Imperialism, tehnoloogia areng, rahvuvahelised suhted, Balkani püssirohukelder (0)

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Mikael Mahsudjan
11B Klass
Imperialism, tehnoloogia areng, rahvuvahelised suhted, Balkani püssirohukelder

Referaat

TALLINN 2016

Table of Contents

1.Imperialismiajastu 3
1.1 Kolooniaimpeeriumite teke 4
2. Tehnoloogia ja majanduse areng 5
2.1 Maailmamajanduse areng 5
3. Rahvusvahelised suhted 20.sajandi algul 6
4. Balkani püssirohukelder…………………………………………7
5.Allikad……………………………………………………………8
1. Imperialismiajastu
19. sajandi lõpul jõudis maailm imperialismiajastusse. Sel sajandil oli maailma arengut oluliselt mõjutanud rahvusluse levik ja mitme mõjuka rahvusriigi teke (nt Saksamaa ja Itaalia). Esialgu lähtus rahvusluse ideoloogia kõigi rahvuste võrdsuse põhimõttest, aga 19. sajandi II poolel tõstis suuremate rahvaste juures pead šovinism ehk marurahvuslus, mille nurgakiviks on oma rahvuse teistest paremaks pidamine. See andis aga omakorda teretulnud õigustuse imperialismile – suurriiklikele püüetele saavutada võimalikult suur mõjuvõim kogu maailmas. Imperialistlik riik arvab endal olevat huvisid enam-vähem kõikjal maailmas. Lisaks koloniaalvallutustele tähendas imperialism ka majandusliku mõjuvõimu laiendamist. Mõlema koosmõjul muudeti vähem arenenud maad 19. sajandi jooksul tugevamate maade tööstuse toorainebaasiks ning üha enam ka baasiks .
Tihti põhjendasid suurriigid oma poliitikat vajadusega hoolitseda vähe arenenud rahvaste eest ning levitada nendegi juures Euroopa tsivilisatsiooni saavutusi. Euroopa tsivilisatsiooni, mille juhtmõtteks olid kujunenud isikuvabadus , eraomand ja demokraatia, käsitleti ainuvõimalikuna. Iga muud ühiskondlikku ja poliitilist korda peeti mittetsiviliseerituks ning mahajäänuks.
20. sajandi alguseks oligi peaaegu kogu maailm jagatud Euroopa riikide asumaadeks või mõjusfäärideks. Peale Euroopa riikide, kui nende hulka arvata ka Venemaa, oli maailmas veel vaid kaks tõelist suurvõimu – Ameerika Ühendriigid ja Jaapan. Suurriikide kõrval oli tõsiseltvõetav koloniaalimpeerium ka mitmel Euroopa väiksemal riigil, nagu näiteks Belgial ning Portugalil .
Samas teravdasid imperialistlikud hoiakud vastuolusid nii Euroopas kui ka väljaspool seda. Kuigi ametlikult kuulus euroopalike põhimõtete hulka rahvaste õigus enesemääramisele, ei tahtnud ükski suur ega ka väike riik mõne enda territooriumi lahkulöömisest kuuldagi. Positiivseks erandiks oli Norra rahumeelne eraldumine Rootsist 1905. aastal.
Teised riigid võitlesid rahvuste enesemääramisõiguse vastu kõigi võimalike vahenditega. Saksamaal ja Venemaal kasutati selleks aktiivset relvajõul mahasurutud ümberrahvastamispoliitikat, Inglismaa üritas relvajõul maha suruda rahvuslikku vastupanuliikumist Iirimaal. Kõige leebemalt käituti erinevate rahvustega Austria-Ungaris, kus neile anti piiratud autonoomia.
1.1 Kolooniaimpeeriumite teke
Imperialismi lahutamatuks osaks oli koloniaalimpeeriumide väljakujunemine. 1914. aastal elas 56% maakera elanikkonnast koloniaal - või poolkoloniaalsetes maades. Mitme suurriigi emamaa elanikkond oli tühine, võrreldes kolooniates elavate inimeste hulgaga . Nii näiteks elas 1909. aastal Inglismaal 45 miljonit inimest, tema kolooniates aga üle 7 korra rohkem: 349 miljonit inimest.
Paraku hakkasid vabad, koloniaalvallutusteks sobivad maad 20. sajandi alguseks otsa saama. See teravdas vastuolusid suurriikide vahel ning viis katseteni valdused ümber jaotada. Eriti oli sellest huvitatud Saksamaa, kes noore suurriigina oli maailma jagamisele hiljaks jäänud ning oli seetõttu pidanud rahulduma tagasihoidlikuma saagiga.
Suurt huvi pakkus Euroopa riikidele sel perioodil Aafrika. 1900. aastaks oli 90,4% Aafrikast erinevate Euroopa suur- ja väikeriikide valduses. Kõige suuremad valdused Aafrikas olid Suurbritannial, kuid Prantsuse koloniaalimpeerium ei jäänud palju maha.
Mõnikord õnnestus vallutajatel kohalike rahvaste vastupanu küllalt kiiresti maha suruda, teinekord kestis võitlus kauem. Kõige dramaatilisemaks kokkupõrkeks Aafrikas oli Inglise-Buuri sõda 1899- 1902 . Buurid oli Hollandi päritolu asunikud , kes olid põliselanikega võideldes asutanud Lõuna-Aafrikasse Transvaali ja Oranje vabariigi. Nüüd suutsid nad inglaste suurele ülekaalule vaatamata esialgu vapralt vastu panna, äratades maailmas üldist imetlust. Kui vastase sõjaline surve muutus liiga tugevaks, läksid buurid üle partisanisõjale, mille mahasurumiseks rajasid inglased koonduslaagrid , kuhu paigutati suurem osa buuri tsiviilelanikkonnast. 1902. aastal olid buurid sunnitud sõlmima rahulepingu, millega nende vabariigid arvati Briti impeeriumi koosseisu.
Vastupanu suuriikide koloniaalpoliitikale kasvas ka Aasias. Sealseid Briti koloniaalvaldusi iseloomustas kiire majanduslik areng, mis aga tõi kaasa traditsioonilise elukorralduse kokkuvarisemise. Eriti selgelt avaldus see Indias, kus moodsale tootmisele üleminekuga kaasnenud probleemid tugevdasid vastuseisu inglaste valitsemisele. Vastupanu etteotsa tõusid euroopaliku hariduse saanud hindud, kes lõid selleks 1896. aastal oma organisatsiooni Inda Rahvuskongressi, mis seadis eesmärgiks saavutada Indiale otsustusõigus siseküsimustes. Suuremat mõju hakkas see avaldama siiski alles kümmekonna aasta pärast.
Pöördelised sündmused toimusid Hiinas. Jõuetu Hiina keisririik oli 20. sajandi alguseks muutunud poolkoloniaalseks maaks , kus tugevamad riigid toimetasid enam-vähem omatahtsi. See kutsus esile nn bokserite ülestõusu (1900), mis aga veriselt maha suruti. Samal ajal kogus Hiinas jõudu kodanlik -demokraatlik liikumine, millel õnnestus 1911. aastal Mandžu dünastia lõpuks kukutada ja Hiinast sai vabariik.
2. Tehnoloogia ja majanduse areng
Imperialismi arengule aitasid kaasa tehnilised uuendused. Masinaehituses hakati valmistama kõrge tootlikkusega tööpinke, mis panid aluse seeriatootmisele. 20. sajandi algus käivitas Henry Ford oma autotehases esimesed konveierid , millega ühe auto tootmisaeg lühenes mitmelt päevalt 12 tunnile. Autode tootmine suurenes plahvatuslikult.
Arenes ka lennundus . 1900. aastal tegi Saksamaal esimese lennu Ferdinand Zeppelini õhulaev ( tsepeliin ), kolm aastat hiljem püsis tervelt 12 sekundit õhus ja tuli tervena alla tagasi vendade Orville ja Wilbur Wrighti lennuk, millega tõestati, et õhust raskemad masinad suudavad siiski lennata . Lennunus hakkas eriti hoogsalt arenema pärast prantslase Louis Bleriot lendu üle La Manche ’i 1909. aastal.
Need ja mitmed teised leiutised kujunesid oluliseks ka sõjatehnika arengus. Atlandi ületanud esimene raadiosignaal oli olulise tähtsusega leiutis nii sõjaväele, laevakompaniidele, diplomaatidele, ajakirjandusele jne. Esimesed raadiod olid kõrvaklappidega. See muutis maailma senisest tunduvalt väiksemaks ja kättesaadavamaks.
15. aprillil 1912. aastal uppus „uppumatu laev“ Titanic oma esimesel reisil Euroopast New Yorki . Uppumise peamiseks põhjuseks peetakse kokkupõrget jäämäega, mida märgati liiga hilja ning laeva ei jõutud õigel ajal sellest eemale juhtida. Kokku hukkus 1500 inimest.
2.1 Maailmamajanduse areng
Ajavahemikus 1830-1913 suurenes maailmas toodetud kaupade ja teenuste hulk ehk sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta üle kahe korra. Majanduse areng oli kiirem, samas aga ka ebaühtlasem kui kunagi varem. Majanduslikud kiirendus – ja aeglustusperioodid vaheldusid riikides erinevas rütmis. Turusuhted muutusid järjest tähtsamaks ja riiklik regulatsioon taandus, järjest olulisemale kohale maailmamajanduses tõusis kaubandus. Raudteede võrgu tihenemine võimaldas kaupa mitte ainult kiiremini, vaid ka odavamalt ja suuremates kogustes transportida, sellega löödi alla üldine hinnatase ja teravnes konkurents. Tõelise hoo sai sisse sadamate ning kaubandusfirmade areng.
See kõik muutis riigid üksteisest järjest rohkem sõltuvaks. Maailm globaliseerus: rahandusasutused ja kaubandusfirmad kasvasid kokku või põimusid üksteisega, tööstus muutus järjest rahvusvahelisemaks.
Majanduses kerkisid esile uued liidrid . Kui 19. sajandil oli selleks Inglismaa, siis 20. sajandi alguseks oli kiiresti arenenud Saksamaal ja USAs uute leiutiste kasutuselevõtt, mis tekitas riikidevahelisi suuri erinevusi majanduse edenemises. See viis omakorda suurriikide vaheliste lahkhelideni.
3. Rahvusvahelised suhted 20. sajandi algul
19. sajandi viimasel veerandil hakkasid Euroopa riigid sõjalistesse blokkidesse grupeeruma. 1879 . aastal sõlmiti liiduleping Saksamaa ja Austria-Ungari vahel, 1882. aastal ühines nendega Itaalia. See nn Kolmikliit tekitas teistes Euroopa riikides rahutust. Noor Saksa keiser Wilhelm II valas õli tulle, loobudes kergekäeliselt riigikantsler Otto von Bismarcki poolt Venemaaga sõlmitud nn edasikindlustuslepingust, millega Saksamaa kohustus mitte ründama Prantsusmaad ja Venemaa Austria-Ungarit. Niisiis ei tahtnud Saksamaa enam pidada lubadust , et ta ei ründa oma põlist vaenlast Prantsusmaad.
See oli ohu märk ja sundis nii erinevaid riike kui Venemaa ja Prantsusmaa ühist keelt leidma. 1893. aastal sõlmisid nad liidulepingu, millega kohustusid kallaletungi korral teineteisele appi ruttama. Prantsuse-Vene koostöö oli Saksamaale äärmiselt vastumeelt ja Wilhelm II üritas korduvalt nii kirja teel kui ka isiklike kohtumiste käigus veenda Nikolai II sellest loobuma , kuid asjata. Veelgi keerukamaks läks Saksamaa olukord siis, kui Vene-Prantsuse liiduga ühines Inglismaa, kes otsustas, et Euroopa jõudude tasakaal on ohus ja et selle säilitamiseks tuleb luua Saksamaale vastukaal. Selleks tuli Inglismaal kõigepealt lahendada oma vastuolud Venemaaga ja Prantsusmaaga .
1903. aasta kevadel tegi Inglise kuningas Edward II Prantsusmaale erakordselt õnnestunud visiidi, mille tagajärjel vanade vaenlaste suhted hakkasid paranema. 1904 . aastal kirjutasid Prantsusmaa ja Inglismaa alla kokkuleppe ametliku nimega Entente Cordiale („südamlik liit”) ehk Antant. Lepingus jagati mõjusfäärid Aasias ja Aafrikas ning Briti valitsus kohustus abistama Prantsusmaad „kõigis talle tarvilikes administratiivsetes, majanduslikes, finantsilistes ja sõjalistes reformides”. Otseseid sõjalisi kohustusi Inglismaa küll ei võtnud , kuid tegelikult hakati kohe planeerima ühist sõjategevust Saksamaa vastu.
Järgnevalt parandas Inglismaa oma suhteid Venemaaga. Neil õnnestus küllalt kiirelt kokkuleppele jõuda. 1907. aastal kirjutasid Inglismaa ja Venemaa alla lepingule, millega jagasid mõjusfäärid Aasias, kus nende huvid olid varem kokku põrganud. Inglise-Vene leping viis suurriikide blokkide moodustamise lõpule. Nüüdsest seisid vastamisi ühelt poolt Antant nind teiselt poolt Kolmikliit, millest Itaalia, tõsi küll, hakkas 20. sajandi algul kaugenema.
Kuigi väliselt oli suurriikide blokkide loomine mõeldud sõja ärahoidmiseks, lõi tegelikult just see protsess eeldused Esimese maailmasõja puhkemiseks. Oma osa oli ka üldise hoiaku muutumises sõdade ja sõdimise suhtes. Napoleoni ajastu õudused olid unustusehõlma vajunud, tollane au ja kuulsus püsisid aga meeles. Euroopa tahtis sõda. Kõige vähem said seda ära hoida naiivsed teooriad, mis sõja globaliseeruvas maailmas võimatuks kuulutasid.
Oma osa sõjaka meeleolu tekkel etendas sõjatehnika areng ja võidurelvastumine . Raudteede ehitamine andis riikidele võimaluse armeed senisest kiiremini mobiliseerida ning rindele paisata. See omakorda muutis riikide saatuse sõltuvaks täpsetest mobilisatsiooniplaanidest ning nende veatust elluviimisest. Mitmeid uuendusi olid kaasa toonud Inglise-Buuri ning Vene-Jaapani sõda (1904-1905). Buuri sõjas võeti esimest korda kasutusele Hiram Maximi leiutatud raskekuulipilduja, Vene-Jaapani sõjaga muutusid kiirlaskerelvad tavaliseks. Laialt võeti kasutusele ja kaevikud , miinipildujad ja moodsad sidevahendid. Seetõttu muutus ratsavägi sisuliselt kasutuks ja üks Vene-Jaapani sõda jälginud spetsialist märkis koguni, et parim, mida ratsaväelased moodsas sõjas teha võivad, on jalaväele riisi keeta .
4. Balkani püssirohukelder
Balkani sõjad koosnesid kahest konfliktist, mis leidsid Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel aset aastatel 1912 ja 1913. Neli Balkani riiki võitsid Osmanite riiki esimeses sõjas; üks neljast, Bulgaaria , sai kaotuse teises sõjas. Osmanite riik kaotas lõviosa oma territooriumist Euroopas. Austria-Ungari, kuigi mitte osaline, muutus suhteliselt nõrgemaks, kui oluliselt laienenud Serbia õhutas lõunaslaavi rahvaste liitu. Sõda lõi tingimused Balkani kriisile 1914. aastal ja oli seega "eelmänguks Esimesele maailmasõjale".
20. sajandi algul olid Bulgaaria, Kreeka, Montenegro ja Serbia saavutanud Osmanite riigist sõltumatuse, kuid suur osa nende rahvuskaaslasi jäi Osmanite võimu alla. Aastal 1912 moodustasid need riigid Balkani liidu. Esimesel Balkani sõjal oli kolm peapõhjust:
Osmanite riik ei suutnud ennast reformida, rahuldavalt valitseda või tegeleda kirju rahvastiku kasvava rahvuslusega.
Suurriigid tülitsesid omavahel ja ei suutnud tagada, et Osmanid viiks vajalikud reformid läbi. See pani Balkani riigid oma lahendust kehtestama.
Kõige tähtsam, moodustati Balkani Liit ja selle liikmed uskusid, et võivad türklasi võita.
Osmanite riik kaotas kahe Balkani sõja tulemusena kõik oma Euroopa territooriumid Maritsa jõest läänes, mis seega kujutab tänapäeva Türgi läänepiiri. Suur hulk türklasi hakkas kaotatud maadelt Osmanite südamaale põgenema. Aastal 1914 koges Osmanite riigi järelejäänud tuumikala rahvastiku kasvu umbes 2,5 miljoni võrra sisserändevoo tõttu Balkanilt.
Türgi kodanikud loevad Balkani sõdu suureks katastroofiks ( Balkan harbi faciası) rahvuse ajaloos. Ootamatu langus ja türklaste-domineeritud Euroopa territooriumite äkiline loovutamine tekitas türklaste seas psühhotraumaatilise ilmingu, mis öeldavasti päästis valla riigi lõpliku lagunemise viie aasta jooksul. Osmanite armee staabiülemat Nazım pašat peeti läbikukkumise eest vastutavaks ja ta mõrvati 23. jaanuaril 1913 "Noortürklaste" poolt korraldatud riigipöörde ajal.
Esimene Balkani sõda puhkes, kui Liidu liikmesriigid ründasid 8. oktoobril 1912 Osmanite riiki, ja lõppes seitse kuud hiljem Londoni lepingu sõlmimisega 30. mail 1913. Teine Balkani sõda puhkes 16. juunil 1913. Nii Serbia kui ka Kreeka, kasutades argumenti, et sõda oli pikale veninud, ütlesid lahti sõjaeelse lepingu olulistest üksikasjadest ja jäid okupeerima kõiki enda poolt vallutatud alasid, mis tulnuks jagada vastavalt konkreetsetele eelnevalt kindlaksmääratud piiridele. Nähes lepingu jalge alla trampimist, oli Bulgaaria rahulolematu Makedoonia jagamise üle (tehtud salaja endiste liitlaste, Serbia ja Kreeka poolt) ja alustas nende vastu sõjategevust. Ülekaalukam Serbia ja Kreeka ühendarmee tõrjus Bulgaaria pealetungi ja tegi Bulgaariale vasturünnaku. Rumeenia , kes ei olnud konfliktist osa võtnud, omas puutumatut puhanud armeed, tungis Bulgaariasse põhjast, rikkudes kahe riigi vahelist rahulepingut. Osmanite riik ründas samuti Bulgaariat ja edenes Traakias, vallutades tagasi Adrianoopoli. Sõlmitud Bukaresti rahuga kaotas Bulgaaria enamuse Esimeses Balkani sõjas omandatud territooriumitest ning pidi lisaks endise Osmanite Dobrudža provintsi lõunapoolse kolmandiku Rumeeniale loovutama.
5. Allikad
http//www.google.ee
Ajaloo konspekt
1