kaasa saatus. Saatus, mida on vaja meil endil kujundada. Momendil, kui me pole jõudnud astuda ühtainsatki sammu, on saatusetee veel sirge - puuduvad kurvid, kõrvalekalded ning kitsad rajad, mis eemalduvad peateest. Ümbritsemas meie tulevikku on vaid ühtlane rohelus, mis kardab tallamist. Pole näha ei omaseid jalajälgi ega sügavaid vorpe sõidukitest
,,Sitt on sitt...", mõtlesin mina. Igaüks mõtleb nii nagu soovib või õigeks peab. Osa inimesi usub saatusesse, teine osa on selliste saatuse märkide ja ettekuulustuste suhtes skeptiline. Kui suur aga tegelikult on meie valikuvabadus ning kui palju on meile osakslangevas paratamatut? On ju minu vaba valik, kuidas ma olukordadele reageerin ja mida oma elus teen. Kuidas siis ikkagi juhtub vahel nii, et satume situatsioonidesse, mis meile ei meeldi? Mugav on ju öelda, et see oli saatus. Kas meie uskumused määravad meie elu? Kuidas oma elukäiku on võimalik muuta? Miks juhtuvad halvad asjad heade inimestega? Miks peetakse elus juhtunut enda süüks? Planeet Maa on nagu suur mänguväljak , kus käib mäng nimega ,,Elu". Mulle tundub, et selles mängus on mingisugused reeglid, mida järgijad ei usu ega süüdista saatust, ometi saavutavad soovitut, kuid mängureeglitest mitteteadjad leiavad, et kogu mäng ongi saatus.
või surm on tema enda kätes? Või on kuskil mingisugused kosmilised jõud või tõesti saatus ise, kelle jaoks on kõik asjad juba paika pandud ja inimesel ei ole selle muutmiseks sõnaõigust? Kindlasti on erineva arvamusega inimesi. Ühed on need, kes ei usu saatusesse, kes arvavad, et kõik on enda teha, kõik oleneb enda tegudest ja otsustest, ning mingisugust saatusenimelist meest ei eksisteeri. Ja teised, kes arvavad, et saatus on inimeste elu pannud juba sündides paika. Kes peab surema 20. aastaselt, kes 120. aastaselt. Kuid kas ei ole see viimane vaid ettekääne ja vabandus enda eluga ebaõnnestumisel ja mitte hakkama saamisel? On see paljude jaoks põhjendus, miks looder olla või vabandus elus tehtud vigadele? Kui kõik oleks enda teha ja saatus ei mängiks meie eludega, kas juhtuks vahest kokkusattumusi, mille võimalus on 1 miljardist või mida paljud kutsuvad imedeks
EESTI KRISTLIKUS KULTUURIRUUMIS. MINU SUHE KRISTLIKU KULTUURIRUUMIGA Eesti inimesed jagunevad religiooni poolest kolmeks: uskujad, vastuvõitlejad ja hoolimatud. Kahjuks kuuleme igapäevaselt vaid kahe esimese grupi häält, saamata sealjuures teada, mida mõtleb suur hulk meie rahvast, kes lihtsalt keeldub religioonist kõnelemast. Ei oskagi öelda, kas teemat peetakse liialt isiklikuks või mitte piisavalt tähtsaks, kuid kahjuks kohtab seda tihti, kus inimesed üritavad Eesti rahva stereotüübile vastu võidelda, kuid siiski otsustavad paljudes teemades vaikida ja külmaks jääda Kas Eestis on usklik või ateistlik rahvas? Kuidas saada teada midagi, millest paljud keelduvad rääkimast, uskudes et teema liialt isklik on? Eestit peetakse vast et üheks maailma vähem usklikuks riigiks, kuid ega keegi ikka tõeliselt aru saagi, kas siis Eesti rahvas usub või ei usu, sest keegi ei räägi ju midagi. Uskujad ja vastuvõitlejad on aga vägagi valjud o
Meie maailmas on rahal suurem võim, kui tegelikult olema peaks. Isegi tunnen, et vahel kipun tähtsustama asjade väärtust ostes kokku asju, asju ja veel kord asju. Hiljuti avastasin, et mul on liiga palju asju. Andsin need ära nendele, kes neid tõeliselt vajavad. Inimesed kipuvad unustama seda kõige tähtsamat, sõpru ja perekonda. Seades eesmärgiks egoistlikud sihid. Pole olemas sellist inimest, kes poleks tundnud õnne, kuid osad lihtsalt oskavad näha õnne ja teised mitte. Ka saatus on tähtis aspekt, mida vaatlema peaks selle küsimusega seoses. Mina usun saatusesse, mis tähendab, et minu arvates annab loodus, intuitsioon, numbrid, planeedid väga selgeid märke minevikust, olevikust ja tulevikust. On teadagi inimesi, kes otsivad armastust aastaid, kuid samas on neid, kelle armastus ise leiab. Elu on selles suhtes hästi ebaõiglane. Miks mõni on ilus, aga teine kole? Räägitakse ju küll, et välimus pole oluline, aga kui sa ikka
Iga lõpp on millegi uue algus, avades tee uuele võimalusele. Me peame õppima, et õnn on muutuv, kuid me peame nende muutustega kaasa minema, sest õnnele peab alati midagi eelnema ja järgnema. Tuleks lihtsalt rohkem märgata ilusaid asju enda ümber. Õeldakse ka ju, et igas halvas on killuke head ja igas heas on ka killuke halba. Nagu on kirjutanud ka saatejuht ja ajakirjanik Maire Aunaste: „Me ju armastame oma lähedasi, teeme tööd, mõnikord armastame elu ennastki-miks siis veeretab saatus meie teele katsumusi? Sest see ONGI elu. Kui oleme enesele elamise julguse juba võtnud, siis oleme endale võtnud ka riski tõusta hommikul õnnelikuna ja minna õhtul õnnetuna magama. Ja vastupidi. Ainult ühte päeva, ühte hetkegi võib mahtuda meie elu suurim õnn või õnnetus. Kuidas nendega toime tulla, mida kõigi oma õppetundidega peale hakata-nendele küsimustele peame elu endaga vastama, sest oma ainsa elu peame korraldama ise. Ehk aitab ka teadmine, et kaotuseski on kaks
"Su sees on võimalused. Need on määratud" Juhan Viiding "Sa pole asjata see, kes sa oled, selle taga on keerukas plaan. Sa oled kallis ja täiuslik taies. Sind voolinud on meistri sau, sa oled ta südamel armas, sest su peal on Jumala au". Need read pärinevad Russell Kelferi luulest. Sama mõtet kannab edasi piibelgi, raamat, kus on kirjas elutõed. Kristlased, kaasa arvatud ka mina, usuvad, et meid on loodud just selliseks nagu me oleme Jumala eesmärgi jaoks. Tema on see, kes paneb paika meie rahvuse, väliumse, perekonna. Tema annab meile eluks vaja minevad võimalused ja oskused. Jumala soovib meilt vastu kõigest oma elu eesmärgi ära tundmist ja selle täitmist. Ta on andnud meile kõik vajalikud vahendid ju selleks. Kui meie sees on võimalused siis, kas me haarame neist ikka alati kinni? Mis takistab meid neid kasutamast? Kui need on määratud, siis kelle poolt? Me kõik oleme erinevad. Igaüks meist
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid