Mõtteid A.Augustinuse "Pihtimused" põhjal (0)

Mõtteid A. Augustinuse „Pihtimused“ põhjal
Aurelius Augustinuse „Pihtimused“ võib võtta kui autobiograafilist teost, ehkki biograafiat uusaegses mõttes ei saanud antiikkirjanduses eksisteerida kuna tollane kujutus isiksusest oli erinev. Ta kujutab oma elu alates kaugest lapsepõlvest ja kirjutamise ajaga lõpetades. On ju teada, et ta sõnastas teoses ristiusu põhitõed ja kuni 13.sajandini oli tema õpetus lääne kristluses domineeriv. Augustinuse igal sammul peegeldus Jumala austamine. Tema „Pihtimused“ XI ja XII raamatu osas tekib mul palju küsimusi Jumala ja maailma kohta üldse. Kas too kõikvõimas on alati see kelleks me teda arvame olevat, see õige, kellesse jäägitult uskuda , või peitub meis endis midagi hoopis võimsamat ja ürgset?
Ma pean kahjuks tõdema et minu kokkupuude Jumalaga pole eriti tihe ja võib ka öelda- sõbralik, pigem jahedapoolne. Võib-olla on seda vale arvata, sest kõik me inimesed oleme pühakirja järgi Jumala loodud, koosneme luust ja verest, hingame ja mõtleme ning saame alguse pisikestest rakkudest, mis omavahel ühinevad ning millest saab alguse inimene. Harva, kuid siiski olen end leidnud mõtlemast Jumalale , tema kõikvõimsale. Seda enamasti väga rasketel hetkedel ning palunud Temalt abi ning jõudu. Enamasti olen pidanud kas pettuma või ei ole mu usk Temasse piisavalt suur. See on aga viinud selleni, et olen hoopiski kaugenenud meie kõikvõimsast ning üha enam veendunud selles, et loota ja uskuda saab eelkõige vaid iseendasse. Sellise mõtteviisi põhjuseks võib olla kindlasti minu elukoht maailmakaardil. Ma olen ristitud ja peaksin käima kirikus nagu üks õige kristlane , kuid siiski tunnen vajadust minna kirikusse alles siis kui enam miski muu ei anna lohutust ega hingerahu. Oleks ma elanud keskajal ja ma midagi taolist kasvõi hetkekski mõtelnud, viidaks mind otsemaid tuleriidale ja põleksin põrgutules. Kindlasti on kõige selle põhjuseks ajajärk, kuhu oleme jõudnud, mis lühidalt öeldes on tänapäev, ehkki saab ka erinevalt nimetada, heal lapsel mitu nime. Me elame pidevalt muutuvas ajas. See on aeg mis on väga erinev sellest mis kunagi oli. Võõraks jääb Augustinuse lause. Ta on öelnud nii: „ Sina niisiis, Issand , oled nad teinud. Sa oled kaunis, sest nad on kaunid . Sa oled hea, sest nad on head. Sa oled, sest nemad on ( lk 263 XI rmt ). “ Kurb on tõdeda seda, et tänapäeval jääb aina vähemaks hoolivust ja lugupidamist teiste inimeste suhtes, suhtumist kaaskodanikesse. Meid ümbritseb kiire infoajastu, mis sunnib meid asju veelgi kiiremini tegema, endid veelgi kiiremini liigutama ja niiöelda rabelema elu eest. Me olema pidevas hirmus ja peame endid eest kaitsma et elus püsida. Mul on tunne nagu ähvardaks mind pidev saaklooma saatus. Pean olema pidevalt valmis selleks, et keegi suurem mind ära ei sööks või maha ei murraks või ei jäetaks mind teistele söödaks. Definitsioon „suurem“ ei pea olema teine kaasmaalane. Selleks saab olla ka midagi muud, keegi teine. Et taolises tuultekeerises hakkama saada, peaks inimesel olema eelkõige usk- kellegisse või enesesse? Uskumisega käsikäes käib ka tahtmine.
Kui ma väikese tüdrukuna esimese koolipäeva aktusel viiulimängu kuusin, siis teadsin kohe, et see on instrument , mida tahan ilmtingimatta õppida mängima ning see saab olema osa minu elust, minu tulevikust . Kahjuks ei läinud alustamine nii roosiliselt kui oleks soovinud. Mu perel olid kooli esimestel aastatel väga rasked ajad ning iga krooni ning senti oli arvel ning tuli hoolega hoida. Oma õpinguid ei saanud ma kahjuks alustada, kuna tunnid olid kooli külel asuvas muusikaosakonnas tasulised ning kõik see käis vanematel üle jõu. Nii jäi minu soov esialgu paariks aastaks katki. Ma aga ei kaotanud lootust, uskusin, et kunagi saabub ka see päev mil saan pillimängu õppima asuda . Tahe oli mul ju suur ning usku ma ei kaotanud. Möödusid paar aastat kui kuulsime muusikakoolist. Selle kooli õppureil olid väga head saavutused ning õppemaks jõukohane. Ma sooritasin katsed ja sain kooli sisse. Uus etapp mu elus oli alanud, sain teha seda mis pakkus mulle rõõmu, mida olin soovinud, millesse uskunud. Muusikakoolile järgnesid juba kõrgem etapp ning veel üks, milles viibin praegu. Vaatamate keerulistele eneseotsingutele mis on olnud väga rasked ning keerulised, olen jäänud pillimängu juurde. Selles on mind toetanud mu usk ja tahe sellesse mida teen. Mul on väga hea meel, et olen puutunud kokku kõige selle maise iluga , mis on kirjeldamatu ning mida ainult muusika suudab pakkuda. Ta suudab sinule anda jõudu, viia mõtteis sellele, mis olnud, sellele mis võib tulla ning viib millelegi ülimale lähemale sest mis muu saab olla muusika!
Aga kuidas üldse oma soovide täitumiseni jõuda? Kas paluda enamjaolt kelleltki kõrgemalt abi? Huvitav oleks teada, kas tõsiusklikud on õnnelikumas seisus kui mina praegu. Või oleks õigem küsida seda, kas nad saavutaksid oma eesmärgid paremini ja kiiremini? Ma kahtlen selles väga, seda tugevamalt ma kahtlen, kui väidan, et soovide täitumisel tuleb seda ise väga tahta ja uskuda oma soovide täitumisse. Ma olen teinekord mõtlenud väga raskes majanduslikus seisus inimestele kellel ei ole enam mitte midagi isegi hamba alla saada, ei peavarju, ei riideid selga panna, ei lähedasi kes toetaksid- ühesõnaga mitte midagi. Selle asemel, et ise pingutada ja olukorda vähegi lootustandvamaks muuta, midagi ise korda saata paluvad nad ainult ja ainult Jumalalt abi, ehkki lootmine on ebareaalne . Nendel hetkedel mõtlen, et kuidas saab olla inimene niivõrd pime ja algatusvõimetu? Ju peidub vastus selles, et inimene juba oma usku ei jäta, ta on selles nii kinni, olgu mis on ja tulgu mis tuleb!
Kristlikus loomisloos on Augustinus sõnastanud järgmist: „Mida tegi Jumal enne maailma loomist? Miks Jumal lõi just sel hetkel?“ ( lk. 286 XI rmt ).Üks täiuslik olend ei saanud luua ju juhuslikult? Kuid miks ta viivitas ega teinud varem teoks oma ülima headuse akti? Kui mõtelda sellele siis ristiusu õpetuses tekitab probleemi see, et ajatelg oli mõlemast otsast suletud. Seega maailma loomine kuni viimse päevani. Ma ei hakka siinkohal rohkem arutlema Jumala viivituse üle maailma loomise üle kuid mõtlemisainet on Augustinuse teises lauses. Ta on kirjutanud inimhääle kõlamise kohta. „Enne kõlamist oli ta tulevane ning teda ei saanud mõõta, sest teda veel polnud ja nüüd samuti ei saa, sest teda enam ei ole“ ( lk. 283 XI rmt ). Antud lause hämmastab mind veidi. Kuidas ei saa niinimetatud häält enam olla kui füüsika seadused on sellele vastu. Soodsates tingimustes on võimalik häält ju kuulda kajana. Kui hääl järelkajab, siis ta ju veel on ning teda on võimalik mõõta. Hääle kestvust saab mõõta tema tekitamise hetkest, see tähendab kui kopsudest tulev õhk läheb mööda häälepaeltest, õõned ninas, kurgus ja rinnas aitavad helil resoneerida. Võib-olla ei mõelnud Augustinus tol hetkel lauset kirjutades füüsikaseadustele aga nagu ta isegi väidab, kõike saab erinevalt tõlgendada ning ükski mõte mis erineb ei ole alati vale. Kui aga minna terminiga „mõõt“ veelgi edasi tuleb mul meelde kõnekeelne väljend, mis kõlab nii: „Aeg ju lausa lendab!“. Kui võtta antud lauset sõna-sõnalt ei saa ju aeg lennata ? Kuhu ta lendaks ning sellisel kujul ei saaks ju teda mõõta! See tähendab seda, et tihti märkame endid tegemas toimetusi või tegevusi kus kaotame täielikult ajataju . Mõnel muul korral aga termin „aeg“ üldse ei liigu ning meile tundub nagu oleksime antud tegevust sooritanud terve igaviku. Kui mõtiskleda veel aja üle siis samamoodi nagu muusika mängimisega seostub ajataju kadumine on pöördvõrdeline seos muusika kuulamine. Võib jääda tunde kuulama midagi mis väga meelepäraseks osutunud.
Ma arvan et pole ühtset õiget vastust sellele kas peaksime uskuma jäägitult Jumalat ja seostama kõik maise ja ebamaise tema tahtega või peaksime uskuma ja vaatama veidi rohkem ka endasse ja leidma endas Jumala nii et saaksime olla õnnelikud ja rahul. Arvan et sõnades säilitab Jumal esikoha ka tänapäeval kuid eesmärk on siiski vaid üks: näidata, mida inimene omaenese jõul suudab korda saata.